Kes on Tallinnas ringi käinud (võib-olla on neid reklaamtahvleid ka mujal), on kindlasti märganud, et Kumus on ulmeline näitus. Ei ole ei müstiline, futuroloogiline ega esoteeriline, vaid ausalt ja otse – ulmeline. Katja Novitskova näitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste” on kindlasti suurim ja kuulsaim ulmeline näitus, mis Eestis kunagi on toimunud. Ning kellel on huvi, siis näitus on Kumus avatud veel kuni 10. juunini.
Mida sellel näitusel siis külalisele pakkuda on? Kindlasti, esimese ja viimase asjana – eriskummalisust. Ei ole klassikalisi skulptuure-maale, vaid on midagi veidramat. Obskuursemat. Raskemini seletatavat. Isegi kui modernne kunst tekitab lihtsas inimeses, kelle hulka ka mina ennast pean, üldjuhul ainult segadust, siis Katja Novitskova näitus tekitas konkreetsemaid küsimusi. Ei olnud „miks on plastiliini sisse mingi läikiv kärakas torgatud”, vaid hoopis „see on mingi valgustundliku paneeli kild, mis on (vist) alumiiniumi sisse torgatud ja käe järgi voolitud. Kas see on kivikirve analoog postapo maailmas või küberpungi põhjakihis?”
Mulle isiklikult pakkus huvi algeline pildituvastus. Legend räägib, et 1966. aastal alguses saatis üks MIT professor oma tudengi suvepuhkusele lihtsa ülesandega – tee arvutile selgeks, mida see kaamera kaudu näeb. Reaalselt ei ole ülesanne siiani edukalt lahendatud. Näitusel leiab mitmeid selliseid pilte, mis tuletavad meelde 90ndate, kui isegi mitte 80ndate küberfilme, kus mürarikkal pildil olevale objektile on rohmakalt punane joon ümber veetud. Kuidas näeb maailma 0.3-megapiksline Terminaator?
Kindlasti on kogenumatel ulmikutel palju äratundmisrõõmu. Ma ütleks, et kogu näituse läbivaks teemaks ongi veidra side loomine – asjad näevad kuidagi tuttavad välja, kuid on kas bioloogilisel, digitaalsel või maavälisel mõjul moondunud. Igas taieses on midagi lihtsalt äratuntavat, kuid nende lihtsate asjade summa ei anna üldsegi mitte kokku seda, mida võiks oodata.
Lisaks on muuseumikülastajad harjunud kindlasti sellega, et iga taiese juures on vähemalt nimi, paremal juhul aga lausa kolmkeelne kirjeldus, mida seal nägema peaks, millest see tehtud on, kaua seda tehti ning mida kunstnik too päev lõunaks sõi. Siin on aga vastupidi. Ühes nurgas on alieenimunad, teisel pool ripuvad laest väänlevad juhtmepuntrad, kõige selle keskel lõksutab projektor valgusvihuga kaootiliselt siia-sinna, pannes varjud tantsima. Kus lõpeb üks skulptuur, installatsioon või milline sealt juhtmepuntrast on seinakontakti ühendatud tagasihoidlik, kuid reaalselt funktsionaalne pikendusjuhe, ei tea vist keegi peale autori.
Näituse tõmbenumbriks on kindlasti eraldi saal, mille keskel seisavad ringis miskid mehhatroonilised skulptuurid, mille olemuse interpretatsioon, nagu ka pea kõikide teiste taieste oma, jääb täielikult vaataja ettekujutusvõime kanda. Mitmed on näinud nendes otsekui veidraid putukaid, kes õrnade kiikuvate liigutustega enda kurna kaitsevad. Mina aga vana küberpungi fännina nägin hoopis digimaailmasse sukeldumise tugitoole, mis mässivad inimese oma lihava plastiku sisse ning suruvad õrnalt, kuid kindlalt virtuaalikuvari näole.
Minu külastuse viimaseks osaks jäi Juhan Raua ettekanne, milles ta rääkis ulmekirjanduse ning Katja Novitskova tulevikunägemuse kohtumispunktidest. Laiendan mõtet, mille ma ettekande lõpus ka välja käisin – maagia on surnud, küberpungis me juba elame ning õudust leiab tänapäeva meediast piisavalt. Kosmosereisimine on kallis ja ebapraktiline. Seega on üks ulme võimalikke tulevikusuundasi kindlasti weird fiction. Ja seda on see näitus kindlalt, jättes igale inimesele võimaluse leida sellest just selline tähendus või mõte, mis just teda kõige rohkem kõnetab.
