Mõneti imekspandav, et ulmeajakirja Reaktor eestvedajad on järjekorras viienda kogumikuni jõudnud. Aastate möödudes on algajast katsetajast saanud veidi lihvitum helmes, kui te mu prantsust vabandate. Nagu tavaks on saanud, valib toimetus kindla perioodi jooksul veebiajakirjas ilmunud juttude hulgast välja nende meelest parimad, mis leiavad seejärel tee paberile. Kogumik sisaldab kümne erineva autori lugusid ja tuntud tegijate kõrval nagu Maniakkide Tänav, Heinrich Weinberg, Mairi Laurik või Joel Jans saavad sõna ulmeringkonnas vähetuntud või lausa uustulnukad. Kui esimeses Tuumahiius võis leida ühelt autorilt mitmeid lugusid, siis praegune lähenemine – üks autor, üks jutt – on minu arvamuse kohaselt igal juhul eelistatud. Olgu nii produktiivne ja kvaliteetne autor kui tahes, kõik saavad võrdse kohtlemise ja lisaks pakutakse lugejale eripalgelist kogemust, kuna paratamatult on ühe inimese looming varasemaga sarnane. Pealegi saavad nii pildile uued kirjutajad, kes võivad mõne lugeja arvates olla ehk isegi kogumiku pärliks. Värskeks sõõmuks või oodatud vihmavooks varasuvisest läppusest kurnatud eestlastele praegusel perioodil, maitsed on erinevad.

Kui rääkida veel kogumikust üldiselt, siis viies number on vahetanud kirjastust, kuid see ei ole vähendanud küljenduse ja kujunduse kvaliteeti. Lummuri esimesed raamatud olid omade vigadega, aga nüüdseks on mähkmetest välja kasvatud ja õpitud. Kristjan-Jaak Rätsepa keeletoimetus, Virge Ilvese küljendus ja Meelis Krošetskini taas kord hea kaanepilt annavad kokku silmale kena ja hästi loetava tulemuse. Kiidan veel ka loobumist ajalehelikust teksti tulpadeks jaotamisest. Palju meeldivam on normaalse laiusega teksti lugeda ja üldmulje on kuidagi raamatu kujul olevale antoloogiale sobilikum.

Kümme juttu pooleteist-aastasest perioodist (jaanuar 2018  - juuli 2019) ei ole palju, kui võtta aluseks, et selle aja jooksul on Reaktor avaldanud umbkaudu 60 algupärandit. Tulemust saab võrrelda Ulmeühingu poolt koostatud jutuvõistluse valimiga, kus samuti kümme paremat raamatukaante vahele seatakse. Umbes selline (60-80) võiks olla mõistlik mass tekste, mille seest head lood välja kooruvad. Kuna valijaid on antud Tuumahiiu puhul neli, siis on ehk kaetud laiem maitsete spekter ning tulemuse keskmine kvaliteet kõrgema skooriga. Pean subjektiivselt nentima, et kümnest kaheksa puhul olin nn Reaktori žürii otsusega üldjoontes nõus. Seda öelnuna ei anna ma hinnangut nende kahe kirjatehnikale, stiilile või oskamatusele. Minu valik Reaktori lugude varamust oleks ilmselt olnud nende osas teistsugune, aga see on täiesti normaalne, et eelistan oma tassist teist marki teed limpsida. Nüüd aga lugudest endist ka.


Marika Piip – Üksi

Norra põhjaosas aset leidev õudulugu, kus peategelasest nooruke naisterahvas aitab pere eemalolemisel võõrastemaja käigus hoida. Selgub, et pealtnäha idüllilise Norra rannikulooduse ja omapäraste külaliste kõrval peidab maja midagi saladuslikku. Kui ma õigesti mäletan, osales see jutt ka viimasel jutuvõistlusel, kuigi esikümne hulka ei mahtunud. Tegelase läbielamisi, olustikku ja sündmustiku vaikset lahtikerimist oli selle lühikese loo puhul korralikult edasi antud. Ma arvan, et probleem võis olla mitte A-st B-ni kulgemine, vaid see B tagasihoidlikkus, mis võis hindajaid õlgu kehitama panna. Samas kirjanduslik teostus on lool iseenesest väga hea ja on rõõmustav, et Eesti ulmeautorite ring üha laieneb. Tuult tiibadesse uute ulmelugude jutustamisel!

Kadri Umbleja – Kollaborant

Tegemist on autori esimese ulmejutuga, mis sarnaselt viimasel jutuvõistlusel 3.-4. kohta jaganud looga “Siis, kui nad tulid…” kajastab sõjaga (antud juhul täpsemalt vastupanuvõitlusega) seotud psühholoogilisi läbielamisi, suhteprobleeme ja õuduseid. Umbleja valdab hästi teemat, mis kumab tekstist selgelt välja. Lohutu lugu, mis paneb mõtlema, ja lõpustseen, olles küll väga visuaalne või filmilik, kõrvetus mõneks ajaks teravalt mällu. Võib kritiseerida, et olustikupilt ja ulmeline element ei olnud kuigi kandev või oluline, aga mulle siiski meeldis.

Maniakkide Tänav – Tähed täis surma

Tänavile omaselt hoogne, militaarne ja küberpungilik jutt, mis ei tundu hetkeksi peatuvat, sest juhtub palju, kuna mastaap on lai ning tegevustik väga mahukas. Peategelane on digitaalteadvusena kandnud juba tuhande aasta jagu erinevates kaevandusmasinates rügades karistust, kui ühtäkki humanoidsed tulnukad ta vabastavad. Ees ootab pingeline põgenemine ja kohtumine uute ning vanade sõprade või liitlastega. Teades tausta, et autoril on ilmumas antud maailmas romaan või lausa sari, siis võib antud lugu võtta kui tempokat sissejuhatust millelegi suuremale. Uudishimu tekitamiseks sobilik kraam tuntud headuses.

Miikael Jekimov – Muld ei hoia

Võiks öelda, et tegu oli ühe tõeliselt häiriva etnoliku õuduslooga, kus elus palju kaotanud taluperenaine peab rinda pistma millegi kohutavaga. Hästi teostatud, mõnus sõnakasutus, painav õhustik ja hea lahendus. Tuleb nõustuda Kristjan Sanderi öelduga BAAS-is, et sobilik kraam mõne Eesti kvaliteetse õuduskogumiku tarbeks. Tugev sooritus ja minu meelest üks paremaid jutte antud kogumikus.                                           

Heinrich Weinberg – Vaikust ja rahu

Tsiteerin enda BAAS-is kirjutatut: /--/ Weinbergi kohalik õuduslugu räägib ühest nn kontorirottide seltskonnast, kes otsustavad ette võtta väikese retke Kaansoo keskel asuva soojärve saarekesele, et seal onnis mõnusalt öö veeta ja romantitseda. Retke käigus avastame koos tegelastega, et soos ei ole asjad kõik päris nii nagu peaks. Lugu ise algab rahulikus tempos ja loob õuduslooks vajalikku atmosfääri. Kuid ei maksa arvata, et leiame siit tüüpilise etnosugemetega rupskiloo või painajasteri. Peagi suubume müstikalt Weinbergile tuttavliku teadusulme valdkonda, mis jällegi pole miinus. On tore tegelastega koos avastada, et asjadel on täiesti loogilised seletused. Oma ülesehituselt meenutab see veidi Joss Whedoni "The Cabin in the Woods" filmi, kus samuti nii öelda klassikaline õuduslugu pöörab ühtäkki hoopis millekski muuks. /--/ Jutustada Weinberg mõistab, vahest (antud) loo lõpetamise osas jääb veidi nagu midagi puudu või on liigset. Üldjoontes oli siiski väga lobe lugemine ning autor võiks julgelt proovida õudusžanris veelgi sügavamat vagu künda.

Joel Jans – Taevatrepi punased astmed

Kui see Joeli lugu oleks viimasel jutuvõistlusel osalenud, saaksime seda suure tõenäosusega “Täheaeg 18” (2019) antoloogiast lugeda. Siin on olemas huvitav butafooria (mis sest, et levinud troop), usutav tegevus ja lahti kirjutatud motiivid. Kuigi kohe loo alguses sooritab peategelane moraalses mõttes väära teo, näeme sündmustiku arenedes, et kõik ei ole nii must-valge kui alul võiks arvata. Kuna autor annab võimaluse tegelasele kaasa tunda, ei täitu lugeja tuima ükskõiksusega, kui järgnevat tegevust ja möllu jälgima sätib. Jutus on mõned väikesed tehnilised ja loogilised möödalaskmised, mida saaks testlugejate abil siluda, aga sellest hoolimata tubli töö.

Laura Loolaid – Öö laulupeomuuseumis

Antud autor ei ole eesti keeles veel kuigi palju avaldada jõudnud ja enamasti keskendub Loolaiu looming teadusulmelisele kosmootikale. Seetõttu oli antud lugemine mulle tõsiseks üllatuseks. Sättung, kus terve naiskoor on peategelaseks ja peab sõna otseses mõttes rinda pistma zombidena esinevate papa Jannseni ja Koidulaga Tartu Laulupeomuuseumis, on ideena niivõrd hullumeelselt jabur ja samas ka lahe. Mõneti ootamatus rupskiooperis ei hoidnud autor end tagasi, vaid keeras vindi peale kõigele, mis kätte (või pigem pähe) sattus. Antud jutt on muidu tõsise kogumiku lugude seas vaat et ainus humoorit sisaldav teos. Ma usun, et õudusžanr ei ole Loolaiu jaoks esimeseks valikuks, aga midagi sellist võiks täitsa veel lugeda.

Mairi Laurik – Kaks pistet rebase jalga

Lauriku jutt meenutas mulle stiililt sama autori romaani “Novembriöö kirjad” (2017). Seda mitte sisulisest küljest, vaid stiililt. Kahel erineval ajastul toimuva edasiandmist võiks täitsa võtta kui kirjade lugemist sündmustest, mis on aset leidnud ja mille põhjal saab lugeja aegamisi erinevates liinides laiali olevat tükid tervikuks kokku sätitada. Autoril on kogemusi sõnade omanäolise ja korraliku seadmisega, mistõttu suudan täitsa vabalt ühe ERM-is töötava tegelase uuringutesse sukelduda. Siit ei maksa otsida tempokat tegevust, vaid mõtlikku endasse ja ajalukku süübivat kulgemist. Ma arvan, et antud jutt võiks hästi sobida näiteks “Loomingus” avaldamiseks.

Ander Skarp – Inimlik eksimus

Tegemist on autori esimese paberile jõudnud jutukesega, mis ei ole üldse halb. Lugu ühest tehismõistusest, mis enda olemasolu teadvustab ja tahab midagi suuremat korda saata. Kogumiku kõige lühem jutt on edasi antud peategelase sisemonoloogi ja kirjeldustena, mis jätab hea mulje tervikust. Kindlasti võiks sellest pika ning tegevusrohke heietuse kirjutada, kuid ulmelise idee edasiandmine on siin hästi õnnestunud. Mina isiklikult oleksin vist ühe teise Skarpi loo antud kogumikku valinud, aga see ei tähenda midagi. Konkreetne ja hea jutt!

Helina Ravasoo – Musta reede söömaaeg

Pean ütlema, et kogumiku viimane lugu ei olnud päris minule. Peamiseks probleemiks minu jaoks oli ilmselt liigne stseenilikkus ehk et jättis mulle mulje kui ühest kavandist või visandist. On selline tegelaskond, on selline olukord, on sellised reaktsioonid, aga see ongi kõik. Mulle jäi siin millestki puudu – oli see siis ulmelise elemendi parem lahtikirjutamine või tegelaste areng – aga siin oleks vaja kõrvaltvaataja pilku ehk ulmesuunaga toimetajat, kes paluks üht või teist kohendada. Samas võiks antud autori loomingut lugeda veel, kui vähegi ette satub. Viimane lugu pani mind üldisemalt mõtlema, et kokkuvõttes oleks huvitav lugeda kogumiku koostajate mõtteid, mis viisid ühe või teise loo valikuni, nagu seda sai viimase jutuvõistluse puhul lugeda.


Koostajad: Joel Jans, Maniakkide Tänav, Triin Loide ja Jüri Kallas

 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.9812)