Ja siis oligi see päev käes. K-päev, nagu ajakirjandus enda meelest teravmeelselt teatas. Kontaktipäev. Jah, muidugi olid NASA teadlased andnud aastate eest ühe pressikonverentsi, istunud tähtsate nägudega pika laua taga ja seletanud, kuidas pärast aastatepikkust uuringut võivad nad nüüd täiesti kindlalt väita, et sadade valgusaastate kaugusel asuva tähe valgusspektri pikaajalised uuringud on andnud ühemõttelise kindluse – spektris sisalduv gaaside valik ja nende omavaheline protsentuaalne vahekord ei jäta ruumi ühelegi muule tõlgendusele peale selle, et tähe ümber tiirlev planeet sisaldab orgaanilist elu. No ja siis, küsis endalt väike osa inimkonnast? Suur osa inimkonnast ei küsinud midagi, vaid rühmas edasi, tegeles igapäevamuredega.

Kuid see oli teine aeg ja teise kaalukategooria uudis. Midagi, mida järgnevaga ei anna võrreldagi. Sündmused hakkasid siis, kui Kuiperi vööd regulaarselt kammiv ning aegajalt ikka ja jälle uusi väikeplaneete avastav teleskoop märkas objekti, mis oli isegi Päikesesüsteemi pimeda ja vähetuntud ääreala jaoks liiga pisike ja liiga kiire. Oli õigupoolest täielik ime, et objekt üldse avastati. Kuid Rubini observatooriumis leidus keegi piisavalt nutikas kuvari taga istuv astronoom, kellel oli õnneks piisavalt vaba aega, et teha ise täiendavad arvutused ning paluda kolleegidelt maailmast teha kontrollmõõtmiseid. Need kinnitasid leidu ja asi läks huvitavaks.

Peagi suunas parv teisi Maal ja selle lähiümbruses asuvaid tehissilmi oma pilgu pimedusse, et märgata seal kuuetunnise ajanihkega toimuv kiire, kuid ilmselgelt mööda sirget toimuv liikumine. Mõni päev hiljem oli eri observatooriumides käimas juba täiemõõduline sagin. Teleskoope keerati ümber, arvutid koostasid keerukaid simulatsioone ning esialgne info tilkus ka ajakirjandusse, kes avaldas mõnuga skandaalihõnguliselt pealkirjastatud artikleid tulnukate sissetungist, inimkonna esiajaloos eksisteerinud supertsivilisatsioonist jäänud kosmoselaeva avastamisest ja muud jama. Kuid parim oli alles ees...

 

„Olete kindel?” küsis Goddardi Kosmosekeskuse direktor Valchek tema ees seisvatelt astronoomidelt, kelle nägudelt oli küll võimalik välja lugeda palju – tundeid murelikkusest lapseliku elevuseni – kuid järeldusi teha seda raskem.

„Veelkord,” võttis sõna peaastronoom Gutierrez, „objekt on praeguseks 35 astronoomilise ühiku kaugusel – seega peaaegu Neptuuni orbiidi juures – ja me oleme kindlad: see on metallilis-keraamilise koostisega korrapärase silinderja vormiga ese, mis liigub stabiilsel kiirusel Maa suunas. Väljaspool kahtlust.”

„Ja me teame veel, et...,” tahtis üks Gutierreze sõnavõtu ajal närviliselt nihelenud mehike lisada, kuid direktor Valchek katkestas ta võimuka käeviipega. Direktor kortsutas kulmu, haaras NASA embleemi ja kirja „VALCHEK” kandva helesinise kohvikruusi järele, kuid peatus poolel teel. Ta toetas hoopis oma käelaba heledale lauaplaadile ja trummeldas sellel hetke sõrmedega.

„See on kosmoselaev,” lausus ta viimaks.

Tõdemus oli muidugi ilmselge. Nii oli arvanud juba esimesena arvutiekraani vaatama jäänud tšiili astronoom Rubini observatooriumis, nii olid arvanud Hubble kosmoseteleskoobi juhtimiskeskuse töötajad, nii olid arvanud SETI programmi inimesed, kui nad oma tehnika objektile suunasid ja nii olid muidugi arvanud kõik Goddardi töötajad, kes teemaga kokku puutusid – juhtkonnast kuni koristajateni, kes puhkepausi ajal kõige majas toimuva üle suure asjatundlikkuse, põhjaliku lugemuse ja, asjassepuutumatusest tuleneva rahuliku, õhinavaba väärikusega kohvipauside ajal arutlesid.

Kuid – mitte keegi neist ei olnud julgenud seda seni välja öelda. Või kui, siis vaikselt ja iseendale. Mitte aga niimoodi. Ex cathedra.  Jah, ajakirjandus oli spekuleerinud, jätkas seda senini ja pommitas ka teadlasi küsimustega, kuid seni olid asja uurinud astronoomid kõik väljendanud oma seisukohti ettevaatlikult, oletamisi, endale pääseteed jättes. Sest paljugi, mis võis ju olla – uus komeet, millegi poolt linguna päikesesüsteemi südamesse heidetud asteroiditükk või minikuu, lihtsalt mingi anomaalselt käituv kivike või, mine tea, võib-olla arusaamatul põhjusel ja tohutul kiirusel Maa orbiidilt minema pühitud ja nüüd tagasi koju suunduv tükk kosmoserämpsu...

„See on kosmoselaev, olgu ma neetud,” kordas Valchek uuesti ning keegi ei mõelnudki talle vahele segada ega väidet ümber lükata. „Hankige kogu kättesaadav info ja olgu see minu laual nii ruttu kui võimalik, tehke kõik täiendavad mõõtmised – kellel on vaja mingit lisaluba või -volitust, andku teada ja ta saab selle. Sama kehtib ka kõigi Goddardi alluvuses tegutsevate teleskoopide kohta – kõik selle asjaga tegelema! Ühtlasi tühistage puhkused ja kutsuge tagasi puhkusel olijad. Aga!” Valchek tõstis parema käe nimetissõrme, „tehke seda vaikselt – kes ikka puhkab kuskil Acapulcos või Hawaiil võibki sinna jääda, ajage kokku Marylandis ja ümbruskonnas elavad inimesed. Kas on küsimusi?”

Ruum elavnes kohe, kuid direktor Valchek vaigistas hääled uue käeviipega.

„Kui on küsimusi, esitage need oma tiimijuhtidele.”

Astronoomide vada jätkus, kuid seda puhku omavahel. Nad asusid toolide kolinal lahkuma.

„Kutsuge keegi mu assistent siia,” hõikas Valchek neile veel järele ja hetk hiljem seisiski Diane Larkin ta ees.

„Jah, boss?” küsis viimane muiates ja Valchek kõverdas suud.

„Diane, Diane,” pomises mees. „Kas sa tead, mis siin just juhtus?”

„Tavaline,” kehitas tumehallis pükskostüümis naine õlgu, „nohikud tahtsid palka juurde, nohikud ütlesid, et nad avastasid Teise Maa, nohikud ütlesid, et tulnukate sissetung toimub juba homme... Tavaline.”

Valchek raputas pead.

„Kusjuures,” muigas nüüd ka tema, „ma ise mõtlesin ka, kui nad Gutierreze kannul siia kogu kambaga sisse trügisid, et raisad tahavad raha mingi uue imevidina või kurat teab mille jaoks. Päriselt on asi palju hullem.”

„Hullem? Mis saab olla sellest hullem?”

„Nooh,” venitas Valchek, „sul on selle tulnukate sissetungi osas peaaegu õigus.”

„Et toimub homme?” ei saanud Larkin torkamata jätta.

„Mitte seda, aga kuue kuu pärast küll.”

„Oot, mida nüüd?”

Larkin haaras tooli, pööras selle seljatoega Valcheku poole ning istus sellele kaksiratsa, toetades käed seljatoele.

Valchek laiutas käsi, oigas pisut tehtult ja selgitas siis.

„No sa pole ilmselt viitsinud kõiki kõlakaid kuulata, mida siin juba nädalaid sosistatakse, aga Kuiperi vööst avastati üks huvitav objekt ja Gutierrez on kindel, et see on kosmoselaev. Mis liigub Maa suunas.”

Valchek jäi ootama Larkini reaktsiooni. Diane kortsutas korra kulmu.

„Ja kui Gutierrez on kindel,” tõdes naine pärast hetkelist vaikust, „siis see tähendab, et nii ongi, eks?”

„Jep, täpselt nii,” noogutas Valchek. „Pane mulle administraator Brinkman telefoni otsa.”

Diane Larkin noogutas, tõusis toolilt ja kõndis otsustaval sammul ruumist välja jättes Valcheki arutlema selle üle, kas ta tahab veel ühte tassi kohvi enne, kui põrgu lahti läheb, või ajaks see tal ainult südame pahaks. Ta ei jõudnudki otsusele, sest telefon juba helises ja Diane hõikas eestoast – „Brinkman! Ta tahab sinuga KOHE rääkida!”

 

Kuus kuud hiljem oli uudis kohe-kohe Maa orbiidile jõudvast tulnukate kosmoselaevast jõudnud ajada inimkonna hullumise äärele. Sellest oli saanud päevauudiste lahutamatu osa, paljud telekanalid ja ajalehed pühendasid sellele püsirubriigi, NASA ja teised kosmoseagentuurid pidasid igapäevaseid pressikonverentse, pidevalt pidid arengutest aru andma ka nende riikide juhid, kes asjaga otseselt seotud polnud. Muidugi ei jäänud maha ka meelelahutusmaailm: ulmefilmide kordused ummistasid tele-eetrit, „Kohtumine Ramaga” püsis kuude kaupa raamatumüügitabelite esikohal.

Buum vallandus hetk pärast seda, kui selle maailma vägevad tulid astronoomidest ümbritsetuna telekaamerate ette ning teatasid, et mitte lihtsalt ei ole mitu kuud tagasi Kuiperi vööst avastatud objekt maavälist päritolu kosmoselaev, vaid et sellega on loodud ka rudimentaarne kontakt ning – „meile on oodata külalisi,” nagu teatas NASA administraator Brinkman närviliselt naeratades.

See oli meediapomm. Meediatuumapomm isegi. Tuumapommm, mis – nagu paljud kergendatult irvitasid – hoidis ära järjekordse India-Pakistani sõja, mis võinuks vabalt muutuda päris tuumasõjaks, sest pole ju võimalik sõdida, kui see ajakirjandust ei huvita. Sest täpselt nii läks. Juba trükki saadetud ajalehed tehti ümber, veebiväljaannete uudisvood vahetati välja, telejaamad lasid eetrisse kavavälised muudatused ning kõigi huultel oli üks küsimus – millised nad on?

Vastust sellele paraku ei tulnud ega tulnud. Küll aga levisid vandenõuteooriad: seda varjatakse, sest nad on nii jõletud, või et neid pole siiski ikkagi olemas, või et nad on mingid mitmedimensioonilised elukad, kelle olemust me ei suuda oma tajudega vastu võtta. Ja nii edasi ja nii edasi. Keegi ei tahtnud rahule jääda ametliku seletusega, et suhtlemine käib arvutite vahendusel, kasutades keerulist kodeerimissüsteemi, mille kaudu püütakse esialgu üldse omavahelise suhtluse reeglid paika panna.

Aeg läks. Inimkonna huvi püsis raugematuna, mis omakorda pani meedianalüütikuid arutlema järgmise teema üle: kas inimkonna vastuvõtuvõimel on piire? kui kaua on võimalik ühte teemat ajakirjanduses esil hoida enne tüdimuse tekkimist?

Tüdimuse teket hoidis siiski ära küll tilkuv, kuid see-eest pidevalt tilkuv lisainfo. Ühel päeval teatasid tulnukatega suhtlema määratud rahvusvahelise kontaktrühma liikmed, et tulnukad on sarnaselt inimestele süsinikupõhise elulaadiga olendid. Mõni nädal hiljem tõdeti, et keeruka arvutisuhtluse tulemusel on tuvastatud, et tulnukad kasutavad tajumiseks samuti nägemis-, kuulmis-, kompamis-, maitsmis- ja ilmselt teisigi Maa elule tuttavaid meeli. Peagi osutus sensatsiooniks uudis, et tulnukate huvidki on inimestele selles mõttes sarnased, et kosmoses liigutakse uudishimust, eesmärgiga vahetada teavet ja kaupu. Seejärel informeeris kontaktrühm avalikkust sellest, et tulnukate arusaam teadusest on meie omale sarnane ning analüüsitoimkonda juhtiv teadlane lisas, et vähese laekunud info põhjal ei paista isegi nende kosmoselaeva ehituses olevat mitte midagi sellist, mille mõistmine ületaks inimvõimeid – isegi kui on üpris selge, et kasutatud materjalid ning mõnede põhimõtete rakendamine eeldaksid senisest väga erineva, äärmiselt kuluka ja keeruka infrastruktuuri loomist.

Kõik see küttis tagant inimkonna ootusi. Nii pidi Pentagon vastama ebamugavatele küsimustele, kas tulnukatelt laekuvat infot on plaanis kasutada sõjaliselt. Kohe seejärel võtsid sõna Hiina, Venemaa ja Prantsusmaa riigijuhid, kes nõudsid kõigi maailma rahvaste pariteetset kohtlemist suhtluses maaväliste olenditega. Ja samal ajal teatas Robert Zemeckis, et tal on plaanis teha järg 1997. aasta filmile „Kontakt”. Jodie Foster kinnitas seda. Steven Spielberg andis aga teada, et juba on alanud töö filmi „Viienda astme lähikontakt” kallal.

 

Tasapisi tekkis ka ettekujutus olendite üldisest välimusest – pea, keha, selle külge kinnituvad kaks jäsemepaari. Passipilte külalised siiski teele ei saatnud. Põhiline takistus oli kultuuriline, nagu seletas üks tulnukalaevaga suhtlema määratud teadlastest New Yorgis ÜRO peahoones antud pressikonverentsil.

„Lihtsustatult öeldes,” lausus doktor Vishnuvarthan oma abitust tunnistades, „ei suuda me neile öelda „palun saatke enda pilt” ja kui ka suudame, ei saa nad sellest aru. Neil paistab puuduvat kontseptsioon sellest, mis on pilt, milleks on seda vaja ja kuidas seda tehakse.”

„Kas nad on siis kirjalik kultuur?” küsis üks ajakirjanik, kuid doktor Vishnuvarthan oli taaskord sunnitud abitult käsi laiutama ja selgitama midagi nägemise kui kontseptsiooni laialivalguvusest.

„Meie sõnum jõuab nende arvutisse puhta teabena – bitid ja baidid – ning me ei tea, kuidas nad seda vastu võtavad ja dekodeerivad. Oleme küll proovinud saata infot eri viisidel, kuid erinevust me ei näe – nad saavad meie teated vastu, nad ka vastavad, kuid vastused jätavad kõvasti tõlgendamisruumi.”

Selline teadmatus ajas avalikkust üha enam elevusse. Kes nad sellised on – saavad aru ja ei saa ka? Räägivad endast aga pilti ei näita? Tahavad tulla külla, kuid on nii teistsugused?

Nüüd asusid sõna võtma vandenõuteoreetikud. Giorgio A. Tsoukalos teatas BBC Newsi otse-eetris esinedes, et Maa poole kihutavad tulnukad on loomulikult annunakid, kes tulevad siia planeet Nibirult vaatama, kuidas nende kasvama pandud seeme edeneb ning vehkis kaamera ees ka pildiga sellest, kuidas külalised tema ja „veel rühma teadlaste” hinnangul välja näevad.

Päev hiljem pidi doktor Vishnuvarthan lihtsalt ohkama ning tunnistama, et teaduse edasiviivaks jõuks ongi tõlgenduste mitmekesisus. „Kuid,” lisas ta rõõmsamal noodil, „peagi saame ise vastuse, sest külaliste saabumiseni on jäänud vaid loetud nädalad ja ettevalmistused nende vastuvõtmiseks on lõpusirgel. Me tahame näidata end oma parimast küljest!”

Järgnevalt piirasid ajakirjanikud inimkonna tipp-poliitikuid teades väga hästi, et rahvusvahelistel kohtumistel vaieldi tuliselt selle üle, kes, kus ja kuidas peaks tulnukaid vastu võtma. Kuid seda tehti pigem sõbralikult – tasapisi oli isegi ajakirjandus taibanud, et ees on midagi enneolematut ning kui meie liigi ajaloos on päev, mil tõesti näidata üles täielikku ühtsust ja anda endast parim, siis just see päev ongi kohe kätte jõudmas.

Viimaks oli ÜRO see, kes tegi teatavaks: tulnukate kosmoselaev maandub Alžeerias, Hammaguiris asuva prantslastest maha jäänud Armeedevahelise Erisõidukite Katsekeskuse kosmodroomil ning vastuvõtukomiteesse kuuluvad ÜRO peasekretär, Aafrika Liidu esimees, Euroopa Komisjoni esimees ning suurriikide riigipead ja neid saatvate kosmoseprogrammide juhid.

„Maailma päev,” kuulutas New York Times. „Inimkond!” õhkas õndsalt Süddeutsche Zeitung, „Miks maksab PMi reis Saharasse?” küsis aga The Sun. „Vladimir Vladimirovitš lendab Alžeeriasse,” teatas Kommersant.

Kõik olid valmis.

 

ÜRO peasekretäri muidu higist leemendav must nahk nägi välja nagu kuiv tuhk. Aafrika Liidu esimees nägi lihtsalt öö läbi magamata välja, sügavhallid rõngad silmade ümber, nägu loppis ja ilmetu. Euroopa Komisjoni presidendi kurnatud nägu ehtisid meeleheide ja laialiläinud meik. Hiina Rahvavabariigi presidendi ilmet oleks kõige parem kirjeldada kui kivistunut. USA presidendi nägu oli murenenud betoonikarva hall. Vene presidendi oma seevastu haiglaselt kollane. Võõrustaja rolli mängida üritav Alžeeria riigipea nägi samuti välja nagu poleks ta öö otsa maganud – sest nii tema kui teised pressikonverentsile kogunenud tipp-poliitikud polnudki seda teinud – kuid siiski püüdis ta kokutades öelda paar sõna. See ei tahtnud õnnestuda.

„Küsimusi, ehk?” pomises ta viimaks rabedas prantsuse keeles.

Kõrbesse püstitatud ajutises telgis istuvad ajakirjanikud olid samuti jahmunud ning kurnatud ja magamata. Küsimused, küsimused..., trummeldas neil peas. Mida küsida? Nad olid ju ometi kõike näinud. Algul õhtutaevasse tekkinud väikest heledat täppi, mis kasvas ajapikku heledaks täheks, muutus siis säravaks küünlaks, seejärel lõõmavaks tõrvikuks ning lendas siis kõrvulukustava üürgamise saatel üle Hammaguiri kosmodroomi maandumisraja ja plartsatas mõni kilomeeter eemal tulekerana vastu punast kõrbeliiva, lüües kõigi pealtvaatajate kõrvad lukku ja pimestades nende silmi plahvatuse ereda leegiga.

Pääste- ja kustutustööd olid käinud öö läbi. Kogu selle aja olid riigijuhid pidanud närviliselt nõu. Hammaguirist olid pidevalt tõusnud ja sinna maandunud uued ja uued suuremad ja väiksemad lennukid. Kosmodroomi kõrvale kerkis üks telklinnak teadlaste ja sõjaväelaste jaoks ning teine järjest kohale jõudvatele ajakirjanikele. Pressikeskus töötas öö läbi, samuti olid kogu öö eetris uudiste eriprogrammid. Suur osa inimkonnast veetis selle öö unetuna, olles klammerdunud tele- ja arvutiekraanide ette, saades osa üha kasvavast masendusest.

Hommikuks oli pilt selge – tulnukate kosmoselaev oli kaotanud juhitavuse põrkumisel Maa atmosfääriga, ilmselt väga pikast avakosmoses viibimisest läbikulunud kere ei pidanud hõõrdumisele vastu või polnudki ehitatud sedavõrd paksu atmosfääri sisenemiseks. Edasist olid kõik näinud oma silmaga – hulk kaameraid olid toimuvat edastanud otsepildis.

Öö läbi kestnud kustutus- ja päästetööde tulemusel selgus, et pardal oli viibinud neli humanoidi, kelle söestunud jäänused ei võimaldanud teha mingeid täpsemaid järeldusi nende soo, vanuse ega ka selle kohta, mitu silma ja suud neil oli, kuidas nad sõid, jõid või häälitsesid. Rääkimata sellest, mida nad mõtlesid, kust nad pärit olid ja mida nad oleks võinud Maa inimestele pakkuda. Palju ei andnud ka kosmoselaeva tükkide uurimine – kõik need olid saanud tules ja plahvatuses üliränki kahjustusi, alles olid vaid arusaamatust materjalist känkrad, mida oli väga raske eristada kuumusest klaasistunud liivast, kuhu nad olid langenud. Umbes see oli olnud pressikonverentsi sisse juhatanud ÜRO peasekretäri ilmetul toonil ette kantud jutu mõte.

„Et siis,” küsis üks öö läbi joomisest käriseva häälega ajakirjanik, „mitte midagi?”

„Ei, mitte midagi,” vangutas viimane pead ja langes taas letargiasse.

Tuul plagistas kinnitusest lahti tulnud telginurka, kuskil kauguses vingus stardiks hoogu koguva reaktiivlennuki mootor. Üks ajakirjanik toksis oma nutitelefonil uudist sellest, et India otsustas viia piirile Pakistaniga lisajõude. Sellest, mõtles ajakirjanik äraolevalt, võiks veel saada alanud päeva peauudis.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0874)