„Mammaa!” hüüdis noor tütarlaps ukselävel enda selja taha. „Hüüdis“ oli viisakalt öeldud – pigem oli see metsik kriise. Reet kohmetus. Selline käitumine oli ootamatu ja vähemalt tema arusaamade kohaselt äärmiselt ebaviisakas.

Kuid see polnud tema koht sekkumiseks. Ta lootis, et polnud vähemalt uksega eksinud.

Peagi ilmus toast peaaegu täielikult hallide juustega naisterahvas, kes paistis kandvat vaid lõngast tehtud riideid. Mitte lihtsalt riideid, vaid uhkelt tehtud riideid. Seal oli tehnikaid, mida Reet polnud kunagi näinud, ometi oli ta kudumisega tegelenud juba rohkem kui viiskümmend aastat.

„Saan ma aidata?” uuris ukselävele jõudnud naine, andes tüdrukule pilguga märku, et too tagasi tuppa läheks.

„Te-teie tütar?” kogeles Reet, vaadates lahkuvale tüdrukule järele.

„Tütar? Ei,” turtsatas hallipäine naine. „Kõik siin majas kutsuvad mind mammaks. On kuidagi nii läinud. Olen Nastja.” Ta ulatas terekäe.

“Minu nimi on Reet Kuusk,” ulatas Reet käe vastu.

Peale väikest teretust läks Nastja nägu muigele. „Nii, Reet Kuusk, kuidas saan ma sind aidata?”

Reet kohmetus. Ta oli oma sõbrannade käest kuulnud imelugusid Nõid Nastja kohta, kuid nüüd tundusid need kuidagi absurdsed. Eriti, kuna sõbrannad keeldusid rääkimast täpsemalt sellest, mis siin juhtus.

Tõsi, oma suures hädas oli ta kohale tulnud ja võtnud ka ühes selle, mida pidi võtma, kuid ikkagi…

„Mis me siin külmas esikus räägime,” sõnas Nastja. „Astu tuppa. Pakun teed.”

„Aitüma,” sõnas Reet ja astus hetk hiljem esikusse. Sinna jõudes meenus talle tema probleem. Selg oli juba pikalt nii valus ja kange, et ta ei suutnud isegi mitte kingade jalast võtmiseks kummardada. Kuid kingadega toas käia…

„Las jäävad. Põrand nii ehk naa must,” sõnas Nõid Nastja justkui tema mõtteid lugedes. „Astu tuppa.” Ta juhatas Reeda ühe ukse juurde. Neid oli kokku neli, kõigil ühine esik ja köök. See meenutas kangesti ülikooli ühiselamuid.

„Terve Teie pere elab siin?” uuris Reet.

Nastja turtsatas. „Ei, kuid me oleme üksteisele nagu pere. Astu sisse ja istu, kuhu tahad. Ma toon teed kah.”

Reet astus tuppa ning pidi suurest üllatusest oma käekoti maha pillama. Väike ruum meenutas talle kudumise näitust, mida ta kunagi muuseumis vaatamas käis, kuid siin oli kõik see pressitud vähem kui kaheksa ruutmeetri sisse. Laual, voodil, toolil, raamaturiiulil – igal pool võis näha lõnga meisterlikku kasutamist. Mitmes kohas jäid silma ka vardad.

Reet võttis riided eest lahti ja toolil istet, olles veendunud, et madalal voodil istudes poleks ta enam püsti saanud. Pealegi, kes istus õueriietes kellegi teise voodile – mis sellest, et sellel oli päevakate peal?

Peagi jõudis Nastja kahe aurava kruusiga tagasi. Ta asetas need lauale, pannes mõlemale enne lõngast tehtud kuumaaluse alla. Tassid polnud samast serviisist ning olid ilmselgelt näinud paremaid päevi. Ühel oli isegi kild kõrvast väljas.

„Te teadsite mind oodata?” uuris Reet aupaklikult, vaadates kruusist tõusvat sooja. See oli väga värske tee ning tema vastas oli ikkagi nõid.

Nastja turtsatas naerma.

„Vabandust,” kogus ta end peagi. „Ma ei tea, mida minust räägitakse, aga ma ei näe tulevikku. Samovar on meil alati käimas,” vastas Nastja muigega ja võttis voodil rätsepiste. Kummaline oli näha nii vana naist sellises asendis. „Kuuse-Reet, sa ei tulnud ju selleks siia, et küsida minu lapselapse või tee kohta. Mis mureks?”

Reet ohkas. Oli ta tõesti valmis nõia abi kasutama? Paistis nii, sest et muu ei aidanud. Isegi tohtrite antud rohud polnud enam suureks abiks.

„Selg,” sõnas ta. „See on nii valus ja kange.”

„Kustkohast?” oli Nastja krapsti püsti. „Ma aitan jope seljast ära ja…”

„Pi… pigem mitte,” segas Reet vahele. „Soe aitab, natukene, kuid piisavalt, et ma saan oma toimetused ära teha. Kui ma siin jope ära võtan… mul on vaja veel poodi minna.”

„Või nii,” istus Nastja voodile tagasi. “Kodus toimetades on selg salli sisse mähitud?” uuris ta.

„Vahel ka pullover, kui lubab käsi nii palju liigutada.”

Nastja jäi mõtlikuks. „Kas kuskilt veel valutab? Sõrmed? Põlved? Süda?”

Reet hakkas juba eitavalt vastama, kuid jäi siis pidama. „Eks süda vahel laste ja lastelaste pärast ikka valuta.”

„Aga kusagil kehas?”

„Ei. Seda väga ei ole.”

„Väga?”

„Sõrmenukid anna ikka tunda, kui olen kaua toimetanud.”

 Nastja noogutas mõtlikult. „Hingevalu? Kas seda on?” jätkas ta uurimist.

„Mis hingevalu?” turtsatas Reet, muutudes üsna kurjaks. „Mul on selg haige ja ma kuulsin, et Te oskate ehk sellega aidata. Kas Te oskate või narrite mind niisama?”

Nastja asetas teetassi lauale ja vaatas Reedale sügavalt silma.

„Jah, ma oskan selle valu ära võtta, aga praegu on mul üks küsimus: Miks ma peaksin?” sõnas ta ootamatult tõsiselt.

„Ma olen kogunud. Mul on raha,” krabas Reet oma käekoti järele.

Nastja tõstis käe üles, et oma vestluskaaslast peatada. „Tasu on tore, kuid mis kasu saad sina sellest, et ma su selja korda teen?”

“Siis ma olen valust vaba ja saan kergemini oma igapäevaseid asju teha.”

„Nagu näiteks?”

„Kududa ja käia poes ja…”

„Aga miks sa seda kõike teed?”

„Milline rumal küsimus! Et elus püsida!”

„Sa kood, et olla elus?”

„Eh…ei, seda ma teen … noh sokke ja salle sõpradele ja sugulastele peamiselt. Jõulupakkidesse hea panna. Ega see pension ei luba kingitustele palju kulutada.”

„Aga miks sa neile kingitusi teed?”

„Sest… sest ilmselgelt ma pean.”

„Kes käsib?”

“Keegi ei käsi!” karjatas Reet endalegi üllatuseks. „Ma tahan teha ja teen.”

Paar sekundit istusid kaks vana naist vaikuses, siis läks Nastja nägu muigele. „Kange eesti mutt, jah?” sõnas ta.

„Tead, olen jah!” kinnitas Reet.

„Ja mida see kange eesti mutt veel tahab teha?”

„Peenar vajab korda tegemist. Siis on kevadel hea vaadata.”

„Ja mida veel?”

„Noh, kui sa juba küsid, siis üks lapselaps tahtis kudumist õppida, ma võin talle seda õpetada.”

„Ja mida veel?”

„Meie korteriühistu… nad ei saa asjadega ikka üldse hakkama. Kogu aeg on tänav korrast ära, sügiseti paksult lehti täis.”

„Sa tahad neid sellega aidata?” pakkus Nastja.

„Mis nüüd mina oma kõvera seljaga?” kogeles Reet.

„Kõvera? Praegu ei tundu see mulle kõver.”

Reet tegi suu lahti, kuid pani selle siis uuesti kinni. Tõepoolest, ta istus sirgemini, kui oli seda aastaid teinud.

„Kuidas…?” uuris ta.

„Mis põhjust on sul selga sirgu ajada, kui sa vireled ja ootad surma?” sõnas Nastja. „Nüüd leidsid sa mõned põhjused, kange eesti mutt!”

Reet oli hetkeks isegi natukene uhke, siis vajus ta selg uuesti kõveraks. „Aga kas ma jaksan?” ohkas ta.

„Vot selles see häda ongi,” sõnas Nastja ja ajas end voodi peal püsti. Ta soris mõnda aega riiulis olevas korvis ja istus peagi tagasi voodile, käes kootud sallis pamp. Ta põimis selle ettevaatlikult lahti. Välja tuli kootud nukk, milles kolm pisemat sukavarrast.

„Praegu sa vireled,” sõnas Nastja. „Ei ole ei täielikult elus ega ka surnud. Sa tahad üht, kuid teed hoopis midagi muud, leides selleks kõikvõimalikke ettekäändeid. Või teed, mida sa arvad, et sa pead tegema, tundmata soovi seda teha. Sellepärast on sul ka nii halb olla – sa ei ela. Aga vot surra sa kah ei taha.”

„Ja see nukk on?” uuris Reet.

„See on sinu valik. Hiinlased torkavad nõelu inimeste sisse, et neid ravida. Meil on aga lõng ja vardad. Ma saan nii ära võtta su suuremad valud, kuid ainult niikaua, kuni sul on põhjust toimetamiseks. Kui sa annad alla, ja enam ei taha, saabub surm. Ei mingit virelemist ega kahevahel olekut.”

Reet neelatas, silmitsedes nukku Nastja käes. „Nii et ma võin iga hetk surra?” uuris ta.

„Sa võid nii ehk naa iga hetk surra,” sõnas nõid. „Kõik me võime. Nii oled sa enne seda vähemalt elus. Kui sa tahaksid lihtsalt valudes vireleda ja oleksid sellega rahul, poleks sa ju praegu siin.”

Reet jäi mõtlikuks.

„Kuidas siis jääb, kange eesti mutt?” uuris Nastja.

„Olgu, teeme siis nii,” tõusis Reet püsti.

„Hästi,” tõusis ka Nastja püsti. „Mul on vaja lõnga, mis vähemalt nädal aega sinuga samas voodis olnud.”

„Olemas,” tõmbas Reet kotist halli ja kareda lõngakera. See meenutas oma lihtsuses Reedale tema lapsepõlve. Talus elamist ja lambaid. Isegi lõhn oli peaaegu õige.

„Sa teadsid, mida oli tarvis tuua?” muigas Nastja, vaadates lõngakera. „See teeb minu töö lihtsamaks. Ma usun, et saan juba täna õhtuks nuku valmis ja vardad sisse.”

„Ja tasu?”

Nastja tegi näo, nagu ta mõtleks pingsalt, kuid see oli ilmselgelt näitemäng, sest tema suul oli muie. „Ma olen kindel, et Kuuse-Reet, kes on üks kange eesti mutt, mõtleb selle ise välja.”

„Nii et raha ei sobi?” kohmetus Reet. „Ma võin midagi kududa?” See pakkumine oli automaatne ning niipea kui see tema huultelt lahkus, sai Reet ka ise aru, kui rumalalt see kõlas. Tema ees oli lõngameister, inimene, kes suutis teha silmuseid, mis ei hoidnud vaid sooja.

„Ehk oskate Te vähemalt õiges suunas vihjata?” pakkus ta.

„No olgu, Kuuse-Reet. Ma arvan, et sul on peas üks koogiretsept, mida sa teistele ei õpeta.”

Nastja ootas, endal kulm üles tõstetud.

„Kuidas sa…?”

Nastja tõstis oma sõrmed üles ja lehvitas nendega. „Ikkagi nõid.”

Reet läks näost kaameks. Ta oli ise palunud, et Nastja midagi soovitaks. Nüüd ei saanud enam taganeda, isegi kui ta tahtis seda retsepti ainult oma tütretütrega jagada.

„Kas Teil pastapliiatsit on?” uuris Reet ettevaatlikult, valmis retsepti kirja panema.

Nastja turtsatas nagu väike plika. „On aga ei anna. Ma ei soovi su retsepti. Lihtsalt küpseta seda ühel hetkel, kui aega leiad, ja too prooviks. Äkki on hea.”

„Te siis ei tea, kas on hea?”

„Kust ma peaksin teadma, kui ma pole kunagi proovinud?”

„Aga kuidas Te siis sellest retseptist teadsite.”

„Paljudel meievanustel on oma salajane koogiretsept,” tegi Nastja talle kavalalt silma. „Ja kui juba küpsetad, võta lapselaps appi, ehk õpib selgeks. Saad kaks ühe hoobiga.”

„Jah, hea mõte…” kinnitas Reet ning kohmetus hetk hiljem. Kust teadis Nastja, et ta tahtis retsepti lapselapsele õpetada?

Nastja tegi talle kavalalt silma. „Mine nüüd, enne kui pood kinni pannakse. Mul on kah veel tööd teha. Sa tead, kuidas välja saab.”

Varem oleks Reet selle peale isegi solvunud, kuid ta oli Nastja juures näinud mitmeid ebatavalisi asju. Seepärast ta lihtsalt noogutas ja läks.

„Kummaline,” mõtles ta poe poole sammudes. Nõid Nastja polnud veel vardaid sisse pannud, kuid juba oli selg kergem.