Kui David Bowie oma sünnipäeval, 8. jaanuaril 2016. aastal, albumi Blackstar avaldas, oli see paras ootamatus, veelgi suurem ootamatus oli kaks päeva hiljem saabunud surmateade. Minu arusaamist mööda üks kuulsamaid Bowie biograafiaid Starman, mis eesti keeldegi tõlgitud, mingil veidral põhjusel aga põhimõtteliselt ignoreerib mehe näitlejatöid. Sest kuigi tuntuim on Bowie muidugi lauljana, siis on tema kontol ka arvestatav hulk filmirolle ja teleesinemisi. On isegi arvamusi, et kui David oleks ainult soovinud ja end näitlejakarjäärile rohkem pühendanud, siis ande taha ei oleks midagi toppama jäänud. Starmanis on aga paar pilti Davidist filmirollides ja poolteist lehekülge teksti poja Duncan Jonesi ulmefilmist Moon (2009).
Nii et püüan nüüd keskenduda Bowiele kui näitlejale. Ja seda käsitlust tundub olevat mõistlik alustada faktist, et David Robert Jones sündis 8. jaanuaril 1947 Londonis. Juba noore Davidi lauluhäält peeti piisavaks, tema tantsuliigutusi erksalt artistlikeks, ja olevat ta ka ukulelel päris kibe käsi olnud. Esimese bändi pani kokku 15-aastaselt, esimene album ilmus veel viis aastat hiljem. 1969 tuli välja laul Space Oddity, 1972 album The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars.
Ja kuigi aastaks 1976 oli Bowiel Ziggy Stardusti karakter Thin White Duke’i vastu vahetatud, siis Nicholas Roegi filmi The Man Who Fell to Earth elutähtsa missiooniga Maale saabunud tulnukat Thomas Jerome Newtonit mängima sobis ta suurepäraselt. Juba oma füüsise poolest – habras ja lumivalge nahaga. Vaadake või seda kaunist stseeni filmi alguses, kus värskelt maale kukkunud Thomas varjamatu naudinguga vett joob. Filmi kulgedes ja seisus, kus algselt väga lubavalt kulgenud missioon lootusetult rappa kiskus ja Maa teadlased kauge külalise peal järjest põhjalikumaid ja valusamaid eksperimente läbi viima asusid, muutus aga Thomase olek järjest eemalolevamaks. Tema keha võis küll vangis olla, aga oma peas oli ta kuskil hoopis mujal. Siinkohal on igaühel võimalik valida, kas uskuda selle efekti saavutamisel Davidi näitlejameisterlikusse või dopingust saadud abisse. Nimelt, Davidi enda sõnade kohaselt tarbis ta võtteperioodi ajal niipalju kokaiini, et filmist suurt midagi aru ei saanud. Samas, kaasnäitlejanna Candy Clark meenutab, et David lubas lavastajale, et võtteperioodi ajal „no drugs“ ja pidas oma lubadusest kenasti kinni.
Ühegi hilisema suurema filmirolli juures igatahes seda teemat rohkem ei paistnud mainitud olevat. Vähemalt siis mitte filmidega Merry Christmas, Mr. Lawrence, Tony Scotti The Hunger (mõlemad 1983) või Jim Hensoni Labyrinth (1986) seoses. Muuhulgas jäi samasse perioodi aga ka tagasilükatud roll Max Zorinina bondi-filmis A View To Kill (1985). Kui see produktiivsem periood anomaaliaks lugeda, siis pigem jäi tunne, et oma näitlemistungi sai David oma muusikavideotes ja lavapersoonides välja elada, ainult vahepeal mõnes kinofilmi kõrvalosas üles astudes või cameos vilksatades. See eksklusiivsus aitab aga ehk kaasa sellele, et need sutsakad paremini meelde jäävad. Olgu siis püstihullu FBI detektiivina David Lynchi müsteeriumis Fire Walk with Me (1992), Christopher Nolani erisoovil Teslana kahe rivaalitseva mustkunstniku vägikaikaveos The Prestige (2006), Pontius Pilatsena Martin Scorsese eepikus Last Temptation of Christ (1988), innuka madrusena püütonite piraadiseikluses Yellowbeard (1983) , moekõnni kohtunikuna üle keskmise naljakas komöödias Zoolander (2001). Neid ikka tuleb. Denis Villeneuve planeeris muuhulgas teda ka osatäitjaks filmi Blade Runner 2049 (2017), aga kuri haigus tuli vahele.
Tulles aga tagasi nende suuremate näitlejatööde juurde: vampiirifilmis The Hunger kehastab David vampiiri, kes leiab end ootamatult seisust, kus senini veatuna püsinud silmade ümber on tekkimas kortsud. Kes on näinud Tony krimifilmi Domino (2005), siis see on ehk kõige eredam näide mehe stiilist, kus visuaalne külg jääb sisu üle mõneti domineerima. Mis ei ole etteheitena mõeldud, vastupidi, sest kas saab veel olla suuremat maitsevääratust kui igasugusele stiilile vilistavat vampiirifilmi? Siin on meil aga voogavad kardinad ja Susan Sarandoni ja Catherine Deneuve’i lembestseen ning ümmarguste klaasidega päikeseprillidega Bowie. Thin White Duke. Silmale väga ilus.
Varalahkunud Jim Hensoni õrnalt lolitaliku hõnguga fantaasiaseikluses Labyrinth mängib David goblinite kuningat Jarethit, kes noore Jennifer Connelly enda lossi ümber laiuvasse labürinti seiklema meelitab. Oleneb muidugi, kelle käest küsida, aga üldine konsensus on, et tegemist on ühe mehe parima näitlejatööga. Sarnaselt maale langenud tulnukaga jäi mulje, et ega ta tegelikult väga näitlema ei pidanudki. Pigem ta lihtsalt oli. Ja sobis sellesse muinasjutumaailma täpselt niimoodi. Lihtsalt olles. Võib muidugi vaielda, kumb on parem näilteja, kas stanislavskilikult oma rollile lähenev professionaal või asjaarmastaja, kes lihtsalt ilmub võtteplatsile ja mõjub veidi naeruväärsele kostüümile vaatamata ikkagi ehedalt. Eheda goblinite kuningana. Aga kes on seda üdini positiivse tunde jätvat filmi näinud, siis proovige sellesse rolli Robert DeNirot või Tom Hanksi ette kujutada.
Minu jaoks suurim probleem Davidi kui näitlejana ei ole aga üldse see, kas ta nagu päris päriselt näidelda oskas, vaid hoopis tema hääles. Kõike muud saab meigi ja kostüümidega peita, aga häält sedasi moonutada, et sealt üldse Bowiet läbi ei kõlaks, no ei. Mis kombineeritud mehe eneseteadlikkusega loob selle ootuse, et kohe läheb lauluks. Ta on lauljana sedavõrd oluline suurus, et mina vaatajana ei suuda teda puhta näitlejana võtta. Mis ilmselt on põhjuseks, et ma ise goblinite kuninga rolli mehe parimaks osatäitmiseks pean. Sest seal sai ta ka laulda. Vallatult hoogne Magic Dance ja igatsev As the World Falls Down kahe näitena.
Samas vaimus jätkates tuleb ka Absolute Beginners (1986) ära mainida, kus Bowie kõrvalosas üles astus ja teemalugu esitas. Aga neid filme ja sarju, kus põhilugudena Space Oddity ja Fame ja Young Americans ja Starman ja Life on Mars? ja Heroes ja ... mina kokku lugeda ei jõua, imdb.com-i andmetel on neid 752. Peab uskuma. Tundub rohkem.
Selle minu poolt õhku jäetud näitlejameisterlikkuse küsimuse otsustab tegelikult ära John Merricki elule tugineva lavastuse Elephant Man salvestus. Erinevalt David Lynchi filmiversioonist on lavastuse John grimeerimata, nii et Davidil ei ole siin näitlejana millegi taha peituda. Kel aga ajaga kitsas, siis kõige konsentreerituma laulva näitleja etteaste teeb David sarjas Extras.
Ja kui tavaliselt lõpetan ma siinkohal mingi sooviga sünnipäevalapsele, siis praegu soovin ma meile kõigile, et kuna see müstiline eluloofilm Starman, kus ühtegi Bowie enda laulu ei kõla, olevat juba põhimõtteliselt valmis, siis et kunagi saaksime ikkagi ka sellise, kus kõlavad need lood, mille pärast Bowiet armastatakse.
