Regionaalselt värvikas HÕFFi (toimub 27.–29. aprill) filmiprogramm jätkab ka sel aastal žanrifilmide demonstreerimisega koos sinna juurde käivate arutelude, sissejuhatustega ja filmikülaliste kohtumistega publikuga, pakkudes laias laastus viimase aasta vältel linastunud maailma žanrikino absoluutset paremikku.

Programmis on nii suurtel, olulistel A-klassi festivalidel nagu Rotterdam, Berliin, Veneetsia, aga ka kitsamalt žanrifilmidele spetsialiseerinud filmifestivalidel nagu Sundance, SXSW, Neuchatel, Sitges, Austin esilinastunud auhinnafilmid, madalaeelarvelised debüüt- ja friigifilmid ning mitmed filmikunsti kullafondi kuuluvad klassikateosed. HÕFF jätkab otse loomulikult ka populaarsust koguva retroprogrammiga, kus nostalgialaks ja lapsepõlvest kogetud trauma (nagu siinkirjutajale jättis kunagi Jaapani “Legend dinosaurusest”) elluäratamine on garanteeritud.

Kuigi filmiprogrammi lõplik koostamine käesoleva tutvustuse kirjutamise hetkel veel kestab, saame välja käia veksli, et rahuldatud saavad nii rafineerituma maitsega inimeste meeled kui ka alles esimest korda ennast žanrimaailmaga kurssi viiva publiku soovid.

Aga nüüd siis mõned nopped tänavusest programmist, mille peamised märksõnad on fantastiline maailm, üleloomulikud jõud, kummitused, vampiirid ja muidugi ulme.

Põhiprogrammist, kuhu kuulub 12 uut filmi, leiab iga huviline endale midagi maitsekohast, aga Reaktori lugejale on välja valitud neist eriti head kuus soovitust:

• Vaimude lahkaja / Ghost Stories, Suurbritannia 2017
Selle kevade üks oodatumaid žanrifilme tuleb Inglismaalt ja seda on nimetatud üdini britilikuks armastuskirjaks klassikalise õudusfilmi traditsioonile. Lisaks maailma metropolidele linastuvad kummituslikud lood ka HÕFFil (võite öelda aitäh meie programmitiimile). Kriitikutelt eranditult kiita saanud teos suhtub ajajoone jälgimisse kergekäeliselt, kuid atmosfääri ehitamisse, vaataja võrgutamisse ning hirmutamisse akadeemilise tõsidusega. Kolm lugu ning jubedus huumoriga põimuvad siin üheks, pakkudes küllaldaselt korralikke ehmatuskohti ja nalja kordamööda, laskumata komejandi tasemele, püsides kõrge filmikunsti liigas. Intelligentne ja meeldivalt hirmus meelelahutus, mis on paslik nii vana kooli õudusfilmi sõpradele kui ka neile, kes ootavad žanripiiride nihutamist.



• Hagazussa, Austria/Saksamaa 2017
„Nõia elu, nõia elu, see, jah, on kõige parem! Ah, kui hea on olla nõid, kui sa vaid õppin’d oled,“ ütleb meile Eestis üldtuntud laul. Võimalik, et meie kandis ning meie ajal läheb nõidadel tõesti hästi, horoskoobid ja kristallid on praegu rahva seas täitsa hinnas. Kuid iga põhikooli ajalooõpikut sirvinud tegelane teab, et keskaja küüsis vaevelnud Lääne-Euroopas olid lood teisiti. Naljad kõrvale jättes: „Hagazussa” on imeline, hirmus ja ilus film aeglase, täiuslikult tasakaalus ning visuaalselt lummava filmikunsti connossieurile. Võrdluseks võiks tuua paari aasta taguse üllatushiti „Nõid“ ja aastal 2014 PÖFFi võistluse kinni pannud „Lutsiferi“.



• Kuri vaim / Hara daj, Jakuutia/Venemaa 2016
Tänavune HÕFF on eriti rikkaliku geograafiaga: meil on õnnestunud otsida välja väärt filmid sellistest riikidest, kus õudusfilmižanr alles tõuseb jalule. Üks põnevamaid eksemplare, millega oma meeli avardada, on Jakuutia horror. Neljast omavahel põimuvast novellist koosnev „Kuri vaim” on tehtud põhjapõdranahast retuusidega kaetud ja Adidase logoga ehitud põlve otsas, kuid mõjub enesekindla, väärika ja kohati korraga nii õudse kui ka naljakana. Mosaiigi osakesed avavad moodsa Jakuutia, kus teemandikaevandused ja naftapuurid eksisteerivad kõrvuti vanade uskumuste ning uute hirmudega. Deemonid võivad tulla nii metsast kui ekraani tagant, võtta nii libahundi kui naabrijoodiku kuju. Tegemist on Euroopa esikaga, not to be missed!



• Verónica, Hispaania 2017
Hispaania filmitegijad on ennast terve HÕFFi ajaloo vältel tõestanud kui ühed maailma parimad ja stiilseimad kinopubliku hirmutajad. Juba kurikuulsa õudusfilmisaagaga „[REC]” enesele legendi staatuse kätte võidelnud Paco Plaza uus linateos „Verónica” pole siinkohal mingi erand. Hispaania õudusfilm pole väsinud, vaid endiselt elujõuline ja väärib kõrgemat autasu.

Linateos räägib loo katoliku koolis õppivast teismelisest neiust Verónicast (Sandra Escacena), kes asub võitlema Ouija lauamängu ajal lahtipääsenud kurja vaimuga. Tüdruk satub kummalisse transsi ja tunnetab, et teda ootab ees lahing pimeduse jõududega, mis ähvardavad võtta mitte ainult tema enda, vaid ka väikeste õdede ja venna elu.

Niigi kõheda linateose muudab veelgi haaravamaks see, et filmiajaloo parimate possession-žanri hirmufilmide jälgedes sammuv „Verónica” pole pelgalt fiktsioon, vaid põhineb 1991. aastal kummalistel asjaoludel surnud 18-aastase Estefania Gutierrez Lázaro juhtumil, mis tekitab Hispaania kriminalistides siiani judinaid.



• Varjude org / Skyggenes dal, Norra 2017
Kuueaastane poiss Aslak vaatab tardunult lõhki kistud lambaid. Kes küll nii teeb? Tapab lõbu pärast? Kodus ei saa poisike rahu ja otsib kaduma läinud venna toas vastuseid. Aslaki ema jõuab koju ja kihutab poisi sealt minema. Veendunud, et vastus peitub külakest ümbritsevas sünges metsas, jääb ta täiskuud vaadates magama. Kui mõned päevad hiljem läheb kaduma nende koer Rapp, otsustab Aslak, maksku mis maksab, laande minna, et sõber päästa.

Debütant Jonas Matzow Gulbrandsen on saanud hakkama uskumatult lummava linateosega. Kaadreid, mis on 35-millimeetrist linti kasutades filmitud Norra lõunaosa mägedes ja rannikul, on ilmselt põhjust meenutada veel aastaid hiljem. Soised mäed ja vist tõesti igavesti õhus hõljuv niiskus teevad mäeahelikest ja filmis nähtavatest metsadest justkui kutsuva ja samas tundmatu võlumaa, mida omakorda portreteeritakse pea ainult naturaalsetes valgustingimustes ning kummardusega sellistele kunstnikele nagu Gustave Doré või Albrecht Dürer.

Need, kellele Maurice Sendaki „Seal, kus elavad metsakollid” jättis kustumatu mulje, ning need, kes otsivad iseäralikku muinaslugu, on see film tänavuse aasta kõige ilusam üllatus.



• Tiigrid ei karda / Vuelven, Mehhiko 2017
Mehhiko naislavastaja Issa Lópezi kolmas täispikk mängufilm on kindlasti üks tänavuse festivali säravamaid pärleid. Fantaasiarikkuselt ja temaatikalt on seda võrreldud ka legendaarse Luis Buñueli draamaga “Unustatud” (1950), mille oleks justkui lavastanud tänavune Oscari laureaat ja Lopezi suur lemmik Guillermo del Toro (“Vee puudutus”).

“Tiigrid ei karda” viib vaataja México halastamatusse ja sügavasse linnadžunglisse, kus igaüks peab võitlema ellujäämise eest. Teose peategelasteks on viis vanemate hüljatud last, kes satuvad konflikti kogu piirkonda hirmu all hoidva gängiga. Lapsed otsustavad julmadele narkokaubitsejatele vastu hakata, sattudes niiviisi vastamisi mitte ainult karmi reaalsuse, vaid ka olenditega, kes end nende hirmude ja ellujäämisinstinktist tingitud julmuse näol ilmutavad.

Ameerika olulisematel žanrifilmide festivalidel Fantastic Fest ja Screamfest pälvis “Tiigrid ei karda” kõik peamised auhinnad. Sel kevadel asub film püüdma ka tähtsamate Euroopa festivalide publiku südameid, et anda märku: Guillermo del Toro ei ole jäänud ilma mantlipärijata.



Tänavuse retroprogrammi fookus on pühendatud küll ennekõike unustuse hõlma vajunud Eesti filmidele, kuid eraldi tähelepanu väärivad kindlasti kaks Nõukogude Liidu “kullafondi” kuuluvat klassikat, mida lihtsalt peab koos sõpradega suurelt ekraanilt taas läbi vaatama.

• Nõidade koobas / Podzemleje vedm, 1989
Maalt, kus kommunism on võitnud, pärit siilisoenguga seksikas eriagent Andrei (Sergei Žigunov oleks Hollywoodis noorele Tom Cruise’ile tule alla teinud) läheb kaugele planeedile, kus evolutsioon teeb veidraid vingerpusse. Esiteks pole kommunismist seal kuulnud mitte keegi, teiseks kooseksisteerivad täiesti sobimatud liigid. Dinosaurused, protoloomad ja Robert. E. Howardi Conani pealt mahaviksitud barbarid askeldavad metsades, mägede vahel ja saladusliku Nõidade koopa lähistel. Mõistagi on osad barbarid pahad, osad aga head, heade seast parim on hõimupealiku tütar Billegurri. Andrei ja Billegurri teekonda Nõidade koopa poole saadavad meeletud ohud ja muidugi puhkeb õide ka sensuaalne romanss, mis lõhub NSVLi kino puritaanlikke kaanoneid. Puised eriefektid ja pooletoobine kunstnikutöö, väga head osatäitmised NSVLi kino viimastelt suurtelt staaridelt toimivad koos suurepäraselt, kuigi by the book lähtudes ei tohiks selles filmis toimida mitte miski. Suurepärane ulme ja fantasy ristand à la Soviet Union.

• Kääbik / Skázochnoye puteshéstviye místera Bíl'bo Bégginsa, Khóbbita, chérez díky kray, chyorny les, za tumánnye góry. Tudá i obrátno, 1985
Tegemist on ühe väga imeliku filmi, õigemini telelavastusega Lentelefilmilt, mis peaks olema iga kitšisõbra ja uus-siiruse austaja orbiidil. Kindlasi läheb sovieti-kääbik peale neile, kes vaatasid lapsepõlves ETV pealt “Leopoldi” ja “Mõmmi ja aabitsat”. Inimesed, kes seda taiest näinud, ei unusta seda iial ja vaatamisejärgsed õudusunenäod on uneteadlaste sõnul oluliselt jubedamad kui näiteks need, mille üle on kaevanud “Hellraiseri” vaatajad. On kahtlustatud, et stsenarist oli palgatud selleks, et sisu oleks eelkõige algallikasse võimalikult põlglikult suhtuv, lavastaja katsetas uusi, täiesti tundmatuid ja inimpsüühele võõristavaid tehnikaid ning filmikunstnik tegi võtetel konstantselt hapet. Kitši, offbeat huumori ja uus-siiruse entusiastidele läheb see film peale, kõik teised lähenegu ettevaatlikult.


Ja muidugi ei saa üle ega ümber tänavuse festivali eriseansist, mis on pühendatud kindlasti ühele olulisemale ja tähtsamale õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti loomingule ning tema lühijutu “Pimeduses sosistaja” alusel valminud samanimelisele filmile.

20. sajandi olulisima Ameerika õudusklassiku H. P. Lovecrafti lühiromaan «Pimeduses sosistaja» (1931; eesti keeles 1996, 2017) on kirjaniku loomingus erilisel kohal, kuna seob kokku erinevaid Cthulhu-mütoloogia tekste ning esindab esmakordselt stiilipuhast teaduslik-fantastilist õuduskirjandust, nn kosmitsistlikku õudust. Selle põhjal tegid Sean Branney, Andrew Leman ja David Robertson 2011. aastal Hollywoodi legendaarsete õudusfilmide («Dracula», «Frankenstein», «King Kong») stiilis ekraaniteose, mis linastus edukalt festivalidel ja mille võtsid ülihästi vastu ka Lovecrafti fännid, kuna see suutis taasluua eheda 1930ndate õhustiku. Film kummutas edukalt müüdi Lovecraftist kui filmimatust autorist. Mythoscope-tehnikas üles võetud mustvalge linateos on tõeline maiuspala kõigile klassikalise perioodi õudusfilmi sõpradele.

“Pimeduses sosistaja” linastub HÕFFi raames eriseansina, millega soovime tutvustada 2017. aasta lõpus eesti keeles ilmunud mahukat Lovecrafti lühijuttude ja romaanide antoloogiat “Cthulhu kutse”. Ühtlasi on see eelsoojenduseks Lovecrafti (1890-1937) 130. sünniaastapäevale, mida tähistatakse 2020. aastal. Pärast seanssi on kõik huvilised oodatud kuulama Lovecrafti loomingu teemalist ettekannet.



Ning keda kõik eelnev siiski ei veennud, miks minna HÕFFile, siis pilk tänavuaastasele friigiprogrammile, kus teiste hulgas “särab” eredalt ka maailma esimeseks pornoparoodiaks nimetatud “Bat Pussy”, räägib iseenda eest – HÕFF on koht, kus saab näha väärt kraami.

Festivalipassid on soodushinnaga saadaval 31. märtsini. Kogu programm avalikustatakse ja üksikpiletite müük algab 6. aprillil. Festivali koduleht..

Fookus – Flaami žanrikino

Tänavuse HÕFFi fookus on pühendatud rikkale ja ainulaadsele flaami (Belgia flaamikeelne regioon) žanrifilmile, mis on loogiliseks jätkuks PÖFFi raames demonstreeritud flaami filmide retrospektiivile. Fookusesse on planeeritud neli kuni viis filmi, mis annavad läbilõike olulisematest suundadest flaamikeelses õudus- ja fantaasiafilmis. Tänaseks on juba kinnituse saanud vampiirifilmide klassikasse kuuluva Harry Kümeli teose “Daughters of Darkness” (1971) saamine ja HÕFFi on lubanud väisata ka lavastaja ise. Praegu käivad läbirääkimised veel kolme-nelja filmi saamiseks, nagu näiteks Troma (kurikuulus USA levifirma) poolt Ameerika turule ostetud “Rabid Grannies” (1988) ja “Maniac Nurses” (1990) või juba sellest sajandist pärit stiilsed õudusfilmid “Left Bank” (2008) ja “Welp” (2014), mis on pälvinud auhindu mainekatel filmifestivalidel. Flaami fookust illustreerib rohkete arhiivikaadritega ülevaatedokk “Forgotten Scares” (2016), mis muuseas esitab huvitava küsimuse – miks flaami žanrikino on populaarne küll mujal maailmas, aga mitte kodumaal?

Põhiprogramm

Festivali kõige suuremasse ja olulisemasse programmi kuuluvad festivalidel ringlevad mängufilmid aastatest 2017-2018.
Läbirääkimised filmide tootjate ja levitajatega veel käivad, lõplik programmi kinnitamine toimub märtsi viimasel nädalal. Jätkame põhimõttega näidata erinevas žanris (fantaasia, komöödia, ulme, õudus, action jt) tehtud filme kõikjalt maailmast. HÕFFi programmi on tulemas filme 2017. aasta teise poole filmifestivalidelt, samuti pakume publikule kõige värskemaid leide 2018. aasta festivalidelt nagu Sundance, Rotterdam, Berliin, SXSW ja Tribeca. Hetkel on teiste hulgas põhiprogrammi koha kinnitanud festivalihitid nagu Torontos esilinastunud “Verónica” (Hispaania), Fantastic Festil Austinis esilinastunud “Hagazussa” (Saksamaa/Austria) või Londonis esilinastunud “Ghost Stories” (UK). Esimest korda väljapool Venemaad demonstreerib HÕFF rahvusvaheliselt esimest korda Jakuutia õudusfilmi “Evil Spirits” (2016). Läbirääkimised käivad veel mitme levitajaga, samuti produtsentide ja filmiautoritega, keda püüame ka festivalile tuua.


Friigifilmid

Sellesse programmi kuuluvad teadlikult filmid mitte igale maitsele. Olematu eelarvega filmid, mis oma originaalsusega suudavad naerutada ja hirmutada ka kõige kogenumaid vaatajaid. Siia kuuluvad filmipärlid, mida programmitiim on pidanud tarvilikuks esile tõsta ja millele on läbi aastate tekkinud tugev austajaskond just sellepärast, et terves Baltikumis selliseid filme kinolinadele ei tooda. Hetkel on teiste hulgas programmis koha leidnud teeneka Jaapani lavastaja Yoshihiro Nishimura “Meatball Machine Kudoku” ja Austraalias valminud pseudodokk “Top Knot Detective”. Friigiprogramm tervikuna kuulutatakse välja märtsi keskel.

Retrofilmid

Haapsalu Kultuurikeskuse keldrisaalist retrosaaliks kohendatud mõnusas filmivaatamise pesas saab teiste hulgas veel nautida Nõukogude Liidu “Kääbikut”, omal ajal üheks kõige vaadatumaks India filmiks saanud “Kättemaksjat”, eestikeelset ja eestlaste seas kultusfilmi staatusesse saanud “Emmanuelle’i” jt. Kõikidele filmidele eelnevad sissejuhatused oma ala spetsialistide ja ajastut tundvate inimeste poolt. Friigiprogramm tervikuna kuulutatakse välja märtsis.

Ekstreemfilmi seanss

Ekstreemfilmi seanss on HÕFFil olnud üks oodatumaid ja selle ajalugu ulatub juba esimesse festivali aastasse 2006, kui demonstreerisime filmiajaloo kõige õõvastavamaks peetud linateost “Cannibal Holocaust” koos psühholoog Voldemar Kolga sissejuhatusega filmi mõjust meie psühhikale. Aastate jooksul on näidatud selles sektsioonis nii filmiajaloo kurioosumeid, nagu “Caligula” ja “Nekromantik”, aga ka näiteks Pier Paolo Pasolini klassikat “Salo ehk Soodoma 120 päeva” ja Elem Klimovi meistritööd “Mine ja vaata”. Filmide demonstreerimise eesmärk pole kunagi olnud neis leiduva õuduse esiletoomine, pigem tahame tekitada filmide ja nendele eelnevate sissejuhatuste näol diskussiooni, kus jookseb inimeste taluvusepiir taolisi filme vaadata ja neid õigesti mõista. Sellest kontseptsioonist lähtudes on tänavuseks ekstreemfilmiks planeeritud eelmisel aastal Veneetsias esilinastunud Prantsuse dokumentaalfilmi “Caniba”, kus vaataja taluvus pannakse proovile üsna lihtsate vahenditega. Nimelt peegeldab film selle kahe peategelasest venna kaudu, kellest üks on inimsööja ja teine enesepiinaja, kaasaegse maailma hullust kedagi süüdistamata.

H. P. Lovecraftile pühendatud eriseanss

2020. aastal tähistab kogu maailm, sh Eesti, ühe 20. sajandi kõige mõjukama õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti 130. juubelit. Eelsoojendusena selle väärika ürituse tähistamiseks oleme koos Eesti Ulmeühingu ja Raul Sulbiga, kelle kirjastuse Viiking alt ilmus eelmise aasta lõpuks ka Lovecrafti teoste eestindatud mahukas kogumik “Cthulhu kutse”, mõelnud näidata kirjaniku ühe tuntuma jutustuse “Whisperer of Darkness” ainetel valminud samanimelist filmi (2011), mida aitavad lahti seletada Lovecrafti eestindajad ja siinpoolsed asjatundjad. Loodetavasti saab eriseanss jätku ka järgmisel aastal, et kahe aasta pärast juba rohkemate filmide, külaliste ja loengusarjaga põhjalikumalt kirjaniku juubelit tähistada.


Rahvusvahelised lühifilmid

Nagu juba kolmel eelneval aastal, astuvad ka seekord HÕFFil võistlustulle Hõbeda Meliesi auhinnale lühifilmid Euroopast, millest võitjat pärjatakse nominatsiooniga sügisel toimuvale lühifilmide konkursile, kus selgitatakse välja aasta parim Euroopa žanrifilm. Näitamisele tuleb eraldi programmina ka võistlusväline programm, kus saab näha lühifilmide paremikku väljaspool Euroopat. Filme hindab rahvusvaheline žürii.

Kohtumiseni HÕFFil.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0506)