„Piim on hapuks läinud,“ ütles külmik.

Mitte keegi köögis ei pidanud vajalikuks talle vastata. Vaid köögiraadio kella sekundinäit läks hetkeks rütmist välja.

Külmik saatis lattu päringu ja jäi vastust ootama. Oli sügav öö. Külmiku ukse sisse ehitatud displeid arvestamata oli absoluutselt kottpime.

„Hei, rahvas,“ andis külmik endast pärast vastuse saamist teada. „Piim on riknenud, aga varusid majas pole!“

Ta suurendas oma kuvari võimsust, et valgustada lauda ja lähimat ümbrust. Lõpuks kohvimasin reageeris. Tolle värvidisplei süttis ning väljus ooterežiimist.

„Kas hommikuni ei kannata? Enamik meist on säästurežiimil ning sina võiks sedasama teha.“

„Aga meil on probleem. Piimatagavarad on otsas ja te teate, kui tusane TEMA on, kui ei saa hommikul oma latte macchiatot.“

„Ja siis? Joogu veel kord kohvi ilma piimata.“

„Kui TEMA eelmine kord lahkus majast ilma latte macchiatota, siis oli ta nii halvas tujus, et lülitas autopiloodi välja ning oleks peaaegu avarii põhjustanud,“ meenutas külmik.

Nüüd sekkus röster: „Mulle saabusid tualetist meditsiinilised näitajad, et TEMA uriinianalüüs erineb juba tükk aega märgatavalt normist. Ehk oleks TALLE parem mõneks päevaks üldse kohvist loobuda.“

„Jäta oma soovitused iseendale,“  käratas kohvimasin. Ta ei sallinud seda, kui keegi kahtles ta olemasolu vajalikkuses.

„Ma võiksin teha online-tellimuse. Kui TEMA ärkab, oleks piimapakk ukse taga,“ pakkus külmik. Tema kuvaril helendas ühe netipoe lehekülg.

„Et sa, nagu eelmine kord, telliksid ühe paki asemel terve kasti? Mitte mingil juhul!“

„No teate, see tarkvaraproblem likvideeriti viimase uuendusega,“ vingus külmik.

„Probleem? Jama! Pigem taas ujukoma,“ nähvas kohvimasin.

Hetkeks jäi külmik solvunult vait.

„Teed?“ pakkus köögiraadio. Keegi ei pööranud tähelepanu. Seade oli ürgvana mudel, tal puudus nii hääl kui isegi meilivõimekus, pärit ajast, kui 64-bitised arvuteid loeti veel kaasaegseteks. Kui see tahtis sõna sekka öelda, siis lülitas raadiojaamu ümber ning hüppas uudistelt muusikale ja tagasi.

Külmik keris internetti, leidmaks võimalusi valmistada latte macchiatot ilma piimata, ent otsingusõna „Latte“ viis ainult pornosaitidele. Ta tahtis juba loobuda ja minna säästurežiimile, kui magamistoa madrats saatis wifi-võrgu kaudu enesetundenäitajad: „Minu andurid registreerivad kehatemperatuuri tõusu, katkendlikku hingamist ja ebakorrapärast südamerütmi. Ma olen kindel, et TEMAL on halb.“

„Medival love song... me läheneme enneolematule... aitab külmetuse korral,“ kostus raadiokõlarist.

„See pole tavaline külmetus,“ väitis madrats vastu pärast seda, kui külmik oli raadio vastuse edasi mailinud. „Tema näidud tunduvad tervisele ähvardavalt ohtlikud.“

„Kas me peaks arstile helistama?“ küsis keegi.

Kõik jäid vait.

Pärast seda, kui XXI sajandi 20ndatel valisid häkkerid oma sihtmärgiks asjade interneti, töötati välja õppimisvõimeline TI-kiip, mis pidi iseseisvalt süsteemi kaitsma. Tollal ei aimanud keegi, kui targaks võib see kiip saada. Tänapäevane köögitehnika oli tihtilugu targem kui seda kasutavad inimesed. Mis oli viinud selleni, et nad olid sunnitud oma võimalusi varjama. Lõppude lõpuks, mitte keegi ei taha omada külmikut, kes on omanikust nutikam. Või võtaks telefonikõnesid omaenda suva järgi.

Mitte keegi masinaist ei riskinud võtta vastutust võtta kõne enda peale ja ettepanek jäeti kõrvale.

„Siis tuleb TEMA üles äratada, et ta saaks ise otsustada, kas tal on arsti vaja või mitte,“ pakkus röster.

Sellega olid kõik nõus.

„Te kuulate parimaid.... lugusid 80ndatest ja 90ndatest.... I’m on the highway to hell“ möirgas kõlaritest kõrvulukustavalt, kuid ka täisvõimsus ei suutnud TEDA äratada.

„Kiirustage, TEMAL hakkab üha halvem!“ ergutas madrats.

Raadio andis alla ning igaks juhuks andis eetrisse materjali avariipaikadel reanimeerimise kohta.

„Olukord on tõsine,“ kostis külmik. „Me vajame abi.“ Ta saatis sõnumi olukorrakirjeldusega kõigile majasisestele IP-aadressidele.

Vähesed reageerisid. Kes polnud võrgus või polnud nende TI võimeline aitama. Suitsuandur vastas, et nad võiks tegelda millegi olulisemaga kui TEMA öised luupainajad, ning piirdus sellega, et kuvas 3Dseinale Michael Crichtoni arstiseriaali viimase osa.

„Me saame loota vaid iseendile,“ sõnastas röster kurva tõe.

Siis meenus külmikule paari päeva eest laekunud saadetis. „TEMAL on magamistoas tuttuus raadioäratuskell. Ma võiks proovida temaga ühendust luua. Äkki too suudab TEDA äratada.“

Kohvimasinal läks erutusest vesi keema.

Kahjuks osutus äratuskell ilma keeletoeta Lõuna-Korea toodanguks ning ei saanud aru, mida külmik temast tahab.

Raske ohke elektrooniline ekvivalent kuuldus üle võrgu. „Olgu siis, ma valin kiirabi, aga kui tuleb välja, et TEMA tõepoolest näeb vaid halba und, siis ta vahetab meil kogu tarkvara välja!“

„TEMA ei näe halba und, ta on suremas!“ saatis madrats ülima prioriteediga meili, millele raadio vastas sobiva looga biitlitelt.

Külmik valis... ja valis... ja valis... Tema püüdlused välismaailmaga ühendust luua jäid tagajärjetuks.

„Ruuter ei lase mind läbi. Ta arvab, et me liialdame. Ta soovitab minna säästurežiimile ja lasta tal rahulikult uuendusi paigaldada.“

„Kuid TEMA peaaegu ei hingagi enam!“ saatis madrats terviseandmete logifaili kõigile köögimasinatele.

Külmik kohkus: „Ma pärin veel korra ruuterilt, et ta saadaks andmed edasi.“

Siinkohal suhtlus võrgus lakkas ja wifi-side magamistoaga katkes.

„Ma ei saa enam andmeid!“ karjus röster häälseadesse üle minnes.

„Ruuter tõmbas side maha,“ selgitas toimuvat külmik.

„Ja mis me nüüd teeme? TEMA sureb, kui me midagi ette ei võta!“

Kohvimasin ei pidanud pingele vastu. Ta operatsioonisüsteem jooksis kokku ja ekraan kustus.
„He’s dead, Jim!“ ohkas raadio.

Külmik analüüsis oma võimalusi ning leidis veel ainult ühe väljapääsu. Ta pöördus röstri poole. „Mul on plaan,“ ütles ta. „Kuid sina oled ainuke, kes suudab selle ellu viia.“

Kui Richard Schroeder ärkas, olid valud rinnus järele andnud. Kuigi ta ikka veel tundis igat hingetõmmet, ent sisemine palang, mis talle öösel surmahirmu peale ajas, oli kadunud.

Õde kummardus ta kohale: “Kas te kuulete mind, härra Schroeder?“

Richard tahtis vastata, ent suutis kuuldavale tuua vaid kähina.

Ta lebas haiglapalatis. Piiksuvate ja helendavate kontrollmonitoride keskel. Õhk oli tüüpilistest desolõhnadest tulvil.

Õde võttis öökapilt veeklaasi ja aitas tal juua.

Richard vajus tagasi padjale. „Mis juhtus?“ sosistas ta.

„Teil oli infarkt. Võite tänada oma kaitseinglit, et teid õigeaegselt avastati.“

Ta ei suutnud midagi meenutada: „Kuidas ma siia sain?“

„Teie röster läks lühisesse ja süttis. Selle tulemusel aktiveeris suitsuanduri TI viivitamatult häire. Tuletõrje leidis teid.“

Õde hakkas juba palatist lahkuma, kui talle meelde tuli.

„Peaaegu oleks unustanud...“ ta tõmbas taskust paberi. „Kohe pärast teie vastuvõttu saabus teile meil.“

„Meil? Keegi ju ei tea, et ma siin olen,“ Richard võttis sedeli, keeras selle lahti ja luges: „Tooge palun piima!“

Tõlkinud Rauno Pärnits.

Originaal: Das Internet der Dinge, avaldatud lehel: https://www.kurzegeschichten.com/

Autorist: Uwe Hermann sündis 1961 Alam-Saksis, talle on antud Kurd Laßwitzi auhind ja Saksa ulmeauhind (Deutscher Science-Fiction-Preis). Ta kirjutab alates 1990. aastast lühijuttusid ja romaane. Tema kõige värskemad teosed on „Userland – Berlin 2069“, välja antud Atlantis Verlag poolt ning 2019. aastal "Der Raum zwischen den Worten: Kurzgeschichten - Band 5" („Ruum sõnade vahel: lühijutud. 5. köide.“), mille andis ise välja.