Lüüli Suuk “Hüljatud raamatukogu”
Tundmatu nimitegelne elab kehatul kujul edasi raamatukogus, mis on olnud juba sajandi hüljatud, jälgides, kuidas loodus varem asustatud paiga tasapisi üle võtab.
See lühike lugu on rohkem nagu meeleolupilt, sest sündmused selles peaaegu puuduvad. Ometi jagab autor siin-seal paari-kolme lausega vihjeid pildikese eelloole. Need vihjed on minimaalsed, aga ometi intrigeerivad, nii et pidin peale teistkordset lugemistki tagasi minema ja mõnda kohta veel üle lugema, püüdes mõista, mis siis inimestega kokkuvõttes juhtus. Selle kohta ma loost siiski eriti palju vastuseid ei leidnud. Ilmselt polnud see autori püüegi. Ehk on see lugu vaid meeldetuletus sellest, et elu läheb edasi ka ilma meieta ning ilusad hetked leiavad aset kas siis, kui inimsilm neid jälgimas pole.
Tanel Rõigas “Ratsa”
Kirjanik veedab loomepuhkust reservaadis, kus hoitakse võõrplaneedi hobusetaolise liigi pegade esindajaid, kelle ligiolu toob välja inimeste allasurutud soovid. Kirjanik saab inspiratsiooni järgmise raamatu jaoks, mis on tema varasematest erinev, reservaati külastav ametnik aga loobub oma bürokraatlikust kirjastiilist ning hakkab kirjutama lühikesi konkreetseid ettekandeid.
Minu jaoks on “Ratsa” autori Reaktoris ilmunud lugude hulgast kõige loovam ja lustlikum. Peategelase loomeprotsessi kirjeldus on tore sissevaade sellesse, mis mõne loo kirjutamise ajal inimese peas võib toimuda. Mõte loomadest, kelle ligiolu toob välja inimeste tõelise olemuse, oli intrigeeriv. Arvatavasti saaks nende olenditega seoses kirjutada isegi pikema ja tõsisema psühholoogilise taustaga loo. Autoril oli õnnestunud ka loo erinevad osad üpris hästi omavahel siduda, nii et ei tekkinud järsku üleminekut peategelase kujutluste ja pärismaailma vahel. Täitsa tore lugu, soovitan.
Tim Hornet “Kulinaarne probleem”
Gurmaanist lohe on plindris - inimesed on, ta on nad isegi maitsvaks nuumanud, kuid head küpsetusviisi pole. Lõpuks süttib tuluke ja teda tabab särav idee. Kuidas tema uudne lahendus aga toimib, jääb veel saladuseks.
Hornet on tagasi oma lühijuttude lemmikžanri, muinasjutu juures. Ei saa salata, need tulevad tal ikka hästi välja. Intelligentne lohe, kes kasvatab inimesi kui oma nuumsigu, oli väga sümpaatne ning pani mind oma muredele kaasa elama.
Siiski, olgugi tegemist muinasjutuga, tundus lugu mulle olevat mõne loogikaveaga, millest mul on raske üle vaadata - lohele on inimesed ilmselt väiksed nagu meile kilud, mille pärast ometi oli tal vaja neid üldse küpsetada või keeta? Natuke soola ja vürtse, peaks kõlbama küll. No ja vürtsidega toitsid inimesed end juba ise.
Teiseks jäi mulle segaseks lõpplahendusena välja käidud raudrüüde lugu. Okei, panni analoogia, searasv raudrüüde sisse sobib pruunistamiseks ka, aga kuidas ometi pääses lohe seda rasva sinna raudrüüde sisse määrima? Ja üleüldse, kust need raudrüüd päriselt tulid? Kas tõesti lohe valmistas need oma väikeste käpakestega ise või leidis raudrüüd, rasvatas need sisse ja toppis tagasi karavani? Isegi sisse rasvatamiseks oleks ta arvatavasti enne seda pidanud leiutama mingi vahendi, millega rasva raudrüü sees korralikult laiali määrida, sest nagu teab iga küpsetaja - see ei ole kõige lihtsam töö.
Ühesõnaga, ma väga loodan, et autor peab edaspidi oma lugudes pisut paremini silmas lohede füsioloogilisi eripärasid ja arvestab nende realistlike võimetega.
Manfred Kalmsten “Hingesilmad”
Salapärane tundmatu minategelane varitseb kummituslikul tänaval veel salapärasemat tundmatut tegelast, kelle ta varsti ka leiab. Selgub, et neid on kaks. Pole midagi, siis kaklevad kolmekesi. Minategelane võidab, kuigi saab haavata.
Kuigi need kaks-kolm rida võtavad tõepoolest kokku kogu loo tegevuse, siis mulle see lugu päriselt meeldis. Meeldis, sest selles jutus ei olnud tähelepanu fookuses mitte tegevus, vaid meeleolu. Tabasin end teistkordsel lugemisel mõttelt, et tegemist on kõige kaunimalt kirjeldatud kaklusstseeniga, mida ma olen lugenud. Muidugi, oli ka sõnu, mis üksikult võttes ei olnud kuigi ilusad, nagu näiteks “roided praksumas” või “soe, juba halb veri”, kuid tervikuna oli loo stiil lüüriline, täis salamisi varitsevaid omadussõnu, mis kiskusid mind kaasa ja poetasid maha sellesama salajase võlvi alla, kust ma sain koos minategelasega kogu tegevust rahulikult jälgida.
See jutt on väga erinev Kalmsteni teistest lugudest, mida olen juhtunud lugema, kuid ei olnud seetõttu vähem nauditav. Pigem avas autor end hoopis uuest küljest, mida ma hea meelega veelgi enam tundma õpiksin.
