N nagu nemad

Peatoimetaja ütleb, militaarne ja maailmalõpuline. Hmm, maailmalõpuline kindlasti, aga militaarne … ? Oh ei, kaugel sellest. Peategelase majoriks nimetamine ja paari granaadi ja rividrilli mainimine ei tee sellest veel militaarulmet. Militaarulmes on võimalus arutleda väga karmide inimlike filosoofiate ja probleemide üle, sest kus nad ikka paremini välja tulevad kui elu ja surma noateral mängides.

Seda aga pole, kogu loo võiks kokku võtta kui lihtsalt ühe suure katastroofilise keskkonna kirjeldusena, mis on ka väga hästi välja kukkunud. Eesti kirjanikel ongi millegipärast meeletult hea oskus keskkonda kirjeldada.  Jah, tõepoolest tekib silme ette põleva linna ja lahingutandri pilt. Aga nagu ikka iga loo puhul tekib küsimus kas on lugu, on’s see loetav ja kas ka midagi ütleb ? Antud jutt on kindlasti loetav, aga lugu ennast nagu ei ole.

On üks suur exposition dump (kuidas iganes seda eesti keele kirjutatakse) mille võiks kokku võtta troobina "Viimne Major". Miskipärast kiputakse majoritele andma selline jutustaja roll, sest major peaks olema juba võimeline asjadele mõtestatult lähema, samas kui kaptenid sooritavad kangelastegusid enamasti toore jõu ja taktikalise nupukusega. Major aga on sõjaväes see loom kes mitte ei tegele üksikute lahingute ja salkade juhtimisega, vaid kannab mingit rolli vähemalt tuhandemehelistes üksustes. Mis selle konkreetse majori roll on jääb aga kahjuks selgusetuks.

Psühhiaatria õppimine on aga Tšehhovi püss: ootaks mingisugustki psühholoogilist-psühhiaatrilist analüüsi antud olendite kohta, aga seda ei ole ega tule. Siin oleks võinud kasvõi RHK10 ette võtta ja otsida mõne ägeda häire mis siis nendele olenditele külge kleepida ja põhjendada sellega kogu katastroofi teket. Samuti ka see, et tüüpi peetakse taibukas:  no ei paista seda kuskilt, ei ole säravat intellekti ja mõttekäiku on ainult võimekus olukorra ülevaadet koostada ja sündmusi kirjeldada ilma mingisugusegi analüüsivõimeta. Üldiselt on sõjanduses ikka päris palju teravamaid pliiatseid ja see "taibu" võis olla hoopis nimi, mida kasutati suitsunurgas väikese muigega majori iseloomustamiseks. 

Aga jah majori ja paari granaadi mainimine ei tee asjast tõepoolest veel militaarulmet. Eriti veel kui kõik loos olev sõjaväeline aines on segi nagu pudru ja kapsad: esiteks ohvitserid ei tegele rividrilliga, vaid sellega tegelevad seersandid, ohvitser on midagi muud, nemad peavad tegelema miljoni muu asjaga, alates sellest, et sõduritel oleks vetsupaberit, padruneid ja ka selged arusaadavad tegevuskavad. Siin tulebki sisse vahe miks on absoluutselt võimatu, et mingi jõuk nõrgamõistuslikke suudab võita organiseeritud ja toimivat sõjaväge. Sel teemal on ka ajaloolisi dokumentaalfilme sel teemal, näiteks "McNamarra’s Morons", milles saadeti suur hunnik vaimse alaarenguga indiviide Vietnami sõtta. Üldiselt suutsid nad omadele rohkem kahju tekitada kui vastatele.

Sõjanduses see paugu tegemine ja granaatide loopimine on üks mikroskoopilisemaid, kuid ka olulisemaid osasid, sõdu aga võidetakse läbi strateegiate, taktikate ja majanduslike ressursside kasutamise. Mõte sellest kuidas mingi poolmõistuslike loomade kari organiseeritud ja varustatud süsteemselt kokkutöötvatest üksustest lihtsalt üle sõidab on jabur. Noh, jah, võib ju põhjendada, et jah, kuulid ei mõju. Pähh. Elevandile ka ei mõju kuulid, aga selleks leiutati elevandipüss. No tulista siis neid elukaid tankitõrjepüssist või kuulipildujast?

Ühesõnaga kirjeldus on ilus ja ladus, aga tõenäoliselt ei toimu tegevus planeedil Maa, vaid kusagil "lollidemaal". Puudub lugu ja süžee on auklik. Nominaalskaalal seda hinnata on ka keeruline, kuna tekib küsimus, mis siis võrdlevaks aluseks võtta. Heinleiniga ei kannata kusagilt otsast võrrelda, Scalziga võrdluses aga saaks jah juba mõned punktid kätte.

Veel üks lahing, tibuke!

Kui eelmist juttu ei saa lahterdada militaarulme žanrisse, siis seda juba saab. Loo peategelane võitleb lahinguist saadud posttraumaatilise stressisündroomiga ning satub seetõttu narkosõltuvusse. Lugu on täiesti olemas, loetavus annaks tublisti paremaks teha, aga kuidagi läääbi häda saab hakkama. Idee, jah, samuti täitsa ilusasti olemas.

Antud loos on tabatud päris hästi sõjanduse olemust ning lahti kirjeldatud seda kuivõrd dünaamiline ja muutuv see on. Ideed lahti mõtestades: tõepoolest on erinevate sõjaliste funktsioonide täitmiseks on tekkinud mutant-loomade armee, jah tiivad on lahingus kasulikud. Luurata on ka lahinguväljal vaja, selleks tuleb tihti roomata, onju, ja kes ikka paremini oskab roomata kui madu jne. See, et geneetika, implantaadid, füsioloogilised võimendid ja kõik mis vähegi võimalik ka sõja korral käiku lastakse on selge, aga kas me peale seda veel inimesteks jääme on omaette küsimus.

Lugu on aga hea selle poolest, et hoolimata sellest, et tegelased välimuselt enam inimest ei meenutata, on sisemus ikka täpselt sama, kes reedab, kes satub narkosõltuvusse, kes on aga hea hing ning üritab teisi aidata, hoolimata sellest, et puudub igasugunegi omakasu. Elu ja surma piiride kompamine, noh, näe, siin on süstal, anna minna! Vaata ise kas tahad veel elada või ei.

Mis on see mootor mis inimesele motivatsiooni annab, seesamune müstiline liikumapanev jõud? Psühholoogidel on terve müriaad teooriaid sisemistest ja välistest motivaatoritest, sõjanduses on aga tihtipeale motivaatoriks just see, et kui sõjamees midagi tegemata jätab. siis teistel teised kannatavad. Üldiselt, jah, Heinleiniga annaks võrrelda, küll väheste punktidega sest vorm jääb natuke tõsiselt vajaka. Aga kirjanduslikku vormi on võimalik õpetada, harjutada ja treenida, sisulist poolt aga ei ole, see tuleb ikka elukogemusest, maailmapildi laiusest ja võimest eristada olulist ebaolulisest. Seega ega muud ei olegi soovida kui tuult tiibadesse paar kolm kursust kirjutamise valdkonnast ning küll see vormiline pool paika loksub!

PS. Viimse majori sündroom vajab ka siin ravi.