Peeter Helme – N nagu nemad

Asjaolu, et ma hakkasin kuskil mõned head lõigud enne selle välja ütlemist kahtlustama, kes on need Nemad siin postapokalüptilises maailmas, ei tee juttu miskitpidi kehvemaks. Võibolla olnuks ootamatum kui Nemad pärinenuks sootuks teisest allikast kui antud juhul geneetikalaborist... Jah, selline veidi umbmäärane, ma tean. Ei taha palju ära anda.

Kui kritiseerida midagi, siis ilmselt seda, et suurem osa jutust ongi peategelasest majori tagasivaade, et mismoodi, siis Nendega oli. Käesolevas hetkes, jutustuse kaasajas ei toimugi suurt midagi. Seetõttu on ehk natuke igavavõitu. Puudub nö positiivne programm. Aga kas ilmtingimata peabki?

Ladusalt loetav lugu. (8/10)

 

Andrei Samoldin - Kevadhommik Setomaal

Nagu pealkirjast oletada võib, ongi tegu eeskätt fragmendiga, olustikupildiga. Annab see pildike meile infot, et siinkandis on miski eriliselt rõlge feodaal-religioosne-tehno-düstoopia. Eksisteerivad (kas iseseisvalt või osana millestki suuremast kooslusest, kuid ometi killustunud) Eestimaa ja Liivimaa kubermangud; samas on Petseri (Seto) kuningriik ka pildil.

Põhiprobleemiks on Setomaa kaitsmine igasuguste „ebapuhaste“ nähtuste vastu, mis mujal maailmas (eeskätt siis Eestimaal) näikse vohavat. Samoldin on võtnud paar ideed ja keeranud need mõnuga üle võlli ja siis veel paar korda. Seda nii nende „ebapuhaste“ nähtuste osas kui Setomaa võitluses nende vastu. Ma mõtlen, et ilmselt ei pruugi autori valitud satiir olla kõigile meelepärane, kindlasti pole see miski ilulev tilulilu. Võrdlemisi võigas jutt tegelikult. Aga paneb mõtlema (vähemalt mind) päevakajalistel teemadel.

Mida öelda „nurina“ poolelt... Ma saan absoluutselt aru, et eesmärk polnudki (lühi)romaani kirjutamine. Muidu ju võinuks teha tagasipõikeid teemal, kuidas maailm selliseks muutus ja kuidas olid asjalood Timuka-Tepo lapsepõlves (et miks just seesugune amet) ja mida see ajakirjanik Sven-Kristi seal asjatas, kust ta kinni võeti ja mis värk selle Jaromilliga oli ja mis kõik veel. Ja üleüldse – see on ju sissejuhatus. Mis siis nüüd edasi? Nii et jah – üldiselt mõjub see lugu justkui esimene peatükk kahest või kolmest, mis kokkuvõttes jääksid ikkagi lühiloo piiridesse, kuid moodustuks natuke suurem ja terviklikum pilt. Hetkel on vägisi selline tunne, et parimal juhul on mulle antud pool ja võibolla isegi ainult neljandik. Lugeja minus nõudis häälekalt lisa. (8/10)

 

Tim Hornet, Kriza – Veel üks lahing, tibuke!

„Kogu see kuradima missioon oli üks kaos teise otsa.“ Kuidagi sobib mu jaoks see lause tagantjärgi kogu jutu iseloomustuseks võrdlemisi tabavalt. Loen – ja mingit arusaadavat tervikut ei tekki.

 

Erkki Viljarand – Tundes kurja hingust

Tahab olla (üritab? tegelikult ongi?) õudusjutt. Kuri deemon omandab naise keha kuskil mõisas. Tulevad sinna uued elanikud. Üht-teist juhtub.

Jah – mulle see jutt ei meeldi, sest noh – see pole lihtsalt minu lemmikvaldkond. Stiililt tulevad meelde mõned palad Mahkralt, Kalmstenilt ja Ivanovilt. Püüdlikult sellises 18-19. sajandi vaimus tondijutt. Sõnaga – vanamoodne. Ma ei ole ilmselgelt sihtrühm. Ja autor ärgu lasku sellest ennast häirida.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0532)