Gunnar Hansen

Lähenevale HÕFFile mõeldes valisin seekordseks õnnitletavaks õudusfilmide ikooni Gunnar Milton Hanseni, kes neljandal märtsil saanuks 71-aastaseks, kui kuri haigus teda mõned aastad tagasi maha murdnud poleks. Olete ju kõik Gunnar Milton Hanseni nimega tuttavad? Nägupidi vähemalt teate?

Hea küll, Gunnar pole kunagi olnud esimese suurusjärgu staar ja tema filmograafias on tegelikult vist üksainuke film, mida žanrikino mittefänn nimetada oskaks.

The Texas Chain Saw Massacre

Gunnari esimene üleastumine kinolinal tegi temast küll ikooni, aga tema nägu selles filmis ei näe. Näeb erinevaid maske, mille kohta Gunnar ise on öelnud, et kuna Leatherface'i päris oma nägu pidi olema puhas plank, siis need maskid väljendasidki tema tundeid ja olemust. Jah, Gunnar oli mootorsaega maniakk filmis „The Texas Chain Saw Massacre“ (1974). Mõned aastad tagasi nädati filmi HÕFFil, siis olen tast blogis ülevoolavalt kiitvalt kõnelenud. Nüüd vaatasin mälu värskenduseks üle ja midagi pole muutunud. On õudust ja ebamugavustunnet ja pinget – kõike, mida ühest õudusfilmist tahta. Tsiteerides klassikuid: “Absoluune kuld.“

Siit edasi läheb läheb veidi vastuoluliseks. Ühelt poolt ütleb Gunnar, et teda see näitlejakarjäär väga ei huvitanudki ja tegelikult talle meeldis kirjutamine palju rohkem. Nagu otsingud tuvastasid, siis põhiline kirjutamine toimus ajakirjadesse ja tegeles samuti nendesamade ajakirjade toimetamisega, sekka ka mõned filmistsenaariumid. Goodreads annab Gunnar Hanseni nimele kaks vastet, neist üks „Chain Saw Confidential: How We Made the World's Most Notorious Horror Movie“ ja teine üks reisikiri. Ulmekirjanduse Baas ei anna otsingule ühtegi vastet, nii et oletatavalt ulmejutte ta oma ajakirjandusliku karjääri käigus ei kirjutanud.

Reykjavik Whale Watching Massacre

Teisalt aga, kui Gunnariga võeti jutuks „Texase Mootorsaemõrvade“ teine osa, siis mina sain loost aru sedasi, et mees ise oleks hea meelega nahkse maski uuesti pähe tõmmanud, aga produtsendid arvasid, et mis seal ikka vahet, kes seal maski taga on, ja palgaläbirääkimised jooksid liiva ning Gunnar tegeles kümmekond aastat selle kirjutamisasjaga.

Tuli aga tagasi. Võimsalt. Aastatel 1988-2009 üle kahekümne žanrifilmi, neist mõnigi direct to video. Mina vaatasin neist kahte tuntumat „Hollywood Chainsaw Hookers“ (1988) ja „Mosquito“ (1994) ja oleksin hea meelega vaadanud „Reykjavik Whale Watching Massacre“ (2009), ei saanud sellele aga küüsi taha.

Hollywood Chainsaw Hookers

Igatahes, maski ei kanna Gunnar neis kummaski, aga mootorsaega teeb ikka tükke. „Hollywood Chainsaw Hookers“ on täpselt selline film, nagu pealkiri lubab. Tõsine vana kooli detektiiv satub juhuslikult sahmerdama iidse kultusega, mille usu üks alustala on see, et mootorsaega kellegi tükeldamine on nende jumalusele meelepärane, ning mida vähem riideid seda riitust läbi viies seljas on, seda parem.

Mosquito 2

„Mosquito“ on aga klassikaline „UFO kukub Maale ja sääsk imeb tulnukast verd ning muteerub hiiglaslikuks“ lugu. Klassikaline ka ses mõttes, et 90. aastate alguse vaimus olid need stseenid, kus suuri sääski pidi palju olema, lahendatud arvutigraafika abil, aga praktiliste efektide meistritele oli ka ikka nokitesemist jäetud. Eriliselt südantsoojendav oli Juniori surmastseen.

Vot sedasi seekord. Mehest, kes on väärt, et tema nimi ja nägu filmisõbral seoseid looksid ning kellele ei oska siinkohal muud soovida, et „peaasi, et ketiõli otsa ei lõppeks.“ Päris lõpetuseks aga, minu meelest vahva faktina, elas Gunnar Hansen oma elu viimased 40 aastat Maine'is. Ei tea, kas seal Stephen Kingiga ka trehvasid?

Mosquito
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0742)