Kõik ulmesõbrad mõistagi teavad, et aastail 1951–1953 esmakordselt ilmunud Asumi-triloogia raamatud koosnesid jutustustest ja lühiromaanidest, mille Isaac Asimov oli kirjutanud 1940ndatel ja avaldanud oma mentori John W. Campbelli ulmeajakirjas Astounding Science-Fiction aastail 1942–1950.

Vaid tsükli kõige esimese pala – «Psühhoajaloolased» – kirjutas Asimov jutte raamatuteks kokku seades sarjale juurde. Või siis täpsemalt ette.


Ülareas: Eve Kask – Mirabiliad – ja Avo Essenson, allreas: teadmata, DeviantArt.

Neid raamatuteks kokku pannes langetati koostöös kirjastaja Martin Greenbergiga Gnome Pressist (keda ei tohi segamini ajada paarkümmend aastat noorema haigusliku antoloogiatekoostaja Martin H. Greenbergiga :P ) otsus, et nende tekstide maht võimaldab välja anda raamatukolmiku, triloogia, mis on teadupärast ka oluline sümboolne arv kristlikus usuasjanduses. Kolme peetakse näiteks kahest või neljast täiuslikumaks, mistap on kirjanduses triloogiaid üüratult rohkem kui diloogiaid või tetraloogiaid.

Nii ilmusidki need algselt ajakirjades avaldatud 8+1 pala kokku kolmes tollast kirjastustraditsiooni arvestades tüüpmahuga köites – nii umbes 200-leheküljelistena. Tänapäeval näiteks ei tuleks keegi kirjastusmaailmas selle pealegi, et selline tekstikorpus kolmeks lüüa ja nii õhukeste heftikestena välja anda – praegu ilmuksid kõik need lood ühes «mõistliku mahuga» 500-600-leheküljelises köites.

Ülareas: David Kyle, Ric Binkley, Edd Cartier, allreas: Ed Valigursky, Robert E. Schultz, Ed Valigursky.

Ja siit koorubki huvitav tõsiasi: vaatame neid köiteid mispidi tahes,  pealkirjad on neile sattunud üsna suvaliselt ja need pealkirjad ei klapi sisuliselt kuigi hästi kokku vastavas köites olevate  paladega. See koherentse ja ühtse tervikuna mõeldud jutusari on tänaseks tänu neile täiesti suvalistele ja juhuslikele kirjastuspoliitilistele otsustele aga juba viimased 70 aastat elanud täiesti oma elu: inimesed võrdlevad omavahel neid köiteid, justkui oleksid need omaette kirjutatud, esimene, siis teine ja siis kolmas. Inimestel on omad lemmiklood ja mõnda köidet peetakse võrreldes teistega kehvemaks. Aga see on ju täiesti jabur, kuna neid ei ole raamatu kaupa kirjutatud, nad ei tohiks olla omaette kolm tervikut! See on üks tervik, mis on kolmeks seibiks saetud üsna suvalistest kohtadest.

Ülareas: Don Punchatz, allreas: Mike Topping.


Algusest alustades ei tundu see asi ehk nii hull, esimene köide kannab loogilist pealkirja ja lood arenevad oma sisemise loogika järgi. Katki läheb see asi tegelikult teise ja kolmanda raamatu juures. Teine raamat kannab pealkirja «Asum ja Impeerium», ometi kirjeldab nende kahe galaktilise suurvõimu vahelist konflikti raamatu esimene, oluliselt lühem tekst «Kindral». Raamatu mahust umbes 2/3 hõlmava «Muula» ajaks on Galaktikaimpeerium edukalt oma tegevuse lõpetanud, hävinenud, vaid kusagil kolkaplaneedil mängib üks erivajadustega perekond endiselt elu keisripalees. Suurem osa raamatust lahendab juba hoopis järgmist probleemi, Impeerium on aktuaalsuse minetanud.

Kummalisel kombel jätkuvad Muula seiklused kolmanda raamatu esimeses, lühemas osas. Ühe loogilise terviku moodustavad Muula-osad on ära jagatud kahe raamatu vahel. Ning niisama vähe, kui on ühist teise raamatu kahe loo vahel, on seda ka kolmanda raamatu kahe teksti vahel. Jah, seal toimub mõlemas Teise Asumi otsing, aga see toimub juba ju ka teises raamatus...

Ülareas: Chris Foss, allreas: Stephen Youll.

Totter kogu selle asja juures on, et tegelikult eksisteerib täiesti lihtne ja geniaalne viis, kuidas need 9 teksti tulnuks kokku panna ja avaldada – kui me arvestame siinkohal, et päris 600-leheküljelist tellist 1950ndate alguses tundmatu väikekirjastus avaldada poleks suutnud. Ja arvestades Asumi-fännide hulka üle maailma ei tahaks ma kuidagi uskuda, et vaid mina üksi selle teema üle mõtisklema olen sattunud ja ühtlasi ka õiget vastust tean.

Ja see vastus on, et raamatud tulnuks teha vaid õige veidi mahukamad ja need lood tulnuks koondada kahte kogumikku. Sest mõelgem nüüd. Teise raamatu keskel, hetkel, kui Asum on seljatanud Galaktikaimpeeriumi, jõuab üks areng oma haripunkti, sarja esimene liin oma loogilise kulminatsioonini. On fakt, et «Asumi ja Impeeriumi» esimene tekst, kus seiklevad Bel Riose, Ducem Barr ja Lathan Devers, kuulub oma teemadelt ja laadilt rohkem kokku esimese raamatu juttudega, kus entsüklopedistide ja inseneride Asum tegutseb veel Galaktikaimpeeriumi domineeritavas ruumis ja selle tsükli lõpuks saavutab Asum oma emaimpeeriumiga võrreldava kaalu.

Ülareas: Darrell K. Sweet, allreas: Fred Gambino.

Sarja ülejäänud kolm, juba mahultki märksa pikemat teksti on aga hoopis teises helistikus ja lahkavad teisi probleeme, mille saab temaatiliselt kokku võtta psühhohuligaanlusega ehk mentaalikute ehk teisasumlastega, kellele omamoodi sarnane tegelane on ju mutant Muulgi. Enamgi veel: kõik need kolm pikka teksti lahkavad konkreetselt Teise Asumi probleemi, neis kõigis kolmes otsitakse Teist Asumit, olgu selle otsingu tagamõtted siis millised tahes. Bayta ja Toran otsivad Teist Asumit abi saamise eesmärgil, Muul otsib teda hävitamise eesmärgil ja lõpuks avastab endal sama eesmärgi olevat ka Esimene Asum.

Nii olekski loogiline, kui see jutusari oleks koondatud kahte üsna võrdse mahuga köitesse, mille pealkirjad võinuks siis olla kas «Asum» ja «Teine Asum» või «Asum ja Impeerium» ning «Teine Asum». Ega selline muutus enam kunagi ju teoks ei saa, aga kui palju tobedaid võrdlusi nende kolme köite vahel oleks olemata, kui need lood oleksid kokku grupeeritud sisulise loogika ja sarnaste vormiliste tunnuste alusel (6 lühemat pala, 3 pikemat teksti), mitte lihtsalt niimoodi, nagu tollal tavaks olev köite mõistlik lehekülgede arv kirjastajale ja autorile ette dikteeris.

Ülareas: Michael Whelan, allreas: Tim White.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0192)