Tuuli Tolmovi teine romaan viib meid võluvasse Eesti pronksiaega. Romaanis on see aeg, kus Maal lõpetab oma igavikulise lennu Kaali meteoriit. Taevakivi kataklüsmiline saabumine ei löö segamini mitte ainult Saaremaa maakamara, vaid kõigi siinkandi inimeste, loomade ja varjuvalla olendite elud.
Lugu ise toimub aastaid pärast kivi saabumist, kui selle hukatuslikud mõjud maagilisele maailmale jõuavad lõpuks ka mandri-inimesteni. Loo peategelasteks on noormees nimega Aulemb ja tema kaaslased, kes kogunevad, et kurjale väele vastu seista.
Mis mulle romaanis väga meeldis, oli selle rohke mütoloogiline maailm. Iga puu, iga kivi, iga laugas ja veesilm oli asustatud. Selle elust tiine maailma õhkkonna korralik aduma hakkamine võttis mul lugedes veidi aega. Kui see aga lõpuks kohale jõudis, siis nautisin iga mütoloogilist ilmingut. Kangelased kistakse kohe raamatu alguses süngetesse sündmustesse. Jalamaid on selge, et tegemist ei ole ajaloosugemelise romaaniga, mis on kosmeetiliselt võluvikuks meigitud, vaid korraliku imeulmelise teosega. Kui võrrelda, siis Michael Moorcocki Elricu lood on umbes samas laadis. Maailm on sama sünge, haldjad sama julmad. Suurim erinevus seisneb peategelaste maailmasuhtumises. Peategelased on nooremad ja kuigi juhtumised neid muserdavad ning retk on karm, siis pulbitseb kangelastes esimesel võimalusel taas esile nooruse rõõmsameelsus.
Mõnele võib mõjuda eemalepeletavalt, kui ma ütlen, et see rõõmsameelsus väljendub sellises noortekomöödiate killurebimises, kuid käesolevas teoses ei mõjunud see mulle kuidagi eemalepeletavalt. Vastupidi, see oli mõnus vaheldus süngele ja karmile igapäevale, milles kangelased retklesid. Minu jaoks oli see usutav, sest selline killurebimine ei ole mingi ameerika tänapäevase kultuuri leiutis, kuigi hetkel tuleb seda kõige rohkem just meerikamaa filmidest ja raamatutest. Ka nõukogudeaegses eesti ja teiste sotsialismimaade noortekirjanduses on alati ja ajast aega killurebimist ja nalja olnud. Noh, kui välja arvata Pavlik Morozovi tüüpi kirjandus.
Kuid ühte pean küll autorile ette heitma ja see on sõnakasutus. Andrzej Sapkowski “Nõiduris” kasutavad tegelased samuti üsna kaasaegset keelt ja mõisteid, kuid seal esitatakse seda iidse kultuuri ja tohutult arenenud teaduslikkuseni küündiva maagia taustal, kus igal sammul on ülikoolid ja tuhat aastat maagiateadust arendanud maagid. Pronksiaegses Eestis, kus elu näidatakse üsna maalähedasena, on aga imelik lugeda talupoiste suust sääraseid sõnu nagu manipuleerima, terror jne. Kulmu pani ka kergitama see, kui nad kasutasid ajaühikutena minuteid ja tunde, ometi ei mainitud kunagi milliste imeliste kelladega nad seda aega nii täpselt mõõtsid. Kauguste tähistamises käis aga pidevalt läbi meeter. No tühja kah, alguses see häiris tublisti, kuid lõpuks pigistasin selle peale silma kinni ja nautisin kampa, kelle Aulemb oli retke lõpuks kokku ajanud.
Kui ma küsisin oma 15-aastaselt tütrelt, et kuidas temale raamat meeldis, siis vastas ta, et muidu oli hea, aga lõpp rikkus kõik ära. Selleks, et sisu mitte liialt paljastada, ei hakka ma täpsustama, mis see täpselt oli, mis kõik ära rikkus, kuid ütlen, et minule mõjus see pigem vastupidi. Mulle meeldib, kui autor paneb loosse ka väikseid jõnkse sisse, mitte lugu ei lähe sirgelt lõpuni nii nagu alguses on maha öeldud.
