1.Tean, et oled IT-inimene ja kirjutanud juba pikka aega, aga usun, et see pole üldsegi mitte kõik. Seega, räägid ehk Reaktori lugejatele, kes sa veel oled?

Olen usin riigiametnik ja kui selliseid imeasju olemas on, siis tõepoolest pikaaajaline IT-ga tegeleja. Antud ala areneb sellise tempoga, et isegi mõne aasta vanused teadmised kõlbavad üsna kitsalt spetsialiseeritud muuseumisse.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?

Ulmendus algas ja jätkub senini raamatutega. Raamatu lugemisel kujutled – täpselt tarviliste tegelaste nägude, interjööride, detailidega, sobilikus resolutsioonis. Visuaalse meedia suurim tarvitamisprobleem on, et suurem osa tehakse ette ära. Võib-olla viimaste aastate kraam on lõpuks jõudnud nii kaugele, et silma ei riiva, kui efektitamiseks raha kulutati – aga enamiku moodustavad ju kõik need legendaarsed kartongist seriaalid.

Sisulisest küljest aga: nii-öelda tavakirjandus on piirav. Ulme kaalukaks eeliseks jääb, et raamidest saab välja, juhtuda võib peaaegu ükskõik mis. Võrdluseks näiteks – 19. sajandit käsitlev teos lõpeb tõenäoliselt sellega, et osad tegelased on varakult surnud ja ülejäänudel on eriti karm ja raske; teadmine on olemas juba enne alustamist. Neil nimelt umbes nii asjad käisidki. Kui Dickens luuletas õnnelikke lõppe, mida lugeja eelpool oleva realismi tõttu niikuinii ei uskunud, siis nt Powersi ”Anubise väravad” sobib võrdluseks – väga Dickenslik, aga ometi hoopis helgem.

Ulme on muuhulgas lootus vabanemisele. Olgu siis vabanemisele igapäevarutiinist – lendame tähtedele, kasvatame niisama tiivad ja lendame, viskame üldse maise möllu puntra kus see ja teine – või sotsiaalsest paratamatusest.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja sellest tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Ema pipardas legode ostmisega – ”mis sa nendega peale hakkad”. Võtsin vihiku ja kirjutasin, kuidas linnas elu käib, vaat seda hakkangi legodega mängima!

Sain vanemaks, järgmiseks tuli kirjutada tüdrukust. Süžee sai ka juurde. Ulmet lugesin küll kogu aeg, aga vististi poliitiliste kaalutlustega hakkasin ise kirjutama. Kui olemasolevas ühiskonnas on nähtavaid puudusi, võib ju natuke unistada – ja sinna juurde pisike äkšn... umbes sellistel kaalutlustel.

Hoidsin ja hoian Reaktoril perioodiliselt pilku peal ja jutuvõistluse lugu pakuti, et edastatakse sinna avaldamiseks. Tundus hea mõttena.

4. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja. (Armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari või mõne lausega.)

SF on kahtlemata suurim arm. Siin lahutaks täpsustuseks küberpungi ja nö klassikalise kosmoselaevanduse, et edetabeli otsa varieerida, ehkki jagavad need esikohta.

Jaotaksin tegelikult jultunult ulme kahte peamisesse suunda, provotseerivaks ja fantaseerivaks. Lemmik-klassik Heinlein kombineeris neid usinasti isegi samade lugude piires, aga enamalt on kas üks või teine. Samas on mul kuskil pehme koht, mis mahutab Perni loheratsureid, vähemasti esimesi raamatuid, nii et küsitavas kolmikus fantasy asetub teiseks.

Õudus on küllalt keerulise määratlusega žanr. Kui võtta eelduseks näiteks tüüpiline õudusfilm, mille eesmärgiks eskapistlikult väriseda ja loo lõpetades jälle-oma-toredasse-maailma-tagasi, siis see on kuidagi võõras. Antiutoopiad see-eest rahuldavad õudusvajadust hästi, ehkki kuuluvad pigem provotseeriva ulme kui õudukate žanrisse. Lisaks muutuvad lood ajas – mis tüüpi raamat on Vello Lattiku ”Lend Kanaari saartele”?

5. Kuidas lahutad kirjutamise palgatööst või pigem – kas üldse, ehk hoopis liidad?

Palgatöö ja sellega kaasnev annab alati usinalt materjali kas realismi või ulme kirjutamiseks. Teisalt, kunagine tubli tõlketöö tõi ka mõnevõrra sisse, nii et – liidan.

6. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt „meeldib” ei ole akseptaabel vastus.)

See küsimus vast sai pt 2 kogemata juba vastatud.

7. Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ning milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Kõigepealt astub läbi idee. Näiteks loen Hispaania kodusõja ja anarho-sündikalismi ajalugu. Nagu teame, said nad lüüa, aga kui ? Ja kui alternatiivajalugu ei taha, kupataks nad kosmosesse ? jne. Lugu tekib enamasti sellest, kui ideele tekib kohe algus ja lõpp. Muul juhul saavad kirja lõigud, märkmed ja ... ei hakka jooksma. Peab tekkima idee realiseerimise plaan ja midagi inimlikku, süžeelist ideele lisaks. Siit ongi kaks väljakutset, kas idee kannab ennast looks ja kas piisavalt siduvat juurde tekib.

Üle saab ... (Tammsaare häälega) ”Töö, töö ja veelkord töö...”, ok, ironiseerin, tegelikult võib-olla ei saagi üle. Samas jääb mõni motiiv kummitama ja ei lähe enne ära, kui vähemasti proovida kirja saada.

8. Oled avaldanud lugusid juba - paranda, kui eksin – päris mituteist aastat, aga samas ei suutnud ma tuvastada ühtegi paberil ilmunud lugu. Ometigi on jutukogusid olemas ja tulemas rohkelt (Hetkelgi: Sulbi eelajaloo ”Täheaeg,” Minu ja Suuki sünkromantiline ”Kaarnakirjas #2,” Hargla teemakogumikud ja ka Reaktori ”Tuumahiid”).
Kas paberil avaldamine pole sinu eesmärgiks, on ”nõiamoor vastu olnud” või on lihtsalt kuidagi nii juhtunud?
Juhan Habicht ütles kunagi üsna ammu, proovige vältida kirjutamist ja avaldamist. Seni oli hea selle seisukoha taha pugeda, aga nüüd vaikisid tuugenid, ai-ai.

Auahnust oma nime paberil näha rahuldas mõnda aega Lukjanenko ”Peegelduste labürint”, stalker selle eest läks küll kirjastusele, aga mõneti on ikka ”minu”. Nüüd vist on juba uusi saavutusi vaja, nii et kavatsen osaleda ka võimalikes kogumikes.

9. Olles lugenud su lugudest kolme, pean nentima, et nende põhjal on raske teha mingeidki üldistusi peale selle, et sulg sul jookseb.
Oskad ehk ise öelda, mis on ja on olnud sinu lugude läbivaks tooniks, mõtteks või noodiks? Või leiad ehk hoopis, et ühendjoonte otsimine on ja peakski jääma ajaraisuks?

Olen püüdnud sotsiaalse närvi mingil kujul kõikjale sisse kirjeldada. Millegipärast on ühiskonna ülesehituses lõputu kraaklemine üksikisiku ja ühiskonna vahel, huvid on sedavõrd erinevad. Ühiskond vajab rakukest, üksikisik ei taha rakukeseks olemisega kuidagi leppida.

10. Mis eristab sind teistest autoritest sinu enda silmis? Miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Eks mõningane elukogemus ja sellega kaasnev. Püüan pakkuda kaasafantaseerimiseks materjali, raami – ja kutsun ka vaidlema.

11. Erialasest kretinismist lähtudes ei saa ma ka küsimata jätta, kuidas suhtud ise nüüd, aegu ja aegu hiljem, oma esimestesse lugudesse? Oled sa nendega endiselt rahul? Loed sa oma jutte üle?

Legode saamiseks kirjutatud lugu pole suurem asi.

Tõsisemalt aga, rahulolu on alati napivõitu, ”kindlasti saaks ju paremini” jne. Kraam, mille levitamiskõlbulikulikuks hindan, saab sildi ”tubli töö”, enamasti need lood ”koledaks haltuuraks” ei muutu.

Jutte üle loen pärast nii-öelda valmimist ikkagi üsna harva.

12. Sind võib (veel) nimetada ”vähetuntud autoriks,“ kuid mida oled ise õppinud ja mida soovitaksid rohelistele, alles alustavatele autoritele?

Õppisin päris kiiresti ära, et esimene küsimus on alati ”kust ma selle pihta panin”. Aju on osav ja mõnigi idee või motiiv, mis hirmsasti iselooduna tundub, võib selgelt kopeeritud olla. Kui endale meelde ei tule – küsitagu kindlasti ka testlugejalt. Võimalik, et võõra idee variatsioon on piisavalt erinev ja lisatakse midagi juurde, nii et pole otseselt probleem, aga tasub teada ikkagi.

Kramatika, härrad ja prouad ... Palun kasutage spellerit. Päris kindlasti tasub enne valmisolevaks kuulutamist oma materjal kellelegi teisele ette näidata ja paluda kõigepealt keelelist katsumist ja seejärel norida, kas kirjeldatu kõlab loogiliselt ja sisemisse vastuollu ei lähe. Eriti tervislik, kui suudetakse leida keegi, kes suudab grammatika ette võtta ilma sisust end segada laskmata.

13. Lõpetuseks, mis on sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega?

Hea tuttav Piret Bristol on aegade vältel kirjeldanud nö kutselise kirjaniku elu Eesti viljastavates tingimustes. Kokku võib võtta kui – ei, see ei ole mingi elu. Meeldivaim on siin vast teadmine, et kirjutada saab ka iseenese rõõmuks ja vahel leiab ka lugejaid.