This review contains spoilers.
…
Kui suvepäike enam nii palavalt ei lõõma, kogunevad taas Tallinna vanalinnas ühte keldribaari filmisõbrad. Toimub Imelike Filmide Festivali (IFF) filmiõhtu. Kõik ei pruugi olla ulme, aga oleme ausad, põhimõtteliselt alati on.
Sügishooaja avapaugu andis meile „Tetsuo: The Iron Man.“ Marveli Raudmehega siin midagi pistmist ei ole, samuti mitte Tetsuoga „Akira“ animefilmist, vaid 1989. aasta Jaapani body horror’iga, režissöör Shinya Tsukamoto.
„Kui ma seal vahepeal klaase käisin ära korjamas, siis ma natuke nägin, aga ma ei saanud mitte midagi aru,” ütles baarmen pärast mõtlikult.
„Ära muretse, ka need, kes algusest peale seda nägid, ei saanud midagi aru,” rahustas mu sõber teda.
Mina aga teatasin väga enesekindlalt: „See lõpp oli küll geiseksi metafoor.”
…
„Tetsuo“on… sürreaalne, kergelt öeldes. Nagu autor oleks võtnud „Videodrome’i“, aga teinud selle mustvalgeks ja veelgi rohkem kiimas metalli ja tehnoloogia suhtes. Pildikesed vahelduvad, modernne Hollywoodi narratiiv puudub, aga mingi loo saab sealt metallipuntrast lõpuks välja koukida: enesevigastajast punkar (keda mängib režissöör ise) topib oma haava sisse roostes metalli ja satub mõni aeg hiljem autoõnnetuse ohvriks. Nii ohver kui ka autoroolis olnud ärimees hakkavad moonduma - nende kehast kasvavad järjest välja metalsed jupid ja traadipuntrad. Ehmunud ja masendunud ärimees üritab seksida oma tüdruksõbraga, kuid ta hiiglasuureks puuriks muutunud peenis puurib tüdruku surnuks. Ta keha muutub järjest rohkem ja tõmbab ka muud metalli ligi – kaoses saab surma ka kass –ning naise laip muutub kõigepealt metalliks ja siis selleks esimeseks punkar-noormeheks. Järjest rohkem masinistuvad punkar ja ärimees võitlevad omavahel, kuid sõlmivad rahu ja koonduvad üheks suureks metallihunnikuks, plaanides kogu maailma oma hunnikuga liita.
(Selle kokkuvõtte saamiseks oli mul küll veidi Wikipedia abi vaja, sest ma olin ise pool filmi ajast veendunud, et metallmees on mingi kolmas entiteet või kurat, kes on kaks esimest meest seestanud.)
Tsukamoto töötas sama filmiideega ka varem: „Tetsuo“on pikem versioon tema varasemast filmist „The Phantom of Regular Size“, mis on 18 minutit pikk ja keskendub samale ideele.
Tsukamoto was like the drill dick is staying in the feature film, no fucks. - kasutaja chris_ofdeath, letterboxd.com
Kui erinevad arvustajad on filmi mõttes näinud nii AIDSi kui globaliseerumise metafoori ning autor ise on öelnud, et soovis näidata metalli ja füüsilise ihu vastandumist, siis mina, olles just vaadanud ka filmi „I Saw the TV Glow“, jäin filmi lõpus kinni oma elukogemuse jonnakasse perspektiivi. Unenägu pika voolik-peenisega tüdruksõbrast, tüdruksõbra laip muutumas punkariks, ja siis.. ee… see üks stseen, kus kriipiv punkmuusika muutub romantiliseks džässiks ja mõlemad mehed hõljuvad metallivabalt… see on vähemalt natuke kväär, okei?
Natuke kväär ja väga, väga robot fucker.
Filmile on ka kaks mitte otseselt seotud järge, „Tetsuo II: Body Hammer“ ja „Tetsuo: TheBullet Man“. Okei, rohkem „sama film alternatiivuniversumis” kui järjed.
Ma ei oska isegi öelda, kas see film mille meeldis või siis ei meeldinud. See oli piisavalt kütkestav oma sürreaalsuses, et mitte minna baari uut jooki võtma, ja samas piisavalt igav ja jabur, et ma kippusin aeg-ajalt telefoni näppima, kuigi film oli vaid tunnike pikk ja oleks ju võinud vastu pidada. Kokkuvõttes andkem talle viis kümnest puurpeenisest.
2/5
…
IFF-i filmiõhtud toimuvad kord kuus Tallinnas Winkeli
baaris. Tegemistel saab silma peal hoida siin: https://www.facebook.com/imelikudfilmid
