Küünlakuine Reaktor on oma täies ilus lõpuks teie ees! Ma teinekord ikka sõpradele viskan villast, et mulle tundub, et üheksakümmend protsenti oma ajast panen ma Reaktorit üles ja ma hakkan seda varsti ise ka uskuma, sest alles ma istusin siin ja kirjutasin eelmise numbri peatoimetaja veergu, panin Reaktorit üles ja sain kõikidesse oma ajuarteritesse aneurüsmid. Eriti peale seda, kui selgus, et meil õnnestus terve number kuidagi valesti üles panna. Aga telgitagustest ebaõnnestumistest on takkajärgi hea rääkida, kuulajas tekib selline leebe ja armastav üleoleku- ja enesekindlustunne, nii et kuluvad marjaks ära needki. Veebruari kohta väike infokild Wikipediast: "Nimetus "veebruar" on üle võetud roomlaste kalendrist, kus Februarius tähendas puhastuskuud; Februa oli puhastusjumal ning tähendas ka puhastus- ja lepituspüha.
SissejuhatuseksPõhipealkiri ilmselt valetab, nagu nii suurel osal tänapäeva ajakirjandusest, sest kui ma nüüd Lev Grossmani romaanile «Võlurid» tagasi mõtlen, siis ühtegi krahvi seal vist polnud. Aga eks see raamatuarvustuse vormis arvamusartikli pealkiri viitab ju tegelikult millelegi muule.
Lavastaja ja stsenarist George Andrew Romero sündis 4. veebruaril 1940 New Yorgis leedulannast ema ja hispaania juurtega isa perre. Oma lapsepõlvest meenutab ta ise ühe eredaima mälestusena seika, kuidas ta kord oli videolaenutusse minnes ääretult pettunud, kui selgus, et mingi tont on tema ühe lemmikfilmi „The Tales of Hoffmann“ (1951) juba välja laenutanud. Martin Scorsese olevat see tõbrik olnud.
Pärast kooli lõpu harjutas lühi-ja reklaamfilmidega, pani siis aga üheksa sõbraga pead ja rahad kokku ja lõid oma produktsioonifirma: Image Ten Productions. Teadaolevalt produtseeris nimetatud ettevõtte küll ainult Romero lavastaja-stsenaristi debüütfilmi, aga no kui selle filmi nimi on „Night of the Living Dead“ (1968), siis sada protsenti success rate.
KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: keratosaurus (8. jaanuar)
Keskmise suurusega lihasööja saurus hilisest juura ajastust.
Elas Põhja-Ameerikas ja Pürenee poolsaarel, mis polnud veel Euroopaga
ühinenud. Pikkus 5½–7 m, kaal 418–700 kg, kõrgus 1,7–2 m. Jooksis
tagajalgadel, käed olid pisikesed ja mõnel liigil koguni nii väikesed,
et olid arvatavasti kaotanud haaramise võime. Nimi tuleb kreeka sõnadest
"keratos" (sarv) ja "sauros" (sisalik), aga mõnel
keratosauruse liigil sarve ei olnud, ainult mingid mügarad ninamikul.
Esimesed keratosauruse jäänused avastati 1883 ja avastaja kirjeldas
sarve sauruse kõige võimsama relvana. Edaspidi on sarve tähtsust järjest vähendatud, kuni tänapäeval kiputakse
arvama, et sarv oli keratosaurusel peamiselt ilu pärast ja sel juhul oli
see nähtavasti ilusat värvi.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Veebruarinumbris heidame pilgu veebikoomiksile Zombie Ranch (“zombirantšo”).
Zombie Ranch on abikaasade Clint ja Dawn Wolf’i ühislooming ning ilmub kolmapäeviti juba 2009 sügisest.
Mängurikirjandust, ehk siis romaane, mille tegelased seiklevad ringi mingis mängus, on kirjutatud juba ammu ja päris palju. Minu enda eredaim mälestus sellest oli siiani Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”. Hiljuti tegi suure tähelennu Ernest Cline´i “Valmistub esimene mängija”. Arvestades aina suurenevat inimeste hulka, kes mängivad ja fännavad erinevaid rollimänge, oli üsna ootuspärane, et varem või hiljem murrab rollimäng end kirjandusse ja nüüd viimaks ongi mängurikirjandus surunud end eraldi toolile teiste ulmekirjanduse alamžanrite seas.
LitRPG ehk Literary Role Playing Game on kirjandusžanr, mis seob kokku küberpungi ja klassikalise arvutirollimängu.
Mulle meeldib hirmsasti igasugu edetabeleid koostada ja mõelda, et teistele meeldib neid lugeda. Siin on üks ja võimalik, et see ei jää viimaseks.
Küberpunk on olnud üks mu lemmikutest kirjandusžanritest esimesest kogemusest saati. Sealt alates olen raamatute ja filmide vahendusel huviga kübertuleviku maailmades seigelnud. Seega võite ette kujutada mu suurt rõõmu, kui kuulsin välja kuulutatavat küberpungiteemalise larpi. Kõige põnevam oli muidugi oodata, kuidas saavad korraldajad hakkama mängu tehnilise küljega, sest mis on küberpunk ilma virtuaalsuse, arvutite ja onlines sahmimiseta? Ilma küberita on see lihtsalt punk, ei muud. Kuid kuna korraldustoimkonnaks olid inimesed, kes on teada oma sügava huviga nii larpikorralduse teooria kui praktika vastu ja on varem korraldanud terve hulga põnevaid mänge, siis ei saanud kahtlustki olla, et tegemist tuleb kindlasti huvitava ja hästi ette valmistatud mänguga.
Foto: U.
Olen PÖFFil ikkagi selliseid filme vaatama sattunud, mille ajal ei kõnni eriti vaatajaid kinosaalist välja. Igal aastal on mõni selline, mille kohta levivad intrigeerivad kõlakad ja mille kohta infoletis kaebamas käiakse. Eddie Alcazari põnevik nimega „Täiuslik”, üks käputäiest kindla sci-fi märkega filmidest festivalikavas, võis olla üks selliseid, mida ka ise vaatama jõudsin.
Kõigepealt siis sissejuhatus.
Kõik algas sellest, et pidin lunastama enda sünnipäevaks saadud Apollo kinkekaardi ja kuna ma olen üsna ulmefänn, siis otsustasin ma need kaks asja üksteisega ühildada.
Kui keegi oleks mulle öelnud, et nüüdseks juba 30 aastat vanast jõhkrast ja räpasest küberpunk mangast tehakse täiesti korralik live-action, siis ma ei oleks seda uskunud. Kui keegi oleks aga väitnud, et seda teevad ameeriklased, oleks ma nad välja naernud. Miks? Puhtast varasemast kogemusest.
Veebruaris esietendus Rakvere Teatris ulmelise sisuga õudusnäidend “Verikambi”. Kirjanik Reeli Reinausi gootiliku noorteka tõi lavale Jaanika Juhanson, kelle lavastatud on ka näiteks säärased ulmelistel lugudel põhinevad näidendid nagu Indrek Hargla “Roos ja lumekristall” (2014) ja küberpungiversioon Vanemast Eddast “Nornide mängud” (2016).
Reeli Reinaus on kirjutanud peamiselt laste- ja noorteraamatuid. Autor on õppinud nii teoloogiat kui ka folkloori ja käsitleb oma teostes sageli eesti rahvaluule ja -usundiga seotud nähtusi. “Verikambis” tegevus ei ole otseselt rahvaluulega seotud, kuid “sealpoolse” tagune (j)õud mõjutab sündmusi hoogsalt sünge ja verise lõpplahenduse poole.
Triin: "Vali, kas enesetutvustuse kirjutad ise või kirjutame meie. Ei pea pikk olema üldse, ausalt."
Ander: "Triin, ma arvan, et toimetus võiks selle enesetutvustuse mulle ise kirjutada. Aga kui te seda teete, siis ärge seal mainige seda, et ma alles eelmine aasta hakkasin teadlikult ulmet lugema. Et olen nii kohalikus kui ka välismaises ulmes alles poolsüütu ja otsin oma kohta kirjandusmaastikul. Ärge seda kah kirjutage, et mitteulmelise osa oma elust veedan ma arvutite ja igasugu muude tehnikavidinate taga ning kõige ulmelisem asi, mida oma töö juures olen kogenud, on kineskoobiga televiisor, mis ennast automaatselt välja lülitas, kui inimene lähenes talle üle kahe meetri ja kui inimene taganes, lülitas ennast uuesti sisse.
Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell
Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli lühiromaanide kogumiku „Takerdunud maa“ (The Tangled Lands; 2018) tegevus toimub fantaasiamaailmas, kus inimestel on keelatud võlukunsti praktiseerida.
Parempööre
Joel Jans
Minategelane on ülikooliõpilane, kes kuuleb ühe suurepärase noore naiskunstniku Liidia surmast.
Kuud pole vennad, regulaarselt ilmuval ajakirjal kindlasti...
... et kui ma jaanuari juttudega kohe üldse rahul polnud, siis veebruari omadega on pigem vastupidi.
Ivar Silla vanemaid luulekogusid saab luulehuviline täiesti legaalselt alla laadida SIIT, autor laeb ise tekste sinna üles.
Ma ütlen - need on linnud!
Vaata!
Saad aru – linnud, mitte tolm. Tolmu on seal muidugi ka ja mitte vähe, kuid need suuremad tombud on igal juhul linnud.
Violette istus elutoa tugitoolil ja vingus. Ta teadis, et tegelikult ei tahtnud keegi tema perekonnast kulutada 12 tundi, et jõuda tillukesele planeedi nime vaevalt väärivale räpase atmosfääriga kivitükile, kuhu ema õde ja tema abikaasa neid kutsunud olid.
Sügis
Mulle pole kunagi meeldinud molluskite söömine. Neid pistetakse ju pintslisse poolelusana, lürbitakse kaante vahelt justkui mingit jumalate nektarit, urgitsetakse keelega nagu mingit gastronoomilist õudusunenägu. Ei – ma olen rahulik maamees, söön õiged ja maiseid toite ning olen sellega rahul.
1. Tuttav taevas
Tagalatehnik Tikuta pistis pea roomukiluugist välja ja nuhutas ettevaatlikult välisõhku. Pakane, osoon, kübeke väävlit ja tundmatu kirbe vine…
Mõne hetkega täitis ta sõõrmed härmatis, silmamunad naksusid ja mundri neuroliides andis pinisedes häiret. Näokatte kinni klõpsanud, pööras Tikuta pilgu üles ning muigas tahtmatult: nii võõras maastik ja ometi nii tuttav taevas. Õigupoolest - peaaegu tuttav. Koduse silmapiiri kahest kuust pisem laiutas siin loperguse hiiglasena hambuliste ahelike taga, suurem aga krudises jalge all.
Ta lülitas kiivri valgusvõimenduse sisse ja lasi pilgul üle hõredasse hämusse mähkunud lumiste nõlvade rännata.
Tõlkinud Talvike Mändla
Dravid põrnitses veepaaki, see oli tühjaks saamas ja vajas täitmist. Ta vaatas oma kogutud vana tehnika hunnikut. Seal oli mõni asi, mida võiks veemüüjaga vahetada. Üks paak vett ühe väärtusliku antiikeseme vastu. Täna polnud ta midagi erilist välja kaevanud ja kuigi tal kaubitsemiseks veel varusid oli, vajas ta enamat. Isegi metalliostja maksis neil päevil vanaraua eest vähem. Ta vajas vett, selle piirkonna kõige haruldasemat vara. Tema sõrmed liikusid üle mõne iidse relva, ammu surnud ja asendamatu aku, ja ta mõtles planeedi iidsele ajaloole.
Tõlkinud Mari Arumäe.
Viienda ja peatänava nurgal valgusfoori taga oodanud tüüp tuikus üle tänava, suund minule nagu isesihtuval torpeedol, kuigi üritasin tema teelt kõrvale hoida. Mina pidingi tema sihtmärk olema, sest sel kibekülmal veebruariõhtul ei seisnud Geraldo baari ees kedagi teist. Tõenäoliselt lootis ta suitsu küsida.
Liigitasin ta mõttes kodutuks. Iga muu kodanik oleks selle mantli ja mütsi juba aastate eest kaltsuks lõiganud. Lisaks oli tal habe nädalapäevade jagu ajamata ja lõhna järgi otsustades polnud ta sama kaua ka duši alla sattunud. Laiad päikeseprillid peitsid mu eest ta silmad – kahtlemata verd täis valgunud, kuigi loodetavasti mitte gripist palavikulised.
