Tim Hornet
Augusti teisel nädalal toimus Kassinurme mägedes Eesti pikaaegseima rollimängusarja – Põhjala Pööripäev – järjekordne osa, kus seekord kohal rohkem kui 400 rollimängijat. Sealhulgas ka Tim Hornet, kes tõmbas rõngassärgi selga, lateksmaski pähe ning trotsis koos orkidega palavat päikest ja kallavat vihma.
Järgnev on ohtrate kirjanduslike täiustustega meenutus snaga-orja vaatevinklist, mis võiks olla põnev lugeda ka mittemängijatele. Tänusõnad korraldajatele ja mängijatele – viimaste seas eriti mõnusale orkiperele ja Väga Valgele Vennaskonnale, kellega orkidel oli terve mäng väga “eriline” suhe.
Snaga tundis, kuidas tema samm läks kergeks ja turi lasi ennast lõdvaks. Tema isand saatis ta Musta Käe hõimuga pööripäevale ette. See aga tähendas, et nimetu snaga-ori ei saanud vähemalt päev otsa nii palju nüpeldamist kui muidu. Kûzer ehk inimkeeli Vana Tatt, tema isand Sepa klannist, oli raske käega ja lõi alluvaid sama kõvasti kui rauda alasil.
Tõsi, ka Musta Käe klanni juht oli raske nuudiga, kuid snaga oli kuulnud, et Taruk Mornakh peksis alamaid ainult kaks korda päevas või vahel ka kolm, kui tal oli hea tuju. See oli oluliselt vähem peksu, kui Vana Tatt andis.
Snaga pidi oma isanda ootamise ajal vaatama ja kuulama, kuidas Väga Valge Vennaskond töötas, ja sellest hiljem ette kandma. See andis talle vähemalt natukene tähtsa tunde – Vana Tatt oli andnud talle ülesande. See tähendas, et ehk juba varsti võis nimetu ori endale nime välja teenida. Pealegi oli tal hea mõte, kuidas seda teha. Snagal polnud küll raha ega muud uhkemat vara, kuid tal oli kuivatatud päkapikku. Ta oli kindel, et suutis selle abil vähemalt natukenegi Väga Valge Vennaskonnaga jutule saada.
Seega sammus nimetu snaga kergel sammul ootava salga juurde, et ühiselt Kassinurme suunas edasi liikuda.
Musta Käe klann ei toonud kohale kõiki liikmeid, kuid kohal oli nii sõdalasi, teenreid, orjasid ja...
Äkki jäi snagal kont kurku kinni. Ta surus ennast madalamaks kui muru.
Seal, kõigi pisemate urukite keskel, seisis üleni mustas ork, kel läikiv kett ninas. See oli Zuul. Surnumanaja ja ravitseja või vähemalt nii räägiti temast orjade seas. Musta orki vööl rippus verest läikiv ogadega piits.
Snaga neelatas.
Selle piitsaga äratas Zuul orke, kes olid lahingus langenud, nüpeldades neid, kuni orkil eluisu tagasi tuli. Ja kes ei ärganud, selle silmad hakkasid suurest nüpeldamisest hõõguma kui söed ning tollest laibast sai surnumanaja igavene teener.
Ühtäkki igatses nimetu snaga tagasi Vana Tati juurde. Tema ainus lootus oli, et ehk sai ta oma isanda poolt saadud ülesandega Zuuli nägemisulatusest piisavalt kaugele.
“Pizumu! Frapog! (Relvile! Marss!)” andis Taruk tumedas keeles käsu niipea, kui nimetu snaga kohale jõudis.
“Akoth! (Just nii!)” vastasid kogenud sõdurid.
Snaga oleks tahtnud küsida, miks ja kuhu, kuid hoidis suu kinni, et mitte liialt silma paista.
“Kuhu me läheme?” päris õnneks üks teine ori. Hetk hiljem lajatas Taruki nuut orjale otse lagipähe. “Sinu asi pole küsida!” urises vana ork.
Ainus, keda see ei paistnud üldse segavat, oli Zuul, kes seisis kui must kivisammas.
“Väga Valge Vennaskonna linnus on praegu kaitseta,” sõnas ta häälega, mis kostis, kui tuleks see haua tagant. “Me võtame selle endale.”
Nimetu snaga niutsatas.
Kõik tema plaanid! Kuidas sai ta Väga Valge Vennaskonna kombeid õppida, kui esimese asjana läks ta neid vallutama?
*
Nimetu snaga nokkis närviliselt nina. Võitlus Väga Valge Vennaskonnaga oli uhke, kuid etteaimatav – orke oli napilt rohkem kui tema sõrmi, vaenlasi aga mitme-mitme käe sõrmede jagu. Nüüd istusid kõik orkid manalas – kohas, kus hiljuti surnud said pööripäeva aegu ellu tagasi tulla. See tähendab kõik, peale nimetu snaga, kes kükitas kõrvad kikkis manalakoopa sissepääsu ees. Ta jäi ainsana ellu, napilt aga siiski, kuigi turvis oli katki.
Ta polnud kindel, mida edasi teha.
Väljas oli läinud pimedaks ja olgugi, et pimedus talle muidu meeldis, liikus nüüd pimeduses Väga Valgeid Vendi. Nad olid sorkinud toikaga sipelgapesa ja nüüd ronisid nood närviliselt ringi. Erinevus Väga Valgete Vendade ja sipelgate vahel oli see, et esimesed olid suuremad ja tegid oluliselt rohkem haiget.
Snaga ei julgenud üksi laagrisse tagasi minna, kuid samuti oli manala ees kükitamine hirmus. Manala oli ühendus teispoolsusega ja seal seletasid ammu surnud uitavad hinged. Just käis rääkimas Vend Sven, kes proovis uhkete sõnadega kõiki valguse poole juhatada. Ta ei tundunudki väga hirmus. Ehk polnudki vennaskond väga hull koht.
Snaga läks äksi täis, kui ta kuulis äkki orki häält, lootes, et tema kaaslased jõudsid juba tagasi. See lootus oli aga liiga varajane.
“Kuula,” mühistas orki vaim teispoolsuse piiri peal. “Sõdalane Faugh ütleb: ärge usaldage valgust. Nad kutsusid mind enda juurde ja andsid süüa. Siis sidusid mu käed kinni ja hakkasid mind... pesema... Matum shakrop'mash (Surm on see, mis jääb).”
Nimetu snaga tundis, kuidas hirmujudinad käisid üle terve tema keha. Oli ilmselge, mille kätte see iidne ork suri.
Viimaks kostusid ka tema kaaslaste hääled.
“Slaium'izubu zash mazauk! (Sõda on meie elu!)” põristas Taruk Mornakh manala põhjast. “Nüüd, Musta Rusika klann, läheme lööme päkapikud kasti!”
“Ja kastid toome koju,” jätkas üks snaga entusiastlikult, endal ilanire suunurgas. “Ja teeme päkapikurulaadi.”
“Kudas seda tehakse?” uuris teine.
“Võtad värskelt nopitud päkapiku ja...”
Ehk oleks juhendust veel edasi tulnud, kui ork poleks saanud Taruki nuudiga pikki pead. “Vait, kui pealik räägib! Pizumu! Frapog! (Relvile! Marss!)”
Nimetu snaga hüppas kiirelt orkide sekka ja peagi kadus orkiparv pimedusse.
*
Seekord õnnestus ka nimetul snagal manalasse jõuda. Pimedus varjas urukid küll ilusasti ära, kuid Väga Valged Vennad olid päkapikkudel abiks ja neid oli palju. Vaid osavamad orkid, nagu Zuul ja Taruk, ei jõudnud manalasse. Kuuldavasti suutis üks neist isegi päkapikukuningat ennast veristada.
“Aga mida teha, kui pole põõsast, mille taha peitu minna?” kurtis üks nõrgem orkisõdalane, olles just rääkinud, kuidas ta surma sai. Probleem oli tõsine. Varjust ründamine töötas vaid siis, kui sul oli koht, kus ennast peita.
Nimetu snaga sügas mõtlikult pead.
Musta Rusika klanni sõdalased ei suhtunud temasse kui orja, pigem nähti teda isegi vanemana. Selles oli kindlasti süüdi rõngassärk, mille Tatt oma orjale toda teele saates selga andis, ja ka natukene korralikumad relvad. Igal juhul tasus võimalust ära kasutada ja oma tarkust näidata. Eriti kui polnud kedagi teist, kes juhtimist üle võtaks.
“Kui sina näed vaenlast tulemas,” ütles nimetu snaga tõsiselt, “ja sul pole end kuhugi peita, siis pole muud kui... ajad käed laiali ja hüüad valjult “Olen põõsas!” Põõsaid nad ju mõõkadega ei ründa.”
“Hah-hah, päris kaval,” naeris sõdur ja proovis kohe järele. “Olen põõsas!”
Seda proovisid kõik nõrgemad orkid, kes manalas väljapääsu ootasid. Kogu manalakoobas vappus põõsas-orkide hüüetest, kuni lõpuks üks ork täheldas antud plaani suurt viga.
“Aga... aga mis siis, kui nad tulevad kirvega?”
Nimetu snaga sügas nõutult pead. Selle peale polnud ta mõelnud. Kuid õnneks tuli üks teine ork heale mõttele. “Siis hüüad “Olen kivi!””
***
Snaga ajas end asemelt üles, teda äratamas helid laagriplatsilt. Millegipärast olid kõik väga elevil.
“Pikantne,” täheldas Taruk keerulise sõnaga ja matsutas valjult.
“Mida see pikk andne tähendab?” kähises üks snaga.
Vastus oli aimatav – vali litakas nuudiga. Kindlasti oleks Taruk ka midagi sajatanud, kuid tal oli suu täis.
Nimetu snaga vedas end kiirelt laagrisse ja langes ahastusse. See, mis ajas kõiki nii ärevaks, polnud midagi muud, kui tema kaasa võetud kuivatatud päkapikk – üle poole kotist oli juba tühi.
“Minu päkapikk!” kriiskas snaga ja tormas laua poole. “Minu! Minu!”
Taruk ja Zuul vaatasid teda küll kurja pilguga, kuid kuna teise klanni ori kedagi ei löönud, ei hakanud nad ka teda lööma. “Ripakil liha!” mühatas Taruk. “Just nagu sina.”
“Ripakil liha!” kordasid sõdurid irvitades.
“Nar'âps,” sõnas päkapikku järav Zuul, põrnitsedes läbilõikava pilguga snaga-orja. “Olematu liha! See sa oled!”
Sellega oli nimetu snaga saanud endale hüüdnime.
“Säh, võta, Ripakil Liha. Pool jätad siia,” urises Taruk laua poole, “Et sa rohkem oma liha ripakile ei jätaks.”
“Ripakil liha!” naersid orkid taas.
Snaga tegi nagu kästud. Ta võttis oma varanatukese ja kadus.
Veel polnud hilja, et isanda antud ülesannet täitma minna. Kott kuivatatud päkapikutükkidega tugevasti peos, et sealt midagi rohkem kaotsi ei läheks, oli ta peagi Väga Valge Vennaskonna laagri värava ees.
“Ork!” hüüdis valvur vahitornist.
Snaga niheles paigal ja ootas. Tal polnud relva ühes. Ainult kuivatatud päkapikk. Oleks ta relvaga tulnud, oleks ta kindlasti kohe maha löödud.
Peagi lükati värava piilumisava lahti. “Ork, mis sa tahad?” päris jäme mehehääl.
“Ma tulin... eh, et valgete laager... teada saada...” otsis ta õigeid sõnu. Viimaks tõstis ta lihtsalt oma koti üles. “Kuivatatud päkapikk! Tahab?”
See paistis omavat mingit mõju ja värava taga oli kuulda jutuvadinat. Seejärel lükati värav irvakile. “Tule sisse,” mühatas jäme hääl ja andis siis kellelegi teisele käsu: “Juhata ta potsioonisektsiooni!”
Snaga turtsatas ennast julgeks ja sammus vaenlaste laagrisse. Ta nägi enda ümber relvi ja ka toitu. See kõik hirmutas, kuid tegi ta ka üsna näljaseks.
Kuid teda ei juhatatud mitte söögi ega ka relvade suunas, vaid kohta, kus oli lett ja palju potsikuid. “Ork,” pöördus tema poole üks tumedamas rüüs inimene. “Sa ütlesid, et sul on kuivatatud päkapikku.”
“Jah-jah-jah,” noogutas snaga uljalt.
“Mis tema nimi oli?”
Snaga tundis, nagu oleks tal kont kurgus. Ta mäletas küll, kust see päkapikk tuli, aga nimi...
“Ega see äkki Peeter polnud?” pakkus inimene.
Snaga raputas pead. “Vist oli Eedi.” Kuigi valetada oleks olnud lihtne, oli tema ümber liiga palju relvi, et sellega riskida.
“Kahju,” sõnas inimene. “Mul on vaja just kuivatatud Peetrit.”
Snaga tundis, kuidas tema võimalus hakkas käest kaduma. Ta pidi ruttu tegutsema. “Proovi-proovi,” tegi ta kotisuu lahti. “Väga hea kuivatatud Eedi.”
Inimene tõstis küll kulmu kõrgele, kuid võttis sellegipoolest ühe väikse tumeda kuivanud lihatüki. Ta nuusutas seda kahtlustavalt. “Millesse see päkapikk suri?” uuris ta.
See oli koht, kus snaga pidi hakkama ajusid ragistama. Öelda, et nad lõid päkapiku maha, polnud mõistlik – olid ju Valged Vennad ometi päkapikkudega liidus. Samas ei julgenud snaga ka valetada.
Mõelda oli raske. Snaga kõht oli tühi ja igal pool tema ümber olid toidulõhnad. Siiski jõudis ta lõpuks üsna kavala vastuseni. “Liiga palju rauda oli kehas. Rauamürgitus. Aga me võtsime enne kuivatamist kõik raua välja.”
Vist läks õnneks, kuna inimene noogutas ja võttis lihatüki heldelt vastu. “Aitäh sulle, ork. Kas sa sooviksid veel midagi? Nagu näiteks hommikupruuni või süüa?”
Snaga polnud ainus, kelle see küsimus ärevaks muutis. Ka mitmed pealtvaatajad hakkasid omavahel sosistama.
Inimene orki ees aga võttis välja ühe paberi ja hüüdis “Vennaskõne!” Snaga ehmus, kui kogu laager kordas “Vennaskõne!” kui ühest suust.
Inimene tema ees luges paberi pealt valjult: “Nii ütleb Piiramistorn.”
“Nii ütleb Piiramistorn,” korrutasid kõik Väga Valgest Vennaskonnast, kes kohal olid.
“Meie siin valguse rüpes elades ei pruugi tähele panna seda õnne, milles me logeleme.”
Taaskord kordasid kõik seda lauset, tänu millele jõudis snaga ka selle meelde jätta.
“Kuid on neid, kellel pole oma linnust,” jätkas inimene. “Orkid – kodutud metsakollid, kes tatsavad põõsa alt põõsa alla ilma igasuguse pääsetee pojukesetagi.”
Laager kordas ja snaga jättis meelde.
“Olgem see aasta rõõmuga neile andjad. Kui orki näed, anna meelsasti.”
Kõik kordasid ja snaga jättis meelde.
“Näiteks putru, vett või mõõka,” jätkas inimene. “Kui sinul on linnuses istudes jahe, siis temal on väljas ka.”
Seekord proovis snaga ka ise seda kõike järgi korrata, et see paremini meelde jääks. Nälg pööras ta tähelepanu väga kindlatele asjadele. Ta suutis veel vaevu jälgida, kui inimene ütles: “Vennaskõne lõpp,” mida samuti kõik järgi kordasid.
“Süüa?” uuris snaga niipea, kui vennaskõne otsa sai.
“Meil on putru ja moosi, selle kõrvale saab hommikupruuni,” tõstis potsiooni-inimene topsiku letile. “Kas sa sööd putru? Muidugi sa sööd putru. Ork, see on kui metsa-sanitar, kes sööb kõike.”
Peagi oli snaga ees suur kauss pudru ja moosiga. Ta lahmas sealt suure laari endale sisse, kuni puder tahtis kurku kinni jääda. Hädas haaras snaga topsiku ja rüüpas seal sees olevat pruuni jooki.
“Kas meeldis?” uuris inimene laialt naeratades niipea, kui ork sai lonksu võetud.
“Pole paha,” sõnas snaga.
“Kui tore. Kas sa sooviksid sel juhul liituda meie templiprogrammiga?”
Snaga oli endiselt Valgete Vendade suhtes kahtlustav, kuid nad andsid ju ometi süüa. Isegi tema enda peremees ei andnud talle kunagi nii palju süüa. Lisaks polnud teda ka keegi löönud, ei mõõga ega nuudiga. See oli harjumatu, aga tore. Siiski, tasus olla ettevaatlik. “See... templiprogramm,” kordas ta viimaks, mäletades manala-orki sõnu. “Ega see seepi ei sisalda?”
“Oh ei,” naeratas inimene laialt. “Pealegi kõik ju teavad, et ork on nagu muld – teda pole võimalik puhtaks pesta.”
“Või noh, vähemalt nüüd me teame,” lisas inimene natukene vaiksemalt.
Peagi võis näha veel madalamast soost orke valgete laagris, kõik lahmasid endale niipalju toitu sisse kui vähegi võimalik – ega tasuta toitu saanud ju ripakile jätta. Siin oli toitu rohkem, kui nad olid seda kunagi näinud. Üks ork sõi moosi otse potsikust, urisedes samal ajal enda ette: “Moos või surm! Moos või surm!” Eemal sõi üks orkiroju asja, mille nimi olevat banaan.
Oh, selle eest ootas neid peks, see oli kindel. Kuid mida isandad ei teadnud, selle eest ei saanud nad ka neid karistada. Võis vaid loota, et keegi snagadest polnud nii rumal, et seda välja rääkida.
“Moos otsas!” teatas seda potsikust söönud ork valjult. “Kas on päkapikurulaadi?”
“Uruk!” tõmbas Ripakil Liha teised snagad enda juurde, enne kui Väga Valge Vennaskond neid toidu hävitamise eest maha lõi. “Läksime!” juhatas snaga teed ja räbalates olevused vedasid end valgete laagrist välja.
“Ma sõin kõik nende moosi ära!” kiitles üks.
“Aga... kuhu me läheme?” uuris teine.
Ripakil Liha keeras ennast ümber.
“Mida Taruk teeb, kui ta sellest teada saab?” uuris ta.
Snagade näod, mis enne söögist rõõmsad, olid äkki täis ängi. Mitmed varjasid end juba nähtamatute piitsahoopide eest.
“Mis me teeme? Mis me teeme?” kurtis üks õnnetu snaga, söök juba unustatud. Kogu Taruki ettekujutatav viha tema õlgadel.
“Lähme Numenori laagrisse,” teatas Ripakil Liha. “Numenorid on meie liitlased. Saame teised lõhnad külge. Siis Taruk ei kahtlusta.”
Kõik snagad noogutasid heakskiitvalt.
“Sa oled ikka tark... tark ork... tork.”
***
Taruk lasi oma nuudil tükk aega rapsida. Snagad olid käinud omapead uitamas ja seda ei saanud jätta karistuseta. Vähemalt olid nad käinud liitlaseid lähemalt uurimas ning selle eest võis neile ju natukene hingamisruumi anda.
“Ripakil Liha,” pöördus ta sepa snaga poole, kui käsi hakkas löömisest ära väsima. “Kuidas Numenoride kants oli?”
Snaga sügas ärevalt valutavaid kohti. “Uh-uh-uhked relvad ja turvised,” suutis ta vaid öelda. Kui tõele au anda, oli snaga liitlastes pettunud. Nad käisid hommikul Väga Valge Vennaskonna juures. Nood olid nende vaenlased. Ometi kutsusid Valged Vennad nad sisse, andsid süüa ja juua. Numenorid ei tahtnud neid algul isegi mitte sisse lasta. Süüa ei pakkunud keegi. Ainus tähelepanu, mis nad said, oli see, et üks uhkem sõdalane tahtis neid endale orjadeks osta.
Taruk tõmbas ninaga õhku. “Sul on haldja hais küljes,” urises ta.
“Numenorid võtavad igasuguseid enda sekka,” vabandas snaga kiirelt. Haldja mainimine tõi talle aga meelde ühe asja, millest ta pidi pealikuga rääkima enne, kui Vana Tatt kohale jõudis.
“Mu isandal... tal on kah üks ha-haldjas ühes, kui ta tuleb,” kogeles snaga.
Taruk turtsatas valjult. “Meil on õhtuks juba päkapikuhabeme supp.”
“Ei-ei, mitte söögiks.”
“Ori? Haldjas on sitt ori. Pole jõudu.”
“Mitte ka ori...” alustas snaga, kuid tema jutu peatas vali
laulujorin. Haldja mainimine tuletas mitmele orkile meelde
üht nende lemmikviisi, mida oli hea, eriti just näljaga, laulda.
“Oi-oi, ai-ai, kord ühest orkist haldjas sai!” mürises üks ork valjult.
“Oi-oi, ai-ai, kord ühest orkist haldjas sai,” kordasid kõik erihäälselt järele.
“Mis me teeme? Mis me teeme? Maha lööme! Ära sööme!” võttis eeslaulja uuesti üle.
“Mis me teeme? Mis me teeme? Öööh! Ääh!” Hetkega varjusid kõik Taruki nuudi eest.
“Vait! Pealik räägib!” urises vana mäekoll ja vaatas sepa snaga poole tagasi. “Mis selle haldjaga on?”
“Ta... ta on alkeemik. Sepp arvas, et võib klannile kasu tuua... ja... ja äkki suudavad nad ta orkiks muuta.”
“Mhh,” mõtles Taruk. “Alkeemik on hea. Sepp pole rumal. Hea, et hoiatasid, muidu oleks mõni ta kindlasti nahka pistnud. Kuigi, mulle tundub, et neile, kes kaasa sai võetud, isutab rohkem päkapikk.”
“Päkapikurulaad!” kostis hüüatus laagri äärest, millele järgnes: “Moos või surm!”
*
Lõõskav päike küttis orkid kuumaks ja sundis nad varju otsima. Sellegipoolest saatis Taruk mitmed neist välja, et nad varandust kokku kraabiks. Enne õhtut pealik jahedast varjualusest ei lahkunud. Mitmel korral sattus varjualuse juurde ka muu kandi rahvast, nii inimesi, päkapikke kui haldjaid, ja Taruk oma tarkuses lasi nad relva ähvardusel lähemale tuua – nii sai ta teada, mis ümber sündis, isegi kui ise kohal polnud. Kui haldjas või päkapikk rääkis ilusasti kõik ära, sai ta kõigest paari sinika võrra rikkamana põgenema. Kõik nad rääkisid ilusasti, vähemalt peale piisavat motiveerimist.
Hämaruses jõudis kohale ka sepp Vana Tatt. Niipea kui ta nägi snaga-orja, tõmbas ta vöö vahelt oma vanaisa kondi. “Kus sa turvist hoidsid?” urises ta ja lasi kondil üle orja turja käia.
“Jätsin välja,” kaebles snaga armetult.
“Vihma kätte! See roostetab! Raiskad head turvist!” jätkas Vana Tatt löömist. Õnneks oli ta pikast rännakust väsinud ega jaksanud alamat nii palju peksta, kui oleks tahtnud. Selle asemel võttis ta peagi lõkke ääres istet.
Taruk mühatas tervituseks ja sepp vastas samaga. Vaid Zuul ei tervitanud, vaadates tühjal pilgul kaugusesse – kes teab, mis peletisi tema vägine silm seal võis näha.
“Manaja Zuul,” köhatas sepp, et tähelepanu saada. “Sa oskad lugeda?” Ta võttis välja rullikeeratud paberi. Zuul kergitas kulmu ja keeras rulli lahti. Sealt paistsid vaid kritseldused.
Ka päeval tuli orkilaagrisse üks kiri, sedapuhku Väga Valgelt Vennaskonnalt, kuid see polnud kritseldustega. Selle asemel oli sinna joonistatud hunnik pilte, mis pidid midagi ütlema. Ka Ripakil Liha sai korraks seda vendade saadetud kirja näha ning oli joonistustest väga üllatunud. Viimasel neist oli ork, kelle suunurgad olid millegipärast üles tõmmatud. Suure tõenäosusega oli see mingi uus piinamismeetod.
Zuul vaatas kirja enda ees, raputas pead ja hakkas veerima:
“R-I-S-T... RIST... E-N-N-E... ENNE...”
Läks pool tundi enne, kui Zuul lõpuks kirja ette loetud sai, ja kõik orkid imetlesid surnumanaja võimsaid oskusi.
“
Nii et sul on vaja minna päkapikkude juurde?”
täheldas Taruk habet sügades.
“Päkapikurulaa...!”
MÜTS!
“Vait! Pealik räägib!”
Taruk mühatas heakskiitvalt alama suunas, kes õigel hetkel nuudi kasutusele võttis.
“Ma mõtlesin ka päkapikkudega natukene JUTTU ajada,” sõnas Musta Rusika klannijuht laia irvega ja ajas ennast püsti. “Pizumu! Frapog! (Relvile! Marss!)”
*
Kirja järgi oli Vana Tati vanaisa, sama, kelle kont tal vööl rippus, peitnud midagi päkapikkude laagri lähedale. Varandus oli aga nii kavalasti peidetud, et vaid päkapikk ise sai seda välja kaevata. Vana Tatt teadis varanduse asukohta, kuid päkapikk tuli veel hankida.
Õnneks oli tee pikk ja nagu kingitusena sattus orkiväe teele salk kolme rändajaga.
Taruk tõmbas ninaga õhku. “Milline teist päkapikk on?” uuris ta. Osad päkapikud võtsid inimsoo kombeid üle ning polnud seetõttu inimestest kergesti eristatavad. Üks rändur tõstis käe üles.
“See jääb ellu!” mühatas pealik, ja kaks rändurit, kes polnud päkapikud, leidsid kiirelt verise lõpu. Vana Tatt võttis kotist ahelad ja lükkas need päkapiku käte ümber. “Kaasa! Bâlak! (Värdjas!)” urises ta, sikutades ketti, mis hoidis ahelates päkapikku.
Varandus oli peidetud üsnagi päkapikulaagri lähedale, seepärast jäeti suurem salk valvesse, samas kui Sepa klann läks varandusele järele. Ripakil Liha vastutas päkapiku eest ja mida rohkem ta seda olevust silmitses, seda rohkem meenus talle, et ta polnud päev otsa midagi söönud.
Talle meenusid ammu kuuldud tarkuseterad. Näiteks see, et kui sa sõid ära ainult päkapiku keskmised varbad, jättes äärmised alles, suutis päkapikk endiselt püsti seista ja isegi kõndida. Vana Tatt käskis tal vangi valvata, aga sellest polnud ju midagi hullu, kui ta vaid natukene näksis, eks?
“Snaga!” tõi kondihoop pähe Ripakil Liha unistustest välja.
“Ja-jah, isand,” kähises snaga ja võttis sammu tagasi.
“Auku!” urises Vana Tatt. “Vaatad, et vang kaevaks ja ei teeks rumalusi.”
Snaga ronis vangile järele ja jälgis, endal relvad käes, kuidas päkapikk maad sorkis.
“Otsi, otsi!” urises Vana Tatt. “Kusagil siin see on!”
Esialgu ei paistnud midagi, kuid äkki tuli suure lehekuhja alt välja midagi nahkset.
“Siin on midagi!” hüüdis päkapikk üles.
“Anna!” urises Vana Tatt.
Päkapikk võttis nahka mässitud paki ja ulatas selle koledale orkile.
“Mis minust nüüd saab?” uuris päkapikk. “Kas te lasete mul nüüd minna?”
Vana Tatt uratas. Päkapikku laagrisse tagasi saata ei saanud, see oleks kõik välja lobisenud ja siis oleks varanduse hais ka karvanägude ninas. Samas oli vang teinud täpselt seda, mida vaja.
“Peremees, mul on kõht tühi,” hüüdis snaga.
Vana ork vaatas päkapikku, seejärel oma snagast orja. Tema näole tuli õel muie. “Sinu söök,” urises ta, jättes mainimata seda, et leitud päkapikk oli ilmselgelt maagisoost. See tähendas, et tema söömine tekitas hulganisti ihuhädasid ja vaevuseid. Las snaga kannatab.
“Varandus käes?” uuris Taruk, kui Vana Tatt koos Sepa klanniga tagasi orkiväe juurde jõudis.
“Öh, see õpetus oli vale. Ei olnud seal midagi,” keerutas Tatt.
“Aga kus päkapikk on?” urises Taruk.
“Snagal läks kõht tühjaks.”
Taruk näitas hambaid. “Aga kui varandust ei olnud, siis võid näidata, mis sul kotis on.”
“Nooh...” venitas Vana Tatt. “Ma võin näidata küll.” Ta oli küll austatud sepp, kuid ilmselgelt uhkest sõdalasest nõrgem. Tatt võttis kotisuu lahti, kuid proovis kotiriidega endiselt varanduselaegast peita. “Näe, no leidsime sellise naha,” näitas ta varandusemähist, kui oleks see põhileid.
“Midagi muud ei olnud?” urises Taruk.
“Ei-ei!” Vana Tatt hakkas köhima.
“Ma vaatan ise?!” pakkus Musta Käe klannijuht.
“Oi, noh, see... see karp oli kah,” tunnistas Vana Tatt viimaks üles.
Taruk irvitas laialt ja näitas relvaga vana sepa suunas. “Tee lahti ja näita meile kõigile.”
Vana Tatt ohkas ja tegi karbi lahti. Seal oli juveele ja muid ehteid. Karp oli küll väike, kuid varandust ääreni täis.
“Meie klann aitas teil seda ära tuua. Oleks õiglane seda ka meiega jagada,” sõnas Taruk. See polnud mitte pakkumine, vaid käsk, kõik said sellest aru. “Laagris jagame. Nüüd võiks päkapikkudega natukene äri teha.”
“Ja päkapikurulaa...”
MÜTS!
***
“See läks pahasti,” tõdes Ripakil Liha, avastades end taaskord pea kõikide orkidega manalas.
“Ei, meil läks hästi,” irvitas Taruk, kes oli pikalt päkapikkudega vestelnud, kuniks osad päkapikud, kes ilmselgelt ei soovinud nendega rääkida, nii selja tagant kui ka linnusest suurte kilpide ja odadega orkiklannile peale jooksid. Ehk oli selles rünnakus natukene süüdi ka üks ork, kes kogu seismise ja ootamise aja teavitas valjuhäälselt, kuidas ta tahtis päkapikurulaadi.
“Aga... aga nad võtsid meie varanduse ära,” oli snaga segaduses.
“Mõned mündid,” turtsatas Taruk, endal lai muie näol. “Sepp sai varakasti peitu ja mina täpselt enne löömingut päkapikukuningaga tehingu tehtud. Vahetus toimub hiljem, kuid käed on löödud ja seda ei suuda isegi must isand muuta.”
“Hea tehing?”
“See kõige parem,” naeris Taruk. “Mis ei too päkapikukuningale mingit kasu, mulle aga küll... Ise oli Flagit (Lollakas), et lasi naha üle kõrvade tõmmata. No ja selle otsa veel väike lööming... Ma ütleks, et see õhtu on igati korda läinud.”
“Snaga,” urises Vana Tatt. “Kuni me siin ootame, räägi, mida sa vennaskonna kohta teada said.”
Snaga neelatas valjult. Ta lootis, et see vestlus toimuks sepa onnis, kus keegi teda pealt ei kuuleks. Nüüd pidi ta rääkima ka teise klannijuhi ees ja tegema seda nii, et teised snagad lisapeksu ei saaks.
Üldiselt talle teised orjad väga korda ei läinud, kuid need vaatasid talle alt üles ja pidasid teda targaks. Nüüd oli hetk seda tarkust tõestada.
Snaga rääkis, mida kõike ta valgete linnuses nägi, kirjeldas nende riituseid, kombeid ja kõnepruuki, ning lisas juurde ka vendade uue kombe orkidele vett ja süüa anda. Ta jättis välja kõik muu, mis puudutas teisi orke, kes linnuses käisid, võttes endale ka moosihävitamise süü.
“Söök orkidele? Miks nad seda teevad?” imestas sepp.
“Ma ei tea. Nad on väga imelikud. Nende kõrtsis müüakse isegi orkide higi,” lisas snaga viimase detaili, proovides mõlema pealiku tähelepanu oma priisöögist eemale saada.
Taruk suges habet. “Ma mõtlesingi, miks mu vammus hommikul nii kuiv oli.” Ta pöördus sepa poole. “Vana Tatt, milleks sul seda teadmist vaja oli?”
“Haa. Mul on kaval plaan. Oi, kui kaval,” kähises Vana Tatt naerda. “Ja juba homme, enne pimeduse ja valguse mõõduvõttu, teeme me selle teoks.”
*
Selleks õhtuks olid suuremad asjad tehtud.
Vaid vana sepa uuesti ära peidetud vanaisa varandus vajas veel ära toomist, enne kui keegi sellele kogemata otsa komistas ja ära tassis. Niipea kui orkid manalast välja said, saatis Taruk mõned väledamad orkid sepa juhatuste järgi varandust ära tooma, ise aga asus oma meelistegevuse – raha lugemise – juurde. Peagi hakkas ta valjult urisema. “Te armetud orjad!” karjus Taruk üle laagri. “Kus on see vara, mida te päev otsa kokku ajasite?”
“Me-me kimbutasime teelkäijaid küll, aga kellelgi polnud raha kaasas,” vabandas üks snaga ning sai nuudihoobi.
“Ei mingeid vabandusi! Homme olgu varandus olla,” rappis Taruk nuudiga igas suunas.
Sel hetkel tormas laagriplatsile üks väledatest orkidest, kes sepa varanduse järel käis. “Meid rünnati... ja... ja kogu varandus võeti ära,” hüüdis ta hingeldades.
Taruk, kes oli juba varem püha viha täis, oli nüüd lausa vihast lõhkemas. “Pizumu!” röökis ta täiest kõrist ja haaras relva. Nagu üks mees jooksis orkiklann varanduse järele. Vaid kohale jooksnud ork hingeldas laagriplatsi ääres.
“Ma-ma ei thea, khuidhas shee juhtus,” sai ta hingeldamise vahelt suust välja. “Ma ometi karjusin terve tee oma kaaslaste peale, et meie varandusega midagi ei juhtuks.”
***
Hommik oli täis trummipõrinat. Zuul tegi... mida iganes ta pidi tegema, et olla nii vägev maag, kui ta oli. Pärast pikka põristamist ja omaette soigumist kadus ta sügavale koopasse.
“Mis see oli?” uuris Ripakil Liha, kui kõrvad hakkasid suurest trummeldamisest taastuma.
“Manaja asi. Valmistub rituaaliks,” täheldas üks snaga. “Sellises seisus ei tule ta enne õhtut välja.”
Ripakil Liha ohkas kergendusega. Zuul ajas talle hirmu nahka ja teda päev otsa mitte näha oli puhas õnnistus. Taruk polnud nii hull. Eriti kuna pealik sai eelmisel õhtul ka sepa varanduse tagasi.
Kuid snaga teadis, et tema õnn oli üürike. Kui nad ei suutnud päevaga varandust koguda, ootas õhtul järgmine peks. Sõdalasorkid olid seepärast juba pakkunud oma teeneid pimeduse poolele ja tegid lihtsamaid ülesandeid. Snagad olid aga selles vallas kasutud.
“Mida teha?” kurtis üks snaga. Isegi Väga Valge Vennaskonna puder, mida saadi ka sellel hommikul, ei lohutanud enam.
Ripakil Liha nokkis mõtlikult nina. Neil oli tarvis plaani. Minna teelisi kollitama polnud hea mõte. Keegi neist polnud suurem asi võitleja ja manalas istumisega varandust ei hankinud. Pealegi prooviti seda juba eelmisel päeval ning ilma tulemusteta.
Päike oli palav ja higi voolas.
Higi!?
“Ma tean,” sõnas Ripakil Liha. “Lähme müüme oma higi Väga Valgele Vennaskonnale.”
“Ma proovisin eile,” raputas teine snaga pead. “Neil on seda piisavalt.”
Ripakil Liha turtsatas pettunult.
Mida muud oli neil müüa? Kuivatatud päkapikk oli otsas ja muud vara Ripakil Lihal polnud.
See vajas sügavamat mõtlemist.
Mille eest maksti üldse raha?
Mõned inimesed tegid käsitööd, õmblesid ja valmistasid muid asju.
Osad sõdisid. Mõned laulsid ja said selle eest tasu.
Oot, aga nad ju teadsid mõnda laulu.
“Oled sa kindel, et Zuul ei tule enne õhtut koopast välja?” uuris Ripakil Liha, endal silmad välkumas.
“Täiesti. Mis siis?”
“Ma laenaksin tema trummi.”
Snagade silmad läksid suureks. Laenata, ainuüksi puutuda, vägeva maagi tähtsaimat riista, oli korralikku nüpeldamist väärt. Muidugi teadis seda ka Ripakil Liha, kuid häda ei andnud häbeneda. “Mida ta ei tea, selle eest ei saa ta meid karistada,” täheldas ta. “Või on teil paremaid mõtteid?”
Ei olnud ja juba peagi möristasid snagad Väga Valge Vennaskonna värava taga, Ripakil Liha uljalt trummi tagumas. Nad panid käiku kõik oskused. Kõik lauluviisid ja jorinad.
Kuid ometi ei tahtnud keegi möödaminejatest neile raha anda.
Snagad hakkasid oma lauludega juba kolmandat tiiru tegema, kui äkki lükati väravaluuk lahti.
“Me maksame teile, et te ära läheks,” sõnas jäme hääl. “Kuradi orkester.”
“Maksate?” oli Ripakil Liha rahul, et plaan läbi läks. Mitte küll päris nii, nagu ta lootis, aga siiski. “Mida? Kui palju?”
Linnuse ukse tagant kostis mõminat, seejärel tuli vastus. “Me anname teile... kaks hapukurki.”
*
Päev otsa hääle ära röökimist ja trummeldamist ei toonud just suurt kasumit, kuid seda oli rohkem, kui eelmise päeva tühjus.
“Äkki saame vähemalt natukene vähem peksa,” kähises üks snaga, lootusekiir äraröögitud hääles, kui nad oma laagri poole tagasi liikusid.
“Aga see oli ka ohtlik,” täheldas teine. “Mitmed tahtsid lihtsalt peksa anda.”
“Jaa, muusiku elu pole lihtne,” tõdes kolmas.
“Varju!” uratas Ripakil Liha, märgates valgeid kapuutse lähenemas.
Kõik “muusikud” olid hetkega peidus. Enamikus suure kivi taga. Vaid üks neist seisis tee ääres, sisendades tervele maailmale valjult, et ta pole ork, vaid puu.
Heledad kapuutsid lähenesid. Siis uratas üks neist, võttis vöö vahelt kondi ning lajatas sellega tee ääres seisvale snagale piki pead. “Kao laagrisse tagasi, snaga!” urises valge kapuuts. Ripakil Liha suu vajus lahti. Tegemist polnud mitte Väga Valge Vennaskonna patrulliga, vaid Sepa klanniga. Kapuutsid peas, kavatsesid nad kogu Valge Vennaskonna ära petta ja relvadega valgete laagrisse siseneda. Sellepärast pidigi sepa snaga kogu seda eeltööd tegema.
Ripakil Liha neelatas valjult. See oli hea plaan ja kindlasti suutis sepp vähemalt mõne Valge Venna teise ilma saata.
Kindlasti suutsid Valged Vennad ka lõpuks välja mõelda, kust kõik Vana Tati valgusekantsi teadmised tulid.
Tasuta pudruga oli lõpp! Ta ei tohtinud niipea oma nägu Väga Valge Vennaskonna läheduses näidata.
***
Viimaks jõudis kohale päev, mida kõik ootasid. Päev, mil pimeduse ja valguse väed võtsid igal aastal üksteisega mõõtu, et näha, kes seekord peale jääb.
Lahing tuli aga alles õhtul ja päev tuli enne üle elada.
Taruk peksis alamaid sama hullusti kui muidu – kaks hapukurki ja viil leiba polnud ilmselgelt piisava väärtusega andam. Vähemalt ei saanud Zuul teada, et keegi eelmisel päeval tema trummi kasutas, muidu oleks peks veel hullem olnud.
Ripakil Liha tahtis teada, kuidas Vana Tati eelmise õhtu ettevõtmine läks, kuid seda küsima minna polnud mõistlik. Sepa snagana oleks ka tema pidanud röövretkel osalema ning saanuks seega puudumise pärast korraliku peksu.
Valget Vennaskonda tasus igal juhul vältida – ta kahtles, et nad oleks pärast sellist tempu talle putru andnud.
Päeva algus polnud just kõige parem, kuid ehk suutis ta veel midagi välja mõelda.
Taruk nõudis varandust ja nad olid kõik head mõtted juba käiku lasknud.
“Snaga!” uratas Ripakil Liha lähima orja suunas. “Näita mulle oma kõige kurjemat nägu.”
Mainitud snaga tegi nagu kästud.
Ripakil Liha vaatas. “Selg rohkem sirgu!”
Snaga tegi ka seda järgi.
Jah, see võis isegi töötada. Näidates, et nad olid tugevamad, kui nad tegelikult olid, võis ehk minna õnneks ja nad said oma jõu pimeduse vägedele päevaks välja rentida.
“Heh, heh, läks õnneks,” itsitas üks snaga peagi põõsas.
Ripakil Liha surus hambad risti. Õnneks läks neil küll, aga... ta sai väga hästi aru, mis rolli snagad selles positsioonis mängisid.
Pimeduse leer andis neile töö, võttis nad lipuvalvajate leeri, ja selle tumehaldjate üksuse juht saatis nad põõsastesse varju, kust snagad saanuks hädaolukorras vaenlast selja tagant rünnata. Vähemalt see oli jutt, mida neile räägiti. Tegelikkus oli süngem. Põõsastik oli tihe ja ei saanud välistada, et vaenlased proovisid selle varjus lähemale liikuda. Kilbi ja mõõgaga, mida pimeduse leeri tumehaldjad kasutasid, polnud siin liikumisruumi.
Kes iganes siit ka lähenes, pidi olema osav ja väle. Kindlasti osavam kui armetu snaga.
Snagad põõsas olid valvekoerad. Koerad, kes pidid oma surmaga lähenevast võõrväest teada andma.
“Hee, ma olen põõsas,” irvitas üks snaga tihedast puhmast, unustades täiesti, et nad pidid olema peidus. “Ai!”
Ripakil Liha tõmbas hetkega mõõga välja. “Mis juhtus?” nõudis ta.
“Suured sipelgad. Hammustavad, raisk.”
“Flagit! (Lollakas!) Anna mulle kah,” tuli kõrvalpõõsast hääl, mis polnud ilmselgelt sel hommikul Väga Valge Vennaskonna hommikuputru saanud.
Ripakil Liha sipelgad ei isutanud. Ta proovis hoopis mõelda, kuidas enda elu kergemaks teha. Õhtul oli tulemas lahing ja sepa ihukaitsjana oli tema kohustus seal kohal olla. Ta teadis, mida see tegelikult tähendas. Sepp oli vana ning Ripakil Liha kõikidest sepa orjadest kõige suurem. Lisaks andis sepp talle rõngassärgi.
Miks oli sepp temaga nii lahke?
Eks ikka selleks, et snaga ihu võitluses enda kilbina kasutada. Selles polnud midagi uut, kuid Ripakil Liha polnud veel valmis oma armetut elu ohverdama. Ta pidi leidma mooduse, kuidas kohustusest eemale hiilida, rikkumata oma reputatsiooni.
“Ja kui läheb õnneks, siis äkki leiab vana sepp lahingus lõpuks ka oma otsa,” muheles ta veel hetkeks ilusa mõtte otsas.
Kui töö tehtud, liikusid kõik metsa vahelt ära. Snaga loivas kõige sabas, pea endiselt mõtteid täis. Seepärast polnud ka imestada, et ühel hetkel avastas ta end hoopis manala sissepääsu, mitte orkilaagri ees. Ta oli märkamatult järgnenud hoopis hingedele, kes lahingust manalasse põgenesid.
Ripakil Liha tõi kuuldavale valju ohke ja keeras otsa ümber, kuid enne, kui ta jõudis esimese sammu võtta, püüdsid ta kõrvad kinni ühe hukkunud hinge vestluse. “... tea, et see, kellel on sinine lint, seda süüa ei tohi...”
Ripakil Liha kuulas nüüd juba väga keskendunult. Oli ta ju hiljuti ühe päkapiku nahka pistnud ja see oli sinise lindiga.
“... esiteks tuleb kõhuvalu, siis muutub su nahk siniseks ja küüned langevad välja. Isegi su veri muutub siniseks. Sa näed ja kuuled asju, mida pole, sööd kartulite pähe kive ja...”
Vaimu hääl oli vaevukuuldav. Snaga kikitas kõrvu ja astus nii lähedale, kui julges. Kellega iganes see vaim ka rääkis, see jutt oli snaga jaoks tähtis.
“... inimesed võivad manamürgituse kätte isegi surra,” jätkas hääl. “... päkapikud ja haldjad vigaseks jääda. Kükloobid saada endale nii väge juurde. Orkid... no seda keegi kindlalt ei tea, aga suure tõenäosusega lähevad nemadki mõneks ajaks peast segi, kuigi nädalaga peaks kogu üleliigne mana ka nende kehast välja tulema...”
Snaga pilgutas üllatunult silmi, siis vaatas oma nahka ja küüsi. Eelmisel päeval tuli tal üks pöidlaküüs ära ning sellel hommikul teine – kuigi viimase kinkis ta kiirelt tumehaldjate alkeemikule, et raisast mingitki kasu oleks.
Kõht valutas tal nii ehk naa kogu aeg.
Oli ta nahk siniseks läinud? Raske öelda. Ausalt öeldes ta isegi ei teadnud, mis värvi ta nahk ilma püsiva peksuta oli.
Nii et tal oli manamürgitus? Päris kindel ei saanud olla, kuid mida rääkis see hääl vere kohta? Et see läks siniseks?
Snaga võttis mõõga ja tõmbas sellega läbi oma peopesa. Hetkega hakkas tema mustjaspunane veri välja imbuma, kuid sellel oli tõesti äratuntavalt sinine läige juures.
Mürgistus! Ehk sai ta seda kuidagi ära kasutada?
Ainus ork, kes sellisest asjast teadis, oli arvatavasti Zuul. Juba ainuüksi mõte Zuuliga tegelemisest ajas hirmu nahka, kuid surm oli hirmsam.
Mitte palju, aga siiski.
*
Enne viimast mõõduvõttu kutsus Zuul urukid kokku ja tema juhtimisel liiguti vägisele maale. Seal ohverdas surnumanaja tee pealt püütud Väga Valge Vennaskonna lapse ning pistis selle süüta hinge purki, kust lahingu ajal selle väge ammutada.
Kui rituaal läbi, nägi snaga oma võimalust. Ta tõmbas relva välja, karjus: “Sure, päkapikk!” ja tormas otse Zuuli nina eest läbi, nii et maag korraks seisma jäi, ning hakkas mõõgaga puud rapsima.
Enamik orkidest turtsatas orki-snaga rumaluse peale naerma, kuid Zuul mitte. Hetkega oli tema ogaline piits vöö vahelt väljas ja ta nüpeldas sellega tema teele tormanud orja nii, et veri lendas.
Snaga kartis juba, et tema plaan oli luhta läinud ja Zuul ta liba-surnuks peksab, kui järgmine löök jäi äkki tulemata.
“Manamürgitus!” urises Zuul, märgates viimaks snaga vere sinist läiget.
“Kuulake kõik!” pöördus ta teiste urukite poole. “Maage ei söö!”
“Aga näksida?” küsis üks ja sai ogalise piitsaga piki nägu. Sellega oli kõigil õpetus selge ja meeles.
“Mis me snagaga teeme?” uuris Vana Tatt osutades maas lamavale verisele orjale. “Kas ta võidelda...”
“Ei!” mürises Zuul. “Ta ei teeks omadel ega vaenlastel vahet.” Zuul võttis vöölt luust pistoda.
“Mha…thasshin…,” kähises vereloigus snaga.
“Mhh,” sekkus Taruk. “Meil on tassijat vaja ja kõik teised lähevad lahingusse. Kui tal relva pole, pole temast ohtu.”
Zuul ei vastanud. Ta pani lihtsalt luust pistoda tagasi vöö vahele ja jätkas teed. Ülejäänud järgnesid peagi. Vaid verine snaga jäi üksi oma eluvalikute üle mõtlema.
Mõned minutid hiljem, kui
snaga orkivägi oli haavad piisavalt kokku tõmmanud, suutis ka Ripakil Liha end
viimaks üles ajada ja komberdas teistele järele –
näol lai irve.
*
Turvised sepa poolt üle vaadatud ja parandatud, sõjamaalingud näol ja relvad ihkamas verd, liikus orkivägi mõõduvõtu poole.
Neid ootasid tumehaldjad, suurtel mustadel kilpidel punased leegid. Tumehaldjate kõrval olid Numenorid – täisturvistes, mil musta, lillat ja sinist.
Teisel pool lagendikku paistsid valguse väed. Üleni heledas Väga Valge Vennaskond, nende kilpidel särav päike. Nende kõrval päkapikkude vägi, mitmel habemikul kilp temast endast suurem. Päkapike vägede taga oli viikingirahvas ja hiidsisalikke kummardavad mongolid. Nii nagu Numenorid võtsid oma ridadesse erinevaid rahvaid, tegi seda ka valguse pool.
Kõik olid võitluseks valmis, peksid mõõku kilpide vastu ja röökisid.
Taevas müristas ja valjude hüüete saatel tormasid vaenuväed üksteisele peale.
Ripakil Liha tundis ära pimeduse hüüde “Burzum!”, vennaskonna “Vololoo!”, viikingite “Taarapita!”
Kuid kuskil suure rahvamäsu sees, vaevukuuldavalt ja -märgatavalt, kui sa kõrvu eriti kikki ajasid ja kuulatasid, võis tähele panna ka teiste snagade hüüdeid.
“Päkapikurulaad!”
“Moos või surm!”
“Olen põõsas!”
