Ulmestaar

Triin Loide on eesti kirjanik, blogija ja Reaktori kaaskirjutaja. Hetkel kogub ta jõudu magistritöö ärakirjutamiseks ja liigse kohvijoomise mahajätmiseks, üritab Fallout 4-s melee buildi tööle saada ning kirjutab (väga-väga) vaikselt teist romaani.

1. Mida praegu loed?
Cormac McCarthy "Blood Meridian" või "Blood Meridian or the Evening Redness in the West", nagu selle täisnimi on. Internet määratleb selle žanriks "ajalooline fiktsioon" ja ulme alla see ei liigitu, aga McCarthy oskab õõvatekitavalt kirjutada. Kindlasti üks vägivaldsemaid raamatuid, mida ma tükil ajal lugenud olen. Lõpuni veel jõudnud pole, aga juba loetu põhjal kindlasti julgen soovitada. Eriti kui on isu võikuste järele, ja kellel siis poleks.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Pole võimalik väga originaalselt vastata. Kangesti tahaks öelda, et "see salapärane miski". Kombinatsioon autori keelekasutusest ja fabuleerimisoskusest, käsitletava teema huvitavusest, ja... Ma ei teagi. Hea kirjanik kirjutab ka kõige kulunuma teema nii lahti, et loed ja loed ja siis on kell viis hommikul.

Lihtsam oleks vist öelda, et mis eemale peletab. Halb kirjanik oskab aga ka kõige originaalsema üldidee ära rikkuda, reostades selle mingite eriti kulunud troopide või klišeedega. Näiteks hiljuti vaatasin muidu suurepärast filmi "Annihilation", aga ma ei saa jätta olemast mürgine selle filmi kirjutajate suhtes. Miks, pagan küll, peab igas ulmefilmis see "In English, please!" sees olema?! Troope ja klišeesid on võimatu vältida, küll on aga võimalik neid kasutada stiilitundlikult, peenekoeliselt, vürtsikalt ja nende vahel hoolikalt valides, neid oskuslikult peites jne. Ma defineeriks, et klišee on halvasti lahtikirjutatud troop.

Kui kirjanik isegi ei ürita troopi läbimõeldult ja hästi kasutada, siis see ei ole üldse haarav. No selliseid lausa jaburalt halenaljakaid asju on veel, näiteks (mees)kirjanike komme igal võimalikul ja võimatul juhul naistegelaste kikkis rinnanibusid kirjeldada või pahalaste komme kuskil raamatu või lõpu poole kangelasele seletama hakata, et "We are not so different, you and I!" Oo, ja siis muidugi lood, mis baseeruvad sellel, et on Prophecy/Ettekuulutus ja meie peategelane on väga tõrges ja vastuhakkav The Chosen One/Väljavalitu.

Teoreetiliselt on võimalik ka nende troopidega imet teha, aga see peab ikka klass omaette kirjutamist olema.

3. Ulme kolm lemmikut?
Teen tuimalt sohki ja valin hoopis kolm žanrit ja lemmikumaid nende seast. No ei ole võimalik lihtsalt lemmikuid valida.

a) Post-apokalüptiline žanr ja Max Brooksi "World War Z". Väga raske on post-apot paremini kirjutada kui see raamat. Film unustage ära, sel pole teosega mingit pistmist. Kindlasti on see üks tänuväärne žanr graafiliste romaanide armastajatele, näiteks "The Walking Dead" tuleks kindlasti läbi lugeda. See ABC teleseriaal/travestia ei lähe arvesse. "Y: The Last Man" on loetav ja kogu Crossed-frantsiis, aga see viimane on natuke... Nišikas...

b) Küberpunk. William Gibsoni Sprawl-triloogiaga muidugi alustades, teda vist ei peakski eraldi mainima. Kuigi ta pole mu lemmik, lihtsalt väärib nostalgia mõttes äramärkimist; "Neuromancer" oli kauges lapsepõlves mu esimene kokkupuude küberpungiga raamatu kujul. Sellesisulisi arvutimänge vms olin varem mänginud, aga lugenud... Huvitaval kombel tema teised triloogiad mulle ei meeldi, eriti Bridge-triloogia on kuidagi kohe imelikult halb. Justkui polekski sama autori kirjutatud. Aga küberpungis on tegelikult palju enam ja palju, palju paremini kirjutatud kui Gibson, nii et näiteks... Daniel Suarezi "Daemoni"-seeria väärib kindlasti lugemist, ja Ian McDonaldi "River of Gods" ja "Dervish House". McDonald on üldse geniaalne kirjanik, kes tuleks arvata kohustusliku kirjanduse nimekirja tervikuna. "Transmetropolitan" kindlasti, kui graafilised romaanid ka sisse arvata.

c) Neil Gaiman ja Pratchett moodustavad minu arvates eraldiseisva, kõikehõlmava terviku. Meeldivad, on alati meeldinud. Pratchettist tekib kiiresti üleküllastumus, aga kui piirata ennast ~1 romaaniga aastas, siis on kõik hästi.

Ulmekirjanduse õhtu: vestlusring „Võimalikud maailmad”

Reede, 13. aprill 2018, 17.00–20.00. Literaat Jüri Kallas, kirjanik Mairi Laurik ja kirjastaja Eva Luts arutlevad Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis fantaasiakirjanduse, urban-fantasy ja tänapäeva muinasjuttude üle, peamiselt Steven Brusti „Jheregi” ja „Yendi”, Jim Butcheri „Tormirinde” ning Diana Wynne Jonesi "Howli liikuva kindluse" ja „Kindluse õhus” põhjal.

V. Belials kirjanduspreemia üks kandidaate

Sel aastal kirjanduspreemia nominentide seas oli ka Eesti Ulmeühingu president Veiko Belials, ERR käis teda küsitlemas. Loe kogu uudist.

Siret Campbelli ulmenäidend Beatrice sai kulka preemia

Kulka aastapreemia näitekirjanduse preemia läks ulmele. Näitekirjanduse vallas läks auhind aga Siret Campbellile debüütnäidendi "Beatrice" eest. "Kirjutamisprotsess kestis aasta aega, aga meil oli Ain Mäeotsaga juba enne kokkulepe, et ma kirjutan talle näidendi. Kui hakkas asjaks minema, siis ma pakkusin Ainile idee välja ja see meeldis talle väga ja ta oli kohe nõus ka minu esiknäidendi Vanemuise suurel laval lavastama, ilma et ühtegi sõna oleks veel kirja pandud," rääkis Campbell. "See näidend räägib tulevikust, leiab aset umbes paarkümmend aastat hiljem, kus inimesed elavad tehnoloogiaga sümbioosis veel rohkem, kui nad seda tänapäeval teevad. Ma vaatlen, mida see inimeste, mida suhete ja surmaga teeb," lisas Campbell.

Prima vista raames toimub jutuvõistlus

„Tuleviku tu(u)led“ on omaloomingukonkurss Tartu ja Lõuna-Eesti 15–20-aastastele noortele. Konkursile on oodatud 1–2 A4 lehekülje pikkused vabalt valitud vormis tekstid, mis räägiks tulevastest aegadest: kirjutades võiks autor mõelda, millises maailmas me elame, kuidas see (lähi)tulevikus muutub, milliseid ohte ja samas ka võimalusi see kaasa toob, ning pakkuda välja ideid, kuidas nendes muutuvates oludes edukalt tegutseda või kuidas elutingimusi parendada.

Suuremat tähelepanu pööratakse selle konkursiga Tartule kui loodetavasti 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnale ning seeläbi ka lähemalt kultuurile. Samas ei ole teemad piiritletud kultuurivaldkonnaga. Need on esitatud piisavalt üldsõnaliselt, et igaühel oleks võimalik leida endale sobiv.


Konkursi peasponsoriks on firma AEGAON, kes kingib parimale nais- ja meesautorile kauni käekella. Lisaks on võistlusele õla alla pannud Tartu linn, koomiksikunstnikud AWst, Säkk Design, ajakiri Värske Rõhk, teater Vanemuine, Geenivaramu, Tagurpidi Maja, Tartu 2024 kultuuripealinna meeskond jt.

Kuu arvustus

Kui satub selline ülesanne täita, siis kuidas teie kuu parimat arvustust valite? Mina järjestan vaadeldava kuu jooksul laekunud arvustused kahanevalt pikkuse järjekorras ja loen, kuni on selge, et olen jõudnud arvustusteni, mida juba nende lühiduse tõttu ei ole enam kuidagi eetiline esile tõsta.

2018. aasta veebruari 28 päevaga laekus ühtekokku 47 arvustust, millest sellise mõttelise läve ületasid järgmised:

1. Kristjan Rätsep - Poul Anderson, Orion Shall Rise (1983)
2. Silver Sära - Karolina Tulp, Üle joone (2017)
3. Must Kass - Charles Stross, Dark State (2018)
4. Andreas Jõesaar - Gene Wolfe John Varley, Doktor Surma saar / Barbiemõrvad (2012)

See, et neid kõlblikke kandidaate päriselt nii vähe on, viitab kardetavasti küll sellele, et kuu parima arvustuse institutsioon on oma aja ära elanud, aga mina ei ole see, kelle koha pealt ligi 14 aastat vastu pidanud traditsioon katkeb.

Selgitamaks lõplikku valikut, valgustan järgnevas seda, miks üks või teine arvustus valituks ei osutunud:

Silver Sära on jälle mingit omakirjastuslikku kurioosumit arvustanud. Eks see on ka tänuväärt tegevus, aga temalt ootaks ma pigem mingi vähegi parketikõlbuliku teose arvustamist. Eesti ulmet ei pea eksploreerima vaid selle nurgataguseid pidi.

Andreas Jõesaare arvustuse emotsionaalsus on selle väärtus ja mõnes mõttes ka puudus. Aga valimata jäi ta peamiselt seepärast, et selles on mu meelest teiste käsitletutega võrreldes vähem öeldud.

Strossi arvustuse juures meeldib mulle väga selle esimene lause. Ma ei ole Strossi üldse lugenud ning tuleb tunnistada, et sarja 8nda osa arvustus mõjub isutekitajana küll. Nii et olin lähedal Musta Kassi laureaadiks nimetamisele ja olen veelgi lähemal Strossiga tutvumisele, aga paraku leidus selle kuu valikus mulle veel üks olulisem teos. Ma arvan küll, et lisaks sellele, kuidas arvustatakse, on oluline arvesse võtta ka seda, mida arvustatakse. Mitte sama kaaluga, aga siiski.

Olen vist lugenud kogu muud Maurai sarja ning seetõttu on sarja pikima osa (mis pealegi koduses raamaturiiulis leidub) arvustus minu jaoks vägagi relevantne. Kirja pandud on see Rätsepale omases tuttavlikult korrektses, väljapeetud stiilis - siin on sissejuhatus, süžeekokkuvõte ja lugeja tehtud järeldused. Ning see, et just see arvustus kuu jooksul kirjutatuist kõige pikem oli, on puhas kokkusattumus (mhmh, eksisteerivad ka liiga pikad arvustused).

Palju õnne, Kristjan!

_A_

"Orion Shall Rise" kuulub Andersoni Maurai-tsüklisse, mis on Eesti lugejatele tuttav kogumiku "Taevarahvas" nimiloo kaudu. Ühtlasi on käesoleva teose näol tegu selle tsükli ainsa romaanipikkuse tekstiga.

Maurai-tsükli tekstide tegevus toimub paarsada aastat pärast globaalset tuumasõda. Selles maailmas on supervõimuks kujunenud Maurai Föderatsioon, mida valitsevad Uus-Meremaa põliselanike maooride järeltulijad (mainitud saareriik jäi tuumasõjast otseselt puutumata ja maoorid elasid globaalse tsivilisatsiooni kokkuvarisemise valutumatult üle kui linlikuma elulaadiga valged uusmeremaalased). Mauraide eesmärgiks on ühelt poolt maailma oma käpa all hoida, teiselt poolt aga kannustab neid roheline mõtlemine ja soov hoida ära planeedi biosfääri kahjustavate tehnoloogiate taastekkimine (eriti on neil hambus muidugi tuumatehnoloogia ja ülepea on mälestus paari sajandi tagusest sõjast kõik selle tehnoloogiaga seonduva globaalseks tabuteemaks muutnud). Kogu see maailm on küll märksa keerulisem ja oma rolli etendab siin ka Skyholm - tuumasõja üle elanud mehitatud stratosfääriõhupall, mis on juba sajandeid taevas hõljunud ja mille kunagise meeskonna järeltulijad kontrollivad suurt osa Lääne- ja Kesk-Euroopast. Maailma tehnoloogiline arengutase vastab kohati 20. sajandile, ent näiteks Prantsusmaa on langenud tagasi umbkaudu keskaegse ühiskonnakorralduse juurde.

Romaani sündmustiku käivitajaks on Loode Unioon - tänapäeva Loode-USA, Lääne-Kanada ja Alaska territooriumidel asuv libertaanliku ühiskonnakorraldusega tehnokraatlik ühiskond, mille elanikel on kavas "keelatud" tehnoloogiaid arendada ja mauraide poolt globaalselt pealesurutud "loodussäästlikku" tagurlust ignoreerida. See viib sõjani mauraidega, mis lõpeb Loode Uniooni lüüasaamisega, ja rahulepinguni, millega kehtestatakse Loode Unioonile tehnika arendamise piirangud. Rühmitus nimega Hundi Loož jätkab aga ka pärast sõja lõppu salajast tuumatehnoloogia arendamist, käivitades põraandaluse Orioni Projekti, mille eesmärgiks on muuta kogu maailma...

Romaanis on õige mitmeid olulisi tegelasi ja selle tegevus toimub maailma ei paigus, ent peategelaseks võib lugeda Talence Iern Ferlayd, Skyholmi meeskonnaliikme ja Prantsuse aristokraadi tütre sohipoega, kes suureks saades ise Skyholmi meeskonnaga ühineb, ent ootamatu reetmise tõttu sealt põgenema peab. Teiseks oluliseks tegelaseks on kindlasti Ronica Birken, Loode Unioonist pärit neiu, kelle isa on hukkunud sõjas mauraidega ja kes Hundi Looži salaagendina Orioni Projekti heaks töötab.

Teose sündmustik kulgeb algul üsna aeglaselt - tutvustatakse tegevusmaailma ja tegelasi. Mingil hetkel muutub sündmustiku kulg aga vägagi hoogsaks ja lõpupoole tundub, et teos on kirjutatud vähemalt osalt mingi üldlevinud valemi järgi: apokalüptiliste tagajärgedega otsustav võitlus enne lõppu ning sellele järgnev.

"Orion Shall Rise" pole üldsegi paha raamat - tegevusmaailm on huvitav, samuti probleemid, mida romaan käsitleb. Maksimumhinnet ma sellele teosele siiski anda ei saa, sest mõned asjad hakkasid häirima.

Mõnevõrra venivat sündmustikku (eriti romaani alguses) sai ülalpool juba mainitud. Romaani teine pool läks kuidagi teise äärmusse - peategelaste Ierni ja Ronica hullumeelne tõmblemine ning täiesti jaburana tunduv tegevus, lisaks veel veidi siirupisena tunduv jutlustamine inimarmastusest ja maailma paremast tulevikust.

Teiseks - võib-olla olen ma lugejana veidi liiga küüniline, ent kogu see sajanditetaguse tuumasõja tagajärgede ja üldise ebavõrdsuse all kannatav maailm tundus kuidagi liiga roosilise kohana. Suure südamega mauraide muretsemine planeedi biosfääri pärast, laialtlevinud Maaema-kultus ehk niinimetatud Gaia hüpotees organiseeritud religiooni kujul ja seda praktiseerivate mongide (tuumasõja järel Põhja-Ameerikasse välja rännanud venelaste, hiinlaste ja mongolite järeltulijate) looduslähedus, teadmislembus ja leebe suhtumine orjadeks muudetud endistesse USA kodanikesse, peategelaste õilsus ja ennastohverdavus ideaalide nimel... Võiks arvata, et selline postapokalüptiline maailm on tegelikult märksa julmem ja küünilisem koht.

Kokkuvõttes võib öelda, et romaan meenutab väga mõnd Hayao Miyazaki joonisfilmi - on ulmeline tegevusmaailm, armastuslugu, hoogne madin erinevate õhu- ja veesõidukitega ning ökoteemad. Viimastest olulisemaks näib Anderson siiski pidavat inimkonna tehnoloogilist progressi.

Kristjan-Jaak Rätsep



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0477)