Kui eesti kultuurile eraldatavat raha vähendada, siis võib eesti keel kaduda. Võidakse küsida, et milleks on vaja eestikeelset ilukirjandust, kui seda nagunii loetakse vähe. Aga kui poleks eestikeelset ilukirjandust, siis eesti keelt polekski.
Kultuuri tsentraliseerumine
Eesti kirjandus on väga kaua eksisteerinud fännikirjandusena. Kultuurkapitali tugi on kirjastustele enamasti hädavajalik (mõningate eranditega) ja on olemas paar kirjastust, kes on kultuurkapitali iga eralduse puhul regulaarselt suuri summasid saanud – selline asi aga viib kultuuri tsentraliseerumiseni.
Kultuuri tsentraliseerumise ärahoidmisel aitab ainult üks asi: kultuurile määratud raha ei tohi vähendada, seda tuleb suurendada. Kui kultuuriraha vähendatakse, kaovad ka žanrid, mis nn suurkirjastusi eriti ei huvita või huvitavad vähem. Nende hulgas on näiteks teaduslik fantastika, mis huvitab kitsast, aga entusiastlikku lugejaskonda.
Eesti kirjandus kui fännikirjandus
Samas aga teeb väga suur osa neid inimesi, kelle najal üldse kultuur püsti püsib, igapäevast leiba teenides väga vähe seda tööd, millega nad kõige rohkem silma paistavad, sest sellega ei ela ära. Nii paljud kirjastused kui ka kirjanikud-autorid elavad suures osas töödest, mida nad kirjutamisele-organiseerimisele veel lisaks teevad – seega ongi eesti kirjandus fännikirjandus.
Kui eesti kirjandus on suures osas fännikirjandus, kõlab see halvasti, kuid peaks kõlama hästi – fännid tegelevad asjaga suure innuga, tegelevad sellega terve elu ja kes nad siis lõpuks on – nad on parimad professionaalid. Keda ei tasustata piisavalt.
Lisaks segab fänlus äritegemist – raamatute väljaandmisel püütakse küll lähtuda ärilistest kaalutlustest, tegelikult aga antakse ikkagi sageli välja hoopis raamatuid, mis endale südamelähedased. Seetõttu ilmuvad kõige fantastilisemad, suurepärasemad raamatud, mida on väga vaja, aga mis kirjastajaid endid nukrasse seisu viivad.
Kultuuri tsentraliseerumisel väheneb lugejaskond
Kuidas vähendada kultuuri tsentraliseerumist? Ainus võimalus ongi lihtsalt kultuurile rahaeraldusi suurendada. Rahaeralduste kokkutõmbamisel tsentraliseerumine suureneb ja need lugejad, keda huvitavad asjad, millele raha ei eraldata, haaravad järjekordselt mõne muu keele järele.
Inglise keel jõuab igapäevakeelde. Ei tasu imestada, miks kasutatakse rääkimisel nii palju ingliskeelseid sõnu. See on sellest, et loetakse inglise keeles.
Suur väljaantavate nimetuste arv tähendab, et lugejaskond on väike
Imestatakse, et eesti keeles ilmub nii palju raamatuid, aga elanikkond on väike. Just seepärast ilmubki palju raamatuid, et elanikkond on väike. Mida väiksem elanikkond, seda rohkem tasub välja anda väiksemaid tiraaže, mitte suuremaid. Kui suur tiraaž ära ei tasu, tuleb anda välja palju pisikesi ja loota, et jäädakse mingil määral kasumisse. Sama tulu kokkusaamiseks tuleb välja anda rohkem raamatuid. Ja nii nende arv üha suureneb.
Teisest küljest on elanikkond väike, kuid huviringkondi on Eestis sama palju kui näiteks Ameerikas. Ma lähen poodi, kus on palju raamatuid, aga neist huvitavad mind vaid üksikud. Hea, et neidki on. Seega on ulmelugeja ohustatud liik – teda ähvardab lemmikraamatutest ilmajäämine, sest ulmelugejaid on vähe ja neil pole peaaegu midagi eestikeelset lugeda. (Näpuotsaga tegelikult siiski on, aga kaugeltki mitte vajadust katvalt.)
Samas ei saa seda probleemi tsentraliseerimise teel lahendada. Järeldus – kultuurile tuleb raha rohkem anda.
Kultuuri rahastamist ei tohi kokku tõmmata – seda tuleb suurendada
Kas võtta enesestmõistetavalt, et meil on omakeelne kirjandus? Rahastame või mitte – fännid tegelevad sellega ikka? Ei, kindlasti mitte. Me käime noateral. On meeles külaskäik Valgevenesse nende noorte autoritega tutvuma – mõnikümmend aastat tagasi. Valgevene kirjanduse suurim probleem oli, et see pole enam valgevenekeelne. Järelikult seda polegi enam. Ja nad ei julgenud sellest rääkida.
Ma olin tol ajal ajakirjandustudeng ja pidin tegema kursuse jooksul ühe raadiosaate – mõtlesingi, et teen seda valgevene noortest autoritest ja nende keeleprobleemist. Kõik seal Valgevenes ehmatasid hirmsasti ära. Saate tegemist üritati igati takistada. Ja lõpuks tuli üks kena naisterahvas, kes oli autoritega lõbusa päeva veetnud, mind küsitlema, et kas mu raadiosaade tuli välja ja kes organiseerisid noorte autorite õhtuseid „natsionalistlikke“ kokkusaamisi. Vastasin siis, et ei tulnud ja et need kokkusaamised olid juhuslikud ja polnud „natsionalistlikud“.
Seega – me kõnnime noateral ja kukkumine on ootamatu ja väga võimalik, et ka lõplik.
Fännikirjandusel on ka fännikriitikud – või siis mittefännikriitikud, kuidas võtta. Ehk kokkuvõttes ikkagi fännid?
Ulmetegelased üldiselt ei oska PR-juttu rääkida – samas ümbritseb meid muude valdkondade PR väga suurel hulgal. (PR – public relations, avalikud suhted. Õpitav eriala.) PR pole tingimata vale – see on heade külgede näitamine ja halbadest mitte rääkimine. Selles me elamegi, selles ollakse väga osavad. Maailm ongi PR. Ulmelugejad ja kriitikud ei ole PR-inimesed, olles vahel mõttetult teravad ja jättes ulmest vale mulje.
Üldiselt on ka praegune aeg pehmelt öeldes keeruline, mis soosib pigem negatiivsust. Nii et iga kriitik võiks mõelda, kas see, mida ta ütleb praegu, on seesama, mida ta ütleks mõnevõrra paremates ja rahulikumates oludes.
Tühistamiskultuur ja ühepoolsed arvamusavaldused
Eraldi võiks rääkida nn tühistamiskultuurist, mille üle olen viimasel ajal palju järele mõelnud. On väga lihtne kirjutada ühepoolseid artikleid, ja kriitika on oma olemuselt juba ühepoolne – keegi ei lähe vastaspoolelt küsima, mis tema arvab. Kui töötasin Postimehes, siis oli kohustuslik küsida artikli (siiski mitte kirjanduskriitika) puhul ka vastaspoole arvamust – see oli ebameeldiv kohustus, lisaks tekkis alati selline efekt, et kui alguses pidasid asja suureks skandaaliks ja esikülje looks, siis pärast vastaspoole arvamuse teada saamist taandus lugu alati tavapäraseks olukorraks, mida üks pool on näinud kas isiklikul või mingil muul põhjusel äärmiselt dramaatiliselt. Kui loos puudub vastaspoole arvamus, tasub sellesse alati suhtuda teatud – või äärmise – skeptitsismiga. Mida aga teha kriitikaga? Siin ju vastaspoole arvamus enamasti puudub. (Oleks huvitav, kui see ei puuduks – loeksin sellist mõlema poole arvamusavaldust suure huviga.) Kriitikul on äärmiselt vabad käed valada juhuslikult välja kogu oma viha, kadeduse või ebaõnnestumised – siin aga peaksid sekkuma toimetajad, kes ei pruugi asja läbi näha või arvavad, et see polegi nende ülesanne. Aga see on kindlasti nende ülesanne.
Juhul, kui keegi peaks päriselt kadestama ulmekirjutajaid või -kirjastajaid, siis palun, mõelge uuesti. Miks peaks kadestama fänne? Kinnitan teile, et fännkirjastajad pole rikkad, nagu mõned võivad kogemata ekslikult arvata, pigem on nad oma fännitegevuse tõttu pidevalt pankroti äärel.
On olemas need, kes aitavad seda väljasurevat kirjandusžanrit püsti hoida
Samas on olemas ulmeühing, kes püüab ka tunnustust jagada ja kes on ulmekirjanduse püsimajäämisele kõvasti panustanud. On olemas suurepärane huviliste ringkond, kõik mu suurepärased kaastöölised, autorid, tõlkijad, toimetajad ja lugejad, keda ma imetlusega vaatan ja kellele armastusega mõtlen.
Aitäh teile! Üritame veel mitte välja surra. Kuigi ausõna, see on ääre peal.
Siit ka kuulutus – kui leidub ulmefänne, see tähendab keegi arvab, et suudab testlugeda, tõlkida või toimetada ulmet, või kui keegi arvab, et ta omab inspireerivaid ideid, või näiteks tahab ulmeraamatuid osta, võtke ühendust meiliaadressil eva.luts111@gmail.com või ostusoovi juhul ka kirjastuse lehe kaudu, https://www.kirjastusfantaasia.ee/ Võite ka ühineda ulmeühinguga http://ulme.ee/, mille järel ulmefännide kogukond suureneks ja seega suureneks ka ulmekirjanduse ellujäämisvõimalus.
