Ma ei taha saada Reaktori juttude püsiarvustajaks, aga kui eelmine kord kurdeti, et tagasisidet ei taheta anda, siis mõtlesin, et panen Erektori jutud paremusjärjestusse.


12. koht: S. von Avi „Coitus interruptus" 2/10

Kirjanduse eesmärgiks kõige üldisemalt peaks olema see, et inimene loeb ... ja saab mingit sorti naudingu. See oli ainus jutt, mida ma ei suutnud läbi lugeda, umbes kolmandiku peal jäi katki ja see, mida lugesin, ei meeldinud mulle mitte üks põrm, nii et viimane koht on väljaspool kahtlust.

11. koht: Peeter Helme „Roosa tähe sära" 3/10

Ma pean end hea fantaasiaga inimeseks, aga ei suutnud kujutleda, mis peaks ühiskonnas juhtuma, et heterosuhe kriminaliseeritaks. Näiteks Martin Jaanuse märtsinumbri jutus „Kes, kurat, selle pistiku  välja tõmbas?" on heteroseks marginaliseeritud ja heterode jaoks on oma baarid, nii et tänapäevaga  võrreldes on homo- ja heteroseksuaalsus positsioonid vahetanud, aga Jaanuse jutus pole heteroseks siiski karistatav. Helme astub veel sammu edasi ja tekib tohutu loogikaauk: mis eesmärgiga heterosuhted kriminaliseeriti ja missugused poliitilised jõud seda toetasid? Aga kui kõik selle loogikaauguga seotu välja lõigata, siis ... ei jäägi midagi järele. Lugu olnuks parem, kui homo- ja heteroseksi positsioonid vahetataks ja jutt toimunuks ühiskonnas, kus homoseks on karistatav, näiteks NSV Liidus või Natsi-Saksamaal või minupärast kõrgtehnoloogilisel Tsaari-Venemaal. Siis saaks jutt olenevalt realisatsioonist 4-5 punkti. Umbes sel tasemel oligi Helme järgmine jutt „N nagu nemad", aga Helme esimese Erektori jutt „FF" oli veel tüki parem.

10. koht: Laura Leto „Neitsinahk" 3/10

Ulmeline osa on väga väike, peaaegu polegi teist. Järele mõeldes nii-öelda pika hambaga nõustun seda siiski ulmeks pidama, aga sel juhul on lõpp vale koha peal, jutt pidanuks olema pikem. Kui autor ehk mõtleb, et igaüks oskab isegi ette kujutada ja vahet pole, mis edasi sai, siis on ikka vahe küll, siin ma pean veaks, et jutt nii vara lõppes. Ulmelise osa väiksus paneb mõtlema, kas saaks juttu käsitleda realistlikuna. Sel juhul poleks lõpp tingimata vales kohas. Emast ja tütrest koosnev pere, kus ema käib kaugsõiduautojuhtide juures prostituudiks ... Ei, ei, see jutt on nõrk nii ulmena kui realismina.

9. koht: Diana Ostrat „Vaatleja" 3/10

Ulmeline osa on nõrk, mitte midagi ju ei juhtu. Järelikult tuleb seda käsitleda realistliku olukirjeldusena. Kõik tegelased kannavad uelsi nimesid, järelikult on tegu Walesi kommuuniga. Kõik selle liikmed seksivad omavahel, aga kommuunis väikseid lapsi pole, keegi ei jää rasedaks, ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid, ei karda ega looda rasestuda, järelikult on tegu pedekommuuniga. Ma ei tunne uelslasi ega pedekommuune, võib-olla seal elataksegi niimoodi? Selge on, et selles kommuunis pole kombeks küüsi ega juukseid lõigata, mistõttu mõned seal on üsna karvased. Kommuunidel on vahel imelikud nimed, näiteks mootorratturite jõugud on „Põrguinglid" ja „Bandidosed", see kommuun nimetab end „Tulihuntideks", mis on igati äge nimi. Oot, kas ma kohtasin peategelaste vaimset arengut? Siiski mitte, see oli soovunelm. Ulmena on see jutt täiesti äpardunud, realistliku olukirjeldusena Walesi pedekommuuni elust nagu oleks midagi, aga mitte eriti. Ostrati septembri Reaktoris ilmunud jutt „Esimesel väraval" oli pisut parem, sest midagi toimus, ehkki see on endiselt pedekommuuni olukirjeldus, ja esimese Erektori jutt „Lumetorm" oli veel parem: lisaks sellele, et midagi toimus, ei saa seda lugeda realistliku olukirjeldusena.

8. koht: Tim Hornet „Kui kanad vaikivad" 4/10

Katsume selle jutu kokku võtta ühte lihtlausesse: „Litsimaja värbab seksiroboti." Kuulge, see jutt on aegunud. See jutt oli juba 50 aastat tagasi aegunud. Ta olnuks aktuaalne 80 aastat tagasi. Vahepeal on humanoidsete robotite kasutusvõimalused igapidi läbi uuritud. Muuski osas – no ei ole tänapäevane jutt, enamikus maailma maades on litsimajad kaotatud või ise kadunud, tegelaste omavahelised suhted ei ole tänapäevased. Eespool arvustatud juttudega võrreldes – midagi toimub, see on ulme ja jutt ei koosne loogikaaugust.

7. koht: Manfred Kalmsten „Ei inimene ega mutant" 4/10

Ilmne on soov luua mastaapset, isegi eepilist teost. Algus ja keskpaik olidki head. Hetkeni, mil Hagen otsustas Kütti rünnata. Mis andis alust arvata, et Kütt valetab? Mis kasu too valetamisest saanuks? Kui Hagenil õnnestunuks Kütt tappa, mis kasu ta sellest saanuks? Tal polnud mingit plaani, mida Küti tapmise järel teha! Küti ründamine oli nii strateegiliselt kui taktikaliselt üliloll ja Hagen maksiski lolluse eest eluga. Mind huvitab, mis saanuks, kui Kütt rääkinuks tõtt, kui Hagen usaldanuks teda, kui nad jõudnuks 13. sektorisse ... See võinuks olla eepiline õnnestumine. Võrdluseks mainin, et see jutt oli parem kui esimeses Erektoris ilmunud „Igavese talve piiril", mille peamine voorus oli lühidus.

6. koht: Agrafinija Ihamaru „Veenusekingu fauna ja Fraunhoferi refraktor" 4/10

Nagu Kalmsteni, nii ka Agrafinija jutt lõppes pettumusega. Ei saanudki teada, kust tulnukad tulid ja mida nad tahtsid. 6. ja 7. koht olid umbes ühe pulga peal. Erinevus oli selles, et kui Kalmsten lubas midagi suurt, siis oli ka pettumus suur, aga Agrafinija ei lubanudki midagi ja sellepärast polnud pettumus suur. Ahjaa – Agrafinija idee oli enneolematu. Niisuguse tobeduse peale annab ikka tulla.

5. koht: Meelis Looveer „Kummituslik armastuslugu" 5/10

Vaat see oli juba jutt, mis ei jätnud halba maitset suhu. Toredad peategelased olid ja tore idee, minu jaoks uudne. Inglise kummitusjutu õhustik oli hästi tabatud. Ainult nendes pole seksi ja minu jaoks langes see stiilist välja. Parafraseerides Vildet: vahepeal nagu täitsa meeldis, aga siis – tolksti – see imelik pisuhänd. Kui seksistseenid oleks tõmmatud palju tagasihoidlikumateks, olnuks hinne paar pügalat kõrgem. See tähendanuks kohta esikolmikus. Ma saan aru, et Erektor, aga ...

4. koht: Miina Vagiina, Uku Õnnetõlv „Gise lunastus" 6/10

Mulle meeldis peategelane, kes püüab kõigest hingest, aga kellel kõik kukub imelikult välja ja kes püüdlustest hoolimata järjest enam alla käib. On ütlus, et halb ulmekirjanik kirjeldab autot ja hea kirjeldab liiklusummikut – siin saabki võrrelda autot kirjeldanud Tim Hornetit ummikut kirjeldanud Miina ja Ukuga. Nende esimese Erektori jutt oli sama kirjandusliku tasemega, huumorit vähem, seksi rohkem, aga ma mõtlesin sisimas kogu aeg, et neil kahel lool on ühine peategelane. Arvan seda praegugi.

3. koht: Ritchie Walken „Otsi mind orbiidilt" 6/10

No see idee oli küll minu silmis enneolematu. Tegelikult 3. ja 4. koht läksid jagamisele, paremusjärjestuse otsustas varjunimi. Muus osas olid sarnased jutud, kumbki autor polnud asja väga tõsiselt võtnud. Sugunui Z!

2. koht Rosanna Padus „Me peame rääkima seksist robotitega" 7/10

Padus avaldas jutu esimeseski Erektoris. Ega see kriitikutelt suurt kiitust saanud, aga mina ei öelnudki välja, et mulle meeldis Paduse esimese Erektori jutt ja meeldis seegi. Mina olen potentsiaalne Paduse fänn. Padus teab, millest kirjutab, ja teeb seda vigadeta. Ja veel, see on täiskasvanud inimese jutt. Algab rahulikult ja aeglaselt, aga kärts-mürts ei jää tulemata. Mõned lugejad, nagu selgub, väsivad siiski enne ära ega jõuagi lõpuni – Balzaciga täpselt sama lugu.

1. koht Andrei Samoldin „Daša" 10/10

Aeg-ajalt avaldab Reaktor vene kaasaegset kirjandust. Reaktor ei ütle, missugune lugu on eesti autori looming ja missugune tõlkekirjandus, selles osas on Algernon parem. Mulle polnud Samoldini nimi varasemast meelde jäänud ja ma võtsin seda kaasaegse vene kirjaniku tõlkena, kuni kogemata klõpsasin autori nimel... Oi-oi, eesti oma autor! Aga jutu kirjanduslik tase on niisugune, et kui mulle öelduks, et mõne vene ulmeauhinna, näiteks Stardi või Stranniku viimane laureaat, oleksin otsekohe uskunud. Kohe Samoldini jutu järel on katkend Strossi romaanist – sedagi võrdlust ei pea häbenema. „Dašale" ei oskagi ma midagi ette heita, vaadake punktivahet esimese ja teise koha vahel. Tegevus toimub kõrgtehnoloogilisel Tsaari-Venemaal ja mul on hea meel, et Samoldin oma järgmisegi jutu tegevuskoha samasse maailma pani. Jah, Samoldin – see nimi tuleb meelde jätta.

Ja lõpuanekdoot. Nooruses õppis Friedrich Schiller harfimängu. Kord ütles talle keegi tuttav: «Te mängite harfi nagu kuningas Taavet, ainult mitte nii hästi.» «Aga teie,» vastas Schiller pikemalt mõtlemata, «otsustate selle üle nagu kuningas Saalomon, ainult mitte nii arukalt.»

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0416)