Ulmestaar teine ring Artur Räpp
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Mul on harilikult mitu raamatut pooleli. Vahel saab lihtsalt mõnest raamatust poole peal mõneks ajaks isu täis ja nii neid koguneb. Hetkel on lugemisjärjega näiteks „Hirmu ja õuduse jutud II“, „Hamilgtonide saaga“, populaarteaduslik „Eksimine on kasulik“ ja veel mitmed teised populaarteaduslikud raamatud. Jutukogumikke on parem lugeda mõni jutt korraga, sest jutud vajavad veidi rohkem süvenemist, iga jutt on ju uus lugu uues maailmas, mis tuleb sõnade pealt peas üles ehitada. Populaarteaduslikud asjad on ka sellised. Soovitada… hm… Maniakkide Tänav on mingil moel oma kirjutamisviisi muutnud ja nüüd ootan alati pingeliselt tema raamatuid. Ta on vist rohkem SF-i suunas liikunud, pakun.
2. Kui reastada ulme kolm alamžanri sinu isiklikku
huvitavusjärjestusse, siis milline see kolmik oleks? (koos mõne
õigustava-selgitava lausega)
Esimene on kindlasti SF, siis fantasy, siis paneks ma kolme hulka neljanda, sürrealistlikud asjad, ja õudust ma loen vähe. „Hirmu ja õuduse jutud“ on mul praegu pooleli, nagu eespoolt näha, kuid see on üsna pehme õudus, pigem kõhevik, ja see on OK. Kui taganpoolt ettepoole tulla, siis sürrealismiks ei nimeta ma ise mitte seda tavalist sürrealismi, vaid pigem selliseid jutte, kust kogu maailma ei paista ja mis seetõttu jääb kummaliseks. Näiteks mu esimene suur ulmeemotsioon Strugatskite „Põgenemiskatse“ oli mõnes mõttes selline, kogu see maailm jäigi mõistatuseks, või siis Wandermeeri Lõunaringkonna sari. Alan Lightmani „Einsteini unenäod“ on ikka selline kirjatükk, et asja kirjutamiseks peab erialateadlane olema. Nii tegelikult ka on. Tea, kas on kasulik öelda, et olen „Vaikivate asjade aeglast settimist“ kaks korda lugenud. Üsna sürrealistlik teos. Le Guin, keda peetakse ka üsna sinnakanti autoriks, mulle valdavalt ei meeldi. Fantasy annab palju võimalusi rääkida lugu, mida muidu rääkida ei saa, kuid minu meelest raiskavad autorid tihti võimalused ära. Nihestavad vaid maailma mõne kolli või haldjaga. Tulemus võib olla hea, kuid võiks olla parem. SF annab aga maailmale nii realistlikkuse kui fantaasia, ka loo. Ma ise oletan, et kuna SF on nõudlikum žanr kui fantasy, pingutavad autorid veidi rohkem, et hakkama saada, maailm peab olema kooskõlalisem ja tulemus on parem.
3. Kui nimetada midagi, mis sind justnimelt ulme juures
paelub, siis mis selleks oleks?
Arvan, et ma olen siin üsna klassikaline. Uued maailmad ja olukorrad, ideed, mida on ulmes palju kergem väljendada kui muus kirjanduses, sest luua saab sellise olukorra, nagu idee väljatoomiseks vaja on. Lood ja juhtumised, mis saavad juhtuda vaid ulmes. Jah, elu on fantastilisem kui kirjandus. Tean juhtumit, kus inimene ostis netipoest pool liitrit puhastusvahendit ja pakiautomaati avades oli seal ligi 20 kilo kaaluv pakk ja vaatamata sellele lohistas inimene selle koju, tegi paki lahti ja avastas, et ta oli poes vale mõõduga puhastusvahendi pudelid valinud. Nii ta kaks aastat neid siis kasutas. Üheski raamatus naljalt sellist olukorda ei kohta, sest kes sellist asja usuks. Kui see just huumoriraamat pole. Samas ei astu inimene päriselus tulnukate laevale, et universumit päästma minna, ja ei tule tagasi, et kaasata planeet Maa universumi liitu. Ja põnevad lood, need paeluvad ka. Millegipärast tunduvad lood katuselt katusele hüppavast mehest palju usutavamad, kui see toimub kauges tulevikus või võlukunstiga maailmas, kui et mees ongi lihtsalt supermees, kes võidab kõik, kaasaarvatud kauni naise südame ja kuuma embuse. Ja huumor. Huumor pidi ulmet rikkuma, võite neid rikutud raamatuid mulle soovitada.
4. Millist sinu jaoks olulist ulmeraamatut julgeksid või
tahaksid soovitada oma emale? Oma ämmale? Naabri pensionärile? Ja miks?
Olen proovinud paari lühemat juttu ulmehuviliste ja mitteulmehuviliste peal. Mitteulmehuvilised kaldusid armastama leebeulmelisemaid ja vastupidi ka. Seniste kogemuste järgi kipuvad vähem ulmet lugenud inimesed armastama ka ulmeraamatuid, kus keskpunktis on tegelase vaev ja valu ja rühkimine eesmärkide poole ja maailm meenutab põhijoontes meie oma, Patrick Rothfussi „Targa mehe hirmu“ on mitmed mitte-ulmikud heaks pidanud. Ja Hobbi Hullu laeva sarja. Sarnases olukorras olles olen ma päriselt Bergi „Musta kaardiväge“ soovitanud. Loeti ka, kuid muu tagasiside küll puudub. Olen ka sarnases olukorras soovitanud Dan Simmonsi Hyperioni sarja. Kahjuks ka sellest korrast pikem tagasiside puudub.
5. Mis on viimase 10 aasta jooksul olnud sinu suurim elamus, muutus või kogemus? Ükskõik, ulmes või mujal, üks või mitu. Räägi sellest pisut lähemalt.
Mingi päev avastasin, et olen Reaktoris toimetaja olnud juba 10 aastat. See on nüüd lihtsalt 10 aastat juhtunud. Toimetusest on selle ajaga mitmeid inimesi läbi käinud ja see on olnud põnev. Ulmevallas palju muud pole juhtunud, „Tuumahiius“ ilmus üks jutt ja nüüd kogumikus „Kübeke elutervet vihkamist“. See Maarja Kruusmetsaga kahasse kirjutatud lugu oli tegelikult esimene, mis sai spetsiaalselt kogumikuks kirjutatud ja ka avaldatud. Väike samm edasi. Elukohta vahetasin, mis oli ligi aasta pikkune projekt valimisest kuni viimase asja paika panemiseni. Eks mitte liiga palju kolinud inimesed tea ise (palju kolivad ütlevad ilmselt, et milles siin küsimus üldse on?). Iga aasta toimub midagi, kuid kui nii pidulikult küsitakse, siis pole nagu midagi, mida lipumasti tõmmata, et sellega siis lehvitada.
Tulemas
Tartu ulmeõhtute „Õhtud Eesti
ulmega” raames toimub 11. oktoobril, kell 19:00 Triinu Merese romaani „Omasid ei
jäeta maha” esitlus.
18. oktoobril toimub Tallinna Keskraamatukogus „Õhtus on
ulmet #4” ja külaliseks on kirjanik Maniakkide Tänav. Temaga vestlevad Lüüli
Suuk ja Manfred Kalmsten.
Ürituse alguseks on 18:30.
