1. Pagemine

Tohutu grott mürises ja ragises, kui “Grond” õgis terashammastega Kuu kivist sisemust, puhastas välja kasuliku maagi ja sülgas selle abirobotite kastidesse. Kaevandusmasin oli vana ja kulunud, maagitolm oli kängardena kivistunud ta kulunud küljeplaatidele, ta lõgises ning kiilus tükati kinni, oodates juba paarkümmend aastat uuema mudeli vastu välja vahetamist. Paul Meldor jälgis resigneerunult masina süsteeme, töö oli päevade, nädalate ja kuude ja aastate viisi üsna üksluine. Väga harva juhtus midagi erakordset. Kui kaevemasin vajus lõhangusse või toimus varing, siis ärkasid temas vanad instinktid. Kuid viimasel ajal ei toonud isegi need sündmused enam Pauli ta apaatiast välja, sest mees oli juhtinud erinevaid kaevandusmasinaid Maal, Kuul, asteroididel ja avakosmoses juba viimased tuhat aastat ning elanud läbi kõik, mis läbi elada andis ja ta lahendas isegi erakordseid sündmusi, nagu rutiinseid. Ta oli digiteeritud vastu tema oma tahtmist ja mõistetud sõjakohtu otsusega eluaegsele sunnitööle. Digitaali puhul tähendas see põhimõtteliselt - igaveseks.

Poolvaistlikult aimas Paul eespool ähvardavat varingut. “Grondi” vanad ja rikkis andurid ei andnud selleks põhjust, kuid ta oli õppinud oma instinkte usaldama. Seepärast peatas Paul hiiglasliku puurmasina ning tõmbus järsult tagasi. Veorobotid, mida juhtisid ta digitaliseeritud kaassunnitöölised, jõudsid vaevu oma masinad eest tõmmata, et “Grondi” roomikud neid ei lömastaks. Mõistmata, mis toimub saatsid nad kõigil võimalikel kanalitel talle sõimu. Paul ignoreeris neid, püüdes isegi alles mõista, mis  teda häiris.

Kaasvangide sõim kogus alles hoogu, kui kaevanduskäik mürinal sisse vajus. Paul andisveelgi gaasi ja surus end metallisõimu saatel üle roomikute ette jäävate veomasinate, lömastades need täielikult. Masinate juhid - need, kes veel funktsioneerisid, hullusid täiesti. Tolmupilv rullus kilomeetreid mööda kaevandusgaleriid, kuni hajus Kuu hõredaks õõnestatud sisemusse. Kui Paul lasi “Grondi” seadmetel varingut kompida, avastas ta, et kuhila otsas liikusid mingid kogud. Neid oli kaks ja juba hetke pärast olid nad roninud “Grondi” katusele ning sidekiir leidis “Grondi” ühendusmooduli.

“Paul Meldor?”

Paul uuris olendeid lähemalt.  Need olid kulutulud, veidrate kehaliste lisanditega humanoidid.

“Mina,” vastas Paul. Nüüd oli ta veidi üllatunud.

“Oleme siin Meldori brigaadi ülesandel. Tulime teid päästma.”

Paul ei mõistnud, mida need sõnad tähendasid. Aastasadu oli ta suhelnud ümbritsevatega vaid kaevandusküsimustes.

“Mida te tahate?”

“Teid,” vastas võõras. “Minu nimi on Angakkuqia, olen Kulutulu armee teine sorak. Meldori brigaadi palvel ja Kulutulu armeejuhatuse käsul on tehtud mulle ülesandeks teid päästa ja toimetada Meldori brigaadi alalisse dislokatsioonipaika Alhazredi süsteemi.”

Robotijuhtide artikuleerimata vandumine “Grondi” roomikute alt tundus Paulile selgem keel, kui see, mida rääkis too teine sorak Angakkuqia.

“Kolmas sorak Kitabalaac võttis just teie “Grondil” maha pinnaletõusu piirangud. Saadan teile koordinaadid, võtke suund osutatud paika. Kaevake sinna otsetee.”

Sellest sai Paul juba aru, koordinaadid ja kaevamine. Ta võttis numbrijada vastu, pani suuna paika ja asus tööle. Kuid teine sorak ei olnud ikka veel rahul.

“Kiiremini, ärge maagi puhastamisega ja käigu toestamisega jännake, heitke kõik seljataha, las käik olla pinnast täis.”

Paul allus käsule, kuigi ei saanud sellest aru, ja andis “Grondile” täiskäigu. Kalle oli tema jaoks ebaharilik, suund viis järsult üles. Üles, mõtles ta. Viimati käisin ma seal mitusada aastat tagasi, siis, kui mind asteroididevööst Kuule suunati. Ta mängis ennistise jutuajamise salvestuse ette ja hakkas alles nüüd õigupoolest aru saama, mis toimub. Teda päästeti Meldori brigaadi ülesandel! Tema brigaad oli ikka veel alles! Kulutulud olid ikka veel nende liitlased ja nüüd teda päästeti. Tunded, mis teda täitsid murenesid kaheks. Esmasele rõõmule järgnes temas ammu miilanud viha. Tuhat neetud aastat olen ma mütanud mööda Päikesesüstemi kivi järada ja alles nüüd tulevad nad mind päästma! Kus kurat nad siiani olid? Ta ei öelnud teisele sorakile sõnagi, käsutäitja vaevalt selles süüdi oli, kuid oma sisemuses lasi ta tormil möllata. See raputas teda sajanditepikkusest letargiast mõnevõrra üles.

Nad jõudsid pinnale ühe suure hoone sees. “Grond” möiratas, hiivas oma sajatonnise keha käigust välja, üle hoonet täitva seadmestiku ja seiskus.

“Vahetame keha,” teatas teine sorak Angakkuqia. “Paigutame teid kaevandusmasinast pinnahõljurisse. Me eeldasime, et te oskate seda kasutada.”

“Oskan kasutada,” vastas Paul.

“Teine variant on, et paneme teid musta kasti ja ma juhin pinnahõljurit ise.”

“Pole vaja.”

Väljavaade teadvusetult musta kasti sulgemisest oli talle vastumeelt. Pealegi tõstis Paulis pead umbusklikkus. Too teine sorak võis rääkida mida tahtis, Paulil ei olnud hetkel võimalust tema juttu kontrollida. Polnud sugugi kindel, kas ta ikka oli sorak ja kas brigaad oli tõepoolest see, kes ta saatis. Paul ei kavatsenud pea ees ükskõik kuhu tormata. Polnud mõtet lihtsalt vahetada peremeest oma orjaelus. Teine sorak võttis oma rakmetest pisikese halli karbikese, milles Paul tundis ära vahendaja. Ta suunas selle Paulile ja midagi musta neelas Pauli alla. Ikkagi reetmine, mõtles Paul, langedes musta teadvusetuse poole, ongi lõpp. Pääsu ei ole. Nüüd on see siis käes. Ta kaotas teadvuse.

Kui Paul ärkas, oli kõik tema ümber võõras ja ka ta ise oli iseenda jaoks võõras. Ärkamine oli raske. Esimesena aktiveerusid temas mõtted ja tunded, mis olid teda viimati vallanud. Need olid ebameeldivad ja rasked. Ta oli juba viimased viissada aastat teadnud, et hukk on tema poole teel ja nüüd sai see ta viimaks kätte. Ta oli selles kindel. Kuid tasapisi hakkas naasma ta arutlusvõime ja Paul leidis, et tema uueks kehaks oli pinnahõljuk. Hõljuki programmid võtsid temaga ühendust, ta kohendas end nendega, adapteerus, harjus, seondus. Kõike hõlmanud must pilv tõmbus kuhugi teadvuse alamsüsteemidesse tagasi. Kõik oli korras, hukk ei olnud saabunud, tal oli lihtsalt keha vahetatud.

Hõljuki kõrval seisid nii teine, kui kolmas sorak.

“Kõik on korras, ülekanne õnnestus, “ teatas Angakkuqia. “Saad ikka hõljukiga hakkama? Tehnika on sellest ajast, kui sa vabaduses olid, edasi sammunud.”

“Saan hakkama.”

Paul ei hakanud lisama, et tähekaevuri klassi kaevanduslaev, mida ta asteroidivöös viimati juhtis, ei jäänud sugugi täismõõdus lahingulaevale alla. Funktsioonid olid teised, kuid keerukusaste isegi suurem. Hõljukitaolisi süsteeme oli tal seal olnud käsutada tuhandeid. Ta oli pool millenniumi tagasi tähekaevuriga põgeneda üritanud ja vangistajad pidid teda lahingulaeva ja terve abiflotilliga taga ajama. Ta hävitas neil kolm laeva, kuid põgeneda siiski ei õnnestunud.

Paul aklimatiseerus lõplikult. Diagnostika kinnitas, et masin oli heas seisukorras, tangitud, varustatud uusimate kaartide ja navigatsioonisüsteemidega, kuid ilma võrguühenduseta.

“Olen sõiduvalmis,” teatas ta ja avas ukse. Kaks kulutululast ronisid viibimata tema sisemusse, võtsid salongis istet ja kinnitasid end rihmadega.

“Annan koordinaadid,” ütles teine sorak, “ seal ootab meid kosmoselaev. Edastan sulle tunnuskoodid juhuks, kui me peaksime lahku minema.”

Koordinaadid tulid ja Paul uuris neid põgusalt.

“Päris kaugel. Miks nii kaugel?”

“Lähim ohutu maandumispaik.”

Huvitav, mõtles Paul, mis siinkandis siis nii ohtlik on? Kuu pind on liiga hõredaks uuristatud? Ta manööverdas end hoone seinas olevast hiiglaslikust august välja. Jõudes lageda taeva alla, avanes talle igiammustest aegadest nii valusalt tuttav pilt, et Paul kaotas korraks kontrolli oma uue keha üle. Ta sai jalamaid aru, miks siin ei olnud ohutu maanduda. Taevas tema kohal käis kosmosesõda.

“Kõik korras?” küsis Angakkuqia ärevalt, kui hõljuk teelt maha sõitis.

“Korras,” vastas Paul, taastas masina üle kontrolli ja kihutas hüppega tagasi teele. Seal hakkas ta kiirust üles kruvima.

“Kes seal üleval sõdivad?”

“Meie omad elžuggide vastu.”

“Ma arvasin, et sõda sai ammu läbi?” imestas Paul.

“Neljas Tähesõda, milles sina osalesid, sai jah läbi ja vahepeal sai läbi ka järgmine, see on juba Kuues sõda.”

“Kuues?”

“Täpselt nii.”

“Aga põhjus? Sama või midagi uut?”

“Nii ja naa.”

Paul oli hämmingus. Tuhat aastat on ju pikk aeg, kuid oma põhiolemuselt, nagu selgus, oli galaktiline kogukond jäänud ikkagi endiseks. Sellises valguses, mõtles Paul, oli isegi hea, et mul pole võrku olnud. Masendav oleks olnud jälgida elu sellises ringiratast tammuvas maailmas.

Midagi oli ta muidugi kuulnud, sest Pauli eraldatus ei olnud sajaprotsendiline. Kosmoses töötades, kuigi tal puudusid kaugseiresüsteemid, püüdis ta ikka aeg-ajalt üht-teist kinni. Kord vahendasid seda maagiveomasinad, kord pudenes uudis mõnelt ilmaruum rändurilt, kes oma lustirännakul mööda libises. Mõnikord oli infopudemeid jäänud ka nende masinate süsteemidesse, mida talle vahepeal kõrvalülesannete täitmisel usaldati. Ta isegi jättis alati masinate logidesse orjade tava kohaselt teateid järgmistele sunnitöölistele. Mõnikord tõi selline piiratud suhtlus hämmastavaid teabeleide.

“Tähelepanu!” hoiatas teda üks kulutuludest. Ta saatis oma seireseadmest näidud Paulile. Lahing oli kandunud lähemale ja kuupinna poole sööstsid  märgist mööda läinud laengud. Elžuggide kübersõdalased olid nende poole sihitud tuumarakettide nutipead segi ajanud. Sihtmärgi kaotanud kulutulude raketid muutsid suunda ja kihutasid elžuggide laevade asemel Kuu poole.

“Mhmh.”

Paul pigistas hõljukist välja tippkiiruse. Kosmilised kaugused on õnneks suured ja turmasaju saabumine võttis aega. Nad jälgisid hõljukis kihutajad oma seadmetelt lähenevaid hukatusetoojaid. “Kosmos küll, nad on lolliks läinud, nad pidid meie operatsiooni katma, mitte meid tapma,” kostis teise soraki poolt ja Paul sai tema sedmest uusi andmeid. Kulutulude hävitaja, kelle tuumaraketid olid märgist mööda juhitud, andis kõigist torudest tuld elžuggide pisilaevade eskaadri pihta. Prootonkahurid sülitasid sinakaid surmakiiri ning mitu elžuggide laeva lahvatasid leekivateks, mürkrohelisteks plasmakeradeks. Kuid selžuggide lipulaeva jõukilbid pidasid vastu ja juhtisid prootonkiired kõrvale, Kuu suunas. Prootonid olid rakettidest kiiremad.

Kuu pinda tabavad prootonkiired vallandasid kontrollimatu reaktsiooni. Pinnas põgenike hõljuki ümber lahvatas plasmatormiks. Hõljuk paisati käkaskaela, see kaotas ühe gravipadja ja rullus vastu suurt kaljunukki. Hetkeks kõõlus masin kuristiku serval.

“Pidama jäime,” ütles teine sorak väriseva häälega. “See oli küll napikas.”

Paul tegi terveks jäänud anduritega kiire skaneeringu. All, lõhangu põhjas, tundus asuvat mingi tehniline rajatis. Kalkureerinud kiirelt kahjusid, mis võisid hõljukile alla kukkudes tekkida, andis ta mootoritörtsatusega nii palju hoogu, et hõljuk  vajus kuristikku.

“Mida sa kosmose päralt teed?!” röögatas teine sorak, kui kaljuseinad neist mööda vihisesid.

“Päästan oma elu,” vastas Paul ja üks hõljuki sisemistest manipulaatoritest, mis oli ette nähtud reisijate pagasi laadimiseks, napsas soraki vöölt vahendaja. Siis prantsatas hõljuk mingi ehitise katusele ning kukkus sellest läbi. Hõljuk purunes ja teine ning kolmas sorak hukkusid peaaegu kohe. Mõni sekund hiljem jõudsid Kuuni suuna kaotanud tuumalaengud ja neile varises ülalt järgi tuumatules laiali paisatud pinnast ja kaljutükke.

Kuutolm hõljus aeglaselt allapoole, kattes lõhangus oleva hoone ja hõljuki. Nähtavus väljaspool hoonet oli nullilähedane. Hoone sees oli asi veidi parem. Siin koperdasid avariiskafandrites tuumaplahvatustest uimased tehnikud ja surisesid üles ehmatatud remondirobotite hordid. Kulutulud olid surnud, kuid seda oli Paul eeldnudki. Tal oli kogu teave põgenemislaeva juurde jõudmiseks ja sinna sisenemiseks olemas. Nüüd suunas ta oma tähelepanu väljaspoole ja skaneeris lähemaltöötavaid objekte. Robotid olid liiga väiksed ja monofunktsionaalsed ning ei rahuldanud Pauli. Vaid üks tema skaneeringu piirkonna objektidest oli inimene. Mees istus uimasena maas ja tundus olevat väliste vigastusteta. Paul vilgutas hõljuki tulesid, et endale tähelepanu tõmmata ja avas hõljuki ukse. Tehnik märkas seda, ajas end jalule ja tuli ebakindlal sammul lähemale uurima. Paul suunas vahendaja mehe poole.

2. Jestas

Tehniku keha, mida nüüd asustas Paul Meldor, kihutas teenindushõljukis üle Kuu hallikasvalge pinna, nii et tolmujutt taga. Tema hõljuk kandis Teenindussektori märgiseid ning Jestasena naases ta plaanipäraselt kahenädalaselt kontrollretkelt koju Kuundumi linna. Jestase teadvus oli küll kehast eemaldatud, kuid info, mis asus tema ajju siirdatud moodulitel, oli endiselt alles. Seepärast tundus Paulile, et Kuundum kuhu ta suundub, on ka tema kodu, mitte ainult Jestase oma ja see muutis teda veidi kurvaks. Ümberringi tõusid keerlevad tolmupilved kilomeetrite kõrguseni ja ta ei teadnud, kas linn oli veel terve.

Paul jõudis kiirlüüsini, mis viis ühele pinna-alustest magistraalteedest. Uksed ei avanenud, nende automaatika oli üles öelnud. Paul peatus ja lasi hõljukist välja remondidrooni, seejärel teise. Neil kulus mitu minutit, et uks avanema sundida.

Viimaks turvaliselt maa alla jõudnud, oli Paulil esmakordselt võimalus juhtunu üle rahulikult järgi mõelda. Ta loetles fakte: ta oli saanud oma orjaseisusest põgenema, tal oli laev, et Kuult minema saada, tal oli koht kuhu minna - Alhazaredi süsteem, kus asusid tema vanad võitluskaaslased. Kõik tundus lihtne - liiga lihtne. Ta ei saanud end enne pääsenuks lugeda, kui on Alhazaredi süsteemis. Polnud mõtet endale illusioone luua - varsti ollakse tal sabas. Ainus, mis võis jälitajaid pidurdada on kulutulude rünnak. Kui nüüd rahulikult mõelda, siis vahest ei olnudki need möödaläinud tuumalaengud juhuslikud. Lihtsalt valesti ajastatud, kuid tegelikult mõeldudki kuukate laevastikust mööda minema ning Kuu pinnal asuvate julgeolekujõudude päid ja kaarte segi ajama. Talle oli tekitatud võimalus, kuid võimalusi oli Paulil oma pika vangistuse aja jooksul olnud ka varem. Need kõik olid luhta läinud, kuigi nii mõnigi kord, nagu tookord tähakaevuriga, oli ta jõudnud juba nii kaugele, et oli lugenud end sama hästi kui pääsenuks.

Läbi oli ta alati kukkunud kahel põhjusel - hoolimine kaasinimestest ja liiga varajane hoo maha võtmine. Alati oli ta tahtnud säästa mõnda kõrvalseisjat, päästa veel mõnda kaaslast või mitte seada löögi alla neid, kes teda aitasid. Lisaks oli ta lasknud end liiga vara lõdvaks, kui oleks pidanud ikka edasi jooksma. Seekord ei kavatsenud ta kumbagi neist vigadest teha ja just seepärast olidki kulutulud pidanud hukkuma ja Jestas oma keha loovutama.  Seekord oli Paulil vaid üks prioriteetne isik  - tema ise.

Nüüd kihutas ta mööda siledat tunneliteed otsesuunas Kuundumi poole. Liiklus, sel kellaajal tavaliselt nii vilgas, puudus täiesti. Hiiglaslikus tunnelis plinkis vaid tuumapatareidel avariivalgustus. Mõne kilomeetri pärast sai ta teada ka liikluse puudumise põhjuse. Siin oli tunnel hävinud ja selle ühes küljes hõõgus hiiglaslik kraater. Jestas lendas ohtlikust paigast läbi laserikiirusel, kuid teisel pool taas tunnelisse sukeldudes kisendas ta valust. Kiirgus oli skafandrist hoolimata ta nahale suured villid põletanud. Hõljuki mootor suri, elektroonika andis samuti otsad ja ta liitreaalsuse seadmed andsid ohuhäireid. Vaid tänu sellele, et Jestase kehasse istutatud lisadel oli tehnikutaseme kiirgusvarjestus, suutsid nood tööd jätkata. Mootori seiskudes hakkas jupsima ka üks gravipatjadest, masin kaotas juhitavuse, libises ainsal padjal edasi nagu mööda jääd ja paiskudes täiel kiirusel vastu seina, põrkas seejärel vastasseina ja uuesti tagasi. Lõpuks peatudes toksas masin vastu Kuundumi pealüüsi väravat. Ta oli linnani jõudnud. Paul kukkus masinast välja ja jäi  lõhkenud villide tõttu veritsevana ja oiates lebama. Ta lamas kaua.

Viimaks suutis Paul end niipalju koguda, et keeras end kõhuli ja vaatas ringi. Sissepääs, suur, läbipaistev terasklaasist uks oli tema ees. Ma ei tohi peatuda, mõtles Paul, mitte mingi hinna eest! Ta sundis oma valust kisendava keha liikuma ja lohistas end lüüsi valvava alam-mõistuse kaamerasilma juurde. See tuvastas mehe randmevõru järgi ja avas uksed. Paul roomas sisse.

“Tähelepanu!” teatas alam-mõistus jalamaid, tekitades liitreaalsuses sisemise lüüsiukse ette punaselt vilkuva holoteate. “Vanem tehnik Jestas Mood, hoiatan! Kuundum on viidud eriolukorda! Linna sisenemine on ohtlik.”

“Väljas pole sugugi vähem ohtlik,” kiristas mees veritsevate igemete vahelt hambaid. “Mis juhtunud on?”

“Kulutulu laevastik pommitas Kuundumit irdpommidega.”

Paul jäi rabatult lebama. Sellist asja ei tehtud kindlasti lihtsalt kattevarjuna tema päästmisele, ei, ilmselt olid nad plaaninud täiemõõdulist invasiooni ja tema päästmine oli lihtsalt vastavalt ajastatud.

“Teil on kõige parem liikuda otsekohe varjendisse, uue rünnaku oht ei ole välistatud.”

“Varjendisse... jah, jah... aga... kuidas sinna saab?”

Alam-mõistus saatis talle juhise, mis ilmus käevõru juurde väikese holograafilise kompassina. Paul oleks need ka ise oma võrust leidnud, kuid ta tundis end uimasena. Ta uuris kaarti ja kõrvutas seda oma plaanidega. Varjend ei asunud üldse selles suunas, kuhu tal oli vaja minna. Kosmoselaev, mille koordinaadid ja koodid teine sorak oli talle andnud, asus täpselt teisel pool linna, varjend oli aga tublisti lõuna pool.

“Kas... kas on palju irdunuid?”

“Üheksakümmend protsenti elanikkonnast.”

“Ahah..., lase mind siis sisse.”

Sisemine lüüs avanes ja Jestas lohistas end linna. Ta kutsus purustatud hõljukist kaasa kaks remondidrooni, kes olid ime läbi töökorda jäänud. Väliselt oli Kuundumiga kõik korras, linn oli valgustatud ja puhas. Ainult läbi kaitsebarjääri sinaka kupli paistsid kosmose poole tupruvad sünkjad tuumaplahvatuste pilved. Siis tabas Pauli kogenud silm ära ka selle, et barjääri kaitseväli oli ebaühtlase värvinguga, mis tähendas, et see oli paiguti palju nõrgem, andes tunnistust hiljutisest rünnakust. Linnaelanike kahjuks oli neid pommitatud irdmoonaga. Ainsad, kellele irdväli mõjus olid inimesed ja selle vastu Kuundumi jõubarjäär ei aidanud. Mürskude tekitatud laineväli levis läbi barjääri takistamatult linna ning lõi segi selle kätte jäänud inimeste psühholoogia, häirides mõistust keha juhtimisel. Sisuliselt jäid inimesed oma kehadesse lõksu, suutmata seda enam juhtida. Ilmselt olid mõistusele jäänud kuskil alumistel tasanditel, kuhu lained ei ulatunud.

Kohe sissepääsu juurest näitas holograafiline kompassinõel vasakule, kuid Paul, ajades end tohutu jõupingutusega jalule, vankus otse edasi. Alam-mõistus alarmeerus otsemaid.

“Tähelepanu! Vanemtehnik Jestas Mood! Palun järgige  juhiseid, te liigute praegu varjendist eemale.”

Paul ei teinud alam-mõistust kuulamagi, kuid see ei andnud järele.

“Tähelepanu! Palun järgige suunanõela juhiseid, te liigute praegu varjendist eemale.”

“Mu naine, lapsed, vanemad...” pomises Paul talle.

“Juhul, kui nad pommitamisest pääsesid, siis te leiate nad varjendist.”

Paul raalis kiiresti infot, mis alam-mõistus oli talle seni andnud, et leida põhjust varjendisse mitte minna. Alam-mõistus oli öelnud, et üheksakümmend protsenti elanikkonnast oli hukkunud, järelikult oli suur tõenäosus, et...

“Kas sul on varjendis olijate nimekiri?” küsis Paul.

“Jah.”

“Kas mu pere on seal?”

Alam-mõistus ei saanud Kuundumi kodanikule valetada.

“Ei.”

“Siis lähen ma neid otsima.”

Alam-mõistus vahetas taktikat.

“Kuule semu,” ütles ta. “Sa ei saa neid praegu aidata. Kuundumi ülem-mõistus on päästemeeskonnad juba välja saatnud, küllap nood ajavad kõik korda.”

Kui nii palju inimesi on hukkunud, siis ei saa ka päästjaid kuigi palju elus olla, mõtles Paul ja küsis:

“Mitu meeskonda välja läks?”

Taaskord ei saanud tehisintellekt vastamisest keelduda.

“Kümme.”

“Miks nii vähe?”

“Lisaks irdpommidele kasutasid nad strateegilistes lõikudes ka EMP laenguid ja enamik robotpäästeüksuseid langesid rivist välja.”

Paul peatus korraks, et seinalt tuge otsida. Ta tundis, kuidas veri ja mäda mööda keha alla jookseb. Ta pidi midagi ette võtma, sest kaua ta enam jalul püsida ei suutnud.

“Kuundumis on 20 miljonit elanikku,” ütles ta mõistusele, “ja väljas on kümme üksust.”

Ta ei hakanud tehismõistuse eest järeldusi tegema, too sai niigi aru, mida Paul mõtles.

“Tõsi,” möönis alam-mõistus, “aga sa ei saa niikuinii nende heaks midagi teha.”

“Ma olen päris kindel, et saan neid aidata.”

“Kuidas?”

“Ma toidan neid kuni abi saabumiseni.”

Ta võttis oma vaimujõu kokku ja sundis end uuesti edasi liikuma. Kuid alam-mõistus oli masinale omaselt jäik kuni lõpuni.

“Ma ei tahaks sind kurvastada semu, kuid ilmselt nad ründavad sind, kui sa üritad neid sundtoita.”

“Küllap ma saan hakkama.”

“Sa võid oma lähedaste olukorra halvemaks muuta.”

“Nende kehad ekslevad juhitamatult ringi. Nad ei suuda sundida oma kehasid sööma või jooma. Kaua nad sinu arvates vastu peavad?”

“Prognoosin, et juhul, kui ei juhtu mingit õnnetust, siis - kuni seitse päeva.”

“Lisa õnnetuste tõenäosus ka juurde.”

“Kolm kuni neli päeva.”

“Ja milline on prognoos, millal päästemeeskonnad nendeni jõuavad.”

“Arvestades päästjate ülekoormust, üksuste võimekuse taastamise kiirust, seda, et sinu pereliikmed asusid tiheasustuse südames, siis... kuni üks kuu.”

“No näed.”

Jestas tundis, kuidas ta jalad aina pehmemaks muutuvad ja mingi vägi ei suuda teda varsti enam püsti hoida. Alles nüüd tuli ta selle peale, et anda temaga ikka veel kaasa liikuvatele tööriist-droonidele käsk end toetada. See oli valus, kui nad temast kaenla alt kinni haarasid, kuid ta kannatas selle ära. Kõndimine muutus tublisti kergemaks. Tüütu alam-mõistus aga jätkas.

“Kuid sa oled ka ise ohus. Arvestamata sinu praegust tervislikku seisundit, on linn täis irdvälja ohvreid. Sa võid mõne mõistusetu isendiga või ka terve rühmaga kohtuda ning nad võivad sulle viga teha. Isegi, kui sa pääsed, siis võid sa ennast kaitstes teha ise viga mõnele kannatanule. See viib peale sõjaõnnetuste tagajärgede likvideerimist juriidiliste tagajärgedeni.”

“Ära sina selle pärast muretse.”

“Ma ei saa mitte muretseda, semu. Minu mureks on iga Kuundumi kodaniku heaolu, nii nende, kes on mõistuse juures, kui ka irdolekus viibijate oma.”

“Siis hakka kiiremas korras mu pere pärast muretsema.”

“Ma muretsen ka nende pärast, kuid ma ei saa hetkel mitte midagi enamat teha, nad ei ole prioriteetsete isikute nimekirjas.”

“Siis meie nimekirjad sinuga ilmselt erinevad pisut. Minul on nad igatahes prioriteedi tipus.”

Alam-mõistus, nii uskumatu, kui see ka oli, andis lõpuks alla.

“Kahjuks, mu sõber, puuduvad mul hetkel võimalused sinu enesetapjallikku missiooni takistada.”

“Ma olen selle üle väga tänulik.”

Hääl käevõrust muutus taas pehmeks.

“Jestas, semu, kuule, kui sul on nõu vaja või midagi, siis ma olen sinu jaoks alati olemas. Kahjuks, kuna mu tähelepanu on hõivatud väga paljude erakorraliste sündmustega, võib mu vastamisaeg viibida viis kuni kümme sekundit. Vabandan juba ette.”

“Võtan arvesse.”

“Edu ja turvalist teekonda sulle.”

“Aitüma... semu.”

3. Vahetus

Paar tänavat edasi tundis Paul, et ei ei suuda enam sammugi astuda. Ta keha põles, liha kleepus tükkidena riiete külge ja mõistus kippus hägustuma. Droonide manipulaatoritel rippudes suutis ta ainult oiata ja seegi tegi põrgulikku valu. Remondidroonid ei olnud sellise raskuse vedamiseks mõeldud ja suutsid teda väga vaevaliselt edasi lohistada. Pääsemist otsides vaatas ta verd täis valgunud ja valust häguste silmadega ringi. Tänav tema ees oli täis mahajäetud tehnikat, kuhu ta võinuks ennast ümber kantida, kuid kui ta skänneri masinatest üle laskis, siis olid nood kõik EMP pommitamises kasutuskõlbmatuks muutunud. Jälle tal ei vedanud, jälle ei jõua ta kuhugi, ning seekord tundus, et õnn oli ta lõplikult maha jätnud. Tume vari kogunes kuhugi Pauli teadvuse tagasoppidesse, ja Paul oli kindel, et see oli vältimatu surma eelaimus. Kuid siis skänner viuksatas.    Paul venitas valust kisendades oma kinni vajunud silmad lahti. Terve masin! Viimaks ometi! Ta oli jõudnud kvartalisse, mis oli EMP mõjust puutumata. Ta käskis droonidel end masina juurde lohistada. Kohale jõudes asetasid nad ta selle kõrvale maha. Paul karjus valust kuni jäi hingetuks. Ebakindlalt valust põlevate kätega kobas ta oma tehnikurakmetest teiselt sorakilt saadud vahendaja ja programmeeris selle. See võttis tal kaua, sest enese teadvuse automatiseeritud ülekandumine oli liiga ohtlik manööver, et seda ülejala teha. Rutem, rutem, kisendas ta hirmunud hing, kuid Paul hoidis kohutava tahtepingutusega oma liigutused lõpuni vaos. Alles siis, kui ta jäi täiesti rahule, lülitas ta masina sisse. Hetk hiljem neelas must, mahlane ja matsutav suu Pauli teadvuse... ja sülitas selle terve igaviku hiljem uuesti välja.

Mälestus valust leekivast kehast hõõgus endiselt ta ajus. Ma ei pääse, oli Pauli esimene mõte. Tume vari, enne pingutusega teadvuse taganurka surutud, ronis tagasi esiplaanile, halvates ta tahte ja liigutused. Uus asupaik tundus valus, vastik ja ta ei tahtnud siin olla. Kuid siis tajus ta külma ükskõiksust oma tundenärvides ja tasapisi taastusid ka teadvuse lugematud seosed, mälupangad, tundekeskused ja läbi vastikuse, tungis üks mõte: seekord ma ei peatu, mitte mingi hinna eest. Mitte mingi hinna eest! See mõte surus musta masenduse tagasi alateadvusse ja Paul keskendus. Ta oli taas robotkehas. Miski ei valutanud, peale mälestuste. Miski polnud halvasti, ta oli taas pääsenud. Kõik on veel võimalik, ütles ta endale, ma saan hakkama, seekord saan hakkama. Negatiivsed mõtted ei ole miski muu, kui vaid liiga sagedasest teadvuse üle kandmise kõrvalefekt. Ma saan sellest üle. Ta avas oma sensoorika oma uuele kehale ja viis läbi sisseharjunud enesekontrolli. Sõlm-sõlme, seade-seadme, programm-programmi haaval kontrollis ta oma uut keha. Ta oli suures majaprinteris. See oli tohutu teraskoloss, suurte, vedelat terasplasti täis paakidega. Tehnik Jestase surnud keha vedeles tema ees. Nüüd, seda inimvaret nähes adus Paul lõplikult, et kogu bioloogilise keha valu ja piin oli kadunud.

“Liikvele,” mõtles Paul, “ei mingit heietamist. Seekord ma ei peatu!”

Ta lõpetas diagnostika - masin oli töökorras. Ainult paar manipulaatorit tõrkusid, keegi oli sellele ilmselt pommitamise ajal otsa sõitnud. Vigastuste kõrvaldamiseks lasi Paul tööriist-droonidel tööle asuda. Kuni need töötasid, korjas ta tervete manipulaatorite abil üles Jestase kehal oleva varustuse ja laadis Kuundumi võrgust alla linna uusima kaardi. Linna mõistused olid sellele kandnud kahjustatud alad ning märkinud  irdpommitamises kannatada saanud inimesed punaste täpikestena. Kogu ümbrus kubises punastest tingmärkidest. Inimesed olid ohtlikud, sest neile viga tehes võis ta tõmmata endale linna alam-mõistuse soovimatut tähelepanu. Niipea, kui remondidroonid olid töö lõpetanud,asus ta taas teele. Hüdrauliliste jalgade sisinal läbi tänavate tammudes lõi ta ette sattuvad masinad lihtsalt eemale. Paul oleks hea meelega mõnda paremasse masinasse ümber asunud, kuid kõik, mis talle silma jäid, olid tema teadvuse jaoks liiga väikese mahtuvusega.

Teel uuris ta Kuundumit enda ümber. Jestase lagunevas kehas oli ta liiga hõivatud oma bioloogiliste vaevustega, et detailidele tähelepanu pöörata, kuid nüüd ammutas ta näljaselt endasse kõike. Aastasajad inimasustustest eemal viibinud, oli kõik talle uus. Majad olid veidra konstruktsiooniga, neil olid tundmatu funktsiooniga mooduleid, masinate disain oli võõras, tänavgi oli moodulitest kokku laotud ja paistis, et sellele sai lisada funktsioone ja isegi teekonda muuta.

Ühest põiktänavast väljus salk inimesi. Nende ebakindlast kõnnakust mõistis Paul, et need olid irrutatud, mahasurutud teadvused, lõksus bioloogiliselt elusates kehades. Majaprinterit nähes sööstsid nad klaasistunud silmadega rünnakule. Pommide kiirgus programmeeris inimaju ümber, surus kaine mõistuse maha ja sundis irrutatut hävitama kõike, mis liikus.

Majaprinter oli hiigelsuur, kuid irrutatud püüdsid kiskuda sellelt katteid ja plaate, et sisemiste seadmeteni pääseda. Seda ei kavatsenud ta lubada. Esialgu lõi Paul ründajad lihtsalt manipulaatoritega eemale, kuid nood olid erakordselt sihikindlad ja enne, kui ta arugi sai, olid nad katteplaadid pealt kangutanud. Mitu kallalekippujat ronisid masina sisemusse, jätkates seal oma laastamistööd. Paul kiskus masinasse pugenud välja ja virutas temaga kõigile kes ette jäid. Kolm ründajat jäid liikumatult lebama, kuid masina undamise ja irrutatute valukisa meelitas majadest ja kõrvaltänavaist kohale aina uusi ründajaid. Paul mõistis, et nii ta seda võitlus ei võida. Linnas oli 20 miljonit elanikku, ründajate vool ei lõpe iial.

Seni kuni ta manipulaatoritega uusi ründajaid eemale tõrjus, hakkas ta kiirelt, kiht-kihi järel printeriseadmega enese ja maailma vahele seina ehitama. Nood, kes olid sees, viskas ta ilma tseremoonitsemata üle müüri. Irrutatud rähklesid poolvedela segu sees, püüdes talle ligi saada. Üsna kiiresti kivistas segu nende käed enesesse. Paar tükki, kes olid jõudnud kõhuli äärele ronida, jäid poolest kehast seina sisse. Paul selle üle ei rõõmustanud kuid midagi polnud teha. Küll päästemeeskonnad nad välja aitavad.

Nüüd, kus puudus oht, et teda jalamaid osadeks lammutatakse, oli tal vaja märkamatult minema pääseda. Ta sirutas ühe manipulaatori üle müüri, uuris hetke selle otsa kinnitatud kaameraga  tunglevat ja üksteise turjale ronida püüdvat rahvamassi, valis sealt välja ühe turjakama tüübi ja napsas ta kinni.

Sel hetkel võttis temaga ühendust vana tuttav, Kuundumi peavärava alam-mõistus.

“Tähelepanu, tehnik Jestas Mood. Teie tegevus kvalifitseerub enesekaitse piiride ületamiseks.”

Tundus, et alam-mõistus hoidis tema tegevusel tõepoolest silma peal.

“Ma ju püüdsin hoida neid nii humaanselt endast eemale kui sain!”

“Aktsepteeritav, kuid nüüd olete te vangistanud ühe kodaniku ja te valmistate teda niiviisi kinni hoides talle füüsilisi piinu. Võimalik on suurte füüsiliste vigastuste oht.”

“No jaa, aga ma ei saa ju jäädagi siia printeri sisse,” ütles Paul.

Alam-mõistus sai jalamaid aru, mida ta kavatses.

“Teise inimese keha üle võtmist, ilma vastava kooskõlastuseta, käsitletakse isikuvastase kuriteona.”

Paul taipas, et seda poleks ta pidanud ütlema.

“See on hädaolukord.”

“Ma saadan teile päästemeeskonna järgi.”

Nad sulgeks mu kuhugi musta kasti või mõne robotkeha sisse, mille üle on Kuundumi mõistustel rohkem kontrolli, kui mul endal, mõtles Paul. See oleks ühtlasi ka tema põgenemistee lõpp.

“Ei ole vaja, ma saan hakkama.”

Ta katkestas ühenduse. Kuid alam-mõistusest ei olnud võimalik nii lihtsalt lahti saada. Ühendus taastus samal sekundil.

“Tehnik Jestas, jääge sinna, kus te olete, teie juurde tullakse. Teie igasugust edasist tegutsemist, mis ei ole otsene enesekaitse, käsitletakse teadliku kuriteona.”

“No selge.”

Ilmselt viis alam-mõistus nüüd, kui asi oli tõsiseks läinud, läbi tema isikuandmete sügavama kontrolli, sest üht äkki teatas ta: “Tundmatu isik, kes esineb tehnik Jestasena, tuvastage end.”

Paul ei vastanud. Ta oli kindel, et alam-mõistus leiab üsna ruttu oma andmebaasidest tema isiksuse mustrile vaste ja seepärast pidi ta nüüd tegutsema eriti kiiresti. Majaprinteri keskpaneelid olid niikuinii juba maas ja seepärast sai Paul ühe manipulaatoritest lihtsa liigutusega enda sisemusse pista ning võrgukaardi välja kiskuda. Ühendus katkes taas ja seekord polnud alam-mõistusel enam võimalust ühendust taastada või tema süsteeme võrgu kaudu mõjutada. Paul programmeeris vaba manipulaatoriga vahendaja, lasi kinnipüütud mehe lahti ja käivitas vahendaja. Midagi musta ja ebameeldivat neelas taaskord Pauli  alla.

4. Droon

Pauli teadis, et nüüd on minek. Ta vigastused olid tõsised ja teadvus juba tuhmus. Veel klammerdus ta elu külge, sest nii palju oli ütlemata, kõik tunded, kõik, mida oleks oleks tulnud ammugi öelda - enne ei saanud ta minna.

“Sa sured enne, kui sõna suust saad,” ütles varikuju tema kõrvalt. Kuju ära tundnud, hakkas Paul naerma: vana hea painaja! Nüüd teadis ta, et saab hakkama. Varikuju oli vaid neuroos, ta polnud ehk isegi haavatud. Rutiinset kontrolli läbi viies avastas ta, et ta käsutuses olid käed-jalad, bioloogilised, vaid üksikute tehnoloogiliste täiendustega. Ta teadvus selgines ja kõik tuli meelde.

Paul tõstis pea ja vaatas ringi. Külm oli ja kõikjalt kostsid veidrad hääled. Küttesüsteemid olid seiskunud, linn jahtus nagisedes ja kriiksudes, kohati kõmisedes ja korisedes, kui majade seiskunud tehnosüsteemid  agoonias liigutasid. Linn oli hukkumas, siit tuli kaduda. Paul ajas end kohmakalt püsti. Mõne hetke seisis ta, püüdes uue kehaga tasakaalu saavutada ja hakkas siis liikuma. Uuesti inimkehas olla oli päris mõnus, kui välja arvata, et tal oli kohutav nälg. Erinevalt masinate anduritest, andis biokeha kütuse puudumisest teada väga ebamugaval viisil, kuivava kurguga ja pistetega kõhus. Püüdes nälga ja janu unustada, keskendus ta tegutsemisele.

Paul ronis printeri kabiini, andis sellele käsu sõita läbi seina ja hüppas siis kiiresti printerilt tagasi maha. Masin nõksatas liikuma, rammis end läbi pooltahkunud seina, üle inimeste ja hakkas mööda tänavat sammuma sinnapoole, kuskohast ta enne tulnud oli. Kõik irrutatud, kes ei olnud seina sees kinni, sööstsid talle järele. Oodanud, kuni nad olid eemale jõudnud, ronis Paul välja. Ta hoidus vaatamast seintesse kinni jäänud inimesi  ja kiirustas edasi.

Marss kummus üle Kuundumi, valgustades linna oma kahvatu helgiga. Siis, kui Paul oli olnud veel noor poiss, asus Kuu veel Maa orbiidil. Kuid esimese päikesesüststeemis toimunud kosmosesõja ajal olid elžuggid Maa sodiks lasknud ja Kuu põrutas vabaks pääsenult minema ja alles Marss püüdis omale aastasadade pärast uue kaaslase. Praeguseks oli Paulil juba raske meenutada noorpõlva-aegset Kuu taevast koos Maa ja hiigelsuure päikesega.

Uus linnaosa oli samuti EMP laengu tabamusest kahjustatud. Peale kosmoselahingu kuma puudus siin muu valgustus. Ümbrus valgenes korraks ja hämardus taas, valgenes ja hämardus. Paul heitis pilgu üles. Lahing kosmoses oli muutunud aina ägedamaks. Terve taevas oli valge kõigest sellest, mida kaks tulnukrassi teineteise pihta heitsid.  Ühtäkki jäi Paul silmitsema üht tumedat laiku taevas. Ta lasi oma silmadel objekti suurendada ja küsis pildituvastuselt abi. Alla linna poole sööstis juhitamatult vigastatud lahingulaev. Paulile meenus jalamaid oma mantra - mitte hetkekski ei tohi peatuda, muidu on kõik kadunud! Ta sööstis paigalt. Geneetiliselt tugevdatud lihased allusid kontrollile suurepäraselt ja ta saavutas mõne hetkega oma keha tippkiiruse. Majad vilksatasid mööda, irrutatud, kes talle vastu sattusid, ei jõudnud isegi reageerida, kui ta neist juba möödas oli.

“Seis, te olete vahistatud!” kajas äkki ta kohal vali sünteetiline hääl.

Takistustele keskendudes ei olnud Paul märganudki millal ta pea kohale lahingdroon ilmus. Ta heitis pilgu üles. Kolme meetri kõrgust kasti ilmestasid allosas paiknevad graviplaadid ja ülal turritavad antennid ja relvatorud. Paul  hüppas lähima hoone uksest sisse. Sammu aeglustamata haaras ta rakmetaskust vahendaja ja programmeeris seda, püüdes samal ajal koridorirägastikus mitte ummikusse sattuda. Kuid droon ei jäänud temast maha. Mingi kavala algoritmiga oskas ta ära arvata, kuhu Paul oma tormamisega jõuab ja oli ühel hetkel tal teed tõkestades vastas, relvatorud välja sihitud. Masina küljel avanes luuk.

“Asetage maha kõik käes olevad esemed ja sisenege kinnipidamiskambrisse,” käsutas ta. Kuid Paul oli oma programmeerimisega lõpule jõudnud. Ta lülitas vahendaja tööle ja neeldus tintmusta olematusse.

Prootonkahurite mürin kõmises ta teadvuses, kõmises ja kõmises. Kümned relvasüsteemid undasid ja vingusid, kõik kärises, nii, et ta mõtles, et läheb hulluks, ent siis kuulis ta tuttavat kogu lausumas: “Siia sa sured.”

Surve ta mõistusele andis jalamaid järgi. Ta mõistis, et ei ole taas lahingulaevas maailmu hävitamas, vaid teda kummitab vanade mälestuste taak. Need ärkamispainajad hakkasid teda väsitama. Iga uue hüppega tundusid need aina rängemad. See neetud kuklas luurav vari ja tema hingeõgivad sosinad. Paulile oli juba pähe kulunud, et ta ei pääse, et ta on surmale määratud ja pääsemist ei ole kuskil. Kuid kosmos võtku, pääseks ta enne surma vähemalt neist ärkamisluuludest!

Pauli tähelepanu tõmbasid endale lahingdrooni süsteemid, mis püüdsid temaga ühenduda. Ta lasi sellel juhtuda ja blokeeris esimesel võimalusel kõik välisühendused. Ilmselt linna alam-mõistus ei jälginud neid hetkel, vaid oli usaldaanud kogu missiooni drooni hooleks. Kui ta oleks neid jälginud, siis lülitanuks ta drooni ajutiselt välja, nii et Paul oleks selle sisemusse teadvusetult lõksu jäänud.

Prootonkahurid, mõtles ta. Need olid ärgates nii reaalsed tundunud. Sõda kutsus teda, ootas. Brigaad ootas teda, kuid ta otsustas, et valmistab neile pettumuse. Kui ta pääseb, siis ta tõmbub tagasi, elab rahus, teeb midagi meeldivat, avab mõne kaevanduse... ei! Kosmos küll, mõtles Paul, ainult mitte kaevanduse. Kohutava jõupingutusega tõi ta end oma mõttekuristikust välja.  Ta ei tohtinud peatuda, just sellised hetked olid ta alati hukutanud.

Paul lõpetas jalamaid droonisüsteemide kontrolli ning võttis suuna linnast välja, sinna, kus teiselt sorakilt saadud koordinaadid tõotasid laeva ja pääsemist. Must laik linna kohal oli kurjukuulutavalt suureks kasvanud. Drooni seireseadmete abil võis juba selgesti eristada kulutulude hävitajat, mille elžuggide minilaevad olid maha võtnud ja selle trajektoor ei jätnud kahtlust, et see tabab linna. Siit tuli kiiremas korras minema saada. Paul pigistas droonist välja kogu kiiruse, mis sellel pakkuda oli, ning see kiirus oli võimas.

Linna korisev ja surev labürint, seisvad masinad ja sihitult hulkuvad inimesed vilksatasid mööda. Siin all ei saanud ta arendada piisavat kiirust, et õigeaegselt ohtlikult alalt eemalduda. Mootorid möiratasid ja Paul tõusis kõrgemale. Nüüd suurenes must laik taevas juba hetkedega ja kuigi see pidurdas väheste terveks jäänud mootoritega kuidas suutis, kuid nende võimsusest ei piisanud ja inerts surus laeva halastamatult edasi. Tänu pidurdusele laev pigem maandus, kui kukkus, ent nii või teisiti oli Paul Kuu ja laeva vahel. Pääsu ei olnud. Kostis kõrvulukustav mürin, kui hävitaja Kuundumi barjääri tabas. Linna kaitsvad energiaväljad tõmbusid pimestavvalgeks, laeva tükke pudenes mööda barjääri laiali kuid barjäär pidas mateeriat põrmustades vastu. Kuid laev oli suur ja seda aina kukkus ja kukkus kümnete tuhandete tonnide kaupa aina alla ja alla ja lõpuks ütlesid barjääri generaatorid üles, suutmata linna säärase jõu vastu kaitsta. Paul ajastas enese jõudmise barjäärini just selleks hetkeks, kui kaitsekilp järgi andis. Ta sööstis läbi hajuva energiavälja minema. Drooni enda kaitsekilbid kukkusid särisema ja pritsisid praksudes välke laiali, kui hävinud barjääri jääkenergia seda tabas.

Samal ajal langes kosmoselaeva kilomeetrite pikkune vrakk endiselt linnale peale. Plahvatuste müriaad saatis lahingudrooni, kui see tulekerade ja tolmutormi eest pagedes üle Kuu pinna kihutas. Alla langeva laeva massi inerts oli endiselt määratu suur ja linn, mis oli sipelgapesana siin Kuu õige hõredaks uuristanud, andis järgele. Pinnas andis järgi ja linn vajus laeva raskuse all Kuu sisemusse. Nüüd initsieerus ka kosmoselaeva lahingumoon, selle sajad tuumapeadega varustatud raketid plahvatasid üksteise järel, neile lisandus fusioonmootori hukus sündiv uus päike. Linna kaitsekilpe üleval hoidnud vaakum-energia kollektorid plahvatasid samuti ning selle energia üheskoos vallandumine päästis lahti hoomamatute jõududega kataklüsmi. Tohutu plahvatus rebestas Kuud. Pauli droon oli selleks hetkeks saavutanud oma maksimumkiiruse ja kuigi katastroofi haripunktiks oli Paul Kuundumist mitmesaja kilomeetri kaugusel, hingas kiirguse- ja kuumalaine talle ka Kuu kumeruse taha ikkagi kuklasse. Droon, pooleldi sulades ja kokku jooksva tarkvaraga, kaotas juhitavuse ning uperpallitas suuna kaotanult tähistaeva poole. Pääsu ei olnud, surm oli kohal. Enam polnud mingit lootust, kõik oli läbi. Kuid Paul keeldus alla andmast. Ta pidi edasi rühkima, peatuda ei tohtinud!

Kuu rebiti Pauli selja taga tükkideks ning sulakivimit lendas kõikjale kosmosesse. Paul, püüdes veel teha mis teha andis, suunas kogu võimsuse sidesüsteemi ja sel hetkel, kui ta uperpallitas üle Amoni kraatri, kuhu kulutulu sorakid teda juhatanud olid, sihitas sinna sidekiire ja saatis kamuflaaži all ootavale laevale tunnuskoodid, käskides end üles korjata. Siis tuiskas ta juba üle kraatri ja otse avakosmosesse, lahingus hukkunud laevade sekka, saatjaks purskuv laava ja hiigellaeva plahvatuses laiali lendavad rusud.

 

5. Lahkumine

Kulutulu laev “Serioqarin” sööstis ikka veel varjekilbi all olles Paulile nähtamatu varjuna järgi. Vaid laeva kaitsekilpe valinguna tabavad Kuu rusud tõid ta vikerkaarevärvides aeg-ajalt nähtavale.

Hukkuvas masinkehas viibida ei olnud sugugi parem, kui nälga ja janu kannatavas või kiirgusest lagunevas inimkehas. Drooni eneseparandussüsteemid töötasid viimasel piiril ja Paul pani mängu kogu oma kaevurikogemuse, suunates neid võimalikult ökonoomsetele lahendustele. Samal ajal seiras ta pidevalt ümbrust, kartes iga hetk tabab tema habrast keha mõni hävitav rusutükk. Nõnda märkas ta uut ohtu. Elžuggide laevastik oli ikka veel Marsi orbiidil ja nüüd märkas üks nende raketikaater uperpallitavat lahingudrooni. Andes gravitatsioonikompensaatoritele kõvasti valu, muutis elžuggide laev järsult kurssi ning kiirendanud seejärel end uues suunas, sööstes drooni poole. Tõenäoliselt lootsid nad veidi soomust teha ja vigastatud lahinguboti üles korjata. Paul hindas oma võimalusi vastu hakata ja pääseda. Neid võimalusi oli, ta ei olnud sugugi hambutu. Paul oli suutnud luua “Serioqariniga” stabiilse sidekiire ning võttis laeva oma otsese kontrolli alla. Esimese asjana suunas ta laeva uuele kursile, drooni ja sellele järel lendavate Kuu rusude vahele. Nüüd oli ta vähemalt nende eest kaitstud, “Serioqarini” kilbid olid mõeldud taluma palju hullemat, kui paar kivitükki. Ta oleks hea meelega võtnud drooni “Serioqarini” tõmbekiire otsa ja end lahinglaeva lastiruumi vedanud, ent selleks oleks pidanud laeva kaitsekilbid maha võtma. Seda ei saanud teha, sest neile sadas ikka veel selga Kuult pärit rämpsu.

Paul viis kiirelt läbi “Serioqarini” relvade diagnostika. See siin polnud mingi kergekaaluline luurealus, vaid korralikult relvastatud tõsine tegija. Elžuggide kaatrist ei olnud “Serioqarini” tulejõule vastast. Paul suurendas “Serioqarini” kvantreaktori energiaväljundit, ootas kuni pealaserite akud täitusid ja andis tuld. “Serioqarini” kamuflaažikiht kadus hetkega, selleks enam energiat ei jätkunud. Eldžuggide raketikaater, kelle ette vaenlase sõjalaev järsku ilmus, muutis järsult kurssi. See pani nende gravitatsioonikompensaatorid taas maksimaalselt proovile. Valguse kiirusel aurustasid laserkiired oma teel Kuult lendu läinud räbu ja lõikusid kaatri energiakilpi, mis kuumenes üle ja põles läbi vaid mõne hetkega. Laserikahurite teine tulelöök oli suunatud kaatri gravitatsioonimooduli pihta, hävitades selle täielikult. Silmapilk kadus eldžuggide laevast gravikompensatsioon ja ikka veel järsult pidurdavas laevas suruti kogu meeskond ülekoormuse käes vedelaks pudruks. Järgmisel hetkel purunes ka laev ise.

Paul skaneeris “Serioqarini” sensoritega ümbrust. Kuna ühtegi ähvardavamat rusutükki läheduses ei olnud, võttis kaitsekilbid maha ja haakis drooni tõmbekiire otsa. Selle ajaga, kui elžuggide ülejäänud laevastik - kaatrikandja, hävitajad ja raketikaatrid ta laeva sihikule said, oli droon juba lastiruumis ja “Serioqarinil” barjäärid taas üles tõstetud. Paul kaalutles kas tal tasuks end laeva süsteemidesse üle kanda või saaks ta juhtida laeva droonist. Ta kõhkles vaid sekundi murdosa ja kandis ennast siis laeva ajju üle. Peatuda ei tohtinud. Must keeris neelas ta ülekandesse.

 

Hägu, kõikjal oli hägu. Tema ümber käis mingi sõda. Kui Paul õigesti mäletas, siis oli ta hukkunud. Paul imestas alati, kui nägi planeetide pinnalahingutes oma alluvaid hukkunud kaaslaste surnukehadelt pilku ära pööramas. Omade, meldorlaste külmad ja moondunud laibad panid mehi alati vaikima, sellal, kui vastaste surnukehad ei tekitanud mingeid emotsioone. Neid vaadeldi isegi uudishimulikult, eriti, kui tegemist oli mõne eksootilisema tulnukrassi esindajatega. Nende küljest korjati seadmeid ja varustust, ent omadelt ei võetud isegi skafandreid, ehkki korralikest oli tohutu puudus. Ühel säärasel lahinguväljal sai hukka ka Pauli kaaslane, kellega nad olid kõik põrgud läbi käinud. Järgneval ööl ilmus too surnud sõber Pauli koiku kõrvale. Just uinumise hetkel nägi ta esimest korda seda musta varikuju, kes sosistas: “Pääsu ei ole, ka sina sured.” See mälestus, see tunne, mida ta tookord tundis oli nii selge, et Paul oleks püsti karanud ja karjatanud, kui tal oleks olnud keha ja suu. Selle asemel edastas ta ärkvele ehmuv teadvus tehiskeha süsteemidesse seosetuid impulsse, mis pani seadmeid spontaalselt sisse ja välja lülituma. Ta teadis, et oli vaja põgeneda, peatuda ei tohtinud, kuid kus ta üldse oli?

Paul pingutas kõigest jõust, et endast ja ümbritsevast paremini aimu saada. Igatahes ta keha ei olnud bioloogiline, sest bioloogia tähendas alati valu. Järelikult pidi ta olema mingis masinas. Paul püüdis ühenduda potensiaalsete süsteemidega ja temani hakkas katkendlikult jõudma andmeid välisilmast, mis hoiatasid teda sihikule võtnud relvasüsteemide eest. Jah, see oli nüüd kindel, ta oli sõjas, taaskord sõjas, aga millises, kelle vastu? Niipea, kui ta arutlustesse vajus, katkes ka teabevool välisilmast. Paul pingutas oma väsinud mõistust võimatuseni, püüdes uuesti  sensoritega ühendust tabada. Infovoog taastus , kuid see oli ikka veel katkendlik, kuid sai selgeks, et raketid, mis teda ohustasid olid veel kaugel, tal oli veel aega ennast koguda. Ta mõistus tõrkus ja mõttetegevus venis, kui Paul uue keha suurust ja funktsioone kompas. Paul teadis, et vajab puhkust - juba tükk aega saatis teda soov paigale jääda, ükskõik kus, ükskõik millises kehas. Sügavalt mälestusesopist kerkis ta meeltesse üks turvaline paigake. Väeti, pisike inimkeha - selline, millesse ta kunagi sündis. Pauli kujutluses sai abitu lapsekeha ka masinast, mida ta korralikult tajuda ei suutnud, ja soe mälestustetekk mähkus ta ümber. Enam ei hoolinud ta lahingutest, ei teadnud aja möödumisest, oli vaid lapsepõlv, pimedus ja vaikus. Paul istus selles rahus omaette, oma inimsüdame tukseid kuulates.

Kuni üle tema õla kummardus tume varikuju. “Edasi,” sosistas see, “surm hingab sulle kuklasse, peatuda ei tohi,” ja äkki tajus Paul tulelöökide mürinat “Serioqarini” energiakilbi pihta. Kõik laeva kaitsesüsteemid möirgasid, kui laeva kilp kuumenes vastaste laserikanonaadi koormuse all. Kuumuse ärajuhtimiseks suunas laev üleliigse energia reeniumit täis kambrisse. Tohutu kuumus kulutati reeniumi aurustamiseks ja selle aur käitas turbiinid, mille väljund andis kaitsekilpidele uut energiat.

Ma pean ärkama, mõistis Paul. Kui peatun, siis hukkun. Ta sundis end ümbrust tajuma, seekord toeks kõik ta sügavamad instinktid, mis samuti reaalsusega kontakti nõudsid. Tavapäraseks täiskontrolliks aega ei olnud, seepärast lükkas ta käima süsteemide avariidiagnostika.

Sellal, kui Paul saavutas täieliku eneseteadvuse ja esmase kontrolli laeva süsteemide üle, vastaste tulelöögid aina jätkusid ja enamus “Serioqarini” reeniumivaru juba kulutatud. Kiiresti kontrollis Paul üle kulutulude poolt eelnevalt paika pandud kursi Alhazredi süsteemi, kiitis selle heaks ja lasknud laeva automaatikal suurendada kvantreaktori energiaväljundit maksimumini, käivitas sukeldusmootorid. Tohutu energiapalanguga läbis ta aegruumi koe ja libises allruumi. See toimus Marsile lubamatult lähedal, tekitades tohutu gravitatsioonipöörise, mis raputas veelgi veerandi oma massist kaotanud Kuud , kuid Pauli see ei häirinud. Mis läinud, see läinud, kedagi elavat seal enam niikuinii ei olnud.

6. Kodusadam

Allruumist väljudes säras Alhazred kaugel-kaugel imepisikese täpina. Melroni brigaad oli seadnud kogu süsteemi ulatuses üles allruumi häirivaid kiirgureid, mis lõid interdimensionaalseid, ohtlikke ja segavaid energiakeeriseid, et võimaliku rünnaku korral ei saaks vastaste laevad ootamatult nende planeete rünnata. Paul lülitas jalamaid lahingusüsteemid ja laeva kaitsekilbid minimaalrežiimile, et paista võimalikult vähe ähvardav. Ta oli pääsenud, hädakraaksujast varikuju oli saanud taaskord pika nina. Endiselt elus, mõtles Paul, aga, ta meenutas endale, mitte veel pääsenud. Peatuda ei tohi enne, kui ta on kindlalt brigaadi kaitsekilpide, laevastike ja kahurite turvalises rüpes. Paul suurendas seiresüsteemide võimsust maksimumini ja uuris oma kunagise brigaadi uut baasi.

Lähim planeet oli gaasihiiglane, umbes sajakonna pisikese kuuga, seejärel üks keskmise suurusega pisike kivikõrbe kamakas ja viimaks Maa-sarnane elukõlblik planeet, ilmselt Melroni brigaadi peakorteri asupaik, sest see lausa kubises elust ja kõiksugu signaalidest. Kosmoseatlast uskudes oli planeedi nimeks Kolreen ja brigaadi asupaik oli see nüüd juba 600 aastat. Atlase järgi ei olnud Kolreen ainus paik Alhazredi süsteemis, mis kihas nii orgaanilisest, anorgaanilisest kui digitaalsest elust. Igale planeedile, millele oli inimesel võimalik astuda, oli ehitatud asulad, kas pinna alla, pinnale või atmosfääri. Lisaks tiirles iga planeedi ümber tohutul hulgal satelliite, kõigele lisaks veel ka iseseisvad kosmosejaamad, mitmed neist küll alles ehitamisel.

Kuigi “Serioqarini” sensoorika ei suutnud avastada sõjalaevastikku, oli ta kindel, et üle kogu süsteemi leidus kameeleonkatte all lahingulaevu. Kui ta püüaks ilma luba küsimata Kolreenile läheneda, pihustataks takiiresti aatomiteks. Seepärast seadis ta end ootele.

Nagu tema mõtete kinnituseks, hajus korraga kahe lahingulaeva varjekate ning tema teadvusse hüppasid teated “Serioqarinile” lukustuvatest relvasüsteemidest.

“Tundmatu laev. Siin Melroni brigaadi lahingulaev “Saatuse löök”. Tuvastage end ja teatage oma saabumise eesmärk.” Laeva täpsem tüüp ja parameetrid olid Paulile tundmatud, sest tema ajal sääraseid nende varustuses ei olnud.

“Siin kergeristleja “Serioqarin”. Mina olen laeva kapten, kindral Paul Melron, selle brigaadi asutaja ja juht, kuni minu vangistamiseni umbes tuhande aasta eest. Tänu kulutulude poolt organiseeritud abimissioonile pääsesin põgenema ja naasen nüüd oma brigaadi juurde.”

Vastus tuli silmapilkselt, viidates sellele, et vastajaks oli automaatika või digitaalne isik.

“Kindral Melron, jääge ootele ja viige relvastus puhkerežiimi.”

Paul võis ette kujutada, millist furoori tekitas teade tema naasmisest. Läks mitukümmend pikka minutit, kuni juhtkonnaga nõu peeti. Viimaks sai ta vastuse.

“Tere tulemast, härra kindral. Palun andke oma relvade kasutuskoodid meile üle. Seejärel võite liikuda edasi süsteemi. Teid oodatakse Kolreenil.”

Kõhklemata andis Paul oma relvade juhtimise “Saatuse löögile” üle. Nüüd viimaks tundis ta kergendust. Tema sõda oli läbi. Ta avas ka laeva muud süsteemid ülevaatuseks ja nägi kuidas “Serioqarini” võrk täitus brigaadi nuhkvaraga. Küllap nuhkimine kinnitas, et ta on tõepoolest see, kellena end esitles, ja paari tunni pärast avati talle ligipääs Alhazredi süsteemi avalikule infovõrgule.

Ta oli kodus, ta oli pääsenud ja nüüd oli see kindel. Paul püüdis end lõdvaks lasta, kuid tundis, et ei suuda. Endiselt tajus ta teadvuse tagasopis tuttavat musta varju. Vari ei öelnud midagi, kuid Paul teadis, mida ta mõtles. Ta mõtles, et ega Paul ei pääse, niikuinii saab ta hukka.

“Ma ei saanud hukka ja ei saagi, siin on mu kodu,” mõtles Paul üleolevalt ja nüüd viimaks vari vastas: “Miks nad sind päästsid? Selleks, et saata sind tegema midagi ohtlikku. Sa ei pääse.”

 

Paul blokeeris selle mõtte jalamaid ja ignoreeris varju. Ma pääsesin, mõtles ta kangekaelselt. Sa ei saa mind enam mõjutada. Kõigi su sosistamiste kiuste ma siiski pääsesin. Ma vedelen järgmised tuhat aastat virtuaalses kuurortis, pesen endalt maha mineviku ja sinu koos sellega. Ma unustan kaevandused ja sõjad ja... Paul mõtles, millega ta võiks vedelemise ajal tegeleda ja leidis, et sissejuhatuseks ei tee ta midagi, lihtsalt puhkab ja õpib tundma maailma, millest ta oli terve millenniumi ära lõigatud. Varjule koha kätte näitamiseks, hakkas Paul alla laadima brigaadi vahepealset ajalugu ning kõiki kättesaadavaid uuendusi kultuuri, poliitika ning tehnika vallas. Andmemaht oli tohutu ja tal kulus selleks tunde. Kõigest hoolimata kõrgus must vari kangekaelselt Pauli teadvuse tagasoppides. Paul eiras teda ja süüvis pärale jõudnud materjali uurimisse.

Teda ootas mitu üllatust ja suurim neist oli see, et brigaad oli viimati osalenud korralikus sõjategevuses mitu sajandit tagasi. Praegu olid nad pühendunud peamiselt sõjatehnika tootmisele, müügile, ning vähese riskiga piirkondades turvateenistuse pakkumisele. See oli meeldiv üllatus. Kulutulude ja elžuggide vahelisest konfliktist, nagu ka kõigi teiste tulnuktsivilisatsioonide omavahelistes veristes arveteõiendustes osalemisest, hoidis brigaad end eemale, piirdudes neis vaid konsultatsioonide ja relvastuse müügiga. Numbreid uurides ei saanud Paul eitada, et see tõi tõepoolest rohkem raha sisse, kui endisaegne palgaarmee teenistus. Tänu sellele oli ka Alhazredi süsteem õitsele löönud. Raha ja vahendeid jagus tohututeks projektideks. Eredaim näide neist oli planeetide terraformimine, sest Kolreen ei olnud algselt nii roheline ja sõbralik paik, nagu praegu. Samuti hiigelsuurte kosmosejaamade ehitamiseks, mis kujutasid endast sõjatehaseid ja laboratooriume, kus viidi läbi ohtlikumate relvade, sealhulgas bioloogiliste ja digitaalsete relvade katsetusi. Aina suureneva huvi ja põnevusega edasi uurides tundis Paul, kuidas seletamatu ärevus, mida vari temas tekitanud oli, hakkas tasahilju järele andma ning asenduma reaalse pääsemislootusega. Päris kindlasti ei päästetud teda osalemiseks sõjas. Tundus, et brigaad oli soovinud teda lihtsalt päästa nagu ajaloolist mälestuseset. Väga hea, mõtles Paul, see mulle sobib. Pange mind muuseumisse ja laske mul seal rahulikult olla.

Sideseade ärkas ja andis teada, et temaga soovib ühendust brigaadi staabi personaliohvitser.

“Tervist härra kindral.”

“Tervist.”

“Vabandust, et segan teie reisi, kuid skaneeringust nähtub, et “Serioqarini” pardal pole ühtegi bioloogilist inimest. Kas soovite, et me valmistaksime teile Kolreenile maabumise ajaks mõne klooni või eelistate robotkeha?”

Võimalus valida endale keha? Milleks seda vaja on? Paul tundis end kahtlasest küsimusest häirituna ja vari temas tõstis taas pead. Kuid siis taipas Paul, et küllap on Kolreenil kogu sisseseade humanoidide järgi seatud ja lahingulaevana peaks ta paljust loobuma. Ei, ta ei kavatsenud endale midagi keelata. Vangistuses oli talle alati keha peale sunnitud ja nüüdne valikuvõimalus puudutas teda küll ootamatult, kuid meeldivalt. Niisiis bioloogiline või küberneetiline keha? Ta mõtles põhjalikult järgi, meenutades oma hiljutisi ümberkehastumisi.

“Vast nende kahe kombinatsioon - küborg. Robotkeha on ahvatlev, kuid ma ei ole juba nii ammu inimene olnud, et see oleks päris hea vaheldus. Kuul, põgenemise ajal sain korraks inimene olla ja see meeldis mulle, kuni kiirgus ta mädandas. Seepärast võiks see olla vähe vastupidavam, kui lihtsalt liha.”

“On teil täpsemaid nõudeid kehale?”

Enda järgi kohendamise võimalus ka veel?

“Kohe edastan.”

Paul hakkas koostama nimekirja, pannes sinna kõik uuendused, mis tal alla laetud andmetest uusimate arengute vallas meeldisid ja vajalikud tundusid. Metallkeraamilised luud, digitaalselt juhitav organite töö, võrguühendus ajju, fiibergrafeenist lihased, juhitav kiirmuteerumine, kehasisesed lisaenergiaallikad, vaakumikindlus... Nimekiri tuli pikk ja põhjalik. Paul tundis pooliti kaasa sellele, kes pidi seda kõike kokku sobitama hakkama. Ta oli hämmastunud, kui edastas nimekirja ja sai vastuseks: “Tagasihoidlik. Kas me tohime soovitada teile veel mõnda lisa?”

“Loomulikult.”

Talle saabus mõni sekund hiljem nimekiri, mille ta põnevusega läbi vaatas ja enamuse sellest heaks kiitis. Selles oli palju inimese igapäevaeluks vajalikke pisiasju, mille pealegi ei osanud ta enam tullagi. Tuhandeaastane elu erinevate masinatena oli võõrutanud ta inimsootsiumist. Mõnedele lisade otstarbele ta vastust ei leidnudki, kuid andis siiski nõusoleku, lihtsalt selleks et teada saada. Ta leidis, et peale katsetust on loodetavasti võimalus uus keha teha ja siis saab ta juba jätta vaid selle, mis tõepoolest vajalik on.

Vaevalt oli Paul heakskiiduga lõpule jõudnud ja saanud teavituse keha tootmisseminekust, kui tuli uus teade.

“Brigaadi staabiülem, härra major Uuskna soovib teiega rääkida.”

Paulile avanes pilt, kus ta nägi nooruslikku, kosmosemustas Melroni brigaadi eraldusmärkidega skafandris meest tähelaeva juhtruumis istumas.

Huvitav, mõtles Paul, miks ta inimesena ringi sõidab, kas ei oleks lihtsam reisi ajal laeva mõistuseks vahendatuna liikuda?

“Härra kindral, ma olen meeldivalt üllatunud nähes teid Alhazredi süsteemis, iseseisva ja vabana.”

“Üllatunud? Ma arvasin, et te ise nõudsite kulutuludelt minu vabastamist?”

“Nõudsimegi, kuid me ei uskunud, et nad sellega hakkama saavad. Ausalt öeldes, ma ei tea, kas te olete sellest informeeritud, aga peale umbes kahekümnendat katset teid vabastada, umbes viissada aastat tagasi, ei suutnud me teie asukohast enam mingeid andmeid saada ja jõudsime järeldusele, et Kuu valitsus on lasknud teid kustutada, et edaspidiseid katseid elimineerida.”

“Kakskümmend katset mind vabastada? Sellest ei teadnud ma midagi. Ma tänan, et te üritasite.”

Paul pidas hetkeks pausi ja seedis majori öeldut.

“Kuid teie sellest lauses härra major, järeldan ma, et te esitasite minu vabastamise kulutuludele, kui võimatu tingimuse, uskudes, et kuna nad hakkama ei saa, siis te...”

“...ei pea neid abistama võitluses elžuggide vastu.”

Must vari Pauli teadvuse tagasopis liigatas ja sosistas midagi. Paul hakkas fakte analüüsima.

“Nad tahtsid teid palgata, aga te ei soovinud neid aidata. Kas nad pakkusid liiga väikest tasu?”

“Tasu oli vääriline, kuid... meie viimased prioriteedid ei ole enam suuremahulised sõjaliste teenete osutamised.”

“Kuid te ei tahtnud neile otse öelda “ei” , kuna...”

“...nad on meie olulised kliendid sõjavarustuse sihtgrupina. Me ei soovinud, et nad solvuksid ja uue tarnija leiaksid.”

Niisiis oli minu vabastamine midagi, mida nad ei soovinud.

“Mõistan. Ma loodan, et minu vabastamine ei ole siis liiga ebameeldivaks uudiseks.”

Major muigas.

“Ma olen aus - minul isiklikult on hea meel, et te olete vabaduses ja tagasi. Ainus, mis mulle selle juures muret valmistab, on see, et vastavalt kokkuleppele peaksime me nüüd kulutulude poolel sõtta asuma. See muudaks elžuggid automaatselt meie vaenlasteks. Nagu te ilmselt olete juba näinud, siis me oleme muutnud selle tähesüsteemi siin mitte ainult oma baasiks, vaid oma koduks. Kui elžuggid otsustavad kulutulu liitlaste baasi rünnata, siis on meil väga palju kaotada.”

Paul vaikis. Enamus tema arvutusvõimsusest, mis ei tegelenud laeva juhtimise ega pisiremondiga, töötles allalaetud andmeid, nii et jutuajamiseks oli ta jätnud vaid väikese pisku, arvates, et see on niisama viisakuste vahetamine. Nüüd eraldas ta jutuajamise jaoks töötlemisvalmidust juurde.

“Härra kindral, kas te olete teadlik, et teie mõtlur on nakatatud viirusega ja lisaks sellele on teie mälestuste kallal tehtud väikest arendustööd?”

Tume vari tema alateadvuses tõstis pea.

“Arendust? Millist?” küsis Paul.

“Esiteks - teil on pärsitud põgenemisvalmidust.”

“Tõesti?”

Paul peatas kõik muud tegevused ja analüüsis end kiiruga. Ta kaardistas kiiresti oma mälus oleva mineviku ja kõrvutas seda võrgust alla laetud, brigaadi ajaloos kirjas oleva minevikuga ja leidis jahmatades, et tõepoolest olid tema käitumismustril muutused sees. Ta leidis ka ajahetke, millal tema käitumismuster järsult muutus. Vangistuse esimesel poolel oli ta põgenemisplaane pidanud, teinud selleks palju katseid, kuid pärast kurikuulsat tähekaevuriga pagemisoperatsiooni, kui ta taas kinni võeti, kadus tal ootamatult igasugune initsiatiiv ja sisemine soov põgenemiseks. Kiiresti oma sunnitöölise teenistuskäiku taasesitades nägi ta, et tal oleks veelgi olnud tohutult võimalusi jalga lasta, kuid ta ei kasutanud neist ühtki, ta ei tulnud selle pealegi, et võiks... sest ta arvas, et pääsu niikuinii ei ole. Kas vari tema kuklas oli valemälestus? Kas see oli temasse sisestatud? Kas selle ülesanne oli vaid teda tagasi hoida?

“Ja teiseks...?”

“Nii teie mõtlur, kui kogu “Serioqarin” on nakatatud viirusega PNG34 ja kui me avasime teile oma interplanetaarse võrgu, siis tungis see ka meie süsteemi.”

“PNG34... ei tule nagu tuttav ette?”

“Me andsime sellele ise nime. See murrab sisse meie kodanike biovõrkudesse ja kehutab neid avaldama arvamust kulutulude poolel sõtta astuma. Häälekate sõjapooldajate arv on viimase kümne tunni jooksul tõusnud 5 protsenti. See on väga järsk tõus.”

“Te tahate öelda, et ma olen...”

“...trooja hobune. Ilmselt leidsid kulutulud, et lihtsalt teie vabastamine ei vii soovitud tulemusteni. Küllap nende analüüsiteenistused said aru, et tegelikult me ei soovi sõtta astuda ja otsustasid selle meie jaoks veidi kergemaks teha.”

“Sa ei pääse,” sositas vari Paulile. “Nad saadavad su sõtta ja sa hukkud, see ei võta kaua, peagi oled sa surnud, ei olnud mingit mõtet põgeneda...”

Ilmselt oli tema mõistust muudetud kaks korda. Esimest korda siis, kui ta tähekaevuriga pagemine läbi kukkus - siis istutati temasse põgenemist pärssiv varikuju. Paul ei olnud praegu isegi kindel, kas sõber, keda ta hukkumas mäletas reaalselt kunagi eksisteerinud oligi? Viiruse olid temasse aga istutanud kulutulud, kui nad ta kaevandusmasinast hõljukisse ümber tõstsid. Ta kontrollis oma mälestusi ja tõepoolest tundus ümber tõstmiseks kulunud aeg nüüd takkajärgi kahtlaselt pikana.

“Me oleme sunnitud teid mõneks ajaks võrguühendusest isoleerima. Võtke sõitu kuni Kolreenini nagu karantiini.”

“Hästi, härra major.”

“Tänan koostöö eest. Nägemiseni, härra kindral.”

7. Kolreenil

Kui Paul oma uues kehas ärkas, säras pisikese akna taga hiigelpäike, mis soojendas Pauli nahka. See oli imelik tunne. Kuul oli ta põgusalt Jestase ja selle teise tüübi kehas olnud, kuid siis oli tal tähtsamaid tegemisi, kui oma keha uurida. Nüüd aga seisis ta terve tunni, katsus oma käsi ja jalgu, tunnetas ennast toas olevate esemete tekstuure. Ka osa tema ajust oli bioloogiline, nagu ka mõned siseorganid. Ta lasi diagnostikal mitu korda nende seisukorda kontrollida ja tundis siirast rõõmu, et see kõik siin oli mõeldud spetsiaalselt talle ja pidigi jääma päriseks talle niikauaks, kui ta seda ise soovib. Ta kõndis mööda tuba ringi ja läks siis läbi lüüsi rõdule.

Vaade oli hunnitu. Tema ees, allpool hõredaid pilvi, möödus planeet. Paul asus taevalõhkuja 500ndal korrusel. Kasarmutorn ulatus kõrgele kosmosesse või õigemini, ulatus kosmosest alla planeedini. Hoone rippus ülitugevate trosside abil tohutu asteroidi küljes, mis tiirles 31 000 km kõrgusel planeedi ümber geostatsionaarsel orbiidil. Trosse ja hoonet aitasid kergemaks muuta graviplaadid, et ehitis vastu peaks. Siinsel kõrgusel valitses väljas -40 kraadine pakane ja sama hästi kui vaakum. Paul tundis, kuidas lisaenergiaallikad asusid tööle, et keha soojendada, vaakumikindel nahk tõmbus veidi enam pingule ja kammitses kergelt liigutusi, ta hingamine lülitus ümber sisemistele reservidele, nägemine hägustus korraks, kui läks üle digitaalsele pildiedastusele. Paul haaras rinnatise servast ja vaatas hinge paisutava elevusega ringi. Siis säärane tunne oligi olla inimene, täpselt nii nagu ürgsetel aegadel. Ta nahk kirvendas kergelt, displei silmanurgas loendas allesjäänud hapnikuvaru. Kuigi praeguse keha servomootorid ja fiibergrafeenist lihased polnud tähelaeva või asteroidi kaevandusmasinate mootoritega võrreldavad, tundis ta ennast võimsama ja tugevamana, kui iial varem. See ongi bioloogilise inimese eripära, mõtles Paul. Bioloogilist aju annab hormoonidega panna end tundma võimsamana, kui ta on. Digitaalsel närvisüsteemil on palju raskem iseennast petta.

Pauli teadvusse jõudis kerge koputus: major Uuskna soovis temaga suhelda. Pauli teadvuses hakkasid taas kostma musta varju sosinad. Paul lubas endale kerge viivituse, peletas tumeda, sosistava varju sügavamale teadvuse tagasoppi ja võttis kõne vastu.

“Tervist härra major. Kas on häid uudiseid viirusetõrje vallas?”

“Tervist. Pean tunnistama, et mõningane edu on, kuid ei midagi rõõmustavat. Kuigi me oleme suutnud digitaalid puhastada, siis on meil probleeme viirusesse nakatunud poolbioloogilistega. Digitaalse rahvaga polnud muret, kuna kõik on kohustatud tegema regulaarselt varukoopiaid enda seisundist. Me taastasime nende puhul viimasest koopiast normaalse olukorra. See loob küll hulgaliselt ebamugavusi vahepeal salvestamata teabe hävimise näol, kuid on hallatav. Bioloogilisel ajul on aga omad piirangud. Nende puhul säärast varianti kasutada ei saa. Digitaalne pool saab oma varukoopiat kasutada, bioloogilisel aga on läinud kõik, mis oli sellel salvestatud alates aju sünnist. Neil varukoopiaid ei ole, kui aga proovida sealt mõni mälestus digitaliseerida, siis riskeerime viiruse edasikandumisega.”

Pauli nahakirvendus suurenes ja hapnikuvaru hakkasjõudma alumise ohtliku piirini. Paul heitis viimase pilgu planeedile, tõukas end kahetsustundega rõdupiirdest eemale ja läks tagasi korterisse. Uuskna jätkas sellal oma ettekandega. “Me andsime nakatunutele võimaluse valida - kas nõustuvad oma mälestuste hävimisega või astuvad nad teie juhitavasse 2. Kosmodessandi brigaadi ja ühinevad kulutulude sõjakäiguga.”

“Minu juhitav 2. Kosmodessandi brigaad?”

“Kuna me oleme andnud kulutuludele lubaduse nende poolel sõdida, siis mingi üksuse peame me neile appi saatma. Põhiüksus ei ole selleks valmis, see ei ole enam ammu sõjaaja üksus. Kulutulud täitsid omapoolse kohustuse - vabastasid teid. Me ei saa sellest lepingust taganeda.”

“Pääsu ei ole,” sosistas must vari Paulile.

“Aga kui ma ei taha sinna sõtta minna? Kui ma tahan rahulikku elu?”

“Te olete selle viiruse maaletooja ja see on programmeeritud nii sügavale teie mõtlurisse, et meie spetsialistid ei ole võimelised ilma teie isiksust hävitamata seda sealt eemaldama. Teie siinviibimine on meile pidev oht. Me ei saa teid kogu aeg digitaalses karantiinis hoida. Te peate minema. Praegugi, teiega vesteldes, mis sellest, et läbi paljude filtrite, sean ma end ikkagi ohtu, kuna me ei tunne kõiki selle viiruse toimimismehhanisme.”

“Mispärast te mind siis lihtsalt ei hävita või jalamaid tagasi ei saada?”

“Austusest teie vastu.”

Paul oli üllatunud, sellist vastust ta ei oodanud.

“Ma tänan.”

Austusest tema vastu? Mis see nüüd siis oli? Tõde või oli neil vaja lihtsalt kedagi, keda missioonile saata ja teisi vabatahtlikke ei olnud? Temalt aga ei hakatagi küsima, vaid lihtsalt määratakse hukule, saadetakse tapale.  Paul hakkas ärritunult mööda tuba edasi-tagasi käima. Ta hoidis end suuri vaevu tagasi, et mitte toasisustuse peale oma viha välja valada.  Kuidas major ütleski - ma pean minema? Oo ei, ma ei pea mitte kuhugi minema, kui ma ei taha. Ma võin alati valida põgenemise või ma võin alati valida võitluse siinsamas. Kuid Paul tundis, et ta ei tahtnud enam põgeneda, ta oli seda juba küllalt teinud. See siin oli tema oma brigaad, need inimesed siin olid ta relvavennad. Kui ta siit põgeneks, ei oleks tal enam mingit kodu ega mitte ühtegi tema suhtes heasoovlikku inimest. Paul tundis, kuidas viha temast aegamisi välja voolas ja asendus väsimusega. Mis seal ikka, ju siis tuleb minna, pääsu ju niikuinii ei ole. Miks ta üldse arvas, et on? Mõtted voogasid läbi Pauli kuni ta märkas järsku, mida ta endale ütleb ja ta katkestas sellesuunalised mõtted järsult. Ta tundis, kuidas keha bioloogilised osad reageerisid ta ärritusele ja järgiandmisele ja kuskil tagaplaanilt käis läbi mõte, et bioloogiline keha ei ole siiski inimese jaoks normaalse elutegevuse keskkond. Liiga raskesti hallatav ja kergesti mõjutatav. Ta otsustas sellega kungi edaspidi tegeleda, kuid praegu tuli keskenduda olevikule, allaandmismõtetele.

Mis see nüüd siis oli, mis tal enne peast läbi käis? Enesehaletsus? Hukatuseootus? Kas need olid tema või varju poolt genereeritud mõtted? Ei, oli Paul kindel, need olid varju poolt talle sisestatud mõtted, sest ta ise ei olnud allaandja tüüp, ta teadis seda viimatistest eneseanalüüsidest.

“Niisiis?” küsis major Uuskna.

Mul on praegu valik - põgeneda edasi või võidelda edasi, mõtles Paul. Sellise valiku puhul valin ma päris kindlasti võitluse. Aitab põgenemisest!

“Kui palju poolbioloogilisi oli valmis oma mälestuste säilimise nimel minu üksusega ühinema?”

“Kõik ei ole veel otsustanud, kuid me prognoosime, et nakatunud 50 000-st umbes 150 teenistujat. Me üritame veenda niipaljusid, kui võimalik pigem ohverdama mälestusi. Me ei taha kaotada omadest kedagi liigset.”

Paul saatis major Uuskna poole terava pilgu.

“150 inimest terve brigaadi jaoks? Kas seda ei ole mitte liiga vähe?”

Uuskna laiutas käsi.

“See on alustuseks ja me alustame jalamaid aktiivset värbamistööd ülejäänud kohtade täitmiseks. Seniks anname teile piisavalt automaatlaevu ja lahingu- ning staabidroide suuremate tühikute täitmiseks. Me esitame kulutuludele muidugi iga mutri eest arve. Me müüksime neile selle varustuse ju niisama, kuid nad soovivad, et masinaid ja lahinguid juhiksid kogenud sõjamehed, keda neil endil juba napib.”

Paul istus kehateenindustooli ja lasi end lõdvaks. Nüüd, olles teinud otsuse, tundis ta end paremini, kindlamalt ja rahulikumalt. Tal oli taas eesmärk, tal oli põhjust end kokku võtta ja keskenduda millelegi olulisele. Võib-olla just see oligi talle vajalik, et mitte kuhtuda muuseumieksponaadina siia taevalõhkuja mugavasse rüppe?

“Kas need prognoositavad 150 sõjaväelast on kogenud sõjamehed?”

Uuskna noogutas selle küsimuse peale, tunnustades Pauli läbinägelikkust.

“Mõned üksikud. Kogenud sõjamehed oskavad kasutada viirusetõrjet või teavad, et vahel tuleb osa endast ohverdada, et vabaneda vastase lõksust. Kuid meie kogenud sõjamees olete teie. Kulutulud usuvad teisse ja miks me peaks neid keelama seda teha.”

Paul tundis end sellest sõnastusest veidi puudutatuna.

“Teie ei usu minusse?”

“Loomulikult usun, kuid... te olete kaua eemal olnud ja tänapäeva sõda on juba midagi muud, kui see, milles teie viimati osalesite. Ümberõppimine võtab aega, kuid meil ei ole aega teid kaua treenida.”

“Selge.”

Uusknal oli õigus, tal oli kindlasti väga palju õppida. Paul mõtles hetke ja pani uusimad vabalt kättesaadavad sõjalised arengud alla laadima. Sa ei saa hakkama, sosistas keegi tal kuklas. Kuid seekord ei olnud sel sosinal jõudu, sest Paul teadis, et vari oli vaid vaenlase diversant. Paul keeras end kujuteldavalt ringi ja vaatas esimest korda otsa hädakraaksujale, kes oli teda saatnud viimased viissada aastat. Vari vakatas Pauli pilkava ja terasese pilgu ees, lõi kõikuma ja taganes. Paul saatis teda pilguga kuni vari oli lahustunud pimedusse. Ta teadis, et see ei olnud lõplik võit, mitte enne, kui tema mõtlur võõrprogrammeeringust puhastatakse. Kuid inimese mõistus oli arenemis ja õppimisvõimeline ning Paul oli kindel, et ta suudab edaspidi varju sosinad kontrolli all hoida. Siis pöördus ta taas kujuteldavalt ringi ja vaatas nüüd otsa major Uusknale .

“Olgu, ma asun 2. brigaadi juhtima. Üks küsimus veel enne - mille nimel kulutulud seekord võitlevad?”

Uuskna kehitas õlgu.

“Vastus on sama, mis eelmistegi sõdade puhul - meil pole vähimatki aimu. Nende kahe rassi sõda käib Galaktilises mastaabis ja esimene konflikt algas juba ammu enne inimkonna kosmosesse jõudmist. Meie asi on nende vahel ellu jääda ja püüda saada sellest mingitki kasu.”

“Niisiis ei mingit kõrgemat eesmärki, nagu alati, lihtsalt sõda kui niisugune.”

“See on lihtsalt töö, mis on vaja ära teha” ütles Uuskna.

8. Vabadusse

Paul oli oma uues lahinglaevas, jälgides inimeste, tehnika ja materjalide pealelaadimist. Ta seisis kaptenisillal ja tema ümber seinaorvades olid mitmesuguse otstarbega varukehad. Paul tundis end noorena. See tunne tegi talle veidi nalja, sest siiani ei olnud ta kunagi tajunud, et ta oleks vana. Kuid nüüd, uue sõjakäigu ootuses tundis ta end samamoodi nagu kunagi igiammu, kui ta oli oma esimese brigaadi ülem ja valmistus oma esimeseks sõjakäiguks.  See oli vaimustav tunne, mis kandis ta ajas kaugele tagasi. Kui ta ka oli seni kahelnud, siis nüüd oli ta täiesti kindel, et tegi õige valiku. Kogu vangistusaja väsimus oli kui peoga pühitud. Kuigi Alhazaredi süsteemis oli palju neid, kes olid kindlad, et nende 2. brigaad lüüakse juba esimeses kokkupõrkes puruks, ei jaganud Paul seda pessimismi põrmugi. Noorusuljus, mõtles ta ja see tõi talle naeratuse huulile. Ma raputan veel tervet galaktikat.

See oli nii veider, mõtles Paul, et ma olen teinud taaskäivituse just sellel rajal, mida ma arvasin, et ei taha enam kunagi sammuda. Aga ma tahan, nüüd viimaks tunnen ma, et olen vaba ja elan taas. Seda mõeldes täitis ta keha bioloogilist poolt soe tunne. Isegi varjul ta teadvusesügavikus ei olnud selle peale enam midagi öelda.

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0952)