Ma olen juba lapsepõlvest peale tähele pannud, et elus juhtuvad kõik olulised asjad ühekorraga. Alati, kui mingi põrutav sündmus aset leidis, valmistusin kohe uueks ja veelgi põrutavamaks. Ma ei eksinud kunagi. Nii oli ka nüüd, asjad juhtusid, aga erinevalt varasemast ei läinud…

…Tol ööl pakkisin kiirustades viimaseid asju kohvrisse. Rid, selline oli mu mehe nimi, aitas mind, nagu oskas. Niimoodi armsal moel, nagu mehed ikka, seega oli mulle rohkem tüliks. Telefon urises kutsuvalt voodil, viskasin kiire pilgu ekraanile. Nagu ma arvasingi, oli see mu parim ja tegelikult ainus sõbranna Jen. Ta uuris asjalikult, nagu temale ikka kombeks, kas ma ikka jõuan piisava ajavaruga lennujaama, kuna ta tahtis mind ära saata veidi pikemalt kui poole sekundi pikkuse kallistusega. Muidugi jõuan, ära üldse muretse, vastasin kiiresti.

Muidugi ma ei jõudnud. Jen vaatas mind etteheitvalt ja jõudis kiire embuse ajal kõrva sosistada, et ma reisil lollusi ei teeks ja oma superabielu ei ohustaks. See oli meil selline väike omavaheline nali, loomulikult ei tulnud mul midagi säärast mõttessegi. Kiire suudlus abikaasalt ja olingi metallidetektorite vahel. Veel enne check-in alasse sisenemist pöördusin ning lehvitasin Jenile ja Ridile.

Lend viibis millegipärast. Umbes tund oli möödunud, kui märkasin, et vormis lennujaamatöötajad vestlesid mõnede teiste ootajatega, misjärel inimesed kiirel sammul lahkusid. Lõpuks jõudis järg minuni. Ametnik rääkis minuga väga vaikselt, peaaegu sosinal.

Nad avastasid ooteruumidest, tualettidest, restoranidest ja teistest avalikest ruumidest sadu mikrolõhkekehi. Lennujaama oli saabumas, incognito loomulikult, kõrge poliitiline delegatsioon Iisraelist ja pommide juhtseadmed olid programmeeritud lugema Iisraelis välja antud passi kiibilt omaniku nime ja isikukoodi ning täpselt õige isiku terminali saabumisel aktiveeruma. Kogu lennujaam oleks hetkega läbipaistmatusse tolmupilve peitunud rusuhunnikuks muudetud. Seda kõike sain ma muidugi hiljem teada. Tol hetkel paluti mul lihtsalt võimalikult rahulikult ja tähelepandamatult lennujaamast lahkuda.

Nii ma loomulikult ka tegin, sest siis oli elu mulle veel armas. Proovisin Ridile ja seejärel Jenile helistada, kuid kumbki ei vastanud. Ootasin hea mitu tundi taksot, sest kogu lennujaamatäis inimesi seisis sabas, ja sõitsin läbi linna koju tagasi, kuna lennujaam suleti esialgu 48 tunniks ja kõik lennud tühistati. Maksin hingehinna taksojuhile ja astusin kodu uksest sisse.

Seisin keset tuba ja jäin kuulatama. Ülemiselt korruselt kostis üht väga spetsiifilist rütmilist heli. See oli nii jõuline, et ma lausa imestasin, et laest värvi- ja krohvitükke ei pudene. Sel hetkel avanesid mu silmad ja ma jooksin üles.

Mida teevad naised, kui avastavad, et nende kallim neid petab? Ma olen kuulnud, et minnakse sõbrannaga mõnda baari või pubisse ja juuakse ennast silmini täis. Mõni teeb tagasi. Mõni langeb neurootilisse enesehaletsusse. Mõni eufoorilisse enesepettusesse. Tehakse, mida tehakse, aga reeglina tehakse seda koos parima sõbrannaga.

Muidugi juhul, kui parim sõbranna ei olegi see isik, kes sinu abieluvoodis üles-alla vetrub.
Nad ei näinud mind uksel seismas enne, kui ma maast Jeni poolpika kevadmantli haarasin ja selle neile kaela virutasin. Järgnes puhas klassika. „See pole nii, nagu sa arvad“ ja muu taoline klišee. Mäletan, et Rid suutis mu niikaugele saada, et nõustusin tagasi alumisele korrusele minema ja ootama, kuni nad ennast riidesse panevad. Et seejärel „uut olukorda“ arutada.

Ma kuulsin, kuidas nad ülepeakaela kiirustades riietuvad, ja siis saabus umbes minutiks vaikus. Arvasin, et nad arutavad kindlasti midagi omavahel sosinal. Mõtlevad mingit muinasjuttu välja. Ühtlustavad versioone. Mulle meenus sarnane situatsioon ühest loetud raamatust. Seal viskas petetud abielunaine mehe samal päeval nende ühisest kodust välja ega rääkinud mehe ega sõbrannaga enam elu lõpuni sõnakestki. Ma plaanisin täpselt samamoodi käituda.

Nad tulid aeglaselt trepist alla ja kumbki ei suutnud mulle otsa vaadata. Jen jäi tahapoole seisma ja Rid istus mulle vastu. Ta pilk eksles tuba pidi ringi, kui ta rääkis.

„Me tahtsime sulle juba ammu öelda, et me armastame teineteist, aga ei suutnud. Nüüd on see sul igatahes teada. Maja jääb sulle, ma kolin kohe Jeni juurde, sa ei pea millegi pärast muretsema. Muidugi maksan ma oma osa hüpoteegist edasi. Auto jääb ka sulle. Mul on nii kahju, et sa niimoodi teada pidid saama...“

Tundsin kaelas teravat torget. Nagu oleks lõgismadu kihvad sisse löönud. Heitsin pea kuklasse ja nägin Jeni enda kohale kummarduvat. See diversant oli märkamatult mu selja taha hiilinud. Ta naeratas magusalt ja liigutas elegantse randmenõksuga käe kõrva äärde. Kurat, ma olin alati tema kaasasündinud naiselikku plastilisust kadestanud. Käsi hoidis veatute tumepunaseks lakitud küünte vahel imepeenikest süstalt.

Vaatasin vana harjumuse kohaselt Ridi poole, oodates, et ta minu kaitseks välja astuks. See oli küll väga vale arvestus. Ta istus kivistunud näoga omal kohal ja vaatas kuhugi minust mööda. Hoopis Jen läks tema juurde ja nad suudlesid. Otse minu ees!

Tahtsin püsti karata ja neile mõlemale vastu kõrvu virutada, kuid ei suutnud ennast liigutada.
„See on tranfentaal, mu kallis. Sa oled nüüd halvatud, aga seda oled sa võib-olla juba isegi märganud. Mõne minuti pärast ei jõua sa enam silmi lahti hoida. Me seome sulle midagi rasket külge ja veeretame kuskil keset lahte üle parda. Loodetavasti oled sa selleks ajaks juba surnud. Vastik töö aga tuleb ära teha. Nädala pärast teen ma politseisse avalduse, et ei saa sinuga ühendust. Räägin kurva loo, kuidas sa välislähetusse läksid ja jäljetult kadusid. Kui hästi läheb, siis võib-olla keegi otsib sind. Tulutult muidugi. Viie aasta pärast kuulutatakse sind surnuks ja ma saan kindlustusraha. Meile Jeniga kulub see kindlasti siis väga ära, sest meil peaks siis juba lapsed olema. No miks siis nüüd nii ehmunud näoga, kas sa ei teagi, et ma kindlustasin su elu kahele millile. Võib-olla tõesti unustasin öelda.“

Rid irvitas.

Nad suudlesid uuesti.

Mu silmalaud olid juba päris palju raskemaks muutunud.

Õnneks ei tulnud ma niisama lennujaamast tulema. Kui kadunud minu juhtumit ei satu uurima just täielik lollpea, ei lähe see neil nii lihtsalt. Suletud lennujaam, taksojuht… Kujutlesin, kuidas Jen ja Rid otse kohtust elektritoolile saadetakse. Huvitav, kas elektritoole ikka kasutatakse veel?

„Anna mulle andeks,“ sosistas Jen, aga tema näoilme ja eriti muidugi teguviis ei läinud lause sisuga hästi kokku.

Mu laud vajusid juba poole silmamunani. Kuna alumised laud vastu ei tõusnud, nägin ma ikka veel neid kahte mu ees seismas.

„Ära võta seda isiklikult. Meie armastus on liiga suur, see lihtsalt peab kõik takistused ületama. Sa jäid kogemata, kuidas seda nüüd öeldagi, meie armastuse teele ette. Mul on tegelikult sinust kahju ja ma hoolin sinust, aga saad isegi aru...“

Nad suudlesid uuesti. Kurat teab mitmes kord. Võtke tuba, oleksin tahtnud nähvata, aga seda nad olidki juba teinud. Mu laud nõksatasid jälle veidi allapoole. Lõpp hakkas lähenema.

Järsku tundsin, kuidas diivan mu all kergelt värisema hakkas. Pidasin seda krampideks. Töötasin hooldushaiglate süsteemis ja teadsin, et kui aju ennast välja lülitama valmistub, ei tea lihastes asuvad närvid enam, mida vastuoluliste signaalidega peale hakata. Suremise ajal on spasmid täiesti tavalised.

Imestama pani mind hoopis see, et nii Jen kui ka Rid vahtisid samuti segadusse sattunult ringi. Aga neile ei olnud ju keegi mürki süstinud. Nemad ei oleks pidanud tõmblusi tundma.

„Nõrk maavärin,“ kuulsin Ridi lausuvat.

Mu laud olid veelgi allapoole laskunud ja jäänud oli vaid millimeetrine pilu.

Läbi selle pilu nägin, kuidas põrandast kerkis toa keskele umbes meetrikõrgune kivi. Põrandalauad murdusid nagu hambatikud ja tugitool lendas kukerpallitades vastu seina. Mõned raamaturiiulid kukkusid ristseliti põrandale ja köögi poolt kostus elektrilühisele sarnanev sirin. Jen ja Rid hüppasid kõrvale ja jooksid ukse poole. Mäletan, et mu silme ette ilmusid kaadrid telerist nähtud maavärinatest. Tänavatesse tekkisid lõhed, nagu oleks keegi asfaldi tõmblukuga avanud, majad kõikusid ja karniisid varisesid, klaasid mõranesid deformeeruvate raamide vahel, et siis igasse suunda laiali plahvatada. Kõik see toimus üürgavate autosignalisatsioonide sümfoonia saatel. Ma jõudsin isegi mõelda, et vist on meie auto vargusvastane turvapakett otsad andnud, sest sissesõidutee suunast ei kostnud midagi. Või õigemini ragises ümberringi üsna valjult. Proovisin läbi põranda tunginud kivi maavärinatest rääkivasse dokumentaalfilmi sobitada, aga see ei õnnestunud hästi. Otsustasin, et tean maavärinatest liiga vähe ja rohkem sellega pead ei vaeva. Vaatasin hoopis, kuidas Rid üritas välisust lahti kiskuda, aga seegi ei õnnestunud.

Siis tekkisid nägemused, mida arvatakse samuti surijatel tekkivat. Need müütilised tunnelid, mille otsas sirab silmipimestavalt hele valgus. Minu surmaeelses nägemuses hakkasid meie elutoa seinad üksteisele vastu liikuma. Laest pudenes esialgu alla vanaemalt päranduseks saadud kroonlühter ja seejärel kukkus alla lagi ise. Tundub, et meil oli betoonist vahelagi, sest Rid ja Jen lömastusid üsna ühemõtteliselt. Seinad lähenesid jätkuvalt, kuni keskelt pooleks murdusid. Mööblitükid, vahelae jäänused ja kogu muu pudi-padi hakkas keskele kokku kuhjuma. Mu silme ette kukkus midagi, millele ma korrapealt isegi nime ei osanud anda, ja vaateväli pimenes mõneks hetkeks täielikult. Kui ma uuesti midagi näha sain, olin ma koos oma eelneva eluga kuhugi keskpõrandale kokku surutud.

Ometigi oli midagi muutunud. Tundsin selgelt, et saan ennast jälle liigutada. Käsi, jalgu, kõike. Ajasin end jalule ja seisin keset kaost. Ma suutsin küll eristada mõningaid endale kuulunud esemeid, kuid kõik muu oli täielikult muutunud.

Otse mu jalge ees lebasid näiteks Jeni ja Ridi moonutatud surnukehad. Nende auks tuleb täpsustada, et nad hoidsid isegi laipadena teineteisel käest kinni.

Mul ei jäänud muud üle kui kõigest sellest välja astuda.

Liigutasin lihtsalt üht jalga teise ette, kuni majast välja sain.

Esimene asi, mida nägin, oli nii uskumatu, et mul võttis pikalt aega, et seda üldse kuidagimoodi kirjeldada.

Kõige lihtsam oleks öelda niimoodi: hiiglaslik, kahkjalt helkiv metallplaat keeras parasjagu naabrite maja rulli.

Vahtisin ja ahmisin samaaegselt õhku kopsudesse. Instinktiivselt pöördusin ja jäin jõllitama moodustist, mis oli kunagi olnud mu kodu.

See nägi välja nagu kolme meetri kõrgune heinapall, mille ümber on keeratud metallist kest. Otsad olid avatud ja sealt paistsid läbisegi spiraaliks surutud ehitusmaterjalid, sekka mõni tarbeese.
Vaatasin paremale ja seal paistis nii kaugele, kui pilk ulatus, tuhandeid samasuguseid metallkestaga rulle.

Vasakule vaadates olid kümned metallplaadid majade rullikeeramisega parasjagu ametis.
Minus lõi välja „appi, tulekahju“ röökimise instinkt, ma jooksin selles suunas, kuhu liikus hävituslaine.

Metallplaadid tundusid justkui õhust materialiseeruvat. Need sirutasid ennast maja serva juures lahti ja libisesid järsult vundamendi alla pinnasesse. Kohe hakkas plaat ennast kaarjalt painutama. Ükskõik mis materjalist oli ehitis, ikkagi purunesid tarindid ühtmoodi ja plaat surus ebamaise jõuga maja järjekordseks rulliks. Koos kõigi seal viibivate elanikega loomulikult.

Siis nägin, kuidas üks mees mööda tänavat jooksis. Eriliselt väle, aga palju väiksem plaat lõikus tema selja taga asfaldisse nagu lusikas margariini ja keeras mehe rulli. See juhtus poole sekundiga ja see konkreetne rull oli palju pisem, kõigest 30-40 sentimeetrit kõrge. Osa inimkehast suruti küljelt välja, kuid ma jõudsin mõelda, et seda on väga vähe. Siis sain ma aru. Rulli külgedel pidi olema nähtamatu võrgustik. Vaid pisut verd ja liha tilkus välja. Inimesepüünis-metallplaat sirutus kiiresti lahti ja haihtus. Ohvrist jäi järele roosa, liiva ja asfaldiga segatud verine känkar, mis tasapisi kõnniteele laiali valgus. Ma ei oska praegu hinnata, kui kaua ma seda stseeni jälgisin, kindlasti mitte üle minuti. Kõik käis väga kiiresti.

Miskipärast ei tundnud ma hirmu ega mõelnud loogiliselt. Samasugused rullid oleks võinud ju mind rünnata. Hakkasin jooksma hoopis sellepärast, et inimesi hoiatada. Kõiki, kes oma kodudes sel hetkel viibisid. Kätte oli jõudnud pühapäeva varahommik.

Ükskõik kui palju ma jooksin, alati jõudsid plaadid minust ette. Kogu aeg keerati maju rulli ja mulle tundus, et ma kuulsin läbi kokkusurutavate kodude krigina inimeste karjeid. Plaadid muudkui ilmusid, libisesid majade alla ja keerasid neid kiiresti rullideks. Ühel hetkel ma peatusin ja vaatasin selja taha. Minu naabruskond oli kadunud. Mitte ühtegi maja, ainult maapinnale laialipillutatud metalselt kiiskavad rullid.

Järgmisel hetkel vaatasin jõuetult pealt, kuidas üks perekond autosse jooksis ja ära sõita üritas. Nad jõudsid esimese ristmikuni. Rull plaksatas asfaldi alt kinni nagu hiirelõks. Inimtükid pritsisid kokkusurutavast vrakist igas suunas laiali. Veel mitu inimest üritas jalgsi põgeneda, kuid ei jõudnud kuigi kaugele.

Ma ei mõelnudki enam eriti midagi, lihtsalt jooksin. Ma pole väga tubli sportlane, õige pea hakkasin hingeldama. Jalad tõmbusid piimhapet täis ja kopsud muutusid tinaraskeks. Seisin ja hingeldasin, peopesad põlvedele toetumas.

Korraga muutus ümbrus peaaegu ööpimedaks ning suur vari laskus üle minu ja meie linnakese. Vaatasin üles ja nägin hiiglaslikku, no tõesti hiiglaslikku metallplaati. See varjas peaaegu täielikult taeva.

Nüüd saan ma küll surma, mõtlesin ja kalkuleerisin kiirelt, kuhupoole joosta. Nagu oleks põgenemisel mõtet. Hiidplaat nõksatas ja kukkus alla. Tekkis meeletu tuul, mis pühkis minema suurema osa inimtegevuse jäänustest, ja mina sain hiidplaadiga vastu pead. Kukkusin, lamasin plaadi all ja ahmisin õhku.

See oli puhtalt psühholoogiline efekt. Tegelikult ei surunud plaat mind vastu maapinda. Ma liigutasin ennast pisut, nagu ennist majaski, ja tõusin püsti, et näha, kuidas plaadi kaks serva ennast rulli keeravad ja selle käigus nagu kaks hiiglaslikku tsunamit minu poole kihutavad. Kuskil keskel said nad kokku. Mina oleks vist pidanud nende vahele jääma. Võimalik, et jäin ka, aga vähimatki viga see mulle igatahes ei teinud. Plaat lahustus pinnasesse, jättes maha ideaalselt siledaks surutud maapinna. Jõudsin mõelda, et huvitav, miks nad sehkendavad nende rullidega, kui nad võiksid selliste suurte plaatidega kõik maa sisse taguda. Kaua ma juurelda ei saanud, sest uued sündmused lendasid peale.

Taevasse ilmus ese, mida ma veel polnud näinud. Must kolmnurk. Valge sähvatus pimestas mind hetkeks ja ma mõistsin, et hetk tagasi oli mind mingit sorti pommiga tulistatud. Kukkusin kraatrisse nagu kivi. Minu kodulinn, nüüdseks rullideks keeratud ja seejärel vastu maad siledaks litsutud, pihustati hetkega aatomiteks.

Istusin kraatri põhjas ja vaatasin taevasse. Musti lendavaid kolmnurki ilmus järjest juurde. Viimane, mida nägin, oli lennumasinatest moodustunud ring. Lugesin ära ja sain täpselt 42 tükki. See ring pöörles aeglaselt vastupäeva ja selles oli midagi hüpnotiseerivat. Varahommikuselt maalilise sinise taeva taustal ideaalne ring tekitatud ideaalsete mustade kolmnurkade poolt. Vaatasin seda hunnitut vaatepilti ja tundsin, et laud hakkavad jälle kinni vajuma, aga seekord puhtakujulisest väsimusest, mitte mürgist. Oli ju siiamaani olnud ka võrdlemisi sündmusterohke öö ja hommik. Panin silmad korraks kinni ja jäin silmapilkselt magama.

Unenägusid ma ei näinud ja kui pärastlõunal ärkasin, olin jätkuvalt kraatri põhjas ja mustade kolmnurkade ringikujuline parv rippus ikka veel mu pea kohal. Erinev oli see, et igast kolmnurgast lähtus võimas punane laserkiir, mis paistis olevat suunatud minu pihta. Pinnas mu ümber mullitas. Kees oleks isegi parem sõna. Liiv ja kivid sulasid ning ajasid mulksudes lõhkevaid mulle üles. Tõusin püsti, ringutasin ja ronisin august välja.

Sel päeval tulistasid nad veel mõned korrad oma pommidega. Ma arvan, et iga järgnev pomm oli suurem kui eelmine. Vähemalt oli teist värvi sähvatus ja tekitas eelnevast tunduvalt suurema augu. Lõpuks nad loobusid ja mõtlesid mu hävitamiseks veel ühe laheda asja välja.

Kõndisin mööda lagedat välja ja nägin esmakordselt, kuidas nende õhusõiduk maapinnale laskus. Hakkasin selle poole sammuma. Lootsin, et sealt ronib suurte silmade ja pikkade kätega humanoid välja ning ma saan uurida, mis siis ikkagi täpsemalt teoksil on. Välja sealt kahjuks kedagi ei roninud. Nägin, kuidas sõiduki ümber maapind muutus. Sinna tekkis justkui punane halo peale. Astusin selle peale. Maapind nagu maapind ikka, aga kerge punaka kumaga. Laev lendas minema enne, kui ma piisavalt lähedale jõudsin. Keerasin ringi ja nägin, et mu selja taga on sajad laevad laskunud ja muudavad maapinda punaseks. Ma ei viitsinud nendega kassi ja hiirt mängida, istusin maha ja jälgisin asjade arenemist. Nad valmistasid niimoodi ette väga suure tüki. Vaid umbes jalgpalliväljakusuurune ala jäi puutumata. See, mille sees mina istusin. Nad ei julgenud mulle nii lähedale tulla. Ma jäin ainsale rohelisele saarele, kogu ümbrus oli punaseks võõbatud. Siis lõpetasid nad töö ja lendasid minema. Jäin põnevusega ootama.

Kuulsin väga madalat ja kumedat plahvatusele sarnanevat heli kuskilt kaugelt-kaugelt altpoolt ja hetke pärast lendas kogu maapind mu ümbert taevasse. Kilomeetrite kaupa pinnast muudkui lendas ja lendas minust mööda. Lõpuks sai see otsa ja mina jäin istuma ebainimlikult kõrge torni tipus asetseval platool. Jalutasin servani ja silmitsesin tohutu süvendi vastaskallast, mis nägi välja justkui hiiglasliku karjääri kaevandamist ootav serv. Mõned pisemad varingud kihutasid allapoole. Vaatasin alla ja põhja ma ei näinudki. Vaatasin üles ja nägin õhkupaiskunud pinnasest moodustunud tohutut pilve, mis aegamisi väiksemaks muutus.

Siis ilmus kraatri serva tagant üks vilgas must kolmnurk ja lendas torni juurde. Ta takseeris mõne sekundi ja tulistas tumepunase kiirega torni, mis nõksatas kergelt ja hakkas varisema, nagu lapiks keegi liigendnuga kokku. Ma kukkusin koos torniga süvendi põhja. Lamasin tohutu kaevu põhjas ja jälgisin, kuidas õhku paiskunud pinnasepilv enam ei vähenenud, vaid suurenema hakkas. See kukkus auku tagasi.

Nii maeti mind elusalt. Pärast, kui ma olin maa alt välja roninud, mõõtsin oma haua ära. Diameetri mõõdud kiskusid sinna kaheteist ja poole kilomeetri kanti, sügavust on keerukas mõõta, aga pakun, et umbes viieteistkümne kilomeetri jagu paistis küll olevat. Piisavalt, et ma tunneksin Maa sisesoojuse kõrvetavat kuumust. Ma ei usu, et ühelgi kuningal või vaaraol on kunagi nii uhke haud olnud. Kindlasti mitte nii sügav ja suur.

Igatahes, kui ma selle mulla, kivide, savi ja kurat teab veel mille kõige alt välja ronisin, seirasid mind öötaevast tuhanded mustad kolmnurgad. Ma peaaegu kuulsin, kuidas nad omavahel kohkunult vadistasid. Usun, et nad ei saanud kuidagi aru, miks ma ikka veel elan, ja ma ise ka ei saanud. Oligi aeg selle üle ise ka veidi pead murda.

Olen ma surnud? Vastus on ei! Kas ma elan? Vastus on võib-olla. Sirutasin käe välja ja üritasin läbi peopesa täiskuud vaadata. Ma ei paistnud läbi. Ma ei suutnud lennata. Ma sain ise ennast puudutada. Ma olin täiesti füüsiliselt olemas. Ma väsisin. Mul hakkasid jalad kõndimisest valutama. Lihtsalt ükski asi ei suutnud mind tappa. Kõik lendas minust läbi.

Ja siis kõige põletavam küsimus. Miks just mina?

Nii palju olin ma juba välja mõelnud, et oli siiski üks asi, mis mind kõigist teistest inimestest eristas. Süstal Jeni käes ja vaevumärgatav punane täpike mu kaelal hetkel, kui metalselt helkiv plaat mu kodu alla kaevus.

Ma arvan, et see on äraspidine matemaatika. Miinus ja miinus annavad kokku plussi. Ma ei ole kunagi uskunud tonte, vaime ja viirastusi. Aga võib-olla on nad siiski olemas. Õnnetud (või õnnelikud), kes surevad ühel ja samal hetkel kahte erinevat surma. See seletaks ka, miks surnute vaime on nii vähe ja nende nägemine harv juhus. Aga kuidas see täpselt käib ja kes teeb reeglid? Kust läheb piir, mis teeb kahest samaaegsest surmast kaks erinevat? Automaadivalang pähe lõpetab elu korraga kahe või enama kuuli läbi. Autoõnnetuses on koos sisemised vigastused, ajutrauma, verekaotus, südameseiskumine ja palju muud. Igaüks neist on kannatanu jaoks fataalne. Ainuke mõeldav oletus, et mõlema surma algosake peab lähtuma erinevast allikast. Automaatrelv on üks allikas. Saada tapetud kahe kõige olulisema inimese poolt hetkel, kui tulnukad su koos majaga sodiks keeravad, on ilmselgelt kaks erinevat allikat.

See viis mind mõttele, et maailmas peab veel minusuguseid leiduma. Maakera praeguse rahvastatuse juures leidis aset vähemalt üks surm sekundis, kui mitte rohkem. Inimesi ei keeratud koos majadega rulli ühe sekundi jooksul.

Suremise hetk on nagunii vaieldav. On see viimane südamelöök? Viimane elektriline või keemiline signaal kahe ajus paikneva närviraku vahel? Viimase elus raku viimane tuksatus? Olen lugenud, et ühes USA uurimisasutuses hoitakse juba viiskümmend aastat kunstlikult elus ühe naise kehast võetud vähirakke, kuigi naine ise suri mõni nädal pärast proovide võtmist. Ta ei ole ju viiskümmend aastat elus olnud. Mina olen elus, kuigi nüüdseks on mind arvutu kord uuesti tapetud.

Minusuguseid peaks isegi kõige halvemate asjaolude kokkulangemisel olema, no ütleme, umbes sadakond. Ma pean leidma üles need, kes surid samal hetkel, kui maju rullidesse keerama hakati. Enamus neist on ilmselt surmavalt haiged või väga vanad, aga praeguses seisundis ei ole sel erilist tähtust.

Inimeste otsimine oleks lihtne, kui ma kuuleks kuskil kauguses sarnase hiidpommi plahvatust, millega nad mindki tappa üritasid. Siis võiks olla kindel, et seal hulgub keegi minusugune ringi. Kahjuks pole ma midagi sellist kuulnud. Ma ei saagi midagi kuulda, kui nad kogu aeg mind kõva kolinaga tappa üritavad.

Tõusin püsti ja seisin mõne minuti, takseerides altkulmu õhus rippuvat mustade kolmnurkade laevastikku. Viivitasin, sest kujutasin ette, kuidas nende vahimadrused kapteneid üles ajavad. See segane mutt vahib meid jälle selle hullu pilguga. Ma ei suutnud naeru pidada. Muidugi oli see minu luul, aga ma tundsin ennast nagu rokkstaar.

Tõmbasin nimetissõrmega aeglaselt risti üle kõri ja osutasin sellesama sõrmega kolmnurkade poole. Sel hetkel tahtsin öelda, et mul on teist kõrini, aga siis taipasin, et see on veel palju vingem žest.

Nüüd ähvardasin MINA neid surmaga.

Ma plaanisin nad kõik viimse imikuni hävitada ja mul oli tõesti väga häid ideid.

Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja, sest ma ei saanud neist ühtegi kätte. Nad olid nii kuradima väledad ega maandunud kordagi. Nad hakkasid hoopis tasapisi kaduma. Kui nüüd ennast nende olukorda panna, siis ma ise jätaks ka kus seda ja teist planeedi, kus elab tüüp, keda ma tappa ei suuda. Lõpuks lendas minu kohal vaid üks viimane õnnetu kolmnurk. Neil päevil hakkasin ootamatult hoopis hirmu tundma, et kui see ka lahkub, jään ma päris üksi. Olid kolmnurgad, mis nad olid, aga nendega oli vähemalt kogu aeg mingit jahmerdamist. Mul oli millegagi oma päevi sisustada. Ma ei tea isegi enda prognoositavat eluiga. Võib-olla olen ma nüüd surematu? Võib-olla ei saa ma ise ka enam ennast tappa? Kui mu arvutused teiste minusuguste kohta paika ei pea, kas ma jäängi siis igaveseks ihuüksinda mööda surnud planeeti ringi uitama?

Ühel koledal vihmasel hommikul oli viimane must kolmnurk kadunud.

Ma lihtsalt kõndisin. Võimalik, et kuid. Võimalik, et aastaid. Nägin oma teel terveid linnu, mis olid rulli keeratud, mitme kilomeetri kõrguseid heinapallidele sarnanevaid ühishaudu...

Ma kõndisin selleks, et leida midagi inimeste poolt valmistatut, mis ei ole puruks muljutud.
Ja siis leidsin korraga terve mahajäetud bensiinijaama.

Ma olin nii õnnelik, kui seda esmakordselt nägin. Aknad olid küll puruks pekstud, reklaamtahvlid katuse küljest tuulega minema lennanud ja tankurid auklikuks roostetanud, kuid minu jaoks tundus see justkui viietärnihotell. Otsustasin juba kaugelt, et jään siia igaveseks elama.
Veel suurem oli mu üllatus, kui ma üle läve astusin. Baariletile oli keegi punase värviga maalinud: „KUI SA OLED INIMENE, SIIS OOTA SIIN. MA TULEN TAGASI!“

Muidugi ma ootasin. Tõmbasin seinale päevi tähistavaid kriipse. Ikka neli kõrvuti ja üks läbi. 56 tuli kokku. Veidi vähem kui kaks kuud.

Ja siis seisis Ta lävel. Me vaatasime lihtsalt teineteist.

„Oi, kui ilus tüdruk sa oled,“ ütles ta viimaks. „Mis su nimi on?“

Mul ei tulnud mu nimi meelde. Pingutasin ja pingutasin, aga nimi meelde ei tulnud. Paus hakkas juba piinlikuks venima. Lõpuks meenus mulle üks vana muinasjutt.

„Eeva“, ütlesin. Ta hakkas naerma.

„Siis on minu nimi Aadam.“

Nüüd hakkasin mina naerma.

„See on kõige hullem klišee, mida ma viimasel ajal kuulnud olen. Ma arvasin, et sa oled ikka Arnold.“

„Miks Arnold?“

„Arnold armastas ju ka kogu aeg öelda, et „ma tulen tagasi“.“

Nii me kohtusime ja nii me siin kahekesi elame. Ta rändab praegugi ringi ja otsib teisi inimesi. Viimane kord, kui ta kodus käimas oli, rääkis, et oli leidnud jälle värske lõkkeaseme. Mitte rohkem kui nädala vanuse. Võimalik, et peagi kohtume teiste inimestega.