Jase Mevilongor hakkas koputama, ent mõtles siis ümber ning avas ukse. Ta astus sisse ning noogutas tervituseks jäigalt kahele ruumis viibivale mehele. Uks tema selja taga tuhises kinni ning Mevilongori vöö vahelt tõmmati välja tema välksuigutaja.
Relvituks tehtud Mevilongor vandus valjusti. Kahest mehest vanem avas suu: “Tere päevast, strateeg.” Ta naeratas.
Mevilongor vaatas selja taha ning silmas kolmandat meest, kes naist tema enda välksuigutajaga sihtis. “Mida te minust tahate?” päris ta vihaselt.
Vanem mees ajas end seina najalt püsti.”Maranthe aeg on kohe-kohe lõplikult läbi. Galaktilise diktatuuri aeg on läbi. Kurb muidugi, et sellega nõnda kaua läks…”
“Sa ei tohiks nii rääkida!” Strateegi rangelt laitev toon murenes juba nende viie sõna kuuldavale toomise ajal. Ta nägi, kui vähe läks tema öeldu ruumis viibijatele korda, ning, hetke oodanud, küsis pisut varglikult: “On see… tõsi?”
“See on nii.” Seni tegevusetult laua taga istunud beežis diplomaadirüüs mees paistis väsinud.
“Soh… See pidev ametnike vahetumine… Kuid ma ei uskunud kunagi, et midagi päriselt käär… käimas on.” Mevilongor lasi pilgu üle kolme mehe. Diplomaat oli valitsuses tööl olnud paar aastat, vanemat meest, kes oli riietuse järgi otsustades madalama astme kindral, oli ta esimest korda valitsushoones näinud umbes kuu aega tagasi ning kolmas, välksuigutajaga mees oli talle tundmatu. “Kui palju teid siin juba on?”
“Ütleme nii, et kriitiline enamus,” vastas vanem mees.
“Asu asja kallale, teised juba ootavad,” sõnas väsinud moega diplomaat.
“Hea küll. Jase, me anname sulle valiku. Sinu üle mõistetakse kohut. Mitte siin, loomulikult, vaid Aidar ühel, Šnoo sektoris.”
“Revolutsiooni häll?” küsis strateeg sapiselt.
“Võib ka nii öelda. Seal sa saad valida, kas sa kahetsed oma tegusid või usud, et Maranthe - ja sina tema käe all - ajasite õiget asja. Ei saa salata, et tõenäoliselt, vaadates sinu sooritatud kuritegude tõsidust, satud sa niikuinii tükiks ajaks vangi. Õnn kaasa!” Mees naeratas uuesti.
“Tulge sisse!” hüüdis diplomaat ning tõusis püsti. Teistele ütles ta: “Meil on aeg minna.”
Ruumil oli kaks ust: üks, millest oli sisenenud Mevilongor, ning teine, mille kaudu nüüd sisenesid ruumi kaks valges vormis sõdurit, kes strateegi tema küllaltki häälekast protestist ja küllaltki ägedast rabelemisest hoolimata edukalt kinni võtsid ning minema toimetasid. Isegi välksuigutajat ei läinud seekord vaja.
“Sinust saab siis tema asemik,” ütles kindral välksuigutajaga mehele. “Me katsume sulle võimalikult kiiresti strateegi rüü leida, seniks aga jää siia. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis oleme varsti tagasi.” Välksuigutajaga mees noogutas.
Diplomaat ja kindral lahkusid ruumist ning, läbinud paar koridori, jõudsid suurde galeriisse, mille üks sein oli palistatud suurte kuulikindlate akendega. Galerii ühest otsast leidsid nad eest tosinkond inimest: diplomaadid, strateegid, nõunikud ja kaks sõjalaevastiku kindralit. Lisaks oli seal ka Lender Maranthe peanõunik Neh Loma, kes neid ootusäreval ilmel julgustavalt erksa käepigistusega tervitas. Peanõunik andis märku ja kogu seltskond kogunes tema ümber tihedasse kobarasse.
“Lähme. Maranthe on heas tujus, ta pole ei näljane ega väsinud, aga tal on igav: viimasel ajal pole ta saanud nii palju kaasa rääkida kui tavaliselt. Tähtedele tänu selle eest. Ma ei näe ühtegi põhjust viperusteks. Olen kindel, et te tunnete oma osi hästi. Mina alustan, lõpetan ja vajadusel improviseerin.” Peanõunik tõmbas käega läbi oma lokkis juuksepahmaka ning naeratas laialt. “Täna muutub maailm. Lähme.”
Loma ees, teised järel, suundus kogu seltskond aeglasel, ent kindlal sammul galerii teise otsa, kus oli valitseja kabineti uks. Loma koputas.
“Tule sisse!”
Peanõunik tegi ukse lahti, astus kabinetti ning noogutas aupaklikult tervituseks. Tema ilme oli surmtõsine.
Maranthe istus oma laua taga ning tema vastas kõrgel tumbal istus robot. Nende vahel lebas läikivast hallist kivist kabelaud koos nuppudega. Olgugi et lauale oli jäänud väga vähe nuppe, paistis seis tasavägine. “Näib, et me peame kabemängu korraks katki jätma, Paul,” ütles Maranthe vabandavalt robotile. “Tere, Neh. Mis on laias ilmas juhtunud, et sina nii tõsine oled?”
Peanõunik astus veel paar sammu edasi ning tema järel valgusid tuppa ka teised. “Midagi tõsist õnneks veel juhtunud ei ole, aga meil on alust arvata, et peatselt selline seis muutub. Minuga koos on avaldanud soovi teie jutule tulla nii mõnedki teie diplomaadid, sõjaväelased, nõunikud ja strateegid. Me oleme mures. Me kardame, et lähiajal on oodata Avastajate, Šnoo ja Kafo sektorite ühinemist laiaulatuslikus mässus teie vastu, auväärne. Sellise kurva sõnumi tõi täna Šnoo sektorist tagasi Rotnardile jõudnud diplomaat Adis.” Küllaltki kaame noor naine astus ette. “Lubage tal rääkida, ta teab sellest kõige rohkem,” lõpetas Loma ning astus uuesti gruppi sulandumiseks sammu tagasi.
“Sinu toodud uudised üllatavad ja kurvastavad mind, Adis,” ütles Maranthe ja viipas robotile, kes varjas tema pilgu eest mitu ametnikku ning osaliselt ka diplomaat Adise. Robot tõusis ja liikus seina äärde. “Räägi.”
“Aitäh, auväärne. Mind lähetati visiidile Aidar ühele, kus asub Šnoo sektori omavalitsusüksus - tähendab, sealt juhitakse põhimõtteliselt kogu sektorit, loomulikult teie juhtnööride järgi -, et uurida… ei, et välja selgitada, mis mm…” Diplomaat kohmetus ning kaotas nähtavasti mõttelõnga, mispeale haaras kohe ohjad enda kätte tema taga seisev võrdlemisi tüse mees, kel oli samuti üll hele diplomaadirüü. Ta naeris heasoovlikult, pani siis käe Adise õlale ning sõnas: “Minu kolleeg on pinges: ta räägib esimest korda valitsejaga, autoriteetseima ja mõjuvõimsaima isikuga terves galaktikas. Ma usun, et te saate aru.” Tüse diplomaat heitis Adise poole kiire pilgu. Naine oli väga kahvatu ning paistis, et teda oli tabanud kergemat sorti närvivapustus. Diplomaadirüüs mees astus sammu ette, andes samas Adisele sujuva žestiga märku samm tagasi astuda. “Mina olin tollel visiidil Adisega kaasas. Me sõitsime Aidar ühele, et välja selgitada, miks laekus Šnoo sektorist eelmisel standardaastal vähem makse, kui oleks pidanud. Kui me sinna jõudsime, siis oli Aidar ühe pealinnas tavatult ilus ilm ning kuna sealne valitsushoone asus kosmosesadamale õige ligidal, otsustasime jalutada. Me juhtusime mööduma ajalehtede müügikohast. Küsisime huvi pärast endale kohalike hulgas kõige loetuma lehe värske numbri ning asusime seda lehitsema. Meie suureks hämminguks oli kogu ajaleht otsast otsani täis teie isiku vastu suunatud laimu, demokraatia ülistamist ning mässule õhutamist. Loomulikult rebisime Adisega vihahoos ajalehe ribadeks…”
Sel hetkel tõi üks kabineti ukse lähedal seisev strateegirüüs noormees kuuldavale hästisummutatud naeruturtsatuse, mida valitseja vististi tähele ei pannud. Tüse diplomaat jätkas: “Meil tekkisid pärast ajalehe nägemist suured kahtlused Aidar ühe ja tegelikult kogu selle sektori lojaalsuses ning siis tuldi meid Rotnardi konsulaadist hoiatama. Öeldi, et meie elu on ohus ning et plaanitakse suurt vastuhakku. Võtsime lahkudes konsulaadist oma laeva peale ka mõned Rotnardi kodanikud, kes olid pisarateni tänulikud, et nad sealt pääsesid.”
Maranthe nägu oli vahepealse ajaga tõsinenud. “Ma ei saa päris hästi aru, mida sa ajalehe puruksrebimisega silmas pead.”
Diplomaat varjas oma hetkelist üllatust piinlikkust tundva naeratusega. “Ma vabandan, unustasin mainida, et mõnedes galaktika… mandunud piirkondades praktiseeritakse veel inimkonna algusaegade hämarusest pärit ajale jalgu jäänud kommet trükkida tekst paberile. Ilmselt olete kuulnud paberraamatutest.” Valitseja noogutas. “Samasugust tehnoloogiat kasutavad nad ka ajalehtede puhul.”
Nüüd astus peanõunik ette ning tüse diplomaat sammu tagasi. “Võib jääda mulje, et Aidar üks on üsna ohutu vähe terraformitud ja nigela atmosfääriga planeet vähetähtsas sektoris,” lausus Loma. “Paraku on selgunud, et see pole nii, vaid pigem vastupidi. Selle kohta on andmeid kindral Amlol. Palun lubage temal endal sellest kõneleda.”
“Annan loa.”
Vanem mees, kes natukese aja eest oli strateeg Mevilongorile ultimaatumi esitanud, irdus ametnike grupist, millesse samal ajal Loma ühe sammuga uuesti sulandus. “Meie spioonid Šnoo sektoris on edastanud mulle palju murettekitavat infot,” ütles kindral. “Esiteks on too sektor viimase paari aastaga märkamatult kasvatanud endale meie omaga täiesti võrreldava sõjalaevastiku, mille põhibaas paikneb varjatult Hahose kaaslasel, mis on Rotnart kahele palju lähemal kui Aidar üks.
Teiseks, raha nõnda paljude laevade ostmiseks ja sõdurite värbamiseks on nad saanud erinevatelt saladuslikelt annetajatelt, kelle identiteeti ei õnnestu meie spioonidel teada saada. See tähendab, et Šnoo sektori revolutsionääridel võib olla mitmeid jõukaid ja ohtlikke liitlaseid.
Kolmandaks on täheldatud ka Kafo ja Avastajate sektori seotust selle absurdse ja silmakirjaliku aktsiooniga: ka nendes on alanud relvastumine ning ulatuslik teievastase propaganda levitamine. Olukord on tõsine, auväärne. Ma tänan, et te mind ära kuulasite.” Kindral noogutas kergelt Maranthe suunas, pööras ümber ja naasis ametnike grupi rüppe. Valitseja tähelepanu fokusseeriti taas peanõunikule, kes lausus: “Ma oleksin tulnud varem teiega rääkima, auväärne, ja tõenäoliselt üksi, kui poleks olnud strateege. Nemad pakkusid välja esmapilgul vägagi ähvardavale olukorrale hämmastava kiirusega võimaliku lahenduse. Ja selles lahenduses on teil väga tähtis roll. Kuid, kui te lubate, siis tutvustaks seda üks nendest strateegidest ise.”
“Luban.” Pisut liiga kiire vastus reetis tärganud huvist kiiresti kujunevat kärsitust.
Seekord oli etteastujaks nooremapoolne helepruunide juustega lühikest kasvu naine. Ta tegi jäiga kummarduse ning ütles: “Aitäh. Minu nimi on Pigvu. Ma ei kavatse võtta kogu au tolle hea mõtte eest endale, see sündis koostöös teiste strateegidega. Meie idee keskmeks on tavalised inimesed. Neis kõigis kolmes sektoris lihtinimesed - hoolimata viimase aja sündmustest - tegelikult armastavad teid, valitseja. Neile tuleb seda lihtsalt meenutada. Sellest, kui teie kõnet viimati vihmasel Aidar ühel üle kanti, on möödas rohkem kui 30 aastat. Sealsed inimesed on unustanud, milline te välja näete, nad on unustanud teie hääle kõla. Koos sellega on nad unustanud, kui väga nad teid armastavad. Üks võimalus neile seda meelde tuletada oleks uue kõne ülekandmine, kuid pilt, mis jõuab inimesteni parsekite tagant, ei pruugi tunduda kuigi tõeline selle kõrval, mida kohalikud lehed kirjutavad.
Kuid on ka teine võimalus. Teie ise võiksite sõita koos kaaskonnaga kõigepealt Aidar ühele, siis Tetanlovanile Avastajate sektoris ja Kafo kolmele Kafo sektoris ning pidada maha kolm suurejoonelist ja innustavat kõnet, mis oleksid kulminatsiooniks seal teie saabumise auks korraldatavatele pidustustele. Kõik strateegid on veendunud,” kaks Pigvu selja taga seisvat strateegirüüs meest noogutasid innukalt, “et pärast sellist elavat meenutust on rahvas kindlalt teie poolel, ning kui rahvas on teie poolel, siis pole sõgedatel demokraatidest revolutsionääridel enam midagi teha.”
“Miks?” küsis Maranthe.
Strateeg Pigvu ei olnud taolist lihtsat küsimust oodanud. “See on sellepärast, et… revolutsiooni juhid kolmes sektoris usuvad tõsimeeli, et senine, vabandust, praegune valitsuskorraldus ei teeni rahva huve. Nad plaanivad lahku lüüa ning luua oma demokraatlike planeetide liidu. Me teame seda… sest meie spioonid ütlesid meile. Ning liit kavatsetakse rajada demokraatlikele põhimõtetele toetudes, mis tähendab, et nad saavad oma plaani ellu viia vaid siis, kui neid pooldab suurem osa rahvast.”
“Mida tähendab täpselt demokraatia?” küsis Maranthe.
Ametnike hulgas vahetati arvukaid pilke, milles oli nii umbusku, nõutust kui ka põlgust. Peanõunik Loma astus ette, lausa lükkas strateegi sujuva, kuid tugeva käeliigutusega tagasi tagaritta ning sõnas tõsiselt: “Demokraatia tähendab seda, et suurim võim ei ole mitte valitsejal, vaid rahval, teisisõnu rahvas, tavalised inimesed, valitsevad enda üle ise.”
Maranthe põrnitses peanõunikut mõne hetke mõtlikult ja tähendas siis pisut kahtlustavalt: “Aga rahvas ei oskaks ju ennast ise juhtida.”
“Noh, jah, seda mõtleme meiegi,” lausus Loma. “Demokraatia lihtsalt ei oleks jätkusuutlik.”
“Kas siis eelmainitud kolme sektori kohalik rahvas on tõepoolest nõnda rumal, et läheb sellega kaasa? Demokraatia - kõlab ta pööblile siis nii uhkelt ja võluvalt? Lollikari. Ja et need valelikud sektoraadid tõesti üritavad end just sel viisil maksma panna - see on ülim jultumus. Praegu oleks kohane abinõu kõigi kolme sektoraadi liikmed kokku koguda ning läbi viia avalik hukkamine. Mitmed teie hulgastki võiksid endale saada nende kohad. Ja mul oleks süda rahul: teid ma ometi usaldan. Mille poolest peaks praegune plaan sellest mõjusam olema, Neh?”
Peanõuniku ilme oli endiselt ülimalt tõsine. “Avalik hukkamine oli loomulikult ka minu esimene mõte, auväärne, ent strateegid leidsid sellel mõningaid puuduseid ning parema alternatiivina kerkis esile idee, mida nad teile just esitlesid. Avalikel hukkamisetel on lihtrahvale kummaline mõju, neil ei ole kombeks oma tõelist eesmärki täita: selle asemel, et näidata inimestele, mis on ebaõige ja ebaeetilise käitumise hind, kipuvad nad nende südametesse hirmu külvama. Selline hirm võib aga vankuma lüüa rahva kollektiivse armastuse teie vastu ning luua illusiooni hirmuvalitsusest. Kuid see oleks risti vastupidine meie eesmärgile panna lihtrahvas teid taas jumaldama. Eesmärgile, mis on teist, auväärne, vaid kolme kõne kaugusel.”
Peanõuniku jutt oli Maranthe mõtlikuks võtnud. “Ma mõistan väga hästi, mida sa öelda tahad. Ent ma hakkasin mõtlema, ega need mõnisada varasemat hukkamist pole sel juhul rahva armastust minu vastu kahandanud või koguni kaotanud? Kas mul tegelikult on veel lootust see taastada?”
Loma vaatas valitsejale silma ning lausus: “Te võidate rahva armastuse. See on sama kindel nagu see, et mina ja kõik teised siin ruumis on teile jäägitult ustavad.”
“Sellisel juhul olen ma nõus.”
“Suurepärane. Ma tean ühte meisterlikku kõnekirjutajat. Kas lasen ta teie juurde kutsuda?”
Valitseja noogutas ning küsis: “Kunas me teele asume?”
Peanõunik pistis kärmelt käe taskusse ning saatis imetillukese seadme abil välja signaali. “Kunas teile sob…” hakkas ta ütlema, kui tema hääle summutas kabineti ukse tagant kostuv tormiline koputamine.
“Võid sisse tulla!” kõmistas Maranthe.
Uks avanes ja kabinetti tuhises hingeldav lühike kiilas mees, kes kandis tavalist nõunikurüüd. Ta kogus end peaaegu ebainimliku kiirusega ning lõpetas ähkimise. “Vabandage mind, auväärne valitseja, on saabunud kiireloomuline teade Aidar ühelt. Arvatakse, et riigipööre toimub juba seitsme päeva pärast!”
“Seitse päeva!” teeskles Loma rabatust. “Sõit perifeeriasse kestab vähemalt viis päeva. Me peame kiirustama, auväärne. Tuleb tunnistada, et ma ei olnud nii kiireks lahkumiseks valmis, kuid ma usun, et südaööks on võimalik kõik asjad korda saada. Kas teile sobiks sõita täna öösel?”
“Mul on vaja lõpetada üks äärmiselt põnev kabepartii, midagi muud mul pooleli olla ei tohiks.”
“Suurepärane. Ma lähen ajan vajalikud asjad joonde ning sean kõik teie lahkumiseks valmis; südaöösel tulen siia tagasi. Ahjaa, kõnekirjutajaga kohtute laevas. Head aega.”
“Head aega.” Kohe pärast seda kutsus Maranthe oma roboti tagasi kabelaua äärde ning mäng võis jätkuda.
Ametnikud lahkusid valitseja kabinetist vaikides. Juubeldamine algas alles ilusa, Toho puiduga kaunistatud galeriiukse kinniprantsatamise järel.

* * *

Põgenemine Rotnardilt kulges ööpimeduse varjus ladusalt. Tagasihoidliku musta autoga sõideti väikesele erakosmodroomile, kust üsna pea tõusis tähtede poole väike, ent kiire laev nimega C-223. Sõit Aidar ühele kestis natuke kauem kauem kui üks standardaasta, millest enamiku veetis Maranthe sügavas krüounes. Tema jaoks kestis reis täpselt viis päeva. Aidar ühe suurimas kosmosesadamas maabumise järel sattus ta kohe tugeva järelvalve alla. Valitseja toimetati ühte turvatud hotelli, kus talle tehti suurte raskustega selgeks, miks ta tegelikult Aidar ühel viibib. Kui Maranthe järgmisel päeval soomustatud autoga pealinna kohtumaja ette toodi, oli ta siiski võrdlemisi rahulikus meeleolus. Talle oli selgitatud, et kohtumõistmine on üdini aus ja objektiivne, seetõttu teadis ta, et pole midagi karta. Kuigi valitseja polnud kahe päeva jooksul peaaegu hetkegi lageda taeva all viibinud, tundus keskkond talle küllaltki kodune - kõik suured linnad olid ühesugused.
Kohtuväljaku kuusnurksetele kiviplaatidele langesid algava vihma esimesed piisad. Üks kolmest teda eskortinud valges vormis sõdurist avas autoukse. Kohtusaalitäis inimesi ootas hinge kinni pidades. Maranthe ronis masinast välja, astus ühe majesteetlikult kindlameelse sammu kohtumaja poole, kuid tundis siis äkki, kuidas jahe vesi tema näole ja kätele langes. Ta ei olnud ealeski midagi nii talumatult ebameeldivat tundnud. Paanikas vana mees kisendas ning vajus kössi, seejärel sööstis hullunult tagasi auto poole. Sõdur, kes oli autoukse sulgenud, tähendas teistele parajasti karmilt: “Ei suuda oma süükoormaga hakkama saada,” kui Maranthe tema jalgadesse viskus ning ta korraks tasakaalust välja lõi.
“Miskipärast meenub kahetsus neile alati viimasel hetkel,” ütles teine valvur põlglikult.
Kuid kägarasse tõmbunud valitseja ei kuulnud kummagi sõnu, tema meeli täitis vaid üks meeleheitlik soov: põgeneda sellest võimatult külmast ja märjast kohast. Tema karjumisest jõudis saada anumine ning pärast seda kirjeldamatult kurb itkulaadne hala enne, kui ta minestas ja kohtusaali tassiti.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0459)