Tahtsin alustada esimese jutu arvustuse kirjutamist sellest, kas tekst on hästi kirjutatud. Juba olin kirjutamas: “Autor kirjutab igati korralikult,” aga sain sõnasabast kinni. Mul tekkis selle numbri jutte lugedes tunne, et möödas on ajad, kus Reaktor avaldataks midagi, mis poleks kirjutatud vähemalt tasemel “igati korralik”. Võib-olla eksin, võib-olla satub ka vähem viljakaid kuid, mil on saadetud ainult üks või kaks juttu, mis on kõigiti maru lonkavad, aga midagi tuleb siiski avaldada… Aga ei, pigem ikkagi ei tundu nii, pigem näib, et Reaktor on sellest etapist välja kasvanud. Kui ongi mõni tekst, mille kirjutusstiil polegi klassikaliselt “igati korralik”, võidab see mingi veidruse või värskuse või millegi muuga. Ent need on pigem erandlikud. Ja selles numbris pole ühtki sellist erandlikku, kõik on ühel või teisel moel “igati korralikud”, ühel juhul mu meelest enamatki.



N nagu nemad


Peeter Helme


Kõrghoone kahekümnendal korrusel on ainsaks ellujääjaks nimetu major. Ta võtab välja mikrofoni ja loeb sisse käsilolevate sündmuste lühiajaloo, mis selgitab, miks kõik on varemeis ja kes oli selle taga. Klassikaline frankensteinilik küsimus - kas pidada koletisteks Neid, kes tõstsid käe inimeste vastu, või inimesi, kes olid Nende tekke taga?


Kuna alustasin siinset heietust sellega, et tekstide stiilil pole mu hinnangul erilist mõtet pikemalt peatuda, asun kohe sisu kallale. Nagu ikka, ei hakka ma keerutama nagu kass ümber palava pudru, et mitte rikkuda lugemiselamust – kes tahab teksti lugeda puhtalt lehelt, mingu ja lugegu, lühike tekst niikuinii.


Nii et Nemad olid neandertaallased… Sageli on kujutletud, et nende näol ongi tegemist arhetüüpsete koopaelanikega – oma tahe pannakse maksma nuiaga, meelehärm lahendatakse hammastega ja sõnavaraks on neil ühmamine ja röökimine. Stereotüüp ei vasta aga teadlaste avastustele neandertaallaste kohta - nad võisid olla sama targad kui sapiens’id. Lootsin, et siingi oleks mingi lahe pööre näiteks kõneleva neandertaallase näol või muud säärast. Tutkit, nad on suht tuhmid ja kardavad tehnoloogiat, näiteks väldivad nad inimeste “linnasid”. Mainiti küll, et Nad ilmutavad aina suuremat intellektuaalset võimekust, aga minus tärganud lootus, et seda arendatakse edasi, ei kandnud vilja, Nad jäävad ikkagi suht tavalisteks koopaelanikeks.


See, et lugu ei arendanud edasi sellist suunda, ei tarvitse ju teksti tervikuna rikkuda. Ometi oleks see ehk andnud loole mingi ootamatu nükke. Praegusel juhul oli tegemist kuidagi liigagi klassikalise ulmejutuga – sõjaväelased katsetavad uut tehnoloogilist abinõu, mis aga väljub kontrolli alt, järgneb inimkonna häving. Jutustajaks on katsetamisest osa võtnud major, kes loeb teksti mikrofoni peale. Millal te viimati mikrofoni kasutasite või üldse nägite, tahaks küsida keskmiselt lugejalt, aga tühja temaga, ulmejutu sõjaväes käivad asjad teisiti. Ta jõuab ise ka kommenteerida skeptiliselt, et kelle jaoks ta seda üldse salvestab, mis on tore, aga mitte päris piisav. Eneseteadlikkus võiks ju leevendada tobedust, aga sellest jääb väheks, kui tegemist on vaid tobeduse möönmisega. Jaburuse tunnistamine ei tühista jaburust.


Ulmeidee mängitakse läbi ja see lõppeb. Autor ei otsi mikrofonile alternatiivi (mikrofoni on ennegi kasutatud, seegi kord ajab asja ära) ega õigustust (keegi ei tee sellega midagi huvitavat, see lihtsalt on). Tegemist on ühega neist tekstidest, mis suurendab autori kirjutuspulga kilometraaži, aga ei ole mõeldud olema huvitav vahepeatus ega eriline sihtpunkt. Lihtsalt selline vahetekst. Kas saab tekstile ette heita, et see polegi mõeldud olema midagi enamat…? Või heita autorile ette, et ta on enamaks suuteline? Filmis “Whiplash” ütleb psühhootilisuseni nõudlik dirigent, et inglise keeles pole traagilisemat väljendit kui “tubli töö”. Siinkohal pole aga midagi traagilist selles, kui ma ei ütle selle loo kohta midagi enamat.



Veel üks lahing, tibuke!


Tim Hornet, Kriza


Lugu sõltuvusest ja selle inimsust nüristavast toimest. Major Tom on sõjaväelane, kelle lahinguvõimekust väga palju tugevdab nanoosakeste süst, mis näib kõiki ta meeli teravdavat. Kahjuks on tegemist sõltuvusttekitava ainega – sellega seisab silmitsi tema meedik Skräppy, kes püüab leida ja säilitada majori humaansust.


Ma ei teagi, kas ma olen hea või halb militaar-SF hindaja. Ühelt poolt meeldib žanr mulle väga – midagi paeluvat on militaarsete maailmate moraalses lihtsuses (nemad-või-meie), samas on tegemist intensiivsete olukordadega, kus pannakse viimseni proovile kõigi selles olijate suutlikkus, tekib kõik-või-mitte-midagi mentaliteet. Sõjaline kontekst ei võimalda endas kõhklevaid luusereid, olukord annab selged raamid sellele, mida tegelasel on vaja teha, ja nõuab temalt sealjuures maksimumi. Teisalt tekib mul alati ebalus, kui näen, et peategelaseks on see või teine sõdur – kas nüüd tuleb mõne arvutimängu ümberjutustus…? Mängid kolm tundi „Call of Duty’d” ja tunned seda endas pulbitsemas ja otsustad, et seda tuleb jagada terve maailmaga. Algaja kirjutaja võib ju arvata, et kuni tal on huvitav kirjutada, on lugejal automaatselt ka huvitav lugeda, ja millegipärast on lahingustseenide kirjutamine kõige põhjendamatult huvitavam ettevõtmine.


Selline oli eelarvamus, aga “Veel üks lahing, tibuke!” puhul see õnneks ei kehtinud. Praegu heitlen veidi tundega, kas olin lugedes liigagi rahul – järele mõeldes tahaks osutada sellele, et Skräppy on ikkagi väga halb estongliš, pealegi tundsin sisuülevaadet kirjutades, kuidas sama süžee peale saanuks ehitada ka palju ammendavama või mitmekesisema teksti. Neist vastuväidetest hoolimata tuleb öelda, et novelli lugedes tundsin, et see toimis.


Võib-olla oli asi selles, et autor ei fetišeerinud üle tuimi võitlusstseene (täpsustan: võitlusstseene saab kirjutada igati hästi ja väga jutustavalt – vahel seda lihtsalt ei tehta), vaid tegeles major Tomi nanosõltuvusega. Otsapidi võiks nano taga näha sõjatraumat kui sellist – sõjaintensiivsusest läbi raputatud inimene ei saa välja sellest kogemusest ja nii edasi. Samas, milleks selliseid metafoorsuseotsinguid – veteranidel on ju ka probleeme narkootikumidega, kas pole? Vähemalt USA-s, kust on siiski võetud teksti maailm ja esteetika. Sõltuvuse teema toimis tekstis hästi ja võib-olla polnudki tegemist millegi eriliselt uudsega, aga minule mõjus idee nanotehnoloogia sõltuvuslikust mõjust huvitavalt. Sõdades on ikka kasutatud amfetamiini või muid tajuteravdajaid, nanotehnoloogia muutmine sõltuvust tekitavaks on loogiline edasiarendus samast ideest. Inimesed võivad sattuda sõltuvusse peaaegu et millest iganes – miks siis mitte ka sõjalist võimekust teravdavatest nanotehnoloogilistest nootroopikumidest.


Nagu eelmise tekstigagi, võiks siingi küsida, kas tekst võinuks enamat teha või enamat olla. Praegu mõjub see lühikese ja otsapidi ka nunnu palaga sõltuvusest, mis eriti kuhugi ei vii. Millest on kahju, sest tekst oli lugedes minu jaoks küllaltki mõjuv. Ma arvan, et asi oli kirjutusstiilis, aga võib-olla lihtsalt sisus ja küllaltki tundliku sõltuvuse teema adekvaatses väljakirjutamises. Minu sisimas oleks teksti “ideaalvorm” selline, kus oleks parem ülevaade sellest, mil määral muutub major Tomi tajuväli või mõtlemine nanoosakeste tarbimisel (samas, mine tea – see oleks ehk fookuse mujale tõmmanud – selles tekstis oli tähtis miski muu). Või leiab lõpus aset midagi paeluvamat – midagi, mis kuidagi aitaks näidata, kuidas sai seda ulmeteksti kirjutada ainult nii ja mitte kuidagi teisiti (parafraseerides Tombergi hiljutist sõnavõttu – tegelt on täpne tsitaat „Kirjandus võiks rohkem tekitada tunde, et seda, mida ma just lugesin, saab öelda ainult niimoodi ja mitte kuidagi teisiti,”). Kõik need on aga põhimõttelisemad asjad, millega teised ei tarvitse nõustuda. Loo ideaalvormis oleks üks asi siiski teisiti - Skräppy oleks Scrappy.



Kevadhommik Setomaal


Andrei Samoldin


Setomaal toimub avalik hukkamine. See pole ent tavapärane meile tuttav Setomaa, milles kultuurilised elemendid on eelkõige ajaloolise uhkuse allikaks, mille kestmajäämise nimel tuleb kõvasti pingutada. Novelli Setomaa on hoopis elujõuline riik, mitmeti elujõulisemgi kui Eestimaa kubermang, milles on omaette kummalised seadused. Sealt on Setomaale saabunud keegi, kes ei tohiks riigi pinnal viibida – sestap ka karistus.


Etnoloog võiks ehk rõõmustada elementide üle, mida autor on kuhjanud ja millega on edasi antud pilt ühest ühiskonnast, mida meie maailmas pole sellisel kujul. Lugu juba algab „aliluujadega” (õigeusu halleluja), suitseva kadilaga vehkimisega... Ja iga lõiku lugedes tunned, et lausetasandil ei torma siin midagi punaseks tegema. Tekst on iseenesest kvaliteetselt kirjutatud ja hoolega loodud. Mu pretensioonid lasuvad kuskil mujal. Häirivam on asjaolu, et tänuväärt traditsiooniline utoopia (Setomaa Kuningriik) otsustati paigutada kesk konservatiivi košmaari (Eestimaa kubermang oma transsoolisust nõudva poliitikaga).


Žanriliselt on tegemist labase düstoopiaga. Labaseks teeb selle äärmuslikult konservatiivse hoiakuga konstrueeritud tekstireaalsus. „Eestimaa kubermangu seadused tagasid kodanikuõigused ja töökohad vaid neile, kes lasid end täisealiseks saades mõnda vähemusse ümber opereerida”? „Viimasel ajal oli hermafrodiite, transseksuaale ja muid värdjaid lihtsalt liiga palju Setomaale hakanud sattuma.” Siinkohal tahaks öelda, et ei hakka kommenteerimagi.

Aga kommenteerima peaks. Või võiks. Sest nüüd hüppab keegi välja ja plärtsub, et mille poolest on see grotesksem kui valitseva diskursuse tulevikukujutelmad, milles homoseksuaalsus on enesestmõistetav osa keskmise inimese elukogemusest või milles soo muutmise peale ei kergitata kulmugi. Mis teeb konservatiivsena kujutletud reaalsuse vastuvõetamatuks ja maitsetuks?


Esmapilgul võiks ju tunduda, et kummalgi juhul on lihtsalt tegemist poliitilise valikuga ja erapooletusele pretendeerivad kommentaarid sellele maailmale on juba eos vildakad. Otsekui konservatiivsus oleks maitsevääratus. Mis teeb siis liberaalsest tulevikukujutelmast maitseka? Või rääkigem usutavusest - mis teeb liberaalsest tulevikunägemusest usutava, konservatiivsest kohmaka?


... aga ei, selline arutlus läheks teemast välja. Need argumendid läheks selle teksti puhul sihtmärgist mööda. Võttes selle rõhutatult jabura loo ja asudes arutlema selle üle, kas ulmetekst võib üldse võtta konservatiivse hoiaku, ilma et muutuks jaburaks? Milline lollus, Samoldini tekst pole pöörane mitte sellest õhkuva poliitilise hoiaku tõttu, vaid kogu selles peituva groteski tõttu. See ongi üle võlli. Eelpool mainitud arutlus oleks ehk asjalik küll, Facebookis on ju palju nähtud meie ulmeskene konservatiivikute ja liberaalide vahelisi vaidlusi, aga tahaks mingeid konstruktiivseid arutlusi neil teemadel. Ent seda ei tee ära paari-kolme lõiguga.


Siin häirib teksti jõhker vägivaldsus igas mõttes. Vägivaldne on poliitiliselt üldkehtiv kord Eestimaa kubermangus (vähemusteks ümberlõikamise kohustust võiks ju lihtsalt näha kui totrat kontseptsiooni, aga see on ka jõhkralt vägivaldne selle riigi elanike jaoks, kes sealt nüüd meeleheitlikult pagevad), vägivaldne on Setomaal elavate tegelaste suhtumine vähemustesse ja see, kuidas tolle ajakirjanikuga ümber käiakse (avalik mõnitamine, piinamine ja saatmine väljanäitusele veidraks atraktsiooniks). Autor on konstrueerinud ühe vägivalla, millega õigustada teist. Millest justkui poleks midagi, see on ju „lihtsalt tekst”, kui poleks aga kolmandat konteksti, kus teksti vägivald toimib, milleks on tekstiväline. Eestimaa kubermangu transsoolisuse fetišeerimine mõjub lugejale eemaletõukavalt sellest hoolimata, kas lugeja on transpositiivne või mitte. Kehade ümberlõikamine patsiendi soovide kiuste on transfoobne baashirm, mille jauramisi taastootmine pole kuidagi vastuvõetav. Tegemist on üle võlli keeratud õlemehikesega transfoobsete kommenteerijate poolt – soov kõiki niimoodi ümber lõigata eksisteerib vaid paranoiliste ja jaburuseni ekstrapoleerivate kommenteerijate fantaasiates, selle poolt pole ju ükski transpositiivne.


Selle irooniavaba käsitlemine (või kas on ikka irooniavaba? Kui loo autor oligi irooniline, siis kindlasti leidub meie ulmeskenes neid, kes loevad seda irooniavabalt, seega räägin ikkagi irooniavabast käsitlemisest) viib selles diskussioonis „lahinguvälja” kuhugi ebamäärasesse kohta. See viib ebareaalsete türanlike, teiste suhtes vägivaldsete soovide omistamiseni neile, kes lihtsalt soovivad saada iseendaks. Tegemist on mingi eriliselt jorsiliku ekreiitliku õudusunenäo illustratsiooniga, aga see „ebainimlik”, keda siin süümepiinadeta karistatakse ja piinatakse (riistaga naine) ei ole ju mingi fantastiline või võimatu ebainimene. Öeldagu nüüd, et selline tekst ei edenda transfoobsust või ei õigusta seda... Ja see on eetiliselt väär. Isegi, kui tekst on ilmselgelt üle vindi keeratud.


Sealjuures pole ma kuigi hea esivõitleja neis teemades. Minugi jaoks on transfoobsuse-teema näol tegemist musternäitega esimese maailma probleemist. Õigupoolest on tegemist statistiliselt väikse rahvahulgaga, aga vaadake, mil määral on see nõudnud sõnavahtu, ärritumisi, paljudel ka pisaraid. Ja siiski, tegemist on mingi herilaspesaga, mida kõik peavad vajalikuks kepiga torkida – kes selleks, et saaks sõpradega pulli, kes aga selleks, et püüda samm-sammult muuta suhtumisi maailmas, milles ta elab. Muuta suhtumisi nähtusesse, millega enamik meist isiklikult ei puutugi kokku. Mul on tunne, et see meelelahutus, mida saavad sellest enam-vähem ükskõiksed, on vähem väärt kui see meeleheide, milleni viiakse need, kelle elu see ka tegelikult mõjutab. Kas tuhande inimese irve on väärtuslikum kui ühe inimese ahastus? Laske mind ära sellest Omelasest.


Praegusel juhul mõjub tekst veidra paroodiana millestki, mille Sad Puppies (või Rapid Puppies) oleks upitanud Hugo nominendiks mõni aasta tagasi. Ent ilmselt olnuks see neilegi liig.



Tundes kurja hingust


Erkki Viljarand


Pimedasse kabelisse saabub sukuubus, kes omandab keha. Peagi teeb ta ettevalmistusi üleminekuks uude eluetappi, ent selleks on vaja „viimased hinged ette valmistada”. Järgmisel hommikul saabuvad Beelitzi linnakesse pereisa Holger ning tema pojad Axel ja Claus, et asuda elama testamendiga neile pärandatud mõisamajja. Nende ainsaks kaaslaseks on Giselda, kahtlusi äratav majateenijanna...


Selle numbri neli teksti on kõik kirjutatud igati hästi. See pole mu hinnangul kuigi elementaarne ega enesestmõistetav. Saates oma tekste ajakirja ilma lootuseta mingilegi honorarile, lasen minagi lati täiesti põlvekõrgusele, vaid loe ja imesta, kuidas sellist avaldada juletakse. Sestap on tore, kui tegemist pole üksnes toreda idee väljakirjutamisega minimaalsete vahenditega, vaid on kuidagi püütud säilitada vormilist korrektsust. Veelgi üllatavam on aga see, kui tajun, et ollakse pingutatud selle nimel, et asi oleks enam kui üksnes korralik. Kus iga lõiguga ei täideta üksnes jutustamistühimikut, vaid asjal on ka liha luude küljes.


Nii algas see tekst sukuubuse ilmaletulekuga, mille kirjutamisel oleks mõni piirdunud pimeda toaga, mõne üksiku häälega, pilguheiduga peeglisse ja salapärase muigega (ja ekraan läheb mustaks, äkki paistab päike – klassika). Siin on kõik need läbielamised (kui neid selleks nimetada ebasurnu puhul) kirjutatud aga moel, mida ei oleks enne lugemist teadnud eeldada või nõuda.


Mis ei tähenda, et novelli näol oleks nüüd tegemist millegi eriliselt ilmutuslikuga. Lõppeks on ülesehitus natuke etteaimatav, selle lugemine pole värske süžee otsinguil lugemissõbrale kuigi kohustuslik. Ja võib-olla kehtib siingi see, mis ma kirjutasin militaar-SF ja minu võimetuse kohta olla objektiivne hindaja – sissevaated fantastilise olendi teadvusesse (siinkohal sukuubus) ajavad mind liigagi elevile, eriti kui need on tehtud päriselt huvitavalt. Tekst algas sellisega, nii et millest me räägime.


Mööndused mööndusteks, ikkagi pean ütlema, et tekst lihtsalt on hästi kirjutatud, lause- ja lõigutasandil. Sõnapildid, mis maalitakse lugeja ette, on korralikult nikerdatud ja miski ei tundu liiane. Lausehaaval vaadates tundub see isegi küllaltki lakooniline... Aga hoidku selle eest, et ma asuks siin näiteid tooma. Jäägem omaenda kirjutistes ikkagi põlvekõrguse lati juurde. Loodame, et lepitakse minu huupi tulistatud kiitusega.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1026)