Räägi pisut endast? Kust pärit, mida oled õppinud?

Suurema osa ajast olen ma elanud Tallinnas, täpsemalt Nõmmel. No et oli vahepeal kolm aastat Mustamäel ja viis aastat Tartus, natuke veel sinna-tänna, aga peamiselt ikka Nõmmel.

Eks ma üks tüüpiline nohik olin. Juba enne kooli olid mu kaks lemmiktegevust lugemine ja matemaatikaülesannete lahendamine. Raamatuid oli kodus palju, eks ma hakkasin paksemaid valima, et kauemaks jätkaks. Vahel võis sellega alt minna. No et „Ilias“ oli ju tore, aga „Odüsseia“ probleemistik jäi tollal kaugeks, see jäigi mul pooleli. Või et kui ma olin „Ivanhoe“ ja „Musta noole“ läbi lugenud, võtsin ette Shakespeare’i ajaloolised tragöödiad – et samast ajast ju. Paraku polnud need minu jaoks nii köitvad. Sedavõrd mõjusad siiski, et kui ma olin sunnitud hakkama koolis käima, tundus mulle, et sellist õudust saab ainult blankvärsis väljendada. Nii et kaheksa aastat äärelinna põhikoolis oli suht ebameeldiv ja kasutu aeg.

Edasi läks huvitavamaks, GAG ja mat-füss klass. Kooliskäimine oli kohati lausa tore. Reaalaineid andsid väga head õpetajad, eriline vedamine oli veel see, kui meile tuli klassijuhatajaks matemaatikaõpetaja Jaak Loonde. Teine vedamine, lausa boonus, oli inglise keele õpetaja Marcella Morin. Pidasin loomulikuks, et reaalkallakuga koolis on tugevad reaalainete õpetajad ning eesti keel, ajalugu ja muu selline on jäetud nagu tagasihoidlikumate vaimuannetega õpetajate hooleks – eks paremate nende ainete õpetajate koht oligi ju humanitaarkallakuga koolides… Nii et õpetaja Morin suutis ainsa aastaga mu inglise keele järgmisele tasemele tõsta.

Ma ei mäleta, et oleksin tõsiselt mõelnud minna Moskvasse kirjanikuks õppima. Pahatihti oli kirjanik siiski ideoloogiatöötaja ning nõuka ideoloogia propageerijaks ei tahtnud ma kohe kindlasti saada. Või, noh, kuidagi oleks saanud ehk nihverdada, aga sõbrannad oleksid ju Eestisse jäänud. Nii et ikkagi Tartu ja matemaatika – mis on ideoloogiliselt täiesti neutraalne, kuid annab vastused kõigile küsimustele. Siis ma vähemalt lootsin seda. Juhtus veel nii, et sel aastal taheti teoreetilisse matemaatikasse vastu võtta 25 tudengit. Neid, kes eksamid ära tegid, oli natuke rohkem. Ja mina paraku nende viimaste hulgas. Ähvardas juba tõstmine pedagoogilisse harusse. Õnneks otsustati dekanaadis: Ah, võtame kõik, kes tahtsid, nagunii läheb kolmandik hulluks. Kusjuures läkski. Mul läks korda stuudium ettenähtud ajaga lõpetada, aga ehk tänu sellele, et ma võtsin matemaatikat teatud ettevaatusega: esimesed kaks aastat kulus bridžimängule igatahes rohkem aega kui õppimisele.

Muide, ega matemaatika ja kirjandus nii väga erinevad ei olegi. Defineerime ruumi; meetrika ja tehted selles. Asetame ruumi proovikeha. Uurime, mis toimub selle epsilon-delta ümbruses… Eks kirjandus teeb ju sama.

Tegelikult oskan ma ühte asja veel, nimelt tehnikaalaseid artikleid tõlkida, olgu siis inglise või soome keelest. Seda õpetas mulle Eesti autoajakirjanik number üks, Margus Hans Kuuse, kes mu veerandsajandi eest oma meeskonda võttis. Tõlgitud autoalaseid artikleid peaks nüüdseks olema ikka sadades, neid ei jaksa keegi üle lugeda. Kui Sash [Uusjärv] koolitööna mu bibliograafia kokku pani, siis jättis ta need targu kõrvale. Aga ulme tõlkimisel on tehnika tundmine kahtlemata kasuks.


Pildistas Ene Kallas

Kuidas sai su ulmehuvi alguse?

Siin võiks isegi nagu mitu etappi leida. Väiksest peast lugesin kõikvõimalikke seiklusjutte ning ausalt öeldes olid amfiibinimene, kapten Nemo ja indiaanlased siukese algklasside jõnglase jaoks üsna võrdselt ulmelised.

Ülikooli ajaks olid vene ja inglise keel nii palju selged, et võis hakata keele kinnistamiseks raamatuid lugema. Alguses on tundmatuid sõnu palju, tuleb vaeva näha, sõnastikus tuhnida, seega peab raamat huvi pakkuma. Mõni võtab ette krimkad, mõni võibolla midagi romantilist, mina võtsin ulmekad.

Ja üks murrang oli üheksakümnendate alguses. Kui pidi kõigest jõust rabelema, et omadega toime tulla. Ma olin kahes seltskonnas progeja, aitasin teha tehnikaajakirja, tõlkisin mingit jutukat, üritasin Dorisele [Kareva] UNESCO kontoris natuke toeks olla. Ja siis veel kirjutasin Rahva Häälele uudiskirjanduse ülevaateid. See viimane oli minu jaoks küll rohkem heategevuslik projekt. Mingist viiest-kuuest raamatust kuus, ja mitte selliseid tikutoosi-suuruseid, mul pidi olema ikka vähemalt poolteist mõtet selle kohta, mida autor on tahtnud teha ja kuidas ta sellega hakkama on saanud. Arvustusi olin ma selleks ajaks muidugi juba päris palju kirjutanud, aga ilma rangete tähtaegadeta – kui sai valmis, viisin mõnda lehte avaldamiseks. Kuid tõeline kaitsepookimine oli mul läbi tegemata. Ma mõtlen seda, kuidas tulevased kirjandusteadlased peavad ülikoolis semestris sadakond raamatut läbi lugema ja analüüsima. Ilma sellise ettevalmistuseta pidasin ma vastu veidi alla kahe aasta. Ma sain raamatute peale kurjaks. Loobusin ja poolteist aastat ei lugenud üldse mitte midagi. Siis tõi üks sõber mulle „Neuromanceri“ lugeda, mis taastas mu usu kirjanduse võimalikkusse. Ja otsustasin, et edaspidi ainult ulmet loengi. Kuni just lugemise eest ei maksta. Nojah, tol ajal polnud postmodernism veel ulmesse tunginud.

On sul lemmikautoreid, teoseid? Ehk räägiksid neist paari sõnaga?

Lemmikautor on igasuguse kõhkluseta William Gibson. BAASis ja mujalgi olen ma põhjustest juba piisavalt kirjutanud. Praegu tegutsevatest autoritest jagavad temaga pjedestaali Charles Stross ja Richard Kadrey. Naljakas küll, kõigilt neilt on mul üks romaan lugemata. Gibsonil andevaese [Bruce] Sterlingiga kahasse kirjutatu. Strossil oli mingi ahviga asi, mis mul pooleli jäi. Ja Kadrey „Kamikaze L’Amouri“ pole ma kusagilt kätte saanud.

Kui aga tuua mängu ka varasemad autorid, siis üks neist, kes mind on mõjutanud, oli John Fowles. Teda lugedes hakkas tunduma, et temast paremini ma ei oska, aga kehvemini ei ole ju mõtet. Nooruse optimismiga sain sellest veel kuidagi üle. Siis on lemmikute seas muidugi [Roger] Zelazny. Miks mitte ka Douglas Adams – kummaline küll, tema Dirk Gently ainetel tehti kaks hooaega teleseriaali, millel polnud algupärandiga mitte midagi muud ühist peale peategelase nime, kuid milles olid Adamsi tunnetus ja huumor siiski täitsa olemas.


Kuidas sa üldse tõlkimiseni jõudsid?

Kui ma ülikooli ajal lugesin venekeelseid ulmekogumikke, mida juhtusin raamatukogust kätte saama, siis mõni jutt mulle päris meeldis. Ja sel ajal oli raadios Keskööprogrammi Jututuba või midagi niisugust. Saatsin sinna paar tõlget, mis ka ette loeti – õigem oleks neid ehk ümberjutustusteks nimetada, poola autorite vene keele kaudu vahendamine ju päris korrektne tõlge ei ole.

Pärast ülikooli jälle Tallinnas, hakkasin ligi pääsema Teaduste Akadeemia raamatukogule ja seal kataloogikastidest ulmekaid otsides sattusin raamatule, millest ma ei osanud esialgu mitte midagi oodata: Roger Zelazny „Damnation Alley“. No ja see meeldis mulle niivõrd, et ma ei raatsinud seda kuidagi tagasi viia. Kaalusin, kas trükkida enda jaoks ümber või tõlkida ära. (Paljundusmasinate kasutamine oli tollal väga range kontrolli all.) Valisin teise variandi ja pusisin oma pool aastat. Mõnest asjast üsna valesti aru saades. Raamat kulus seejuures kapsaks ja kui ma seda aastaid hiljem uuesti näha tahtsin, oli see käibelt kõrvaldatud. Käisin tõlget Eesti Raamatule pakkumas, öeldi viisakalt ära. (Nagu juhtus hiljem ka Pöidlaküütijaga – mida ma küll enne pakkuma minekut ära ei tõlkinud.) Siis kirjutasin selle näidendiks ümber ja käisin mõnedele teatrikorüfeedele pakkumas. Uudishimu jäi suht leigeks.

Uue aja saabudes hakkasid ettevõtlikud inimesed kirjastusi asutama. Teiste seas ka ammune hea tuttav Tallinna NAKist koos oma elupõlisest kirjastustöötajast emaga, see oli siis kirjastus Katherine. Eks nad teadsid, et inglise keelt ma oskan, kirjutada ka oskan – äkki siis õnnestub ka tõlkimine. Nö proovitööna tegin paar suht ulmelise kallakuga jutukogu, siis anti ette midagi tõsisemat – Francis Scott Fitzgeraldi seni veel eesti keelde tõlkimata debüütromaan ja tema viimaseks tööks jäänud jutukogu. Nii et kui Enn Soosaar oli teinud põhiosa, siis mina tegin raami ümber (aga omavahel me sellest ei rääkinud). Mingil hetkel küsiti, kas mul on endal ka midagi, mida ma teha tahaksin, ja oligi. Ainult et originaal oli, nagu öeldud, käibelt kadunud.

Saatuse sõrm(?) aitas. Hulkusin Helsingis ringi, kerge palavik naha vahel, vihma sadas, pidin Tamperes tuttavaga kokku saama, päris kindlat kokkulepet küll polnud, iga natukese aja tagant püüdsin helistada, aga ei saanud ühendust, ehku peale Tamperesse ka ei tahtnud sõita, pugesin järjekordsesse antikvariaati vihma eest varju ja seal see oligi – „Damnation Alley“. No siis ma lihtsalt pidin selle ära tegema.

Oled tõlkinud Roger Zelazny, Frank Herberti, Orson Scott Cardi, aga ka William Gibsoni, Charles Strossi ja Poul Andersoni. Milliste raamatute, autorite tõlkimine on tagasi vaadates suurimat rõõmu pakkunud, millega oled enim rahul? Mis on olnud kõige raskemad ja/või ebameeldivamad teosed tõlkida? Tahaksid võimalusel midagi teistmoodi teha või tegemata jätta?

Muidugi tekib tõlkijal autoreid, kelle mõtteviis ja stiil kõige paremini haakub, ning minu jaoks on see alati olnud Roger Zelazny. No et loen ja iseenesest hakkab peas kõlama, kuidas see tekst võiks eesti keeles kõige paremini kõlada. Ning mu kõigi aegade lemmiktõlge on tema „Üksildane oktoobriöö“. Ma olen oma tõlkega umbes 95 protsenti rahul. Kui mul oleks olnud veel kuu aega sellega tegelemiseks, siis ma oleksin teinud ehk koera urrrisevamaks ja ussi susssisssevamaks ning jõudnud vast 98 protsendi piirile – sest midagi saaks alati paremini teha.

Kui tekst meeldib, ei tähenda see veel iga kord, et ma tahaksin seda tõlkida või tõlkimisega hakkama saaksin. Gibsoni puhul oli mul selge, et „Idoru“ on ainus, millest mul jõud ehk üle käib. Seda polnud kerge teha, aga siiski väga meeldiv. Sama lugu Stephensoni „Lumevaringuga“. Ja mul oli kahju, et Strossi sarja kirjastamine katkes, seda oleks olnud tore edasi teha. Oh, häid raamatuid, mida oli mõnus tõlkida, on nende aastate jooksul ikka palju olnud.

Teisest küljest, kui tekst ei meeldi, siis tundub tõlkimine päris tüütu tegevusena. Ulme poolelt: kui Lian Hearni Otori lugude triloogia oli veel enam-vähem, siis eel- ja järelloo paksud köited olid mu meelest tarbetud. Absoluutselt kõige totram raamat, mille ma kunagi olen tõlkinud, oli Ersenile tehtud Louise Bagshawe „Pikad moonid“. Ühest asjast, mida Ersen mulle teha tahtis anda, ma loobusin. Oli kaks mõrda õde Collinsit, üks pidas end näitlejaks, teine kirjanikuks, sellel, kes kirjutas, oli terve sari: Hollywoodi mehed, naised, koerad vms. Koosnesid need „teosed“ peamiselt suguelu kirjeldustest. Premeeriti mind loobumise eest ühe Barbara Cartlandiga, öeldes, et selles nüüd küll midagi ebasündsat ei saa olla.

Nii et on olnud raamatuid, mille asemel oleks võinud ka midagi mõistlikumat tõlkida, aga kui valida eriti ei olnud ja pere tahtis toitmist, siis läks, nagu läks…

Mida praegu tõlgid? Või millistest plaanidest sa saad/tahad rääkida?

Minu plaanid sõltuvad suuresti kirjastajate plaanidest. Ja paraku on need korrad, kui ma olen Varrakule midagi soovitanud, olgu siis tõlkimiseks või originaalkäsikirju, toonud viimastel aegadel kaasa majandusliku hävingu. Nii et tegelikult otsustavad lugejad. Oli minu algatus hakata tegema Genevieve Cogmani „Nähtamatut raamatukogu“. Kui lugejad selle omaks võtavad, siis tõlgiksin hea meelega järgesid. Muuseas ka seepärast, et tegemist on autoriga, kes vastab tõlkija küsimustele meelsasti ja kohe. Väljamõeldud maailmadega võib ju juhtuda, et ma ei saa mõne detaili juures kohe aru, kuidas see just mõeldud oli.

Mida tahaksid tõlkida, kui sul oleks vaba võimalus valida?

See on nüüd ulmeväline asi – kui mul oleks täielik vabadus teha, mida ise tahan, siis ma tõlgiksin Ken „Käopesa“ Kesey romaani „Sometimes A Great Notion“. Mis mulle seal kõige rohkem meeldib, on tugev ametiühingutevastane hoiak. Aga loomulikult oli Kesey väga hea kirjanik. Rääkimata sellest, et tugev isiksus ning et ta mõjutas Ameerikas terveid põlvkondi. Tim Leary üksi poleks suutnud LSD-d massidesse viia.

Mida sa oled tõlketöö käigus õppinud ehk mida on tõlkimine tööna sulle andnud?

Kuni ma ise tõlkimisega veel väga tõsiselt ei tegelenud, võtsin üsna rahulikult seda igivana poleemikat, et kas tõlkida tuleks sõnu või mõtet. Mida aeg edasi, seda enam tahaksin ma tõlkida tunnet. No et see, kes loeb eesti keeles, oleks kirjeldatud maailmas just samamoodi sees nagu originaali lugeja. Ei takerduks keerulise – mis siis, et autori sõnastust täiuslikult edasi andva – lausekonstruktsiooni otsa, kui originaalis selles kohas mingit tõrget ei teki. Muidugi on siin oma subjektiivne moment – selle üle, kui lähedaseks autor on oma maailma lugejale kirjutanud, otsustab tõlkija oma lugeja-kogemuse põhjal.

Sama teemaga seotud probleem: vahel leiab tõlkija tekstist loogikavigu. Õige oleks siis muidugi autoriga ühendust võtta ja küsida, kas oligi nii mõeldud, iga kord seda võimalust aga ei ole. Ma eeldan, et kui tegemist ei ole just nn maagilise realismiga, siis tuleks katsuda vigadest vabaneda. Lugeja arvab nagunii, et vead tulevad tõlkija ebakompetentsusest. Siiski, kui mõni tekstikoht ikka eriti jabur tundub, hakkab vahel toimima umbes nagu tõlkija kättemaks autorile: vaata kui tõlgingi nii, nagu sul kirjutatud oli…

Mida soovitaksid algajale tõlkijale?

Algatuseks mõned oma raamatud kirjutada, saab eesti keele selgemaks ja ka mingi arusaama, millest kirjandus koos seisab. Mind küll aitas

Esimene Estcon. Pildistas Taavi Tuvike.


Jääb sul tõlkimisest ja lugemisest aega ka teisteks hobideks?

Lapselastega tegelemine ei käi vist lausa hobide alla, aga on reeglina meeldiv tegevus.

Juba aastakümneid mängin ühte vana arvutimängu, Jagged Alliance 2, selle ümber on kogunenud päris arvestatav kogus fänne, ka selliseid, kes kunagiste tegijate poolt ammu unustatud mängu pidevalt edasi arendavad, uusi tegevuspaiku ja võimalusi lisavad. Eesmärk on koguda kamp palgasõdureid ja kukutada kuri kuninganna, aga erinevalt paljudest analoogstest mängudest on viitsitud vaeva näha, andes igale palgasõdurile lisaks oskustele ka isikupära: oma sõnavara, sümpaatiad ja antipaatiad. („Neetud püss, noal ei saa kunagi padrunid otsa!“ jne.) Eks ma siis vahel aitan uusi versioone testida. (Mängu alustades saab valida kas realistliku või ulmelise variandi, viimasel juhul siginevad hõbedakaevandusse väga, väga vastikud elukad…)

Alates sellest, kui ma 1969 nägin [John] Frankenheimeri filmi „Grand Prix“, olen regulaarselt jälginud Vormel 1-te. Tõsi küll, üha kahaneva huviga. Viimased kümmekond aastat eelistan Ameerika jalgpalli vaadata ja olen Tennessee Titansi tuline poolehoidja.

Peaaegu poolte eestlaste jaoks on Nõukogude Liidu aeg asi, millest enam palju ei teata. Kuidas toona ulmeasjad olid, kuidas oli suhtumine ulmesse, kuidas olid väljundid sellega tegelemiseks ja mis olid peamisteks takistusteks? Vahel räägitakse, nagu toona ei peetud ulmet eestlaste jaoks sobivaks. Kas sedalaadi suhtumist oli palju?

NLiidus oli lisaks tavalisele Kirjanike Liidule veel Ulmekirjanike Liit – üleliiduline, tähendab. Ja selle (au)esimeheks oli miski kosmonaut. Kes andis – ma pole suutnud meenutada, millise – kogumiku „Fantastika 19xx“ eessõnas ulmekirjanikele kätte omapoolsed reeglid. Lühidalt: Esiteks – kuna kapitalism on nagunii määratud peatsele väljasuremisele, siis pole mingit vajadust seda üldse mainidagi. Teiseks – kui inimesed puutuvad kokku mingite võõraste rassidega, siis võib küll tekkida ajutisi arusaamatusi, aga mingil juhul ei tohi olla tegemist antagonistlike vastuoludega. Ja kolmandaks – teose lõpus peavad kõik need erinevate rasside esindajad ühendama käed ja kombitsad ning asuma ühiselt kommunismi ehitama. Aga kõige muu osas on teil täielik loominguline vabadus, seltsimehed ulmekirjanikud…

Sama jabur olukord valitses krimikirjanduses: pahad said olla pahad ainult seepärast, et olid sõjas olnud sakslaste poolel ja tegid pahategusid selleks, et oma häbiväärset minevikku varjata. Nii et mida kaugemale Teine maailmasõda jäi, seda vanemaks jäid kurjategijad nõukogude krimikirjanduses.

Nii võib pigem öelda, et eesti kirjanikud ei pidanud (õnneks!) sellistel tingimustel puhtakujulise žanriulme või krimkade kirjutamist endale sobivaks. Sellest vähesest, mis ilmus, ei saanud kõike just täistabamuseks pidada, „Kaksikliik“ oli ju siiski haiguslugu, mitte kirjandus. Samas, meie esimene urban fantasy „Heliseb-kõliseb…“ on teenimatult tagaplaanile jäänud. Mitte et ma seda nüüd sageli üle loeksin, aga esmalugemisest on meelde jäänud kuidagi helge toon.


Pildistas Ene Kallas

Kuidas oli NLiidu ajal (välis)kirjanduse kättesaadavusega ja millist ulmekirjandust õnnestus lugeda?

Kui teadsid, mida raamatukogust otsida, polnud see sugugi lootusetu. Pigem tundus, et ulmehuvilisi on päris palju, sest mõnegi raamatuga juhtus nii, et enne sai mul ülikool otsa, kui lugemisjärjekord minuni jõudis.

Tuhnisin välja oma 70ndate teise poole lugemismärkmed, neli ruudulist vihikut tihedat kirja. Autor, pealkiri, mõni sõna loo sisu kohta. Peamiselt siis venekeelsed antoloogiad ja autorikogumikud, kusagilt on minu kätte sattunud ka Analogi numbreid. Vahel puudub autori nime ladina transkriptsioon ja on ka autoreid, kellest pole hiljem mitte midagi kuulda olnud. Aga kui ma võtsin esimese vihiku ja kronoloogilise lugemisjärjekorra, siis sain tuntumatest Lääne autoritest sellise rea: Asimov, Anthony, Simak, Tenn, Sheckley, Aldiss, Rodari, Leiber, Clement, Card, J. Vinge, Drake, Martin, Russell, L. Hoffman, St. Clair, Davidson, deFord, Priest, Clarke, F&G Hoyle, Compton, Bradbury, Anderson, Leinster, Heinlein, Pohl, Silverberg, Kuttner, Wyndham, Niven, Ballard, Vonnegut, Harrison, Bester, Blish, Chandler, Sturgeon, van Vogt, Campbell, Le Guin, del Rey jne jne. Hea küll, suur osa neist autoritest jõudis sel korral minuni vaid ühe jutuga – aga see oli nimekiri, millest lähtuda, raamatukogudest edasi otsida.

Mul oli sel ajal mulje, et teistest ehk suuremad „nimed“ on Asimov, Clarke, Bradbury, Simak. Kahe esimese kohta olen märkinud „mõtted on, kirjandust ei ole“. Simak ja Bradbury meeldisid mulle aga väga.

Kuidas on reaalne arvutikogemus muutnud sinu suhtumist ulmesse ja küberpunki?

Kõigepealt ütleb mu arvutikogemus, et kõik, mis on internetis, on tasuta, sealhulgas ka sajad tuhanded ulmeteosed. Aga muidugi on mul arvutitega seotud asjadest lihtsam aru saada kui geenide väänamisest, sädelevatest vampiiridest vms. Ehk siis ütleme nii – mulle meeldivad raamatud, milles kirjeldatud maailmas mulle meeldiks elada. Või milles ma võiksin elada. See ei tähenda, et peaks olema õnneliku lõpuga lugu, piimajõgede ja pudrumägedega. Aga mingid lugejale arusaadavad reeglid peaksid paigas olema. Küberpungis tavaliselt on. Nn aurupungis tavaliselt ei ole. Ja kafkalikkust vihkan ma kõige rohkem.

Tänapäeval, mil eesti keeles ulmet küllaltki palju ilmub, pole ilmselt ulmet lugeva sugulashinge või suisa fänni leidmine eriti raske. Kuidas nõukaajal oli? Tundsid sa inimesi, kes ulmest lugu pidasid? Oli neid su tutvusringkonnas palju?

Mitte just palju, aga mõni ikka. Tähendab, kui on sõbrad, siis nendega räägitakse igasugustest asjadest. Mitte ainult mootorsõidukitest, veinist ja tüdrukutest, mis on iseenesest ju toredad teemad, aga vahel ka loetud raamatutest, nähtud filmidest jne. Ning juhtus sedagi, et mõni ühine tuttav viis mu kokku tõsise ulmehuvilisega – et teil peaks ühiseid teemasid olema. Niisiis oli inimesi, kellega võis rääkida ka ulmest, ja inimesi, kellega võis rääkida peamiselt ulmest. Nende viimastega sai isegi väikesi omavahelisi tõlkevõistlusi korraldatud, et mõne autori stiili paremini tunnetama õppida.

Millest tunned eesti keeles ilmuvas ulmes (nii algupärases kui ka tõlgetes) kõige rohkem puudust? Kui palju jälgid Eesti Ulmeühingu tegemisi ja oled kursis ilmuva värske eesti ulmega?

Ehk tihedast sõelast, mis igasugusel jamal ilmuda ei laseks. Aga ma alustaksin laiemalt, ingliskeelsest maailmast – millist ulmekirjandust ma üldse ootan? Ootan aprilli lõppu, sest siis peaks ilmuma William Gibsoni uus romaan. Järgmise aasta algust, sest siis peaks ilmuma Strossi „Vürstkaupmeeste“ järgmine osa – see ootus on küll pisut mõru, sest tõenäoliselt sari sellega lõppebki. Ootan, kas Richard Kadrey lisab Sandman Slimi seiklustele veel ühe osa või pühendub täielikult supervaras Cooperi sarjale. Ootan, kas Dave Hutchinson kirjutab kunagi valmis ka „Euroopa kevade“. Eks ma muidugi degusteerin üht-teist veel, aga valimatult kõike ei ole tõesti enam aega lugeda. Aga Eestis… Ma arvan, et mind rõõmustaks Kristjan Sanderi uus romaan. Ja Marion Andra uus romaan. (Mul pole küll ettekujutust, kas kumbki neist on üldse uue romaani kirjutamisele mõelnudki.) Kindlasti ilmub Maniakkide Tänavalt veel jutte, mis mulle meeldiksid. Ülejäänuga… on, nagu on. Ma sugugi ei välista võimalust, et keegi suudab pakkuda põnevaid üllatusi, aga väga optimistlik ma selles osas ei ole, minu jaoks on Elläi Tuulepäälse „Apelsinikollane“ seniajani jäänud selle sajandi parimaks kohalikuks ulmejutuks. Valdav enamus meie kirjutajatest – ja see ei käi ainult ulme kohta – pole stiili poolest veel 21. sajandisse jõudnud.

Juhan koos Strossiga. Pildistas Sash Uusjärv.

Milline on olnud ja on praegu Algernoni ja üldse kohalike ulmeajakirjade tähtsus Eesti ulmele?

Kunagi oli tähtis ja ajaloo osas jääb see tähtsus ju alles. Igatahes annab Kirjanike Liidu kodulehekülg lingi just Algernoni varasemale perioodile: 1998-2003.

Mingil ajal tundus, et kui toimetus oli sügava kõhklusega („no ei ole ju päris lootusetult vilets lugu…“) otsustanud mingi X autori loo üles panna, siis saatis autor Z järgmise numbri jaoks, otsekui toimetajate närvide proovilepanekuks, pisut veel kehvema loo. Asja tegi tülikamaks vaikiv kokkulepe, et kui lugu läks üles, ei olnud toimetajatel otsest kohustust seda kommenteerida – aga kui ei läinud, siis pidi autorile kirjutama, et miks. Et mis lool viga oli. Nii mindigi vahel kergema vastupanu teed ja pandi üles ka asju, mis toimetajate meelest kirjanduse mõõtu välja ei andnud.

Sellised mitte eriti tiheda sõelaga võrguväljaanded õigustavad end pigem siis, kui järgneb kiire lugejatepoolne vastukaja. Ja eriti veel siis, kui autor seda vastukaja arvestades jutu uuesti läbi kirjutab.

Fändomis on ikka kombeks üksteist innustada ja õlale patsutada või siis lihtsalt materdada. Sina oled pigem esinenud selliste tasakaalukate, aga samas tõrjuvate avaldustega... soovitad inimestel mitte kirjutada, kui nad ilma hakkama saavad jne. Mitte et see lubamatu või vale oleks, aga tahad sa seda lahti seletada?

Ma soovitan päris tõsiselt, et kui tuleb pähe enda meelest nagu hea mõte jutu kirjutamiseks, siis ei tohiks seda kohe tegema hakata. Enne, kui midagi kirja panna, tuleks vähemalt kaks nädalat oodata. Kui see mõte ka kahe nädala pärast hea tundub, siis võib proovida kirjutada. Kui ei tundu, siis… siis on maailm pääsenud veel ühest kehvast, mitte kellelegi vajalikust jutust.

Kirjutamiseks on vaja annet ja töökust ning midagi peab väga südamel olema. (Töökuse all ma mõtlen seda, et inimene kulutab kirjanikuoskuste omandamiseks ca kümme tuhat tundi. Nii palju kulub tööks vajalike oskuste saamiseks füüsikul, geneetikul, inseneril jne – miks arvatakse, et kirjaniku töö on lihtsam?) Ideaalsel juhul peaksid muidugi kõik kolm asja koos olema, kuid saab läbi ka kahega. Kui aga igasuguste eelduste asemel on ainult kinnisidee „tahan kirjanikuks“, siis on tulemus kurb. See midagi-väga-südamel-asi on vist kõige tähtsam. Ja seda ei saagi elus väga palju kordi juhtuda. Et siis nagu on olemas ühe-laulu-bändid, on olemas ka ühe-romaani-autorid ja minu arvates pole see etteheide. Mulle täiesti meeldib, kui inimene kirjutab elus ühe hea romaani või maalib kaks head pilti vms ja läheb siis oma eluga mingis hoopis teises valdkonnas edasi. Ning võibolla kirjutab paarikümne aasta pärast veel ühe romaani.

Oled kirjutanud mõned ulmejutud ja kolm mitteulmelist proosaraamatut. Miks on ulme hulk su loomingus nii väike? Või oleks õigem küsida, miks oled sa üldse kirjutamisest loobunud?

Ulmet ongi raskem kirjutada Aga nagu eelmises vastuses öeldud, midagi peab südamel olema. Ja tahes-tahtmata on negatiivsed emotsioonid siin positiivsetest inspireerivamad. NLiidu ajal oli see äng ikka üsna suur. Ning vähemalt enda jaoks olid mu tekstide sagedaseks teemaks otsingud, kuidas oleks võimalik elada nõuka võimu ignoreerides. Nüüd mulle meeldib elu Eesti Vabariigis, kogu vabadus, mida see pakub. Ainult et igasugused rohelised, sotsid ja ametiühingud on mulle üsna vastumeelsed. Mitte iga kord inimestena – nõuka ajal tundsin ma vähemalt kolme sümpaatset ja arukat kompartei liiget –, aga ma ei jaga nende tõekspidamisi. Nii et kui vasakvalitsus veel kaua peaks püsima, tuleb ehk endalgi jälle sõnarelva järele haarata.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0044)