Ma usun, et kõik põhjalikumalt ulmega kokku puutunud inimesed on kogenud peavoolu kirjandusinimeste halvustavat suhtumist. Ulme, see on mingi lastekirjandus! Üheplaaniline, etteaimatav, kindlates stampides kinni olev puuduliku karakteriloomega ja tõsiseid teemasid tagaplaanile jättev eskapistlik meelelahutus!

Viimasel ajal on hakanud ulme maine üleüldises plaanis siiski paranema. Peamiselt seepärast, et plahvatuslikult on suurenenud peavoolu autorite hulk, kes kasutavad enda tekstides samuti ulmekirjanduse võtteid või elemente. Kahjuks on aga suhtumine žanriulmesse endiselt sama negatiivne. Isegi paljud üht jalga pidi ulmemaailma astunud slipstreami või maakeeli hämarulmet kirjutavad autorid peavad seda vähemväärtuslikuks.

Mina usun, et need inimesed ei saa lihtsalt žanriulme mõttest aru, hämarulme või slipstream on tehniliselt ikkagi tavalise peavoolu kirjanduse rikastamine mingite ulmeliste elementidega. See tähendab, et antud kirjandus jääb oma põhimõtetelt ja põhiolemuselt inimeste hingeliste üleelamiste ja sisekaemuste keskseks, kasutades literatuurset ja keerukat keelt.

Žanrikirjandus on aga peamiselt ideede ja maailmate arendamine, selle esmaseks eesmärgiks on pakkuda elamust läbi autori loodud maailma kogemise või suurepäraste mõttemängude kaudu. Ehk siis lähenemine on tegelikult täiesti teine, mis tingib ka teistsugused mängureeglid, kui on peavoolus, ning ka erineva kirjakeele.

Seejuures on žanrikirjanduse keele lihtsus tegelikult puhtalt näiline. Peavoolu kirjandus on tegelikult paradoksaalsel kombel palju kergemini omastatavam. Me teame kõik, mis tunne on olla inimene, saada haiget, armuda või olla murtud südamega. Aga mis tunne on olla viis korda suurema gravitatsiooniga planeedil keset metaaniookeane? Või kuidas on võimalik samastuda täiesti digitaalse transhumanistliku olendiga? Sellised mõttemängud panevad meie ajule märksa suurema koormuse. Ehk teadusliku fantastika lugeja peab kulutama märksa rohkem fantaasiat sellele, et kogu maailma vaimusilmas taas luua.

Üks suurepärane näide on Hannu Rajaniemi "Kvantvaras" - tehniliselt on tegemist kõigile žanrikirjanduse nõudmistele vastava tekstiga, olles seikluslik, lihtsa tundeeluga karakteritega kosmoseooper. Samas loob Rajaniemi suurepärast uut maailma, kus arendab välja uusi olematuid tehnoloogiaid ja leiab kohe neile ka viise kuritegelikuks ärakasutuseks. Lisaks püüab autor piiluda teispoole singulaarsuse sündmuste horisonti ja tuleb sellega suurepäraselt toime, pakkudes seejuures näiteks siinkirjutajale suurt avastamisrõõmu ja ka peale lugemist mõtisklusainet terveteks päevadeks.

Sama teost on oma magistritöös „Teadusliku fantastika tunnused ja ulmeterminite tõlkimine Hannu Rajaniemi teose "Kvantvaras" kahe peatüki tõlke näitel” kasutanud ka Pelle Tuulik, kes käib (autoriteetidele toetudes) välja teooria, et teadusulme levinuim stiil – proosaline pragmaatilisus – on tõenäoliselt vältimatu. Ehk selle funktsionaalse stiili puhul mõjub tehismaailm usutavamalt ja tugevamalt. Fantastiline, võimatu ja vaevu usutav maailm segatuna silmnähtavalt objektiivse kirjastiiliga aitab luua tervikliku ja töötava teksti.

Seega žanrikirjanduse näilist lihtsust rünnates unustatakse või jäetakse tähelepanuta põhjus, miks see nii on. Proosaline pragmaatilisus pole mitte laiskus või saamatus, vaid kirjandustehniline võte, mis aitab maailmat paremini luua – maailma, mille loomine ongi sageli autori esmane eesmärk. Žanrikirjandus pole kuidagi alaväärsem seetõttu, et kasutab teistlaadseid töövahendeid kui peavoolu kirjandus.