Venelaste kohta on öeldud tabavalt, et see on rahvas, kelle peamine tootmisvaldkond on katastroof. Ja kui nende ajalugu vaadata siis kõik paistab seda ka kinnitavad. Või siis peaaegu kõik, sest kosmoseprogramm on üks asi mille üle võiksid venelased tõesti uhked olla ja seda propageerida ning antud raamat vaid kinnitab seda tõika. Veismanni poolt ülesloetletud luhtunut katsetuste, tupikteede, rivaalitsemiste ja kulutatud ressursside (nii inim- kui materiaalsete) nimekiri on muljetavaldav. Ning asjaolu, et kõige selle kiuste suudeti püsida kosmosetehnikas pikka aega juhtiv riik tundub mulle nüüd peale lugemist ehk veelgi suurema saavutusena kui varem.

Laias laastus jaguneb raamat kolmeks osaks: Raketindus Euroopas teise maailmasõja eel ning. Vene raketitööstuse rajamine ning mandrivahelised raketid. Viimane on lehekülgede arvu poolest ka kõige mahukam ning ka õigusega. Sest ilma tungiva vajaduseta, leida mugav viis tuumapommi Ameerikasse transportimiseks, poleks ilmselt vene raketitööstust kunagi sündinud. Või kui veelgi täpsem olla siis poleks vene kosmoseprogrammi imet sündinud ilma Koroljovita, kes ehitas kavalalt  ballistilise raketi, mis sobis suurepäraselt ka sputnikute, loomade ja inimeste orbiidile tassimiseks. Ja eks mingis mõttes on Koroljov kogu selle raamatu peategelaseks ning oli kurb lugeda, kui vähe Nõukogude Liit ise oma geniaalsest konstruktorist hoolis. Sellest võiks siin näiteid tuua lehekülgede viisi aga ehk kõige kõnekam näide on see, kuidas nii Koroljov kui Glusko saadeti vangilaagrisse nende ülemuse pealekaebamise tõttu, kes polnud rahul, et konstruktorid ei soovinud kasutada tema propageeritud raketikütust.

Ka raamatu lõpp on üsna nukravõitu alatooniga ehk siis seal käsitletakse pikemalt Vene kuuprogrammi ja kosmosesüstikut Buran. Mõlemad olid hiiglaslikud saavutused, millede peale kulus hoomamatuid summasid ja inimtöötunde ning vähemalt Burani puhul oli saavutatu omal ajal taas pikalt lääneriikidest ees. Kuid lõpuks tõmbas lagunemine ja segane aeg kõigele saavutatule kriipsu peale ning viimane töökorras Buran hävis halvasti hooldatud angaari lae kokkuvarisemise. Pisut üritab seda tasakaalustada viimane peatükk, mis räägib Nõukogude Liidu kosmosepärandi tänapäevasest kasutusest aga ka sealt kumab läbi, et omaaegne hiilgus ei taastu ilmselt enam kunagi.

Õnneks pole sedalaadi melanhoolne toon siiski läbiv ja ehk kõige rõõmustavamad osad olid minule eelkõige need mis jutustasid Eestist ja eestlastest. Sest kuigi paljud peavad estronautlust jämedakoeliseks absurdiks näitab ajalugu seda, et vähemalt venelaste raketiprogrammi juures suudeti päris palju olulist ära teha. Ning siin ei saa me kahtlemata ümber insener Arvid Pallost, kelle ülesandeks sai lennukmürskude V-1 ja rakettide V-2 mootorite tundmaõppimine ja kes oli üks esimesi Peenemünde raketiuurimiskeskuse jäänustega tutvujaid. Saksamaal kohtas ta äsja vangist vabastatud Koroljovi ja Gluskod ja naasnuna asus ta tööle Koroljovi konstrueerimisbüroosse Podlipkis. Sellest võrsunud kuulsasse kosmosetehnika tootmiskoondisse Energija jäi Pallo tööle pensione minekuni ning isegi pärast seda. Kuid ehk kõige tuntum Pallo saavutus on osalemine Juri Gagarini ja German Titovi lendude maapealeses toetamises. Sellesse aega jääb ka tema legendaarseks saanud kangelaslik tegevus Siberisse kukkunud koertekabiini päästeoperatsoonil. Sellest viimasest on vändatud ka mängufilm „Tulnukate laev” (1985), milles Koroljovi mängis Oleg Tabakov ja Pallot Raivo Trass.

Kuid ka Eesti enda territooriumil käis usin kosmoseprogrammidega tegelemine. Neist tuntumaks kohaks on kindlasti Tõravere, kus antud raamatu autori enda juhtimisel tegeleti 20 aasta jooksul Saljut kosmosejaamadele kolm eriliiki optika-elektroonika instrumenti, viimasest saab rohkem lugeda siit. Ent kosmoseprogrammidega tegelesid veel mitmed teisedki eesti asutused. Näiteks sai Tallinna tehas Dvigatel kosmose ja tuumatehnoloogia alaseid tellimusi. Tallinna polütehnilises instituudis konstrueeriti vedelike vooluhulga mõõtureid firmale Energija ning lisaks osalesid eesti insenerid ka kosmose-tuumareaktori projekteerimises. Vene kosmoselennuki Burani välimise keraamiliste katteplaatide all olev kõrget temperatuuri taluv vaipmaterjal oli aga toodetud tootmiskoondises Mistra. Ehk estronautluse vastastele toob see raamat kurbi uudiseid – eestlased on juba ammu raketiprogrammi juures kruve keeranud ning ma ei näe miks ei peaks see ka tulevikus jätkuma.

Kui nüüd autorile ka midagi ette heita ja kritiseerida siis kohati jättis tekst liiga hakitud mulje. Mõningaid asju seletati mitmes kohas uuesti üle ning jäi mulje nagu oleks mõned peatükid pärit varemalt ilmunud artiklitest. Ka oleks võinud mõnes kohas ehk tõmmata kokku pikkade eri raketimudelite katsetuste üleslugemisega (kuigi samas annavad need hea ettekujutuse kui palju ikkagi tööd täpselt tehti) ning rõhuda rohkem raketiprogrammi ümbritsenud õhustiku ja sündmuste kirjeldustele. Mõningad neist, nt esimese tuumaraketi starti ümbritsenud pinge või siis Nedelin katastroofi kirjeldused annavad minu arvates just kõige paremini edasi Nõukogude raketiprogrammi olemust.

Kuna aga Reaktor on ikkagi ulmeajakiri tooks lõpetuseks veel ära ühe lõbusa hetke, mil ulme ja reaalsus ristusid. Algne Nõukogude liidu raketipolügoon asetses nimelt Kapustin Jaris mis paiknes omakorda Stalingradi lähedal. Ja nimetust Kapustin Jar ei tohtinud loomulikult mitte kusagil suhu võtta. Seega pole imestada, et valveteenistused viis sokiseisundisse üks Artur C. Clarke ulmejutt, milles seda mainiti. Kõige halvem oli see, et nimetatud jutt ilmus vene keelde tõlgituna raamatus "Kuutolm" – ja just NL-i kodanikud ei tohtinud sõjaväe polügooni asukohta teada! Raamatu toimetajad ning tsensorid seda ei teadnud ja lasid neile tundmatu kohanime läbi.