Läbi selge helesinise taeva kihutas maapinna poole lammutuskuulisuurune ümar keha, roheliselt põlev jutt taga. Maapinnaga kokkupuutel see justkui sulatas end sellesse. Tekkinud kraatri servad muutusid hetkega mullitavaks vedelaks massiks, mille sees laienesid roheliselt hõõguvad niidistikud, laiendades kraatrit igas suunas, kuni tundmatu keha aina sügavamale vajudes sulapinnasesse kadus. Näha jäid ainult need pruunikasrohelised niidistikud. Mõni hetk hiljem registreeris NASA satelliit 99GHz peal signaali, mis oli suunatud Maalt väljapoole meie Päikesesüsteemi.
Joseph Waltzer saadeti oma meeskonnaga kraatrit uurima. Ta oli geoloog, kunagi oma kursuse parim, kes oli palgatud NASA-sse meteoriite uurima. 20-aastase karjääri jooksul oli ta reisinud üle kogu maailma, uurides meteoriitide fragmente ja kraatreid, kuid täna ootas teda ees üllatus.
Kohale jõudnud, tundis ta kraatrile lähenedes üha tugevnevat väävlihaisu, nii et ta kamandas meeskonna tagasi auto juurde ja nad võtsid sealt gaasimaskid. Tagasi kraatri serval olles avanes nende ees pilt pruunikasrohelisest võrgustikust, millega oli süvend pinnases täidetud, ja sellest ühtlaselt üles tõusvast udujast aurust. Joseph andis korralduse kraatri temperatuuri mõõtmiseks, mille peale assistent innukalt mõõtmistega tegeles, kuni lõpuks rahutult seisma jäi.
„Miski ei klapi, temperatuur on kõigest 43 kraadi Celsiust.”
„Järelikult peab see ollus olema happeline, et see niimoodi pinnast sulatab, kasutage proovide võtmiseks plastikust anumaid ja kühvleid. Kuna see on sulatanud ka liiva, siis peab tegemist olema kuninghappe või millegi taolisega.”
„Selge,” vastas assistent. „Sina võta õhuproovid,” jagas ta teisele assistendile korralduse. „Ma teen senikaua videoülesvõtte kogu sellest asjandusest.”
Järgmise päeva hommikul tõusis Joseph enne kella, ärevus ei lasknud magada. See meteoriit on midagi, millesugust ta varem näinud ei olnud, ja ta kartis, et analüüsid ei pruugi anda kõiki vastuseid piisavalt ruttu.
„Pange ennast kiiremas korras kraatrile sõiduks valmis,“ ütles Joseph telefoni.
Kraatri ääres auto ust avades lõi ninna räme mädamunahais. Nad tõmbasid kiiremas korras gaasimaskid pähe ja läksid kraatrit uurima. Nad nägid, kuidas kraater silmnähtavalt sentimeeter sentimeetri järel laienes. Joseph mõõtis veel korra tundmatu aine temperatuuri ja see oli ikka täpselt 43 kraadi Celsiust, ei rohkem ega vähem. Joseph tegi veel enne lõunat olukorrast ettekande NASA juhtkonnale, lõpetades ettekande lausega: „Kui nii edasi läheb, siis nädala lõpuks on see hävitanud kogu Nevada pinnase ja mürgitanud elanikud.“
Koosolekult tagasi jõudnud, otsustas ta bürokraatiamasina käivitumist mitte ära oodata ja alustada aine uuringuid seoses temperatuuriga, eriti temperatuuri muutuse mõjuga ainele. Samal ajal valmistus rahvuskaart Nevada elanikke evakueerima. Kõrbeala langes üha kiirenevalt ränil põhineva substantsi alla. 66nda maantee ääres olnud bensiinijaam muutus hetkega tohutuks metaanipilveks, mis võis kuivast õhust tulenevast staatilisest elektrist muutuda hetkega kõike hõlmavaks tulekeraks.
Joseph avastas, et kui aine temperatuur langeb alla 43 kraadi või tõuseb sellest kõrgemale, jääb aine uinunud olekusse, aga selleks tuleb ületada selle alalhoiuprotsessid, mis üritavad iga hinna eest säilitada 43 kraadi. Ta proovis vedela lämmastikuga külmutamist, kuid selle tulemus oli, et kui substants jälle üles sulas, saavutas see uuesti 43 kraadi ja ränioksiidi olemasolul kasvas edasi. Temperatuuri tõstmisel see justkui salvestas energiat endasse. Lõpuks otsustas ta substantsi raudtermiidiga põlema panna, lootes, et 2500 kraadi Celsiust selle hävitab. Süüdanud olluse termiidiga, järgnes pimestav valgussähvatus ja sisin. Jäid alles ränist, rauast ja alumiiniumist koosnevad kristallid. Mitte mingit märki sulas olekus substantsist.
Josephil oli nüüd probleem, kust leida piisavalt raudtermiiti, millega katta nüüdseks juba kolme ruutkilomeetri suurune ala. Tema ettepanekul tegi NASA valitsusele pöördumise, milles selgitasid, et nad vajavad 230 tuhat tonni raudtermiiti ja lennukeid, millega see algelisele võõreluvormile puistata. Tunni ajaga suutis valitsus kokku ajada 170 tuhat tonni raudtermiiti. Ülejäänu lubati kokku segada kahe järgmise tunni jooksul ning sõjaväel olid valmis helikopterid selle puistamiseks.
Lõpuks sai operatsioon Suurpuhastus alata. Helikopterid tiirlesid kolmeruutkilomeetrisel alal nagu mesilased aasal ja lõpuks süüdati see napalmiga. Käis tohutu pimestav sähvatus, justkui oleks lõhatud tuumapomm, ja valguse kadudes oli järele jäänud ainult kristallide meri.
Joseph mõtles nukralt: kui oleks järgi kasvõi pisike fragmendike, et seda rohkem uurida.
