„Ülestõusjad ja kodukäijad“ on kolmas Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt avaldatud eesti autorite originaallugude antoloogia. „Eestid, mida ei olnud“ (2017) keskendus Eesti ja selle elanike alternatiivsetele arengulugudele. „Vinguv jalaluu“ (2018) tegeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja ennemuistsete juttude töötlemise ja edasiarendamisega.

Tänavu, aprilli lõpupäevil ilmunud „Ülestõusjad ja kodukäijad“ koondab oma kaante vahele „Tosin ulmejuttu elavatest surnutest“. Sõnapaar „elavad surnud“ viitaks justkui zombidele, aga neid lugeja raamatust ei leia, vähemasti mitte selles traditsioonilises, filmikunstist inspireeritud vormis mitte. Seevastu on surmajärgsest elu, surnute taaselustamist, teadvuse ümberlaadimist ja mida kõike veel...

Mann Loper - Kungla rahvas

Antoloogia avalugu oli vähemasti minule paras üllatus. Ma ei ole Mann Loperit just palju lugenud, aga mulle on jäänud mulje, et tegu on liigpehme, naiseliku ja noortekaliku autoriga.

„Kungla rahvas“ võiks nimetada pea kübepunklikuks tekstiks, kui me ei käsitle küberpunki liiga kanooniliselt. Eesti rahvas, folkloorne pärand ja virtuaalsed simulatsioonid. Servapidi tuleb sisse ka meie praeguse ühiskonna teadusrahastuse ja muuseumite teema. Tulemuseks köitev ja suurepärane jutt, mis sundis mind oma muljet autorist ümber hindama ning oli ühtlasi ka antoloogiale suurepäraseks stardipauguks.

Indrek Hargla - Toonela tagasitulek

Lugeja kohtub taaskord folklorist Roomas Kinguga. Minu jaoks oli see kergelt segadusttekitav, sest Indrek Hargla varasemate juttude ja Süvahavva-romaanide dr Kingu ei saa ju kuidagi tegutseda tulevikus ja kosmoses. Olgu, kui ma oleks teatavat tõugu pataloogiline fänn, siis ilmselt paneks ma püsti teooria, kuidas dr Kingu saaks jne. Õnneks puudub mul taolisteks teooriateks tarvidus, sest autor on ise öelnud, et ta kasutab Roomas Kingut siis, kui talle sobilik ning teda ei vaeva see järgnevuse ja sobitumise küsimus. Põhimõtteliselt on Roomas Kingu siis otsekui krimikirjanike detektiiv, kes ei vanane ja võib tegutseda enam kui pika ajavahemiku jooksul.

Jutt ise on suurepärane lugu tulevikumaailmast, kuhu on saabumas tagasi tähelaev Toonela, pardal 315 surnud eestlast. Kui Indrek Hargla looming mõttelsilt kaheks lüüa, siis „Toonela tagasitulek“ on fantastiline, kosmiline, mastaapne, suisa suursugune tekst – taolistega ta omal ajal alustas –, vastandina siis autori loomingus uuemal võimutsevale olmelis-maisele n-ö relistlikumale ulmele. Mitte, et ma neid kahte teineteisele vastandaks, aga ajuti tunnen ma taolisest fantastilisest ja kosmilisest ulmest puudust küll, ka Indrek Hargla loomingus.

Kui tekstile midagi ette heita, siis muarust läks lõpus pisut kiirustamiseks, võib-olla oleks tekst lühiromaanina mõjuvam olnud.

Joel Jans ja Agur Tänav - Maatriksilaev

Tehnikaülikoolis töötav Remo Ploom ja muudetava reaalsuse erinevad variandid. Lühike tekst, millest pikemalt rääkimine oleks juba sisuseletamine.

Jutule teeb ehk karuteene asukoht antoloogias – kohe Indrek Hargla teksti järel. Vähemasti minul oli pisut raske ümber lülituda. Samas, kui ma järele mõtlen, siis oli võimas ja meeldis, aga midagi jäi ka kripeldama.

Kuu aega hiljem arvustust üle vaadates, märkan, et jutt on mul ikka veel meeles ning mulje on settides isegi parem kui lugemisjärgselt.

Meelis Friedenthal - Kõik äratatakse ellu

Tunnistan ausalt, et Meelis Friedenthali uuem looming on mulle pigem pettumust valmistanud, aga käesolev tekst võttis kohe alguses konksu otsa ja ei lasknudki enam lahti. Kuigi jutt on üsna abstraktsetest emotsioonidest ja vägagi ulmelistest (mõtte)konstruktsioonidest, on tekst samas kuidagi hästi füüsiline ja kombatav. Lugedes tekkis selline eheda kohaloleku tunne, otsekui oleks ma mingi kärbes peategelase õlal. Fjodorvism, punavõim ja surm, mida enam ei ole.

Heinrich Weinberg - Karma võlg

Kui ma ei eksi, siis peaks jutu tegevus toimuma samas maailmas jutuga „Helisev muusika“ (Reaktor nr 75, detsember 2017), aga varasema jutu teadmine pole uuema lugemiseks vajalik.

Selle jutu puhul on kõige parem asi taustaks olev maailm, siis tulevad tegelased ning kõige ebamäärasem ja ehk isegi nõutukstegev on jutus toimunu. Kaks kuud pärast lugemist oleksin ma päris raskustes, kui keegi paluks mul rääkida jutu sisust. Jah, mingi arvete klaarimine ja tagaajamine toimus, aga mis täpsemalt!? Samas, on mul meeles jutu maailm ja see, et ma tahaks antud maailmast veel midagi lugeda.

Mart Kivastik - Tema tädi pärandus

Ilmselgelt antoloogia kõige vähemulmelisem tekst, aga see pole hinnang. Jah, ma tean, et ulmefännid eelistavad reeglina selge ja lopsaka ulmesisaldusega teoseid, kus toimuva ulmelisus ei jäta mitte mingit kaksiti tõlgendamise võimalust. Mõneti mõistetav eelistus, aga selline ettemääratus võtab teinekord ära teatava lugemismõnu, mõnetise ootamatuse.

Ilmselt jäädaksegi vaidlema, kas Mart Kivastiku jutt on ulme, või mitte? Minu jaoks on see jutt ulme. Hästikirjutatud sealjuures, võib-olla isegi kogumiku parim. Kas ka hea ulme? Vaat see on tegelikult küsimus, mille üle võibki vaidlema jääda...

Kadri Pettai - Taranditagused

Rahulik ja päris olmeline tekst, mis vaikselt su endasse imeb ja mis pikapeale päris ulmeliseks keerab. Meeldis teatavat sorti vaikne huumor, mis ei lasknud jubedusel jube olla. Võib ju tähtsalt heietada, kas surm on õudne, kas tagasitulnud surnu on ohtlik, aga selge on, et elavate ja surnute maailmad on kaks erinevat maailma ja nende kokkupuutumisest ikka head nahka tulla ei saa.

Ühtlasi näitab taranditaguste-lugu, et omaaegne jutuvõistluse muna-jutt polnud Kadri Pettai juhuslik õnnestumine.

Mart Sander - Peiteaeg

Mart Sander esines kahes eelmises antoloogias ülitugevate juttudega, mis mõlemad olid nende antoloogiate tipplood. Ei tohiks võrrelda ja ehk olid ootused liigkõrged, kuid „Peiteaeg“ jääb neile kahele pisut alla. Ei, hea jutt ka see, aga...

Samas tuleb märkida, et jutus toimuv oli minu jaoks enam kui ootamatu, et konkreetselt autorilt ma midagi sellist poleks oodanud. Kolmas Riik ja selle saladused – see oli ootuspärane –, kuid see, mis toimus ja mida puänti paljastamata ma siin mainida ei saa – vaat see oli ootamatu teemavalik.

Jaagup Mahkra - Kõtse talu elajad

Taluperemees jääb leseks ja mis koledusi siis sellest sünnib. Jaagup Mahkra nimi jutu päises on otsekui lubadus, et lugeja saab portsu naturalistlikke elajate kirjeldusi, aga mitte ainult – autoril on alati lugu vesta ja on selleks ka stiili. Mees on ehk kõige järjekindlam arhailisel materjalil põhineva ulme viljeleja Eestis ning Kõtse talu elajate jutt on päris täpselt Mahkra kaanonis.

Peeter Helme - Tööjõureform

Kui Mart Kivastiku jutt oli kõige vähemulmelisem, siis Peeter Helme jutt on kindlasti kõige satiirilisem. Eks ulme tüüplugeja nüüd kangestub paanikas – sotsiaalne satiir, võeh! Las kangestub, sest ega autor pea lugeja kompleksidega arvestama.

Kuigi satiir on jutus ehk olulisem, on Peeter Helme näinud vaeva ka ulmega ning tulemuseks on tekst, mis oma ulmelisuse tõttu omaaegsesse „Pikrisse“ või mõne ajalehe huumori- ja satiirileheküljele poleks sobinud. Jah, jutt räägib ühiskondlikest valupunktidest, kui väljenduda ajalehekeeles, aga jutt on loetav ka siis, kui neid valupunkte enam keegi ei mäleta.

Joel Jans - Hallvanake ja Ussikuningas

Tegu on järjega antoloogias „Vinguv jalaluu“ ilmunud jutule „Tarkmees taskus“.

Taaskord müttamine arvutmängus ehk kuidas tulla välja olukorrast, millest väljapääsu pole. Muarust on järg pisut nõrgem, aga kindlasti pole tegu halva jutuga.
Kui midagi konkreetselt ette heita, siis ma oleks ehk tahtnud rohkem lugeda ka millestki muust, kui vaid n-ö suure malaka otsimisest ja kasutamisest.

Tuuli Tolmov - Elusa surnu päevik

Antoloogia lõpulugu tegi mind pisut nõutuks. Ma ei oskagi täpselt öelda, kas autor haukas liiga suure ampsu, või polnud mina selle tekstiga päris ühel lainel. Iseäranis alguses, kus tegevusaeg oli üsna segane. Mõnikord on selline segasus vajalik, aga antud juhul küll mitte ja pigem eksitas. Ma polegi päris kindel, kas autor plaanis seda algust n-ö segasena – pigem jäi mulje, et autor tahtis teha midagi uhket, aga...

Kui aga algusest läbi närida, siis edasi oli juba üsna lihtne ja sirgjooneline lugu ja üldse mitte halb lugu.

Kokkuvõtteks

Ma olen eelnevalt antoloogia jutte kiitnud ja ka sakutanud, aga üldmulje on pigem hea. Ei, väga hea ning ma arvan, et kolmest kirjastuse Raudhammas antoloogiast on see kõige ühtlasem ja isegi ehk kõige tugevam. Raamatus ei olnud ühtegi halba juttu.

Antoloogia „Ülestõusjad ja kodukäijad“ kõige suurem ja olulisem võlu on minu jaoks selles, kuidas autorid mõtestasid koostaja Indrek Hargla antud lähteülesannet. Leidlikult, sageli suisa ootamatult ja mis peamine – enamjaolt ka väga kindla kirjanikukäega. Ei olnud tüüpilisi zombilugusid, ei olnud lihtsakoelisi tondijutte. Oli näha, et autorid tõesti pingutasid ja tahtsid teha midagi ägedat ning vähemal või rohkemal määral ka tegid. Tunnistan ausalt, et mu arvamus eesti ulmest tõusis taas. Eks ma olen eesti ulmest ikka hästi arvanud, aga see raamat kergitas taas pisut latti.

Kui kolme sõnaga, siis ütleks: igatpidi uhke raamat!

Ülestõusjad ja kodukäijad

Koostanud Indrek Hargla

Raudhammas

2020

300 lk