Kirjastuse Skarabeus tänavuse raamatu autori Svjatoslav Loginovi nimi ei tohiks eesti ulmelugejale enam päris tundmatu olla, sest Skarabeuse kahes antoloogias on mehelt varasemalt neli juttu ilmunud – antoloogias „Kaaren“ juba moodsaks klassikaks muutunud tekstid „Rotipüüdja Hans“ ja „Quest“ ning antoloogias „Maagia“ päris värsked „Roheline kuppel“ ja „Tule tagasi Sorrentosse“. Autorikogu „Eikeegi ja ilma nimeta“ sisaldab kaks laastu, kuus juttu ja kaks lühiromaani. Tegu on n-ö ülevaate- või läbilõikekoguga, mis peaks andma mitmekülgse pildi autori loomingust. Etteruttavalt võin öelda, et peaaegu annabki.

Raamatu alguses on kaks laastu. Esimene, „Raha lugu“ on Svjatoslav Loginovi kõige esimesena kirjutatud jutt ning sellega teksti väärtused suuresti ka lõppevad ning ega „Kuidas hukkus Atlantis“ pole oluliselt parem. Pigem mõistulood kui ulme ning ilmselt nii mõnigi kohalik fänn tõrvab neid BAASis mõnuga. Samas, kolm lehekülge, mis need kaks laastu raamatus enda alla võtavad, pole just suur kaotus ning näidetena autori loomingu ühest tahust on avaldamine enam kui põhjendatud.

Kogumiku kolmas tekst on juba täieõiguslik jutt – „Habemeajaja“, mis tegi autori omal ajal laiemalt tuntuks ja oli paljuski ka matriitsiks mehe edasisele loomingule. Teadupoolest pole Svjatoslav Loginov kunagi olnud innukas teadusliku fantastika autor. Vähemasti selle tavatähenduses. Teda on peetud vene fantasy loojaks ja suureks praktikuks, mis on ka õige, aga tegelikult võib suure osa Loginovi loomingust rahulikult sildistada terminiga ajalooulme või siis ajaloo-teemaline ulme. Autor ütles 1988. aastal ühes antoloogias oma jutte kommenteerides, et ta on hakanud kirjutama ajalooulmet ning kuigi see on keeruline ja nõudlik alamžanr, on see talle vägagi hingelähedane. Need jutud, mida Loginov niimoodi kommenteeris, olid „Rotipüüdja Hans“ ja „Habemeajaja“. Kui esimest võib veel mööndustega fantasy-ks pidada, siis teine on pigem ajalooaineline SF. Mõlemat ühendab, aga teatav illusioonivaba naturalism ehk isegi julmus ning teatav vastandumine. Ka jääb mõlemas üsna segaseks, kes on hea ja kes mitte ning kelle üritus on õigem. Eks ajaloolises ilukirjanduses ja fantasys seda enam on ikka esinenud ilustamist ja karmi tegelikkuse pehmendamist. Loginov seda ei tee ning samuti ei vali ta pooli ja ei sea üht ajastut teisest kõrgemale.

„Mašake“ on (küla)realistlik jutt noore ravitseja/sensitiivi kujunemisest. Svjatoslav Loginovil on üsna palju jutte hääbuvast vene külaelust, mõnikord on ta neid lahendanud õudusloona, mõnikord pea realistlike tekstidena. „Mašake“ kuulub pigem nende viimaste hulka.

Lühiromaan „Loojang planeedil Maa“ on üks iseäranis originaalne tekst, mis kirjeldab seestpoolt mõistuslike dinosauruste tsivilisatsiooni. Vägev maailmaloome ja teatav irreaalne meeleolu annavad kokku teksti, mis jääb kauaks meelde. Jah, tõsimeelne ulmefänn võib hakata otsima ja virisema toimuvate protsesside tõepärasuse üle, aga ei olnud ju autoril eesmärgiks tõestada muistse dinosauruste kõrgtsivilisatsiooni olemasolu. Autoril on sõnum ja on lugu, millega ta selle sõnumi edastab.

Jutustus „Tavalise päeva ime“ pajatab meile loo sellest, kuidas keskaegsesse maailma avanesid ajaaknad tulevikust. Just (kinnised) aknad, kust sa näed, aga ei saa katsuda ja läbi minna. Taaskord on loogiline lugu kaetud irreaalsuse looriga, sest see keskaegne maailm pole vist päris meie maailm, pigem ikkagi meie maailma peale modelleeritud fantaasiamaailm. Võtta või nimed, mille põhjal võib tegevus toimuda kusagil Peterburi kandis, või siis Poolas või hoopis tänapäeva Tšehhi aladel. Ja ega see tulevikumaailm konkreetsem pole. Eelnev polegi etteheide autorile, pigem minu mõtted pärast lugemist.

„Põllumees“ on Svjatoslav Loginovi skaalal päris haruldane tekst, sest selle tegevus toimub teisel planeedil ja tulevikus. Pole küll ainus selline, isegi eesti keeles on tal üks taoline ilmunud – „Roheline kuppel“, kui keegi mäleta –, aga autori loomingu hulgas on selliseid ikka väga vähe. Planeet, kus väga viljakas pinnas, aga kus putukad praktiliselt kogu saagi nahka panevad. Planeet, kus on üks eraomanikust põllumees ja riiklikult doteeritud põllumajandusettevõte ning veel ka üks püüdlik looduskaitsja.

Jutud „Sponsor“ ja „Majake külas“ on pisut kergemakaalulised, aga üldse mitte halvemad. Mõlemad on naljalood, aga see huumor on üsna tume, esimesel veel ka karmküünilise alatooniga. Arvi Nikkarevi poolt igatahes hea valik need tekstid sinna vahele panna, sest pärast kolme ränka juttu-lühiromaani ning enne pikka ja morni lõpulühiromaani, on need kaks juttu enam kui hädavajalik hingetõmbepaus.

Kogumikule nime andnud pikem lühiromaan „Eikeegi ja ilma nimeta“, mis moodustab raamatu mahust pea kolmandiku, läks minu jaoks pisut raskelt ja nurgeliselt käima. Kujutatud ühiskond tundus pisut jabur ja ehk isegi ebareaalne. Kuid lugu arenes ja mingil hetkel märkasin, et keeran vaid usinalt lehekülgi. Samas, kui sisse elasin, siis ikka täiega nautisin olematu tütarlapse kulgemist sõgedas ühiskonnas. Eraldi tahaks veel ära märkida maitseka lõpu, kus Svjatoslav Loginov mõtles välja ja pani kirja vist ainuvõimaliku lõpu, mis poleks totter või labane.

Kas kogumik „Eikeegi ja ilma nimeta“ annab vähegi pädeva ülevaate Svjatoslav Loginovi ulmelisest jutuloomingust? Annab küll. Jah, siit puudub fantasy ja õudus, aga kolmesajale leheküljele kõik niiehknaa ei mahu. Märksa olulisem on, et valik on korralik – kui jätta kõrvale kaks laastu raamatu alguses, siis ülejäänud jutud-lühiromaanid on kõik korralikul tasemel tugevad ulmetekstid.

Kui nüüd pisut viriseda tahta, siis mind tegi tegi nõutuks Arvi Nikkarevi otsus tõlkida sõna „miraakel“ lihtsalt imeks. On jah võõrik sõna, aga niisama võõrik oli see ka vene keeles. Ka häiris mind sõna bomš kasutamine lõpulühiromaanis. Jah, eestikeelne vaste „prükkar“ päris ei sobinuks, niisamuti ka „paadialune“. Samas, tõlkimine on vahendamine ning ma ei ole kuigi kindel, et vene keelt mitteoskav lugeja üldse teab sõna „bomš“ tähendust. Ilmselt peab taoline lugeja seda Loginovi leiutatud sõnaks, mis poleks ju ka vale, sest täpne termin on ju „bomž“.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi Svjatoslav Loginov on ulmekirjanik ja seda ilma igasuguse kahtluseta, pole tema loodu ehk päris traditsiooniline ulme. Mehe jutud pole nohikute lohutuslood, mida suur osa ulmet kipub olema ning mida paljud lugejad ka ootavad. Tekstid on realistlikud, ajuti suisa naturalistlikud, on karmid ning lõppude õnnelikkus on samuti enam kui vaieldav. Lõpud on aga leidlikud, niisama leidlikud on ka loodud maailmad. Nimetasin lõigu alguses Loginovi ulmekirjanikuks ning kuigi ta teostes on ulmet tihti päris vähe, on ulmel seal oma oluline roll ning autor on ulmelise keskkonna ja ideestikuga korralikult vaeva näinud. Ja see ongi ju hea ja eheda ulmekirjanduse eesmärk.

 

Eikeegi ja ilma nimeta

Svjatoslav Loginov

Tõlkinud Arvi Nikkarev

Skarabeus

2020

304 lk

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0933)