Ma kuulsin seda lugu ülemdiakon M.-i käest. Ma kujutan ette, et seda poleks väga raske veidi kärpides ning siin ja seal fakte muutes kuidagi lihtsasti seletatavaks teha, aga ma olen eelistanud jutustada seda nii, nagu seda minule räägiti. Lõppude lõpuks on mingisugune seletus võimalik, isegi kui pole olemas väga selget ja lihtsat selgitust. Jäägu lugeja otsustada, kas ta eelistab uskuda, et mõned niinimetatud tsiviliseerimata rassid valdavad okultseid võimeid, mis ületavad kõike, milleks niinimetatud tsiviliseeritud rassid võimelised on, või arvab ta, et kokkusattumuste jadast piisab, et selgitada ebaharilikke asjaolusid, millest ma lihtsal ja kokkuvõtlikul viisil rääkima hakkan. Mulle ei näi oluline välja öelda, kumb neist on mu enda seisukoht või kas mul seda üldse on, ja mul on põhjuseid mitte pakkuda kolmandat võimaliku lahendust.

Ma pean lisama sõna või kaks ülemdiakon M.-i kohta. Selle loo toimumise ajal oli ta viiekümne aastane. Ta oli tark õpetlane, märkimisväärsete teadmistega mees. Tema religioossed vaated olid silmatorkavalt avarad, kuigi tema vaenlased ütlesid, et silmatorkavalt ahtad. Nooremana oli ta midagi sportlase moodi, aga tänu vanusele, istuvale eluviisile ja teatavale mugavusele oli ta kaalus juurde võtnud ega tegelenud enam üheski vormis kehalise tegevusega. Tal ei olnud mingisuguseid närvisüsteemi hädasid. Ta suri umbes kolme aasta eest südamerabandusse. Ta jutustas mulle selle loo minu soovil kaks korda, kahe jutustuskorra vahe oli umbes kuus nädalat ning mõned üksikasjad tõi ta esile minu küsimuste najal. Selle sissejuhatava märkuse järel võime asuda loo enda juurde.

1881. aasta jaanuaris tuli ülemdiakon M., kes oli suur Tennysoni luule austaja, mõneks päevaks Londonisse, peamiselt selleks, et vaadata Lütseumis näidendit „Karikas“. Ta ei olnud kohal esietendusel (esmaspäeval, 3. jaanuaril), küll aga hiljem samal nädalal. Tollal ei olnud poeet veel loomulikult saanud peeriseisust ega näitleja rüütlistaatust. Teatrist lahkudes, olles rahul pigem võimsa lavaseadega kui näidendi endaga, oli ülemdiakonil mõningaid raskusi voorimehe leidmisega. Ta kõndis veidi mööda Strandi edasi, kui kohtus seal ootamatult oma vana sõbra Guy Breddoniga.

Breddon (see polnud tema tegelik nimi) oli märkimisväärselt jõukas mees, õpetatud tegelaste ühingute liige ja pühendunud Kesk-Aafrika avastamisele. Ta oli ülemdiakonist kaks või kolm aastat noorem ja võimsa kehaehitusega mees. Breddon oli ülemdiakoniga Londonis kohtumise üle üllatunud ja ülemdiakon oli samamoodi üllatunud, et leidis Breddoni üleüldse Inglismaalt. Breddon viis ülemdiakoni enda juurde ja saatis teenri voorimehega Langhamisse, et see maksaks ülemdiakoni arve ja tooks ära tema asjad. Ülemdiakon protesteeris, aga ainult moepärast, ja Breddon ei tahtnud kuuldagi, et tema külalislahkus võidakse tagasi lükata.

Breddoni elamiseks oli kallis sviit otse jõuka polsterdaja töökoja kohal Berkeley Square’i lähedal. Sellest avanes privaatne uks tänavale ja selle juurest privaatne trepp teisele ja kolmandale korrusele.

Esimese korruse sviit, kus elas Breddon, oli trepist täielikult uksega eraldatud Teise korruse sviit, kus elas iirlasest parlamendi liige, oli samamoodi uksega eraldatud ja see oli tol hetkel tühi.

Breddon ja ülemdiakon astusid tänavalt sisse ja siis trepist üles esimesele mademele, kus nad trepikojaukse kaudu korterisse sisenesid. Breddon oli selle korteri üürile võtnud alles hiljuti ja ülemdiakon polnud seal kunagi varem käinud. See kujutas endast laia L-kujulist koridori, kuhu avanesid tubade uksed. Seintel oli palju trofeesid. Sarvedega pead jõllitasid neile otsa, väledad, ent topiseks tehtud loomad vahtisid neid kartlikult laudade alt. Gaasilambivarjude all sätendas eredalt suurepärane tapariistade arsenal.

Breddoni teener valmistas neile mõlemale enne Langhamisse minekut õhtusöögi ja varsti arutasid kaks meest hr Tennysoni, hr Irvingu ja „Maikuninga“ teemal, mille paroodia oli hiljuti Punchis ilmunud, ning nautisid austreid, suurepärase salatiga külma faasaniliha ja pudelit 74. aasta Pommery veiniga. Ülemdiakonile oli väga iseloomulik, et ta mäletas täpselt, mis  õhtusöögiks oli, ja seda, et Breddon ei soovinud eriti veini juua.

Pärast sööki läksid nad raamatukogusse, kus kaminatuli põles heleda leegiga. Ülemdiakon läks kamina poole, hõõrudes pontsakaid käsi vastamisi. Sel hetkel näis osa hallist karusnahast suurest vaibast üles kerkivat. See oli hiiglaslike mõõtmetega hall kass, suurem kui ükski teine, keda ülemdiakon näinud oli, ja sama värvi nagu vaip, millel ta oli maganud. Loom hõõrus end väga innukalt ülemdiakoni jala vastu ja lõi nurru, kui mees teda silitama kummardus.

„Milline ebaharilik loom!“ ütles ülemdiakon. „Mul polnud aimugi, et kassid võivad nii suureks kasvada. Ja tema pea on kummaline – liiga väike keha kohta.“

„Jah,“ ütles Breddon, „ja tema jalad on samavõrra liiga suured.“

Hall kass sirutas end meelalt ülemdiakoni silitava käe all ja tema jalad olid selgelt näha. Need olid väga laiad ning küüned, mis välja ilmusid, näisid ebaharilikult võimsad ja arenenud. Eluka karv oli lühike, tihe ja traatjas.

„Ülimalt ebaharilik!“ kordas ülemdiakon.

Ta istus kamina ette tugitooli. Ta oli endiselt kummargil kassi kohal ja mängis sellega, kui vaikne kõlksatus sundis teda pead tõstma. Breddon asetas midagi napsikarahvinide taha lauale.

„Kas mingi eriline tõug?“ küsis ülemdiakon.

„Minu teada mitte. Ma ütleksin, et ebardlik. Me leidsime ta laeva pardalt, kui ma koduteele asusin – võib-olla tuli ta hiiri otsima. Ta oleks üle parda visatud, kui mind poleks olnud. Mul tekkis tema vastu omajagu huvi. Sigarit?“

„Oh, tänan.“

Väljas kriiskasid külmad põhjatuule hood. Toa helideks olid tiku terav kraabe ribiklaasi vastu, kui ülemdiakon sigarit süütas, Breddoni vesipiibu roosivee mulin ja Breddoni teenri vaiksed sammud, kui too ülemdiakoni pagasi L-kujulise koridori lõpus asuvasse magamistuppa viis, ja suure halli kassi katkematu nurrumine.

„Ja mis kassi nimi on?“ küsis ülemdiakon.

Breddon naeris.

„Noh, kui sa päris tõde teada tahad, siis teda hüütakse Halliks Kuradiks, või veel sagedamini tout court[1]Kuradiks.“

„No kuule, sa ei saa oodata, et ülemdiakon kasutaks nii jõledat keelt. Ma kutsun teda Halliks – või siis oleks härra Hall veelgi auväärsem, arvestades meie tutvuse põgusust. Kas suits häirib teid, härra Hall? Intelligentne loom ei vaidle vastu. Tõenäoliselt oled sa ta sellega ära harjutanud.“

„Noh, tema nime arvesse võttes saaks tal vaevalt midagi sutsu vastu olla, või kuidas?“

Sisse astus Breddoni teener. Kui uks avanes ja sulgus, oli hetkeks kuulda äsja süüdatud kaminatule praksumist toas, mis ootas ülemdiakoni. Teener kohendas kaminat ja segas ülemdiakoni juhendamisel kokku lahja brändi ja sooda kokteili. Ta lahkus teadmisega, et sel õhtul teda enam ei vajata.

„Kas sa märkasid,“ küsis ülemdiakon, „kuidas härra Hall su teenrit jälgis? Ma pole kunagi kirglikumat kassi näinud.“

„Arvad?“ küsis Breddon. „Vaata nüüd.“

Ta lähenes esimest korda hallile kassile ja sirutas käe, otsekui tahtes teda silitada. Ainsa hetkega näis kass hulluvat. Selle küüned sööstsid välja, selg tõmbus küüru, karvad läksid püsti, saba samuti. See kähises ja pritsis sülge ja selle väikesed rohelised silmad põlesid. Aga tähelepanelik vaatleja oleks märganud, et loom ei vaadanud kogu aeg mitte ainult Breddonit, vaid ka seda eset, mis oli teinud kerge kõlksu, kui Breddon selle karahvinide taha oli pannud.

Ülemdiakon lasi end sügavale tugitooli ja naeris südamest.

„Millised naljakad olevused nad on ja alati kõige naljakamad siis, kui nad närvi lähevad! Tõepoolest, härra Hall, austusest minu vaimulikurüü vastu oleksid sa võinud niimoodi vandumata jätta. Vaene härra Hall! Vaene kiisu!“

Breddon istus mõru naeratuse saatel uuesti. Hall kass taganes aeglaselt ja sirutas siis pea otsekui kaastunnet nõudes ülemdiakoni pehmesse ja usaldusväärsesse peopesasse.

Korraga langes ülemdiakoni pilk esemele, mida kass oli vaadanud ja mis oli nüüd näha, sest teener oli karahvine liigutanud.

„Taevane arm!“ hüüatas ta. „Sul on seal revolver.“

„Nii see on,“ ütles Breddon.

„Ma loodan, et mitte laetud?“

„Oi ei, see täiesti laetud.“

„Aga kas see pole väga ohtlik?“

„Noh, ei. Ma olen relvadega harjunud ja ma ei ole hooletu. Ma oleksin pidanud ohtlikumaks seda, kui ma oleksin tutvustanud sind Halli Kuradiga ilma selleta. Ta on palju jõulisem kui tavaline kass ja ma kujutan ette, et tema suguvõsas on peale kassi veel midagi. Kui ma toon mõne võõra inimese tema juurde, hoian revolvri valmis, kuni on näha, kuidas olukord kujuneb. Elaja vastu õiglane olles, ta on alati olnud kõigi vastu ülimalt sõbralik, kui vaid mind ennast välja arvata. Mina olen tema ainuke antipaatia. Ta oleks just äsja mind rünnanud, aga ta on piisavalt tark, et karta seda.“

Ta koputas revolvrile.

„Mõistan,“ ütles ülemdiakon, „ja ma võin arvata, kuidas see juhtus. Sa hirmutasid teda kunagi nalja pärast revolvrist tulistades. Pauk ehmatas teda ja ta pole sulle kunagi andeks andnud ega revolvrit unustanud. Mõnedel neist on hämmastav mälu!“

„Jah,“ ütles Breddon, „aga see pakkumine ei sobi. Ma pole kunagi, ei tahtlikult ega kogemata, andnud Kuradile põhjust vaenulikkuseks. Minu teada ei ole ta kunagi püssipauku kuulnud ja kindlasti pole ta seda kuulnud alates ajast, kui mina temaga tutvusin. Keegi võib teda varem hirmutanud olla ja ma kaldun arvama, et seda on juhtunud, sest ei saa olla kahtlust, et elajas teab kõike, mida üks kass revolvrist teadma peab, ja et ta kardab seda.

Esimest korda kohtusime peaaegu pimeduses. Mul olid mõned kastid, mille suhtes ma olin eriti hoolas, ja kapten ütles, et ma võin minna alla neid kontrollima. Noh, ja siis hüppas pimedusest ootamatult välja see elukas ja sööstis minu poole. Ma ei saanud isegi aru, et see on kass, sest ta on nii meeletult suur. Ma andsin talle terava löögi külje pealt vastu pead, mis lõi ta jalust maha, ja haarasin oma tuki. Ta oli ainsa hetkega läinud. Ta teadis. Ja pärast seda on mul palju tõendeid, et ta teab. Ta hammustaks mind praegu, kui tal võimalus oleks, aga ta saab aru, et tal pole võimalust. Ma olen korduvalt mõelnud talle otsa peale teha – tulistamine oleks välistatud – ja tunda ta neetud kaela mu oma käte all murdumas!“

„Kuule, vanapoiss, no kuule!“ ütles ülemdiakon vormitäiteks protesteerides, tõustes püsti ja segades endale ise uue joogi.

„Anna andeks mu keelekasutus, aga saad aru, ma ei armasta seda kassi.“

Ülemdiakon avaldas selle peale imestust, et miks Breddon sellisel juhul kassi ära ei anna.

„Sa satud talle peale laeva pardal ja ta ründab sind. Sa päästad ta elu, pakud talle toitu ja öömaja ning tema vihkab sind ikka nii palju, et ei lase sul ennast puudutada, ja tema ei meeldi sinule samavõrra kui sina temale. Miks ei võiks teie teed lahku minna?“

„Mis puudutab tema toitu, siis ta sööb ainult enda püütud saaki. Ta läheb igal õhtul välja jahile. Ma hoian teda lihtsalt ühel põhjusel – ma kardan teda. Ma tean, et seni, kuni ta on minu juures, on mu närvid korras. Kui ma laseksin oma hirmul tema vastu tegutsema asuda – noh, minust poleks Kesk-Aafrika metsades enam palju asja. Alguses oli mul mingi mõte teda taltsutada – ja pealegi oli üks kummaline kokkusattumus.“

Ta tõusis ja avas akna ning Hall Kurat loivas aeglaselt selle poole. Ta peatus hetkeks aknalaual, tegi ootamatu hüppe ja kadus.

„Mis kokkusattumus see oli?“

„Mida sa sellest arvad?“

Breddon ulatas ülemdiakonile kassikuju, mille ta oli kaminasimsilt võtnud. See oli väike, umbes kolm tolli kõrge. Värvituna, väikese pea, hiiglaslike jalgade ja kummaliselt inimlike silmadega näis see olevat Halli Kuradi täpne koopia.

„Ideaalne sarnasus. Kuidas sa selle teha lasid?“

„Ma sain koopia enne originaali. Üks väike juudi kaupmees müüs selle mulle õhtul enne Inglismaale sõitma hakkamist. Ta arvas, et see on Egiptuse päritolu, ja kirjeldas seda kui ebajumalakuju. Igal juhul oli see väga kena nefriidist kujuke.“

„Mina olen kogu aeg arvanud, et nefriit on heleroheline.“

„See võib olla roheline… või valge… või pruun. See varieerub. Minu arvates ei saa olla kahtlust, et see väike kuju on vana, kuigi ma kahtlen selles, et see pärineb Egiptusest.“

Breddon asetas selle tagasi oma kohale.

„Muide, samal õhtul tuli see väike juut minu juurde ja püüdis seda tagasi osta. Ta pakkus mulle kahekordset summat võrreldes sellega, mis ma maksnud olin. Ma ütlesin, et ta on ilmselt leidnud kellegi, kes seda väga-väga omandada tahab. Ma küsisin, kas too on kollektsionäär. Juudi arvates ei olnud. Ta ütles, et see oli mustanahaline härrasmees. Noh, sellega oli asi otsustatud. Ma ei kavatsenud midagi mingi neegri soovide järgi teha. Juut anus ja ütles, et see olla üks erakordselt tore isane neeger, kellel on hunnikute kaupa raha ja kes olla otsinud seda eset juba aastaid, ning ta vihjas igasugusele mambodžambole – arvatavasti selleks, et mind hirmutada. Aga mina siiski ei kuulanud teda ja viskasin ta välja. Siis tuli see kokkusattumus. Olles ostnud koopia, leidsin järgmisel päeval elusa originaali. Veider, kas pole?“

Sel hetkel hakkas kell lööma ja ülemdiakon taipas õudusega, et kellaaeg on juba palju-palju möödas sellest, kui auväärne ülemdiakon peaks voodis olema ja magama. Ta tõusis ja soovis head ööd, märkides, et tahab hommikul sellest rohkem kuulda.

See oli erakordselt suur ebaõnn, sest me näeme, et just loo selle koha peal tahetakse kuulda kõiki detaile ja hommikul osutus võimatuks neid teada saada.

Enne raamatukogust lahkumist sulges Breddon akna ja ülemdiakon küsis, kuidas härra Hall, nagu ta teda kutsus, tuppa sisse saab.

„Väga tõenäoliselt on ta juba tagasi. Tal on köögis spetsiaalne aken, tehtud just tema jaoks, mis on täpselt nii suur, et ta sisse ja välja saaks, nagu talle endale meeldib.“

„Aga kas teised kassid ei tule sisse?“

„Ei,“ ütles Breddon. „Teised kassid väldivad Halli Kuradit.“

Kui ülemdiakon oma tuppa jõudis, oli ta seletamatult närviline. Ta tunnistas mulle, et ta pidi kontrollima, kas kedagi ei ole voodi all ega kapis. Siiski puges ta voodisse ja vajus mõne aja pärast sügavasse unne. Tuli kaminas põles heleda leegiga ja toas oli üsna valge.

Varsti pärast seda ärkas ta valju karjumise peale. Olles ikka veel unine, ei saanud ta alguses aru, kust hääl tuleb, arvates, et see peab kostma väljast tänavalt. Aga peaaegu kohe kuulis ta kahte revolvripauku, mis olid lastud kiiresti üksteise järel, ja siis pärast lühikest pausi veel kolmandat.

Ülemdiakon tundis kohutavat hirmu. Ta ei teadnud, mis on juhtunud, ja mõtles relvastatud sissemurdjatele. Mõneks ajaks – ta arvas, et see ei saanud olla rohkem kui minut – naelutas hirm ta paigale. Siis ajas ta end pingutusega püsti, süütas gaasilambi ja pani kiirustades riided selga. Seda tehes kuulis ta koridoris samme ja koputust toa uksele.

Ta avas selle ja nägi Breddoni teenrit. Mees oli tõmmanud magamisriiete peale sinise ülekuue ja tal olid jalas sussid. Ta värises külma ja surmahirmu käes.

„Oh jumal, härra!“ hüüatas ta. „Härra Breddon lasi enda maha. Kas te tuleksite, härra?“

Ülemdiakon läks mehe järel Breddoni magamistuppa. Toas hõljus ikka veel tihe suits. Peegel oli purustatud ja lebas kildudena põrandal. Voodis lamas surnud Breddon, selg ülemdiakoni poole. Ta paremasse kätte oli endiselt pigistatud revolver ja ta parema kõrva taga oli mustaks tõmbunud auk.

Kui ülemdiakon lähemale astus, et nägu vaadata, tundis ta nõrkust ja teener viis ta raamatukogusse, kus valas talle brändit – klaasid ja karahvinid olid endiselt seal. Breddoni nägu oli tundunud kahtlemata väga kohutav, seda oli kriimustatud, rebitud ja hammustatud. Üks silm oli peast ära ja kogu nägi oli kaetud verega.

„Kas te arvate, et seda tegi see elajas?“

„Olen kindel, härra. Hüppas talle magamise ajal näkku. Ma teadsin, et ühel ööl see juhtub. Ka tema teadis seda, ta magas alati, revolver käepärast. Ta tulistas elukat kaks korda, aga ei näinud verd. Siis lasi ta enda maha.“

See tundus üsna tõenäoline, kui ta silmanägemine oli kadunud, teda oli kohutavalt vigastatud, ta oli valuagoonias ja uskudes ilmselt, et päästab enda veel kohutavama surma eest, võis Breddon vabalt käe enda vastu tõsta.

„Mida me nüüd teeme?“ küsis teener.

„Me peame kutsuma arsti ja otsekohe politsei siia tooma. Lähme.“

Kui nad ümber koridorinurga astusid, nägid nad, et trepile viiv uks on lahti.

„Kas teie avasite selle ukse?“ küsis ülemdiakon.

„Ei,“ ütles mees ahastava häälega.

„Kes siis?“

„Ei tea, härra. Näib, et lugu pole veel lõppenud.“

Nad läksid koos trepist alla ja avastasid, et ka tänavale viiv uks on lahti. Väljas lebas sillutisel üks politseinik, kes tuli aeglaselt teadvusele. Breddoni teener võttis politseiniku vile ja puhus. Mööduv troska, kes oli teel talli poole, aeglustas sõitu. Voorimees saadeti arsti järele ja sellele järgnes kiiresti side politseijaoskonnaga.

Vigastada saanud politseinik jutustas kummalise loo. Ta möödus parajasti majast, kui kuulis püssipauke. Peaaegu kohe pärast seda kuulis ta, kuidas esiukse riiv eest tõmmati, ja ta taganes kõrvalukse alla varju. Uks avanes ning nähtavale ilmus hallis tviidülikonnas ja hallis mantlis neeger. Politseinik hüppas välja ja hetkegi kõhklemata lõi must mees ta pikali. „See kõik juhtus nii, et ei jõudnud silmagi pilgutada,“ olid politseiniku sõnad.

„Milline see neeger oli?“ küsis ülemdiakon.

„Suurt kasvu mees – üle kuue jala pikk ja must kui süsi. Ta ei oodanud sekunditki. Kohe, kui ta sai aru, et teda on nähtud, virutas.“

Politseinik ei olnud väga intelligentne tüüp ja palju muud tema käest teada ei saanud. Ta oli kuulnud laske, näinud ust lahti tehtavat ja hallis riietuses meest, misjärel oli ta saanud välgukiirusel litaka, ilma et tal oleks jäänud aega midagi ette võtta.

Arst, väikest kasvu lihtne asjalik mees, ütles kohe kõhklemata, et Breddon on surnud ja ta pidi surema peaaegu silmapilkselt. Kohe pärast vigastuste saamist pidid hingamine ja südame tegevus seiskuma. Ta rääkis midagi surnu kõrvast välja immitsevast vedelikust, kui ülemdiakon ei suutnud seda rohkem kannatada ja tuikus välja raamatukogusse. Sealt leidis ta Breddoni teenri, kes oli endiselt sinises ülekuues, selgitamas märkmikku käes hoidvale politseinikule, et nii palju kui tema teab, ei ole midagi kadunud peale nefriidist kassikuju või iidoli, mis seisis varem kaminasimsil.

Halli Kuradina tuntud kass oli samuti kadunud ja ehkki selle kirjeldust lasti ajakirjanduses ringi käia, ei kuuldud sellest enam kunagi midagi. Aga surnud mehe kokkupigistatud rusikast leiti halle karvu.

Uurimine lõppes oodatava tulemusega ja see ei toonud esile uusi fakte. Aga siiski võib olla hea mõte mainida, milline oli politsei teooria. Politsei veendumuse järgi toimud Breddoni enesetapp enam-vähem nii, nagu tema teener oli oletanud. Valust hullunud ja võimetu välja kannatama mõtet nendest kohutavatest moonutavatest vigastustest, oli Breddon end maha lasknud.

Nefriitkuju lugu, nii palju kui sellest teada oli, räägiti ka uurijatele. Politsei arvas, et tegu oli ebajumalakujuga, mille vargus häiris tõsiselt mõnda tsiviliseerimata hõimu ja see hõim oli nõus maksma selle tagasi saamise eest määratult kõrget hinda. Eeldatavalt oli neeger sellest teadlik ja täis otsusekindlust kujuke kätte saada, olgu siis hea või kurjaga. Kui ausad meetodid ebaõnnestusid, siis arvati, et neeger järgnes Breddonile Inglismaale, otsis ta üles ja leidis kõnealusel ööl võimaluse peituda Breddoni korteris. Arvati, et ta jäi seal magama, ärkas karjete ja püssipaukude peale ning haaras hirmu tundes nefriitkuju ja lasi jalga. Saades aru, et laske kuuldi tänaval ja et tema lahkumist sel hetkel peetaks erakordselt kahlustäratavaks, oli ta välisust avades valmis pikali lööma esimese mehe, keda ta näeb. Politseiniku ajutine teadvusekaotus võimaldas tal pääseda.

See teooria näib esimesel pilgul ainuke võimalik teooria. Kui ülemdiakon mulle selle loo mulle esimest korda rääkis, püüdsin ma kaudsete küsimustega teada saada, kas ta on sellega nõus. Kui ta hakkas mu vihjete kompimiste peale keerutama, esitasin talle küsimuse otsekoheselt ja selgelt: „Kas sa usud politsei teooriat?“

Ta kõhkles ja vastas siis täiesti ausalt: „Ei, päris kindlasti mitte.“

„Miks?“ küsisin mina ja ta arutas asjaolud koos minuga läbi.

„Kõigepealt ma ei usu, et Breddon sooritas tavalises mõttes enesetapu. Ükskõik kui tugev füüsiline valu poleks teda sellele isegi mõtlema pannud. Ta oli äärmiselt vapper mees. Ta oleks võtnud moonutatud nägu ja silmanägemise kaotust kui ebaõnne lahingus ja oleks teinud kõik, mida taoliste kohutavate vigastustega mees teha saab. Tuleb tunnistada, et surmava lasu tegi tema – meditsiinilised tõendid on liiga kindlad, et sellele vastu vaielda –, aga ta tulistas selle üleloomuliku õuduse asjaoludel, millest meie, tänu jumalale, ei tea midagi.“

„Mina olen loomu poolest aeglane üleloomuliku selgitusega nõustumisel.“

„No lähme edasi. Mis salapärane hõim see on, millest politsei rääkis? Ma tahan teada, kus see elab ja mis selle nimi on. See on piisavalt jõukas, et pakkuda kopsakat autasu, see peab olema omajagu tähtis hõim. Neegril õnnestus sisse pugeda ja end ära peita. Kuidas? Kuhu? Ma tean seda korterit ja see teooria ei sobi. Me ei tea isegi seda, kas see oli see neeger, kes kujukese võttis, kuigi ma arvan, et oli. Nii või teisiti, kuidas pääses neeger sel hommikutunnil põgenema, nii et mitte keegi teda ei näinud? Neegreid ei ole Londonis nii palju, et nad võivad märkamatult ringi jalutada. Ent temast ei leitud ainsatki jälge ja samavõrra müstiline on Halli Kassi kadumine. See oli nii ebatavaline elukas ja tema kirjeldust levitati nii laialt, et peaks olema peaaegu kindel, et me oleksime sellest veel kuulnud. Aga me ei ole kuulnud.“

Me arutasime politsei teooriat veel veidi ja miski, mida ta ütles, sundis mind hüüatama: „Tõepoolest! Kas sa tahad öelda, et Hall Kass oli tegelikult see neeger?“

„Ei,“ vastas ta, „mitte päris seda, aga midagi sinnapoole. Kassid on igal juhul kummalised loomad, sulle pole vaja meenutada nende sidemetest teatavate vanade religioonide või nõiakunstiga, millesse isegi Inglismaal veel tänagi mõned usuvad ja mitte nii kaua aega tagasi uskusid peaaegu kõik. Muide, ma pole kuulnud head selgitust faktile, et on inimesi, kes ei suuda viibida kassiga ühes toas ja kes on selle juuresolekust otsekui mingisuguse müstilise kuuenda meele abil teadlikud. Ma tuletan sulle meelde ühte uskumust, mis kahtlemata eksisteerib nii Hiinas kui ka Jaapanis, et kurjad vaimud võivad siseneda mõnedesse madalamatesse loomadesse, eriti rebase ja mägra kehasse. Iga demonoloogiaõpilane teab neid asju.“

„Aga idee kurjadest vaimudest, mis seestuvad kassidesse või rebastesse, on ju kindlasti paganlik ebausk, mida sa ei saa jagada.“

„Noh, ma olen lugenud kurjadest vaimudest, mis on sisenenud sigadesse. Mõtle sellele ja hoia meel avatud.“

Tõlkinud Silver Sära