Lohe koputas mõtlikult kivilauale. Tema inimeste küla, ehk oli nüüd isegi õigem öelda linn, kasvas ilusasti. Linnaelanike söögivalik oli, tänu lohe sekkumisele, väga täpselt reguleeritud, mis muutis inimliha maitsvaks ja hõrguks. Tõsi, ta ei saanud kõike mõjutada kaubateede kimbutamisega, kuid tal oli veel trikke. Vahel hirmutas ta metsloomi, et need jookseks õiges suunas ja küttide kätte satuks. Mõnikord leidis ta teistelt aladelt maitsvaid vilju ja “sokutas” need linna lähedusse, et inimesed need üle võtaks ja neid kasvatama hakkaks. Ta oli raskematel aegadel isegi ise erinevaid vilju aretanud, käies ööpimeduses inimeste viljapõlde väetamas.

Ja see kõik aitas. Tema raske töö kandis vilja. Lisaks olid inimesed hakanud ka ise kasvatama ja tarbima erinevaid vürtse, mis said lohe maitsemeele poolt mitmekülgse heakskiidu.

Kõik oli justkui hästi, kui ta oleks saanud seda liha ka nautida.

Jah, iga mõne kuu järel olid sõdurid jälle ta lossi ääres väljakutset esitamas. Liha tuli ise kohale, see oli hea. Toidu konsumeerimine oli aga probleem.

Lohe tulepurskamine jättis inimesest üsna vähe alles – vaid söestunud raami.

Küünte ja hammastega lähenemine sundis ta toorest liha sööma ja jättis palju prahti hammaste vahele. Lisaks oli sõdurite küüntega hävitamine aeganõudev ja andis teistele sõduritele võimaluse teda rünnata.

Ta oli proovinud mitmeid lähenemisi, et oma maitsemeeli rahuldada.

Viimane neist oli kindlust ümbritsev veekogu, milles ta proovis inimesi enne tarbimist keeta. Probleem oli aga selles, et see osa inimesest, mis oli vee peal, söestus tulepurskamise peale ära, veealune aga lagunes laiali. Lisaks vajas see veekogu püsivat puhastamist ja uuesti täitmist, kuna tulepurskamine hävitas sellest enamiku juba ühe korraga.

Oma mures oli ta hakanud vaatama inimeste poole. Jah, tegemist oli küll tema söögiga, kuid see oli üllatavalt leidlik söök. Ausalt öeldes oli isegi kindlust ümbritsev vesi inspireeritud inimeste söögist nimega supp.

Praktilise poole pealt oli tema tulepuhumine kõige kiirem viis küpsetamiseks, kuid see oli liiga intensiivne. Ta pidi seda kuumust kuidagi hajutama.

Kuidas praadisid inimesed? Neil olid pannid, millele nad panid rasva ja seejärel küpsetasid liha, kala ja köögivilju. Äkki saanuks ka lohe ehitada endale suure panni otse värava ette?

Aga kuidas ühtlustada kuumust?

Kuidas teha nii, et sõdurid ei saaks pannilt ära joosta?

Ja kuidas oleks ta pidanud neid pannil keerama, et inimliha oleks igalt poolt ilusasti kuldpruun?

Ta pidi midagi paremat välja mõtlema.

***

“Miks teil mind vaja on?” urises vana sepp linnavalve juurde jõudes. “Ma pean täna veel mitu kasti naelu tegema.” Ta oli väsinud ja tige.

“Siis on sul vist abilist vaja,” sõnas linnavalve ülem. “Sest ka meil on sulle üks töö.”

“Ma just vahetasid kõik teie mõõgad ja odaotsad välja,” turtsatas vana sepp, kibeledes oma alasi juurde tagasi.

Ülem muigas. “Natukene teistsugune töö. Mida sa arvad nendest?” Ta tõmbas toa keskel olevalt kuhjalt riide pealt.

Sepa suu vajus hetkega lahti. Seal olid rüüd, kuid need olid tehtud rauast, mitte riidest ega nahast. Plaadid, ketid ja rõngad, mis sobitusid rihmade abiga täpselt inimese ümber. Isegi rauast peakatted, millel pilud välja nägemiseks.

“Ku-kust te need saite?” kogeles sepp.

“Üks meie seiklejatest leidis mahajäetud karavani seest,” sõnas ülem. “Kuidas tundub, kas sa saaksid midagi sellist teha?”

“Kindlasti,” mühatas sepp ja ta nägu läks muigele. “Ja sellise kaitsega saame me kindlasti lõpuks ka lohest jagu.”

“Täpselt minu mõte,” kinnitas ülem.

Äkki tõmbas sepp ninaga õhku. “Huvitav,” pomises ta omaette. “Rooste tõrjumiseks on igasuguseid määrdeid... aga searasv?”