Punkar Könti tabas peale ärkamist paanikahoog. Ta oli ärkvel, aga sellest hoolimata oli ta ümber tintjas pimedus. Mees üritas käte-jalgadega vehkida, kuid tundis oma õuduses, et ei suuda neid liigutada. Ta pingutas kõigest jõust, et võikast painajast ärgata, ning äkki ta nägi.

See, mida ta nägi, oli aga veelgi šokeerivam. Könt nägi iseennast lebamas hämaras keldriruumis, kaetud räpase ja kuivanud vereplekilise linaga. Natuke eemal seisis hallikas kitlis punetava näoga onkel ning tema head sõbrad ja joomakaaslased Traat ja Isake.

„Kurat, kuradi kurat!“ ägas Isake. „Ma ju ütlesin talle, ütlesin, et mees raisk. Sa ära parem joo seda lahustit. Aga mis tema kuulas, pani kogu purgi ühe sõõmuga kõrist alla.“

Traat, kes Isakese kõrval seisis, luristas nõustuvalt ninaga. Mõlemad punkarid paistsid seejuures silma erakordselt loppis olekuga. Harjad viltu, tagid määrdunud ja näod pohmelusest lapilised.

„Miks te, poisid, teda siis ei takistanud?“ imestas kitlis onkel.

„Nohh,“ Isake vaatas hetkelises segaduses Traadi punetavasse näkku, „mmm... äh... noh, mõtlesime, et egas ta maha ikka sure. Hakkab ehk halb ja oksendab. Ma ise kunagi panin viimases hädas neljas napsupäev bensiini... Ui, kus keeras seest segamini, aga eluvaim jäi ikka sisse.“

Kõik kolm vaikisid ja põrnitsesid laual lebavat sinakaks tõmbunud surnut. Hetk oli nii harras ja kurb, et isegi lae all hõljuv Könt jäi ennast põrnitsema.

„Ega see lahustitilk polekski teda tapnud,“ katkestas onkel ebaviisakalt üleva vaikushetke. „Aga miks põrgu päralt ta peale joomist pidi rõdult alla hüppama?“

„No need on samad kuradi kemikaalid,“ nuuksatas seni vakka olnud Traat. „Ma ükskord maal värvisin kuuri, igav oli, mõtlesin, et panen ka ise ühe klõmmi ära. Pärast jooksin tükk aega mööda karjamaad ringi. Igast võikad elukad ajasid taga ja tahtsid küüntega kontide küljest liha maha nülgida.“

„Noormehed, noormehed,“ vangutas vana sanitar pead. „On’s vaja oma noort elu rikkuda igast solgi joomisega. Näete, kuhuni see teie sõbra viis... hauda viis.“

„Ah, mis sa tänitad,“ vihastas Isake, „mingi ment oled või? Need juba isegi piinasid meid mitu tundi, kuradi kitsed. Lähme, Traat, teeme mõned peieviinad.“

Tagide küljes olevate kettide kõlina saatel kadusid kaks punki ruumist. Kitlis onkel vangutas vaid pead ja lahkus hetk hiljem samuti. Köndi pilgule avanev lava jäi tühjaks.

Kui mitte arvestada muidugi laual lösutavat tema enda lihakeha.

Könt tundis, kuidas paanika hakkab asenduma masenduse ja hirmuga. „Mida põrgut, ma olen surnud? Kuidas, mis rõdu?“ Ta üritas mõnda sõprade kirjeldatud sündmustest meenutada, aga kuidas ta ka ei pingutanud, ei mäletanud ta ei lahustijoomist ega ka rõdult alla viskumist.

„See, kurat, peab mingi delirka olema,“ pomises ta endamisi.

Tema sõnade vastuseks kostis keldri kõige pimedamast nurgast luksuvat ja lurinasegust kihistamist.

„Kes kurat seal on?“ hüüatas Könt. Kihin katkes ja nurgas paistis miskit liigutavat. Sealt ilmus nähtavale midagi alguses ümarat ja ebamäärast. See ilmus väikese lambi kollakasse valgusse, kasvas, vormus ja muutus suureks lambipirnini ulatuvaks inimkoguks, mis oli must kui tökat. Isegi pirn tundus ilmutise peale ehmatavat, kuna ruum muutus tunduvalt hämaramaks.

„Mina? Mina olen tont,“ matsutas ilmutis oma veidral madalal häälel.

„Tont?“ imestas Könt, kes tundis, kuidas ennist nõelana ta keha läbinud hirm kaob ja asendub lõõmava vihaga. Lõpuks oli tekkinud keegi, kes nägi teda ja kelle turja sai oma pahameelt välja elada.

„Aga kes mina siis olen või kus ma õigupoolest olen?“ uuris ta teraval toonil

„Sina? Sina oled surnud,“ teatas tont sõbralikult. „Koolnuke oled. Jõgeva koolnukeste kambris.“

„Ehk siis mina olen samuti tont?“ üritas Könt selle uue maailma alluvussuhteid paika panna.

„Ei, sina oled lihtsalt äsjasurnud,“ selgitas tont veidi solvunult. „Mis sa arvad, et iga kadunuke saab kohe tondiks? Naljavend.“

Seda poleks ta pidanud aga ütlema.

„Sõida õige sitale!“ röögatas Könt. „Kus kuradi asjamees mul välja tulnud. Esteet sihuke!“

„Nonoh,“ manitses tont, „sa, poju, räägi tasem, ma kuulen sind küll.“

„Käi põrgu!“ vastas Könt.

Veider ilmutis ei huvitanud teda enam, mehike oli vahepeal keset vihahoogu haripunkti avastanud, et suudab tahet pingutades ruumis ringi liikuda. Ta lendles tonti (või kes iganes see kuju ka oli) ignoreerides enda laibani ja üritas selle sisse pugeda.

See ei tahtnud tal ainult hästi õnnestuda. Köndi hing ja keha olid justkui magneti samanimelised poolused, mis teineteist eemale tõukasid. Peale mõningast rassimist andis endine punkar viimaks alla.

Tont, kes seniajani oli kogu seda akrobaatikat vaikides kõrvalt vaadanud, hakkas taas talle omasel võikal kombel itsitama.

„Noh, kus sul nüüd kiire, alles said surnute maailma, aga juba tahad elavate sekka tagasi. Kus sul siis sellega nii kiire on?“

„Ma ütlesin, sõida sitale!“ röögatas Könt ja üritas end seekord laua alt kehasse pressida. Loomulikult kukkus ka see katse haledalt läbi.

„Lõpetasid?“ küsis tont kaastundlikult.

„Ema sul lõpetas,“ urises Könt.

Tume kogu hakkas taas naeru pugistama: „Tead, sa meeldid mulle, kuna pole nagu teised alandlikud hingeräbalad, kellesarnaseid nad siia alatasa kärutavad. Lausa kahju, et pean su ikkagi nahka pistma.“

„Nahka?“ uuris endine punkar ärevalt, lootes, et oli lihtsalt valesti mõistnud.

„Nahka-nahka,“ noogutas ilmutis. „Mis sa arvad, millest minusugused tondid toituvad? Ega üks hingeke suuda ilma söögita elada. Nii nagu elus olles, nii tuleb ka koolnuna vitsutada. Ma ise nimetan seda vaimutoiduks.“ Tont itsitas enda vaimukuse peale.

Könt ei naernud.

„Katsu sa mind puutuda!“ ähvardas ta.

Ent juba hõljuski ilmutis tema juurde ja Könt leidis end raudsest haardest. Tema ees oleva musta kogu sees avanes veelgi mustem avavus. See pimedus oli nii intensiivne, et tundus lausa kiirgavat.

Könt tundis, kuidas pime raev temas kasvab. „Kurat, ma olen surnud ja nüüd õgitakse mind ära ka veel,“ röögatas punk.

Tont tundus võpatavat ja tema haare lõdvenes. „Ah, liiga suur suutäis sulle või?“ kriiskas Könt edasi. „Siga selline!“ Ja kogu enda viha edasiliikumisse pannes sööstis ta tondi suunas. Viimane piiksatas ehmunult ja paiskus mitmeks tükiks rebituna laiali. Need mustad tombud hõljusid esialgu sihitult laiali... siis aga tõmbusid Köndi suunas ja sulandusid tema vaim-kehaga kokku. Kusjuures iga selline ühinemine käis temast läbi justkui tuline sähvakas energiat.

Olles hetke toibunud, kõik tondi jupid endasse imenud ja oma uut värsket jõudu nautinud, liikus Könt edasi ja läbis laibakuuri ukse. „Oodake te, persevestid,“ mõtles ta kurjalt. „Oodake vaid! Jõgeva haiglas on nüüd uus tont, kes on valmis teile kõigile kaussi sõitma!“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0528)