Ulmestaar Raul Sulbi

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?

Ma ei mängi arvutimänge, pole kunagi mänginud, filosoofilises plaanis laiemalt ei salli ma absoluutselt mängimist, ei sportmänge ega üldse midagi, mis seostub «eluteatri» kui mänguga. Elu on tõsine asi, mitte mäng. Telekast või arvutist seriaale ja filme vaatan reeglina ka vaid söögikordade kõrvale või siis pohmellipäevadel (milliseid on vanemas eas jäänud varasemaga võrreldes – kahjuks või õnneks – ikka väga harvaks). Nii et väga vähe vaatan. Oma kvaliteetaega ma liikuvate piltide meedia peale ei raiska. Ega muusikatki kuulan ma tänapäeval valdavalt piduses kontekstis, kui miskile ekraanile või kõlli šeeritakse oma telefonist Youtube’i-diskot, kodus omaette mitte kuigi palju. Ja mingeid plärasaateid ega kõrvaklapiraamatuid ei tarvita üldse. Ma armastan üldiselt vaikust. Või maa- ja linnaelu loomulikke hääli. Minu jaoks tundub radikaalselt ja evolutsiooniliselt vale tänapäeva inimeste komme end läbi kõrvaklappide maailma loomulikest helidest lahti ühendada. Paljudes situatsioonides (rattasõit näiteks) eluohtlik ka.

Nii et ma loen, loen, loen. Või siis mõtlen loetu üle. Maapoisi kohta on see ehk üsna kummaline, et mingid punnvõrrid ja traktorid ja mootorite putitamine mind kunagi huvitama ei hakanud. Meenub üks raadiosaade, kus Pärnumaal samuti maapoisina kasvanud ajalooprofessor Jüri Kivimäe meenutas, et nende kodus 1950ndate lõpul, kui tema oli laps ja avastas raamatumaailma, peeti lugemist võrdseks logelemisega, mitte millegi tegemisega – «mis sa istud seal niisama, tule ja tee midagi!» öeldi raamatut lugevale lapsele. Ja siis sai sellest lapsest inimene, kelle elukutseks, töö sisuks, nagu ta seal saates selgitas, on laua taga istumine ja raamatute lugemine ning siis loetu üle mõtlemine. Ja tegelikult väga vähesel määral uute tekstide kirjutamine või noorte ajaloolaste koolitamine. Põhiline aeg kulub tekstide lugemisele ja loetu üle mõtlemisele.

Hetkel loen fantasy’t. «Põhja konna» antoloogia kokkupaneku lõpufaasis lugesin end uuesti fantasy-teemasse ja olen senimaani seal. Ja sel korral olen – ka ühe tulevase raamatuprojektiga seoses – lugenud end jälle sisse klassikalisse mõõga ja maagia kirjandusse (1930–1970ndad), mida ei olnud aastaid või juba aastakümneid õieti puutunud. Pikal lennul välismaale olidki hiljuti reisiraamatuina kaasas kaks selle teema värskemat ajalooülevaadet: Brian Murphy väga põhjalik ja minu hoiakutega hästi klappivate seisukohtadega mõõga ja maagia kirjanduse ajalugu «Flame and Crimson: A History of Sword-and-Sorcery» (2019) ning äsja Robert E. Howardi auhinnaga pärjatud briti õudusantologisti ja -asjatundja Stephen Jonesi «The Weird Tales Boys: H. P. Lovecraft, Robert E. Howard, Clark Ashton Smith and ‘The Unique Magazine’» (2023), mis on rikkalikult omaaegsete kaanepiltide ja sisuillustratsioonidega varustatud (250 illustratsiooni) üsna kerge ja õhuline ajakirja Weird Tales ning selle kolme vaala lugu. Midagi uut sealt minusuguste teadmistega inimene teada ei saa, aga lihtsalt selline mõnus ja kerge suvine meeldetuletamislugemine põhifaktidest. Ja ilusti tehtud raamat. Murphy teos on selles mõttes oluliselt kaalukam, läbimõeldum ja suundanäitav. Ning eks ajastu märk ongi, et selline üsna pealiskaudne ja kergekaaluline, kuid läikiv ja paljupildiline asi auhinna võitis. :D

Kunagi kevadsuvel hakkasingi seda fantaasiakirjanduse selgroo – mõõga ja maagia kirjanduse – lugemist Howardi Kulli ja Conani lugudest pihta, liikusin edasi Clark Ashton Smithi Hüperborea, Poseidonise, Zothique’i ja teiste maailmade juurde, lugesin uuesti üle Moorcocki Elricu-lugusid, Fritz Leiberi esimesi Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja tekste 1940ndaist, jätkasin John Jakesi ja Andre Nortoniga ning jõudsin siis mõõga ja maagia buumi ajastusse, 1970ndatesse, kui fantasymaastikul viimast korda domineeris lühiproosa, Lin Carteri antoloogiasarjad «The Year’s Best Fantasy Stories» ja «Flashing Swords» ning Andrew J. Offutti originaalantoloogiasari «Swords against Darkness». Kuldsed ajad, ilusad ajad. Viimati lugesin neid autoreid kunagi 1990ndail noorukina: Karl Edward Wagner, Tanith Lee, Carter ja Offutt ise, siis muidugi L. Sprague de Camp, Norton, Moorcock, Leiber, Jakes, David Drake, Ray Capella, Charles R. Saunders, Pat McIntosh, Phyllis Eisenstein jmt. See oli tõesti fantasy sisuline kuldaeg, koos originaalse 12 köitest koosneva de Campi–Carteri kokku pandud Conani tsükliga. Ja siis tuli alates 1977. aastast Del Rey kirjastuse promotöö saatel fantasytelliste okselaine, kõik need Tolkieni-kloonid: Terry Brooks, David Eddings, Robert Jordan, Terry Goodkind, Dragonlance’id jm kräpp.

Kuigi mul kunagi 10–15 aastat tagasi oli peal ka nende telliste, küll täpsemalt siis sünkmorni uue fantasy vaimustus, kui töötasin läbi kõiki neid Eriksone-Esslemonte ja Bakkereid ja Lawrence’eid ja Abercrombie’sid ja Redickuid ja Brent Weekse, siis ega ma ausalt öelda sellistest 500–1000-leheküljelistest klotsidest koosnevate mitmeköiteliste tekstimassiivide fänn ei ole. Ma pole kunagi olnud teab mis kiire lugeja ja mul pole selliste paber-behemottide lugemiseks lihtsalt aega. Kui ma saaksin siin ja praegu rebestada aja katki ja varastada endale praeguse minuti sisse ühe või paar aastat, kus mul pole mingeid muid tööalaseid ega olmelisi ega rahalisi või sotsiaalseid kohustusi, siis ma, jah, ilmselt aint lebaks voodis ja loeks, sest lugemata raamatuid on kokku ostetud ikka monströösseis koguseis (eelistatult taskuformaadis paperbackid), siis ma loeks ka need Eriksoni tuhandeleheküljelised tellised kõik uuesti läbi, sest nad mulle omal ajal ikka hirmsasti meeldisid. Ja Tom Ardenid ja Paul Kearney’d, kes on neist 1990ndatel tulnud autoreist vast minu viimase aja suurimd lemmikud.

Aga sellist aega pole ja nii ma loengi valdavalt antoloogiaist või autorikogudest lühiproosat. Ja juurde siis kirjanduslugusid, sest tegelikult on populaarkirjanduse ajalookäsitlused just see mu suurim armastuse objekt. Mitte tekstid ise, neid ma tarbingi sinna kõrvale selliste parajate stiili- ja maitsenäidetena lühivormis (ojaa, ma tahaksin uuesti üle lugeda kõik Fenimore Cooperi mereromaanid ja Nahksuka-jutud, aga selleks pole ju aega! Ning nii ma piirdungi noist raamatuist mingite valitud lehekülgede ülemekkimisega, loen Cooperi maalilisi mere- ja looduskirjeldusi, mis ongi ta teoste parim osa).

Noja muidugi olen ma äärmiselt püsimatu lugeja, korraga on voodilaual pooleli minimaalselt kümme-viisteist raamatut (mul kulub ära kohutav kogus järjehoidjaid!), lisaks ulmele ongi seal mingeid ajaloo asju ja populaarteadust ja siis vahel mõni Cooper või Stevenson või Dumas.

Ja vahel satub sinna mingeid minu kohta ikka eriti eriskummalisi asju – nagu näiteks Delany «Dhalgren», mille hiljuti paberkujul soetasin (seda 800-leheküljelist tellist ei ole võimalik lugerist/tahvlist lugeda!) ja mida aeg-ajal 5–10 lehekülje kaupa mekutades edasi loen. Ega selle raamatu puhul polegi ju sündmustik või tegelased või «ulmeideed» tähtsad – Delany on ikkagi stiilimeister, lausevirtuoos. Teda lihtsalt loed ja naudid lausetest saadavat kaifi. Aga mingit koherentset süžeed või et «mis lõpuks saab?» seal ju ei ole, see ei ole absoluutselt oluline. See koosneb pildikestest, väikestest iroonilistest episoodidest. See on uue laine postapo-tripp. See on raamat sõnade ja lausete mõjust inimese tajudele, kuidas keel loob lugusid, kuidas jutustamisele tulevad lood on valikud, kuidas valitud keele- ja stiiliregistrid muudavad loo vastuvõttu meie tajude läbi. Ja see raamat mitte ei räägi sellest, vaid näitab seda, on näitlik eksperiment.

Kummaline ongi, et kõik need suunad, mida ma oma praegustes väljendusvormides moodsa ulmekirjanduse sees põlgan ja kirun, olid tegelikult juba vanasti olemas ja eksisteerisid palju paremas teostuses. 1970ndaist võib leida kõiksugu soolisuse ja sootuse teemalisi tekste, võib leida kõiki neid tänaseid progressiivseid ideid, millega moodne ulme on nüüd üle ujutatud. Aga toona oli nende kirjutustehniline teostus tänasest mäekõrguselt üle, kirjanike keel oli tase omaette! (Delany, Ellison, Russ, Silverberg, Tiptree, Wolfe) Kuna moodsad ulmekirjanikud ei ole neid vanu tekste (pool sajandit!) muidugi lugenud, käib aktiivne rattaleiutus, samas stilistiliselt ja vormiliselt palju igavamalt ja primitiivsemalt kui oli toonane vastav kirjandus. Ja sedagi seepärast, et moodsate kirjanike keel, lause ei ole kujunenud klassikaliste ja hilisemate teksti lugemuse pealt, vaid ongi üsna argine ajalehekeel, kuna inspiratsiooni ammutatakse ju visuaalmeediast, mitte varasemast ulmest.

Ja mul on tunne, et ma pean ühe «Dhalgreni» väljaande varsti veel ostma, on raamatuid, millest mulle meeldib evida erinevaid trükiväljaandeid, mitte ainult kaanekujunduse, aga ka trükipaberi lõhna ja värvi, köiteliimi tüübi, kujundusfontide pärast. Ma olen siiski pesueht raamatufetišist!

Ja noh, mõõga ja maagia ajalooekskursi raames hakkasin ka Sapkowskit üle lugema, sorts Geralti esimestest juttudest peale – need kaks esimest kogumikutäit jutte on ju klassikaline mõõga ja maagia kirjandus – lühivormid, jutusari. Nende kõrvale hakkasin ka «Sortsi» sarja (seda ameerika, mitte poola oma) üle vaatama, aga ikkagi nii, et söögikorra kõrvale üks või maksimaalselt kaks seeriat.

Ja nende vahele loen ju muidugi ka tulevaste kirjastamisprojektidega seotud tekste, sageli ei taha neid siis üldse lugeda, kui pead, sest peal on mingi teise teema, perioodi või alažanri vaimustus, aga pead… Nii et tegelikult loed tihti asju, mida teised ulmikud saavad lugeda alles aasta-kahe pärast ja kui sellest sinuga siis rääkida tahavad, oled sina sellest teemast juba ammu väljas ja tüdinud ja tegeled mingite uute rajamaade avastamisega. See, et ma nüüd, kui väljas on «Põhja konn» ja kõik minuga fantasy’st rääkida tahavad, seda hea meelega teen, sest loen endiselt fantasy’t – ühe tulevase Howardi-projektiga seoses –, on minu jaoks kaunis haruldane kogemus. Sest ega ma ju üldiselt mingi õige ettevõtja ega müügimees pole, seda raamatute ilmumisjärgset turundustööd ma ikka parajalt vihkan ja ega õieti vist oskagi teha. Enamasti kaotab raamat valmis saades mõni päev hiljem minu jaoks ju oma aktuaalsuse, see on loomingulises mõttes lõpetatud asi, ma hakkan mõtlema uute raamatute ja järgmiste kirjastamisideede peale. Ning siis paratamatult kannatab müügitöö, sest teinekord paneb sunnitud edasitegelemine mõne lõpetatud projektiga (valmis saanud kena ja asjaliku raamatuga) ikka parajalt kõhus keerama – ma üldse ei taha seda teha, see raamat on valmis, lõpetatud, minu jaoks ajalugu, läbitud etapp. Keegi ei taha ju mitu nädalat või kuid järjest sama toitu süüa, olgu see nii hea kui tahes.

Nii et selles mõttes, jah, on «Põhja konnaga» hästi läinud, see mind ennast hetkel veel täiesti vaimustab. :) Ja seda julgen ma kõigile soovitada küll. Aga kas ma midagi muud oma loetust julgen soovitada? See 1970ndate mõõk ja maagia on ju tänaste väärtushinnangute ja hoiakute järgi absoluutselt sobimatu ja vananenud kraam. Ma ei mõtle ainult ideoloogilist külge, vaid ka nonde tekstide kunstiesteetiline külg on tänapäeva omast nii erinev, et ma ei tea, kas julgen neid tekste (millest paljud pole ju pealiskaudsel otsingul kergesti leitavadki) kellelegi otse soovitada. Sapkowskit võib küll alati ja igast asendist soovitada, tema on geenius. Ning need jutukogud on veel veidi paremadki kui hilisemad romaanid, kontsentraat on kangem. «Narritorni» triloogiat soovitan kõigile keskaegse fantasy ja ka niisama ajalooliste romaanide sõpradele muidugi ka, need on Geralti-raamatuist üsna erinevad, aga kui eelhäälestuseta läheneda, siis minu meelest väga nauditavad. 

Aga kas ma «Dhalgreni» julgen soovitada? BAASis on selle keskmine hinne 1,5 :D Siiski, näiteks, et ma ka tänapäeva ulmest midagi meeldimisväärset võin leida, siis aasta eest ilmunud üle-eelmise aasta parimate fantaasialugude antoloogia (koostaja Paula Guran) avalugu, Lavie Tidhari «The Portal Keeper» oli igati meeldiv avastus. Ilma erilise pretensioonita, aga selline vaikne ja armas lugu. Kuid eks Tidhar ongi üks tänapäeva huvitavamaid ulmekirjanikke. Suuresti ka seepärast, et tema tunneb oma ulmeajalugu põhjalikult. Eks vaadake ise järele. Lihtne, kuid stiilselt välja peetud:

https://www.uncannymagazine.com/article/the-portal-keeper/ 

2. Kui reastada ulme kolm alažanri sinu isiklikku huvitavusjärjestusse, siis milline see kolmik oleks? (koos mõne õigustava-selgitava lausega)

Mul käivad need meeldimised mitme kuu pikkuste lainetena. Nii et eri aegadel võiksin selle järjestuse teha alati erineva: on olnud lugemisperioode, kus õudus on olnud tähtsaim, siis on samasuguseid fantasy-perioode, mil vanem või uuem fantasy tundub kõige huvitavam. Ning alati on neid tagasitulekuid teadusfantastika juurde, mis on mingis mõttes ju ikkagi nagu see ulmekirjanduse esimene, kõige peamine osa, see, tänu millele tekkis fändom ja kogu see ulmeelu oma ajakirjade, auhindade, kokkutulekutega, fännikriitika ja ulmeajaloo uurimisega. Kogu see krempel on eelkõige olemas tänu teadusfantastika fändomi tekkele 1930ndatel aastatel. Aga erinevalt noist puristlikest fännidest ei tõsta mina seda alažanrit kuidagi teistest kõrgemale. Samas ma väga armastan nende žanrite selget eristamist, liigitamist, ala-alažanritesse jaotamist, segažanreid ja kõike seda. Aga selle žanriterminoloogia ja liigitustega saab tegeleda ikkagi ainult siis ja jääda seejuures üheselt arusaadavaks, kui eksisteerib terminoloogiline selgus ja kus igaüks ei hakka leiutama oma ogaraid žanrinimesid (kõvaulme, imeulme, rupskiooper jne).

 

3. Kui nimetada midagi, mis sind justnimelt ulme juures paelub, siis mis selleks on?

Ma olen siin-seal seda vist maininud ka, et ulme ei olegi minu jaoks midagi olemuslikult erilist, vaid ma võtan seda kui loomulikku osa laiemast seikluskirjandusest, kuhu kuuluvad ajaloolised seiklusromaanid, kriminullid, poliitilised põnevikud, geograafilised seikluslood, piraadikad jmt. Minu jaoks on kogu see populaarkirjanduse korpus üks tervik. Mitte et ma sealt kõike võrdselt naudiksin – naistekaid ei loe ju ikka üldse, ega vesterneid, aga ma nüüd mingi eriline «ulmeideede» mees kindlasti ei ole. Ma hindan ulmes eelkõige eskapismi, see on nüüd aus vastus. Ma ei oska tegelt väga suure häälevärinaga rääkida sensawundast või mingist väga teistsuguse maailma tunnetusest või paradigmat nihestavatest ulmeideedest, need ei ole minu jaoks vist kunagi primaarsed olnud. Eks noorena on seda imepärase tajuefekti (a sense of wonder) muidugi kogetud ja rohkem kui korra, kuid vanemaks saades, kui miski uus enam päriselt üllatada ei suuda, seda paratamatult enam ei juhtu. Aga ulme-esteetika on lihtsalt lahe!

 

4. Millist sinu jaoks olulist ulmeraamatut julgeksid või tahaksid soovitada oma emale? Oma ämmale? Naabrist pensionärile? Ja miks?

Ema ei loe raamatuid, pole pärast lapsepõlve vist kunagi eriti lugenud, aga õnneks hakkas mulle neid ostma üsna kohe, kui mu suht õrnas eas selgus, et ma vajan neid pidevalt juurde nagu traumakliinik doonorverd. Ämma, jumal tänatud, ei ole. Naabritest pensionäridega ma õnneks ei suhtle. Miks ma peaksin neile vanainimestele, kes on aastakümneid tagasi ilukirjanduse lugemisest lootusetult võõrdunud ja kes on jõudnud oma suht-koht eluõhtusse, mingeid raamatuid soovitama? Jälle raamat?! nagu küsis Prisma jõulureklaam kunagi mõne aasta eest. ;)

Tegelikult ma tahaksin hullult soovitada kõige erinevamaid raamatuid, mitte ainult ulmet, vaid konkreetsete inimeste huvidest lähtuvat lugemisvara, noortele, nii 10–15–20-aastastele noortele, rohkem poistele, kuna tüdruk-lugejaid on meil niigi küllaga, ja poisterahva hingeelu ma tunnen nagu veidi paremini, aga häda on, et sellises vanuses noor(meh)ed naljalt ei taha lugeda, peamiselt sellepärast, et paar viimast põlvkonda koduseid, vanemate kasvatuslikke stereotüüpe on nad sellest võõrutanud («mine mängi parem õues palli!», arvutimängud, nutiseadmed, sodimeedia, raamaturiiuli puudumine kodus). Ja ega ma ju tegelikult ka selles vanuses noori üleüldse ei tunne. Et kus oleks see foorum või meedium, kus ma saaksin neile neid soovitusi üldse jagada…

Aga peamiselt tahaksin ma noortes lugejates murda eksiarvamust, et lugemist väärt on just kõige värskem kirjandus, mida ka kõik ülejäänud noored üle planeedi samal ajal loevad. See on kõige rumalamaid mõttestampe, mida ma üldse tean, ja eks Eestis on selle levikus süüdi ka paar Tallinna suurte kirjastuste toimetajat, nais- ja meessoost tädi, kelle kirjastusvalikud viimase paari aastakümne jooksul on tänaseks ikka terve põlvkonna maitse ja hoiakud persse keeranud.

 

5. Mis on viimase 10 aasta jooksul olnud sinu suurim elamus, muutus või kogemus? Ükskõik, ulmes või mujal, üks või mitu. Räägi sellest pisut lähemalt.

Ühest ulmevälisest kogemusest ilmub kuu-kahe pärast loodetavasti üks raamat, aga jäägem siinkohal siiski fantastika valda. Üks üsna ehmatav kogemus on olnud ulmekirjanduse ja selle enesekuvandi muutumine. Ma ei oleks kümme aastat tagasi uskunud, et ulme sees toimub nii kiire ja drastiline muutus: kuidas vanem ulmekirjanduse tekstikorpus ja autorid unustatakse ja kuidas uuem ulme muutub ilma juurteta nähtuseks. Ulmele üks iseloomulikumaid tunnuseid 20. sajandi teisel poolel oli pidev dialoog omaenda minevikuga – uuemad ulmeautorid ehitasid oma tekste varasemate autorite loodule, olid sellega pidevas aktiivses suhtluses, aga see eeldas varasema ulme tundmist, lugemust. Ja see omakorda eeldas pikki ja korralikke kirjastuste backliste, et ilmuksid pidevalt varasemate kümnendite ulmekirjanike teoste kordustrükid, et need oleks lugejaile kättesaadavad. E-raamatute nimelise nähtuse tulekuga paistis see probleem lahenevat: järsku paisati tohtult paljude autorite looming elektrooniliste failiformaatidena käibesse, aga tegelikult tähendas see, et füüsilised backlistid kadusid pea täielikult ja lõppkokkuvõttes ei lugenud ka neid elektroonilisi raamatuid keegi.

Tulemus on see, et varasemast ulmest teavad tänased põlvkonnad umbes 10-20 raamatut, mille uustrükke alati raamatupoest saada on: umbes 1–2 Bradbury’t ja Clarke’i, mõnda Dicki, Herberti «Düüni», Asimovi Asumi-raamatuid, Orwelli ja Huxley’t. Kümnekonna aastaga on pea täielikult unustusse vajunud sellised superkirjanikud-stiilimeistrid või klassikud nagu Alfred Bester, Theodore Sturgeon, Fritz Leiber, Roger Zelazny, Clifford D. Simak, Poul Anderson, Gene Wolfe, Jack Vance, Gordon R. Dickson, Robert Silverberg, Samuel R. Delany jne jne jne. Varasemalt juhtus see enamvähem sünkroonselt kirjaniku surmaga, aga täna on isegi elusolevad klassikud nagu Silverberg ja Delany ingliskeelse maailma kirjastuspildist kadunud – neist ilmub vahest mõni akadeemiline või spetsialiseerunud väikekirjastuse väljaanne. See on kohutav, kuidas omaenda ajalugu on kolikambrisse pühitud. See saab kõneleda vaid eriliselt ülbest ajastust ja inimestest, kes leiavad, et nemad ongi maailma naba ja et eelnevatel põlvkondadel, kes ei elanud nii teadlikul ja progressiivsel ajastul, ei saa meie ajastu lugejale enam midagi olulist või aktuaalset öelda olla.

Teine siit paratamatult tulenev muutus on teksti lihtsustumine. Kui tänaste kirjanike põlvkond ei ammuta enam inspiratsiooni varasemast kirjandusest, vaid tele- ja kinotoodetest, siis tähendab see paratamatult, et kuigi idee võib ju olla geniaalne, siis selle teostus on nii primitiivne, et paha hakkab. Suure osa tänase lääne auhinnaulme keel on muutunud nii lihtsaks ja argiseks, et see sisuliselt ei eristu enam ajalehekeelest, veebiportaalide uudiste keelest. Kuna lugemus puudub ja ei teata enam, mida kirjanikud tegid 1960–1970ndatel, siis ei ole ka ideed sageli kuigi geniaalsed, vaid piinlikud jalgrattaleiutamiskatsed.

Ometi oli varasemail kümnendeil just keel, just stiilimeisterlikkus see, mis eristas ilukirjandust kui lugude jutustamise meediumit televisioonist ja kinost.

Kui loed mingit tänapäevast poppi ulmeteksti (näiteks Martha Wellsi Mõrtsukboti-lugusid), siis on need ju kena ja sümpaatne easyreading, kergesti seeditav seiklusulme, millel aga näib üsnagi puuduvat ükskõik milline kunstiline ambitsioon. Muidugi räägivad need tänastele noortele aktuaalsetel teemadel (näiteks sootus ja seksuaalsuse puudumine või eitamine), aga mingit ajatumat sõnumit nagu polegi. Muidugi on selline kergem ulme varemgi olemas olnud (võiks ju väita, et näiteks Simaki hilisemad raamatud olid kõik sellised), aga sedasorti kergem ajaviitekirjandus ei võitnud omal ajal ulmeauhindu, ei riisunud kirjanduspreemiate koort. Tänapäeval aga tundubki see kerglugemine olevat kunstimeistrite loomingu tipptase. Et kui moodsad Simakid ja Bujoldid on ka täna olemas, siis Bestereid ja Delany’sid ja Gene Wolfe’e enam pole.

See on mind vast kõige rohkem šokeerinud, see kogemine, kui kergemeelselt on ulmefändom ja autorid ise lahti ütelnud oma minevikust ja pärandist. Kas ma olen midagi maha maganud ja ütlus, et «kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta» on vahepeal tühistatud ning ekslikuks kuulutatud?

Ma ei oleks kümme või kakskümmend aastat tagasi iial arvanud, et ma nii kiiresti (st, 40ndate eluaastate keskpaigaks) jõuan järeldusele, et noorus on hukas ja «vanasti oli parem». Ja seda täiesti tõsiselt ja läbimõeldult. Ilma irooniata.

Noh, eks seda, et vanasti oli parem arvasin ma Lovecrafti eeskujul juba ju ka noorukina. Noh, et ma olen sattunud elama viletsasse aega, kus ma ei saa ennast enam realiseerida oma huvidest ja soovidest lähtuvalt. Et noh, varateismelisena vaimustusin ma 18. sajandi mõõga ja mantli ajastu esteetikast ja poliitikast ja keskkonnast (pärilussõjad, musketärid, gardemariinid, paleepöörded, kaaprilahingud, duellid, keisrinnad-kuningad-hertsogid). Ja teise elukümnendi lõpul jälle 20. sajandi keskpaiga (1940–1950ndate) Ameerika ja Briti ajakirjakesksest ulmekirjastamise ja -kirjanduse skeenest, see olnuks aeg, kuhu ma oleksin tahtnud sündida ja kus ennast teostada, ka meeldisid ja meeldivad mulle tänini keskmisest rohkem just tolle perioodi ulmetekstid, nende stiil, teemad, võtted, lause ja üldine esteetika ning vaib on mulle kõige hingelähedasemad. Nii et see «vanasti oli parem»-tunnetus on mus algusest peale tugevalt sees olnud nagu ka põlgus parajasti toimiva «praeguse aja» suhtes. Ning täiesti pessimistlik ja düstoopne vaade tuleviku suunal.

Noh, peamise näitena kasvõi see, et ma armastan esteetiliselt kõige rohkem paberkirjastamist, ometi olen ma elama sattunud ajastusse, kus see on lõplikult kadumas ja asendumas digi- ja veebikirjastamisega, mida ma jälestan ja põlgan. Ma mäletan, kui õnnelik ma olin 1990ndatel, kui Eestis ilmus vahepeal korraga 6–7 üleriigilist päevalehte, kui neis avaldati joonealuse järjejutuna ulmet või kriminulle, kui ajalehed hakkasid ühel hetkel ilmuma ka pühapäeviti, kui mõne traagilise või suurepärase sündmuse puhul ilmus samal päeval samast lehest mitu väljaannet. Mulle meeldivad 1990ndate kriminullide raamatukujundused (mitte «Öölane»!!!, vaid Katherine, Kupra, Varraku, Kunsti, Kodamu, Olioni, Kuldsule jt omad) siiamaani oluliselt rohkem kui need läikivad äravahetamiseni ühesugused ning ühe ja sama üsna plassi fondiga tänased krimikaaned, mille teostus võibolla on profim, aga mille kujundus-ideed ja kontseptsioonid on oluliselt igavamad, esteetiline ambitsioon teha põnevat, leidlikku ja lahedat kujundust olematum. Ehk siis nii perioodika kui raamatukirjastamise mõttes ma olen sündinud valesse ajastusse ja tulevikul ei ole minu jaoks sellest vaatest midagi rõõmustavat pakkuda. Ja 1990ndail olin ma paraku

veel liiga noor, et ise tegijana sellele karussellile hüpata… ;(

Minu eelistatuim meedium lugude jutustamiseks ei ole Netflixi või HBO kvaliteetne minisari või Hollywoodi suurfilm, vaid ikka ja just paberil ilmuvad jutuajakirjad, ajalehed ja pehmekaanelised raamatud. Ja selles mõttes tundus 1990ndate algus tõeliselt kuldse ajastuna, vabanemise ajal rajati kiirelt korralik vundament: ilmuma hakkasid taskuformaadis pehmekaanelised kriminullid, Jutuleht, Mardus, Täheaeg, igasugu ajakirjad-ajalehed, kus ilmus põnevaid artikleid ja järjelugusid ajaloost, popkultuurist, miks mitte esoteerilistest teemadestki – korraks tundus, et nüüd algabki see lahe aeg, trükimeedias toimus tõeline kultuuriplahvatus, ajaviitelise ilukirjanduse avaldamine oli au sees ja isegi tulus. Aga loomulikult ei jätkunud seda kauaks, selleks pidanuks eestlasi olema umbes kümme korda rohkem nagu on tšehhe või ungarlasi, rääkimata poolakatest.

Ma kujutan ette, et see taustajutt on selle muutuse, selle uue eluhoiaku mõttes kuidagitpidi oluline. Sest see hoiakumuutus, see üllatuslikult saabunud muutus eluvaates selles ju seisnebki, et vanasti tõesti oligi tegelikult parem. Kultuuripilt oli rikkalikum, mitte nii globaalselt üheülbaline, nagu ta on täna. Lugejad ei kummardanud pimesi vaid kõige uuemat kirjandust (mida õnneks paljud toona ei saanud kättegi), vaid kobistati ringi netiarhiivides ja antikvariaatides ja otsiti eelmiste kümnendite varasalvedest pärleid. Inimesi huvitas ajalises vaates oluliselt laiem kultuuripärand kui ainult kõige moodsam kirjandus. Sellise minevikuhuvilise ja -teadliku seltskonnaga oli mul palju rohkem ühist, kui on ehk tänase fändomi noorema poolega, kes ahmibki sisse kõige uuemaid noortekaid ja Hugo-nominente ja vahib ainult kõige värskemaid seriaale… Kurat, vanasti näitas telekaski rohkem ja sagedamini vanemaid filme eri ajastutest, mitte nagu täna, kus kedratakse korrata paarikümmet sama filmi. Ehk et ka see kultuuripilt, mis tänastel noortel tekib näiteks 1990ndatest, on tegelikult tänu massimeediale väga valikuline ja ehmatavalt puudulik. Ja see kehtib siin nüüd nii raamatute, filmide, sarjade kui muusika kohta.

Ja süüdi on selles just needsamad kultuuriotsustajad, kes teevad neid tarbijaskonna ajusid ja kultuurikogemust üheülbastavaid valikuid, kes on ka Eestil lasknud langeda sellesse voolusängi, kus kõik vaatavad ainult neid kõige uuemaid Netflixi sarju ja loevad ühtesid ja samu YA fantasy-telliseid. Mineviku kultuuriteadvus ei olnud nii laisk, see oli uudishimulikum, mitmekesisem, otsivam ja katsetavam. Nii et tegelikult peaks nende kultuuriotsustajate peamine missioon olema just tänaste inimeste kultuuritarbimise kogemuse rikastamine, mitte selle üheülbastamine ja ameerika ning briti kujundustes nendesamade uusimate menuraamatute meilgi müüki paiskamine. Aga on mindud laisaks ja valitud lihtsama vastupanu tee. Mitte meie Fantaasias!

Selle arusaama kogemine ja ka selle mõistmine, et ma jooksen oma arvamusega täiega vastu seina, suutmata käimasolevat laviini kuidagi peatada või ümber pöörata, on tekitanud muidugi parajat kibestumist tänases Eesti kultuuriilmas ja globaliseeruva maailma trendides. Nii et kuigi näiliselt elame me külluslikumal ajastul kui kunagi varem, meile on sünkroonselt ameeriklaste ja kogu muu maailmaga samaaegselt kättesaadavad needsamad seriaalid ja menuraamatud, needsamad turismireisid ja head toidud ning veinid, siis tegelikult oleme me oma varasemast otsimisvaimust tohutult palju kaotanud, peame progressiivide ja rahvuspopulistide rõõmuks samu ideoloogialahinguid, mida Ameerikaski ja oleme kokkuvõttes muutunud väliselt küll rikkamaks, aga seesmiselt ja vaimselt liigume maailma vastu huvi kaotanud eloide eluviisi suunas.

2025. tuleb raamatuaasta, esimese eestikeelse trükise 500. juubeli tähistuseks. Ma kujutan juba õudusega ette, milliseks ersats-sündmuste jadaks see kujuneb. Noh, mitte paremaks kui oli raamatukoguaasta või Euroopa kultuuripealinn Tartu, kus ametnikest koosnevad töögrupid teostavad lõputuid persetunde oma koosolekutel ja pannakse kokku tõeline «pidu katku ajal»-programm, kus toimuvad sisult tühjad kuid edevad kultuurisündmused, avamised, tähistamised jmt, kui tegelikult peaks riik lihtsalt Islandi eeskujul suunama praegusest ühe suurusjärgu võrra suuremad summad läbi Kulka ja Kultminni eestikeelse raamatu eluspüsimise toetuseks. Aga seda juba ei juhtu, need summad kulutatakse ära välise tähistamise, sisult tühjade kultuuriaktsioonide peale, turundajad ja suhtekorraldajad saavad kenasti aasta läbi tööd rügada ja kapata ühelt koosolekult teisele, trükitakse bussipeatustesse mõttetuid plakateid, korraldatakse teadvustuskampaaniad stiilis «Eestlane on juba 5 sajandit olnud raamaturahvas», «Mis raamatu sina viimati läbi lugesid?» jmt. Kirjandusminister saab oma sisutühjadeks lobasaadeteks, kus mitte midagi olulist sõnastada ei suudeta, kõvasti eelarveraha ja vanker kihutab edasi. Kuristiku suunas.

Mina tegutsen muidugi kõige kiuste ka edasi, ei teagi, mis olematu raha eest, veelgi kibestunuma ja küünilisemana ning maailmas ja kaasteeliste laiemas ringis (ulmefännid on sellega võrreldes ikka teadlikum ja parem osa maailmast!) pettununa, aga loomuomane kangekaelsus sunnib valitud teel jätkama. Lihtsalt ma ei mõista inimesi, et miks me väga sitas olukorras olles ei võiks seda endale avalikult tunnistada, vaid peaksime tegema head nägu, kui reaalselt rõõmustavat on vähe. Sest tegelikult tähistame me ju eestikeelse raamatu VIIMAST viit sajandit ning see pidu saab hetkel elus olevate inimeste eluajal ju ka kenasti otsa ja eestlane kui eestikeelne fenomen ilmselt sajandi-kahe jooksul kaob. Kuna me ise ei viitsinud eestikeelse kultuuri ja kirjasõna jaoks veidi rohkem raha kokku panna, vaid matsime selle spordisaalide, kergliiklusteede, raudteetammide, betooni, passiivmajade, plasttaara korkide tuunimise, ühistranspordi dotatsioonide jmt alla. Väga ulmeline on kogu seda sürreaalset vales suunas sagimist reaalajas pealt vaadata. See on natuke nagu Sarah Connori sürreaalselt jõuetu tunne, et kisad maailmale, et kohe on pomm plahvatamas, aga maailm võrkaia taga ei ole võimeline seda kuulma ning kiigub oma muretul konsumerismi mänguväljakul edasi.

Toimumas:

Õhtus On Ulmet #3: Jüri Kallas –Ulme kui Rock’n’Roll”

20.09 toimub Tallinna Keskraamatukogus kolmas üritus sarjast ”Õhtus On Ulmet,” alapealkirjaga ”Ulme, kui Rock’n’Roll.” Külaliseks on Jüri Kallas ja temaga vestlevad Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten.
Üritus on tasuta ja toimub Tallinna Keskraamatukogu suures saalis.


Toimus:

Tumédad Tunnid

Ilmus järjekordne ekstra-episood toetajatele. Kuulata saab seda läbi Patreoni – LINK.


Õhtus on ulmet #2

16.07 toimus Tallinna Keskraamatukogus, TKR ja Eesti Ulmeühingu koostöös, järjekorras teine ”Õhtus on ulmet.” Külaliseks oli Veiko Belials kellega vestles Manfred Kalmsten.
Üritust on võimalik järelvaadata Youtube’st - LINK.

Õhtu jätkus traditsioonilise Tallinna ulmikute kolmanda reede kokkusaamisega KuKu klubis.

Õhtud Eesti Ulmega.

Tartus, iga kuu teisel reedel Tartu Kirjanduse Majas toimuval ulmeüritusel ”Õhtud Eesti Ulmega” oli külaliseks Meelis Friedenthal. Temaga vestles Veiko Belials.