Ulmestaar: Andrei Samoldin

Pärit olen pisikesest Võmmorski külast Setu-Võru-Vene piiril, kuid alaliselt elan Tartus, kus töötan meditsiinivaldkonnas. Hobideks on mälumäng ja kõik, mis puudutab sõjaeelset Petserimaad.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel loen enese erialaseks täiendamiseks patoloogia ja geneetika õpikuid ning ilukirjandusele seetõttu väga palju aega ei jää. Öökapiraamatuks on hetkel Ivanovi „Isevärki kalmistu asukad”, millega olen vahelduva eduga maadelnud juba mitu kuud, sest Ivanovi tegelaste hingepiinade pikad kirjeldused pärsivad tuntavalt lugemislusti. Sellepärast olen jõudnud Ivanovile juba portsu teisi teoseid vahele lugeda. Nendest julgen soovitada 1990. aastate Piiteri boheemlastest jutustavat Klimova „Blonde elajaid” ja kergemaks lugemiseks Beljanini „Tsaar Gorohhi salajuurdlust”, millest ise küll lootsin rohkem, kuid mõnus lugu on sellegipoolest.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mulle meeldivad sündmustest tiined lood. Sellised, kus jääb vaevu aega hinge tõmmata. Seetõttu ei kutsu lugema pikad looduse-, hingeelu-, välimuse-, vaimsete keerdkäikude jms kirjeldused, mis hoogu maha võtavad. Keerulised ja pikad laused ei ole ka minu rida –  loed ja loed ja tunned, kuidas aeglane surm vaikselt peale tuleb. Nii et ma ei ole eriti nõudlik lugeja.

Veel meeldivad lood, kus pahalastel lubatakse karistamatult ülbitseda, ja häppiendi puudumises on samuti oma võlu.

Kuna ma olen suur spioonikate fänn, siis kõiksuguseid salavõrgustikke, meisterlikke sisseimbumisi ja osavaid erioperatsioone võin nende usutavuse osas analüüsida omaette veel päevi pärast lugemist.

Ahjaa – kehvasti toimetatud raamatu võin igasuguste süümepiinadeta sõnalt pooleli jätta.

Kolm lemmikut (juttu, raamatud, žanri, autorit...) ulmes?  Paari lausega neist lugejale.

Lemmikautoreiks pean Pelevinit ja Sorokinit ning lugejate tagasisides on paar korda soovitatud isegi vähem sorokinlik olla. No ei tea, selle mehe fantaasia on ikka hoopis teisest kategooriast. Minu hinnangul just miskit, mille poole püüelda.

Žanritest on vaieldamatu lemmik alternatiivajalugu ja seetõttu on näiteks „Eestid, mida ei olnud” täpselt mulle mokkamööda. Frenchi ja Koulu lugusid võin ka lõputult üle lugeda ja ahastada, et miks mina ometi niiviisi kirjutada ei oska? Alternatiivajaloo puhul ei saa üle ega ümber ka Dicki „Mehest kõrges lossis”, mille leidsin kunagi rongist ja ei pannud enne käest, kui läbi sain. Praegu troonib see mu riiulis aukohal.

Minu lemmikute hulka on lihtne pääseda ka teostel, milles leidub parajal määral viikingeid, natse, skandinaavia mütoloogiat või eesti muinasusundit. Kõik, mis on seotud ugri-mugri pärdikutega, on mulle südamelähedane. Ilmselt seetõttu, et olen keskkooli ajast saadik Meri „Hõbevalge” lummuses viibinud.

Ja Tsaari-lugusid ootan ka alati pikisilmi.

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni, kuidas Reaktorini?

Ulmega kohtusin esmakordselt Mirabilia vahendusel umbes 8. või 9. klassis, kui ühel vihmasel suvel, mil raamatukogu oli juba suvepuhkusel, asusin läbi kammima vanemate raamaturiiulit ja võtsin sealt „Marsi kroonikad". Niiviisi sai sõrm antud ja edasi tulid juba trifiidid, ahvid ja Strugatskid. Gümnaasiumis läbisin koos puberteediga ka kohustusliku Tolkieni perioodi. Ülikoolis õppides mulle ulmekirjandust millegipärast väga tihti näppu ei sattunud ja uuesti soojenesid suhted ulmega 2008. aastal, mil ilmus „Gort Ashryn”.

Umbes sel ajal tekkis esimest korda mõte, et võiksin ka ise kirjutamisega katsetada. See võis olla 2009. aasta kevad või suvi, kui Setumaal hakkasid levima kahtlast päritolu ankeedid, kus inimestel oli võimalik endid Venemaa lähivälismaalastena määratleda. Vastutasuks õigesse kasti tehtud linnukese eest lubati inimestele lihtsustatud piiriületuskorda. Sellise info valguses hakkas mul peas idanema jutuidee sellest, kuidas rahvahääletuse tulemusena liigub kogu Setumaa Venemaa koosseisu. Kuna töötasin tol ajal Kaitseministeeriumi valitsemisalas, et saanud ma sellise provokatiivse jutuga vähemalt enda nime all lagedale tulla. Ka välistas edevus kirjanduslikku debüüdi varjunime all. Nii jäi plaan viieks aastaks soiku ja vormus jutuks alles 2014. aasta ulmejutuvõistlusel „Joroski öö” nime all (seda küll juba algsest kontseptsioonist tublisti erinedes ja paljuski Sorokini juttudest kannustatult).

Sellele sündmusele järgnes peagi meeleolukas õhtu Õlleministeeriumis, kus õnnestus oma silmaga veenduda Metsavana, Mandi, Belialsi ja paljude teiste ulmikute olemasolus. Sellest ajast alates olen jõudumööda katsetanud kirjutamisega ning proovinud võimalikult palju ulmekirjandust lugeda. Enda teise loo „Müür” saatsin Metsavanale, et nõu küsida ja pärast pisukest putitamist ütles J.J., et selle võiks Reaktorisse susata. See oli minu jaoks väga suur asi ja nii ongi kõik minu järgnevad jutud ilmunud Reaktoris. Huvitaval kombel selgus ajapikku, et mul on väga palju tuttavaid, kes loevad regulaarselt Reaktorit. See on minu jaoks üks oluline motivaator kirjutamisel, kui tean, et inimesed mu lugusid ootavad.

Olen vahel mõelnud, et kui ma ei oleks Reaktorisse kirjutama hakanud, siis kirjutaksin ilmselt sahtlisse ja võib-olla et isegi mitte ulmet. Siinkohal tänusõnad Metsavanale ja Mandile, kes oma näpunäidetega mulle korduvalt abiks on olnud, ja Laurale, kes minu uurija Haagiga kurja vaeva nägi ning mulle mitmeid kirjutamise algtõdesid tutvustas.

On sul lemmikloomi?

Olen suur kassisõber ja Tartus elan ma musta kassi Ronja kodus, kes on paras sitavikat. Maal laiutab mul veel valge maniskiga triibuline kass Simba, kes mingil põhjusel on terve ilma peale vihane ja ei kõhkle enda vaadete selgitamiseks hambaid ja küüsi kasutamast.

Estcon 2020

Pildil 2019 Estcon, pildistas Veiko Kastanje

Kuulutasime välja tänavuse Estconi regitreerumise. Toimub see 17.-19. juuli 2020 Udu talus Jõgevamaal

Täpsem info on siit lingilt.

Prima Vista fänniloomingu tulemused

Esimesel juunil selgusid Prima Vista fänniloomingu-konkursi võitjad. Festivali noorteprogrammi leht kuulutab: “Noorema vanusegrupi parimaks kirjutajaks kuulutati Tartu Kesklinna Kooli esimese klassi õpilane Robin Kärgets looga „Sipsik limusiinis”. Vanema vanusegrupi parima kirjutaja tiitel läks 23-aastasele Kert Vasemäele, kes saatis võistlusele loo „Hunt, kes teadis ussisõnu: seitse katkendit akadeemilistest tekstidest”". Reaktoril oli žüriis samuti käpp sees ja töid lugedes tõdes Laura rõõmuga, et noored ulmet ei pelga.

Pidulikud tseremooniad lükati pandeemia-oludes sügisesse, praegu edastab konkursi koordinaator Irina Möldre kokkuvõtted ja õnnitlused video vahendusel.

Palju õnne võitjatele!

Grobušin Annelinnas

Tartlastel on taas võimalik raamatukogu-riiulite vahel ekseldes ulmelistele maastikele sattuda. Dmitri Gorbušini digimaalide näitus, mida meie uudistasime juba jaanuaris, pandi jälle üles, seekord Linnaraamatukogu Annelinna harukogus. Näitus on avatud 15. juulini (vaata kuulutust).

Morsavolle Räpinas

27 juunil küttis Räpina rannas ulmelisi kirgi maruline morsavolle-lahing. Omavahel võtsid mõõtu erinevate suundumuste ja alamžanride esindajad. Et aga keegi ei vaevunud võistkondadesse  jagunema,  kriitikanooli pilduma, rivaalidele jalga taha panema, või vähemasti vastaste püksikuid rebadele tõmbama, möödus lahing hoopiski süveneva koostöö vormis. Et kosmilised jõud säärast omamehelikku seltsimist heaks ei kiida, nõudis järv ka ühe ohvri - soovime Mahkrale edu metallidetektori käsitsemisel.

Pärast morsavollet tegeleti pisut ka kirjutamise ning loodu üle arutamisega

Pildistasid Maniakkide Tänav, Katrin Topin ja Miikael Jekimov.

Maniakkide Tänav tõlgiti rumeenia keelde

Kellel rumeenia keel on soravalt käes, saab siit lingilt lugeda rumeenia võrgu ulmeajakirja Galaxia 42 juuninumbris ilmunud Maniakkide Tänava lugu "Vanemate nimel". Selle pani esmase tõlkena puuinglise keelde Silver Soon, seejärel iniminglise keelde Laura Loolaid ja sealt edasi üllasse rumeenia keelde Milos Dumbraci.

 

Õhtud eesti ulmega: Saladuslik tsaar 6

Reedel 12.06.2020 toimus Tartus kirjanduse maja välialal kell 19.00 esimene kriisijärgne Õhtud eesti ulmega sarja üritus. Esitlesime seekord kultuslikuks kujunenud Saladusliku Tsaari maailma kuuendat raamatut “Viimase vere poole” ning ajasime pärast ka niisama ulmejuttu.

Pildistas Jaana Muna

Lounge Vintage Factory - ta elab veel

Juunis toimus aset ka esimene kriisijärgne Tallinna ulmikute kolmanda reede kohtumine.

Pildistas Riho Välk

Maailma lõpp jäi seekord tulemata

Hoolimata laialt levinud kuuldustest ning teatud elevusest ja ootusärevusest, siis jäi maailma lõpp sel kuul tulemata. Ei radiatsioonipilved, piibellike mõõtmetega tirtsuparved, leegitsev Arktika, mõrtsukvapsikud ega Hiinas avastatud uus seagripitüvi pole suutnud kahjuks elu Maal veel hävitada.

Toimumata jäi ka kauaoodatud zombiapokalüps ning intelligentsete võõrliikide invasioon avakosmosest. 

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1195)