Troposfäär

Mel tundis, kuidas nuga mehe südamesse libisemise asemel naksatusega ribikonti tabas. Ta keeras nuga ohvri ihus ja oli tänulik, et ta ei kuulnud skafandrisse mitte ühtegi välist heli, sest kahtlemata karjus tüüp meeletult. Mel tõmbas noa välja ning koos sellega purskus haavast valget auru. Ilmselt oli skafandri soojustuseks kasutatud väljahingatud õhku. Ka vastase kiivri klaas kattus kondensiga, ning muutis mehe näo nägemise võimatuks – asi, mille üle Melil tegelikult hea meel oli. Ta lõi noa uuesti rapsivasse kehasse ning seekord jõudis relv ka eesmärgini, sest tüüp jättis rabelemise ja jäi lõdvalt enda kinnitustrossi külge rippuma.

Mel tõmbas noa välja, silmitses vastikusega sellel jäätuvat tumedat verd ning pühkis tera vastu elutut keha puhtaks. Seejärel asus ta värskelt tapetut tema maisest varandusest vabastama. Ta ühendas mehe mõlemad õhuballoonid skafandrist ettevaatlikult lahti ja sättis enda seljale. Olles sellega ühele poole saanud, uuris Mel mõne hetke mehe kinnitustrossi, leidis sellel oleva aasa ning tõmbas.

Ronija, kelle nime ta polnudki teada saanud, pääses lahti ning langes aeglaselt keereldes maapinna suunas. Mel vaatas talle mõne hetke mõtlikult järele ning lõi siis pilgu üles. Naljakal kombel oli ülesvaatamine isegi hirmutavam. Mööda oavart alla vaadates võis küll õõnsaks võtta, aga see oli vaid kõrgusekartus, aju kaitserefleks. Üles vaadates kippus aga peale tulema must masendus. Alla oli vaid viisteist - üles aga veel tervelt 85 kilomeetrit. Ja kuskil seal veel üks ronija. Mel haakis enda julgestusköie ka teise tuuletasku külge, rüüpas skafandris suu juurde kerkinud huulikutest alguses sõõmu vett ja siis külma puljongit ning silmitses igatsevalt lõputuna taevasse kaduvat kosmoselifti vart. See suundus otse mustavasse tühjusse kui tuleniit. Kusagil seal niidi lõpus oli pääsemine. Kosmosejaam NR1 ja selle taga omakorda hästi organiseeritud ühiskond, õigused, piiramatus koguses kehaimplantaate, geeniteraapiad ja Virge.

Olles mõrvajärgsest šokist veidi toibunud lülitas ta raadio tööle ning võttis ühendust all kosmoselifti jalamil laagris oleva Mutikuga.

“Noh, räägi, tegid tüübi vagaseks?” päris Mutik ärevalt ja ilma igasuguse taktitundeta.

“Tegin,” sõnas Mel napilt.

“Ja ise? Oled korras? Vastu ei hakanud? Palju hapnikku said?” paristas Mutik kõik tal peas keerlevad küsimused ühe valanguna välja.

“Ei hakanud, parem isegi kui oleks,” mühatas Mel.

“Hea mees! Olukord on enam kui noateral ja sina tahad veel sporti harrastada?” imestas tehnik.

“Inimest, kes on ka sulle endale ohtlik, on märksa kergem tappa,” sõnas Mel ja kuulis kuidas Mutik liini teises otsas vaikselt turtsatas. Ta mõtles korra, et kas öelda tehnikule teravalt, kuid leidis samas, et tal pole selleks ei jõudu ega tahtmist. Mutik polnud elus tapnud kedagi peale videomängu tegelaste, tema ei kujutanud ette, kui raske on kellelegi silma vaadata ja siis talle nuga rindu rammida.

“Aga hapnik?” päris Mutik uuesti.

“Kaks paaki... Kaalu järgi mõlemad täis.”

“Väga hea? Aa, kuule, mis tehnikaga see tüüp ronis? Oli tal ka sama ämblik või?”

“Kurat võtaks! Nagu mul oli aega vaadata! “ kaotas Mel viimaks kannatuse. „Äkki tahad ta skafandri seerianumbrit ka teada?”

“Okei-okei, võta rahulikult, puhka ja roni edasi. Praegu side lõpp, ma rohkem ei sega,” sõnas Mutik kiirelt ja katkestas ühenduse.

“Kuradi sitahark, supilontrus... Vana pasamokk!” vihastas Mel, kuid kedagi polnud enam liinil ja hea oligi, et polnud. Kõlkudes maa ja taeva vahel polnud kõige targem enda väsimust ja pahameelt ainukese maaga säilinud sideme peale välja elada.

Seega jätkas ta ronimist - lülitas krabi tööle. Väike inimpea suurune masin spurtis oma kuuel magnetjalal kergelt mööda kosmoselifti varre külge viiskümmend meetrit, haakis end siis järgmise tuuletasku külge ning lülitas tööle temasse ehitatud vintsi, kerides Meli koos varustusega enda juurde. Seal ühendas Mel end julgestuskonksuga ka tuuletasku, ehk siis kosmoselifti lukustamiseks mõeldud õnaruse külge ning lasi krabi uuesti teele. Jah, olgu see Mutik pealegi täielik küünik, kelle võimetus teiste inimeste tundeid mõista lähenes kahtlaselt psühhopaadi omale – tehnikat ta mõistis. Melil oli piisanud vaid ühest põgusast pilgust, et märgata, et tapetud ronijal oli olnud märksa kehvem krabi mudel. Vaevalt, et sellega oli võimalik täisvarustuses mehel üle viie kilomeetri päevas ronida, see aga tähendas, et põhimõtteliselt oli Mel teinud halastustapu. Mees oleks kahtlemata kas lämbunud või õhupuudusest sõgedana alla hüpanud.

Nii mõtteid veeretades ronis Mel veel kümme kilomeetrit ning skafandri andurite kohaselt jõudis kõrguseni, kus osooni kiht (või see, mis oli sellest järele jäänud) oli kõige tihedam. See tundus hea sümboolse kohana, kus puhkama ning akusid laadima jääda. Ta sikutas seljakoti alt välja väikeseks tombuks surutud voodi ja kinnitas võrkkiikke meenutava moodustise tuuletasku külge ning sättis end sinna poolistukile. Seejärel riputas ta päikese suunas lipuna välja päikesepatarei kanga, et krabi ja selle vintsi vedavaid akusid laadida, ning uinus.

Stratosfäär

Kuigi kõigi eelduste kohaselt oleks Mel pidanud nägema unes tapetud õnnekütti, nägi ta unes hoopis Virget ning see häiris teda isegi rohkem. Eriti ärritas Meli see, et tüdruku nägu oli unes laialivalguv nagu foto, mida on liiga palju higiste näppudega katsutud. Alateadvus oleks justkui tema üle mõnitanud ja meelde tuletanud, et tegelikult polnud tal Virgest säilinud ainsatki pilti. Need olid kõik jäänud kuskile Ameerikasse roostetavate serverite kõvaketastele.

Tegelikult ärritas Meli ka see, et ta oli ronimise ajal hakanud aina enam tüdrukule mõtlema. All maal olles koos Mutikuga neetud põrgust välja ronimist planeerides polnud Virge talle kordagi meelde tulnud. Ja hea ka, et ei olnud. Ratsionaalne ja igati alati kindlalt reaalsuses püsiv Mutik oleks muianud ja võib-olla sõbralikult maininud, et tüdruk ei pruugi enam ammu isegi elus olla ja kui ka on, siis on ta kindla peale juba ammu uue kuti leidnud. Nüüd, üksinduses ronides, kippus aga sentimentaalsus erakordselt agaralt peale.

Seetõttu alustas ta endale ebatüüpiliselt ise Mutikuga juttu.

„Kuidas sul seal all?”

„Pole viga. Mingi kamp tiirutas siin ringi, nii et tõmbusin vahepeal veidi eemale. Kurat teab, mida nad tahavad, istusid igal juhul oavarre ankrujalamil pikalt. Aga sinul?”

“Teine balloon on suht lõpukorral, ilmselt saan selle täna ära visata. Krabi aga töötab kenasti ja laadis end puhkepausi aeg kenasti saja prossa peale.”

“See on hea!” rõõmustas Mutik. “Muide, sul pole järgmise ronijani palju maad jäänud. Kui ma ei eksi, siis napilt 15-20 km. Seega peaksid hiljemalt homme temaga kokku saama... Sõltub muidugi, mis tempos ta paneb. Võib-olla pead teda kuni mesosfäärini taga ajama.” “Eks ma vaatan,” sõnas Mel napilt. Tulevikus ootav uus veretöö ei täitnud teda just vaimustusega. Juba eelmiselegi mõtlemine tekitas vastikust.

Veel 20 kilomeetrit läbinuna silmaski ta esmakordselt konkurenti. Vähemalt paistis tuhm plekk kõrgel ülal päikesest hõõguval liftiniidil vägagi kahtlaselt. Mel muutus virgemaks, peatas ronimise ja vabastas automaatpüstoli kabuurist. Püstoli järgi polnud küll niipea vajadust, aga selle raskepärase mustast metallist relva käes hoidmine lisas talle enesekindlust. Pealegi oli tal noakasutamise isu mõneks ajaks üle läinud.

Edasine ronimine läks nüüd aeglasemalt, sest nüüd sai ta kasutada vaid ühte kätt ja aegajalt tuli teha peatus, et ülal tumeda laigu tegutsemist jälgida. Läbinud nii ehk kaks kilomeetrit, oli selge, et hirm oli põhjendatud. Kahtlemata oli tegemist konkurendiga. Aga miks ta ei liikunud? Ehk ta magas? Või oli surnud? Aga võib-olla hoopis teeskles magamist, ootas kuni Mel on piisavalt lähedale jõudnud, et ta siis surnuks tulistada. Hapnikul, mida Meli skafandris olev kompressor hõredast õhust endiselt välja nõrutas, oli väga suur väärtus. Õige pea polnud lootuski seda enam piisavas koguses kätte saada ja ka joogivesi oli maa ja taeva vahel hinnalisem kui parimad kristallkompuutrid.

Mida lähemale ta võistlevale ronijale jõudis, seda suuremaks Meli ärevus kasvas. Tundmatu paistis tõesti magavat, ta oli enda võrkkiike meenutava rippkoi ühe tuuletasku külge seadnud ning püsis seal liikumatult. Aga ehk oli see tema taktika? Praktika oli näidanud, et üks inimene ei suutnud kogu ronimiseks vajalikku õhuvaru endaga kaasas tassida. Seega siis tuli trikitada. Tema ja Mutik olid pannud panuse ronimise kiirusele ja lihtlabasele röövimisele, nad ootasid, kuni kaks meest olid ees ära läinud, ning alles siis alustas Mel kerge varustusega tõusmist. Võib-olla oli selle mehe taktika teha pause ja oodata alumisi järgi?

Olles juba peaaegu eesminejani jõudnud, kogu liigatas või siis tundus Melile nii. Igal juhul toimisid sõjaväest õpitud refleksid kiiremini kui mõistus. Kindas sõrm surus päästikule ning püstol sülgas pool magasini ühe kiire tärinana tundmatu suunas. Tema skafandri visiir ja rinnal olev aparatuurimoodul purunesid külvates Meli üle kildude rahega, mees ise vajus aga viltu ning üks ta käsi pääses võrkkiigest välja ja jäi ebaloomuliku nurga all rippu.

Et balloonid oleks terveks jäänud, mõtles Mel.

Kuigi konkurent pidi olema enam kui kindlalt surnud, ronis Mel temani endiselt ülima ettevaatlikkusega. Juba nii kõrgele jõudnud, ei tahtnud ta rohkem millegagi riskeerida. Ehk olid kuulid teda vaid raskelt haavanud ja nüüd ootas ta sobivat hetke, et Mel endaga kaasa viia? Viimane noatorge Meli õhuvoolikusse või hüpe ülalt hetkel, kui Mel pole end veel kindlalt kinnitanud lõpetaks kõik ta soovid ja unistused. Ta lasi krabil end magavast mehest kõrgema tuuletasku juurde vinnata, et sealt siis meeterhaaval alla laskuda. Ka oavarrel maksis kõrguse-eelis nagu vanades õhulahinguteski. Kohale jõudes hingas Mel kergendatult. Mees oli surnud juba tunde, võib-olla isegi päevi tagasi. Ilmselt oli ta skafandri elektroonika üles öelnud ja mees oli surnuks külmunud.

Mesosfäär

Neetud, miks peab gravitatsioonist ülesaamine nii keeruline olema, vandus Mel endamisi. Mutik oli talle kunagi selgitanud, et asi oli mateerias. See oli gravitatsioonikaevu jõudmiseks kogu enda energia ära kulutanud. Nüüd tuleb sealt välja saamiseks kogu see energia uuesti välja käia. Ja seda Mel siis tegigi, samm-sammult ülespoole pürgides. Hea, et seejuures ei pidanud ta ronima kogu tee ankrust kuni kosmoselifti lõppu – selle vastasraskuseni – välja, mis oleks teinud 30 000 kilomeetrit. Piisas vaid liftikapsli endani jõudmisest. Peale energiavarustuse katkemist oli see jäänud üheksakümne seitsme kilomeetri kõrgusele seisma. Tuli vaid sinna ronida, energiavarustus orbiidil oleva reaktorile ümber lülitada ja ülejäänud tee mugavas hermeetilises kapslis läbida. Edasi aga siis kosmosejaam, korralik kõhutäis, uni, dušš ning teised ammu unustatud mugavused ja seejärel võib Virge üles otsida. Ei, uni võib oodata... Parem otsib ta Virge kohe esimese asjana üles.

Niimoodi unistades ja üles tühjusse viivat lifti vart silmitsedes köitis Meli tähelepanu ootamatu valguse võbelus. Järjekordne ronija? Aga see oli võimatu! Kaks olid enne teda üles läinud ja kaks olid ka surnud. Või oli tegemist mõne veelgi varasema õnnekütiga, kes sarnaselt viimasele oli samuti surnuks külmunud või hapnikupuuduses lämbunud? Nii kõrgele ilma vigurdamata ei jõua. Jah, ilmselt nii oligi, leidis Mel ja jätkas enesekindlalt teekonda. Olles nii tubli kilomeetri roninud, tegi ta pausi ja vaatles oletatavat laipa binokliga. Tegemist oli kahtlemata skafandris koguga... Aga oot, kas ta mitte ei liigutanud? Mel tundis, kuidas tal kukal ärevusest higiseks tõmbus. Jah, tõepoolest, tegemist polnud laiba, vaid liikuva inimesega, aga midagi tundus tema juures väga valesti. Kulus terve minut, enne kui Mel mõistis, mis – ta liikus mitte üles, vaid hoopis alla.

Mel sättis end kosmoselifti kandestruktuuri teisele poolele, nii et ta ei paistaks allatulijale silma, ja jäi mõttesse. Kas peaks Mutikuga ühendust võtma? Pigem ei. Mida kasulikku võis tehnik talle öelda, peale selle, et ta oli eksinud ja tegelikult oli ikkagi kolm inimest üles roninud. Ka ei tundunud allapoole ronimine Melile enam nii absurdne kui alguses. Ilmselgelt oli tüübi hapnik hakanud otsa saama ning ta oli otsustanud tagasi alla tulla.

Ettevaatlikult liftitoru tagant piiludes jälgis Mel, kuidas ronija allapoole laskus. See käis tal erakordselt kiirelt. Tüübil polnud vaja teha muud, kui haakida vintsi külge kinnitatud konks tuuletaskusse ning gravitatsioon tegi oma töö. Jõudnuna järgmise tuuletaskuni, sikutas ta konksu lahti ning kinnitas selle järgmisse pessa – imelihtne. Läheks üles ronimine sama tempoga, oleks Mel juba mitu päeva tagasi ülal olnud. Üks huvitav nüanss oli loobujaga siiski veel – ta seljale oli kinnitatud üsnagi kogukas langevari. See suurendas Meli põlgust tüübi vastu veelgi. Pole mingi ime, et tal hapnik otsa sai, kui lisaballoonide asemel hoopis sellise juraka kaasa võttis. Huvitav, miks ta üldse end alla ronimisega vaevas ega polnud juba hüpanud, imestas Mel ning leidis samas sellele ka kohe vastuse. Ilmselt oli ta plaan laskuda enda vintsiga piisavalt madalale, kus juba oli mingi minimaalne õhurõhk olemas ja sealt siis langevarjuga edasi minna.

Mõned minutid oli ta laskujat silmitsedes isegi kõhelnud, et kas üldse seda õnnetut põgenejat rünnata, aga külmunud mehe hapnikupaakides oli olnud väärtuslikku vedelat hapnikku liiga vähe. Ja nüüd Mel ootas. Kui tundmatu argpüks oli jõudnud tema tuuletasku vastassüvendini, kiigutas ta end kandetoru varjust välja.

Olles esimestest ohvritest õppinud, lõi seekord Mel noa tüübile kõrri. See toimis tõepoolest paremini – piisas vaid ühest noalöögist, et panna skafandris kogu lõtvuma. Mel puhastas noa harjumuspäraselt vastu tapetu skafandrit ja avastas, et ta tundis end märksa paremini kui esimesel korral. Huvitav, kas harjutamine tegi tõesti igal alal meistriks? Ilmselt küll, sest varemalt teda tabanud närune tunne puudus täiesti. Pigem valdas teda võidurõõm, ilmselt samasugune, mis võis vallata jahimeest edukalt õnnestunud tabamuse järel. Mel viskas ühe enda tühja hapnikuballooni alla ja vabastas allatulija tema omadest. Meli üllatuseks olid need ääretasa täis. Sellise kogusega oleks saanud tüüp, kes ta nüüd iganes ka oli, ilma probleemideta üles ronida. Ja kuidas ta oli üldse saanud ballooni täiesti tervena hoida? Ilmselgelt oli ta seda vahepeal mõne õnnetu külmunu varudest täiendanud. Sellest mõttest enesekindlust saanud, kobas Mel surnu peremehelikult läbi, jätmata puutumata isegi ta taskuid, lõigates need noaga lihtsalt toorelt lõhki. Peamiselt oli neis mittevajalik varustus, mis Meli ei huvitanud. Aga ühes küljetaskus leidus korralik suure ekraaniga võimas tahvel, mis rändas peale väikest kõhklust Meli seljakotti. Varemalt poleks ta ilmselt seda lisaraskust endale võtnud, aga nüüd oli ta juba peaaegu eesmärgil ning hapnikuvarude sedavõrd suur täienemine oli ta muutnud uljaks. Miks mitte end mõni eesootav õhtu pisut lõbustada ja tahvlist eelmise omaniku videoid vaadata või muusikat kuulata?

Olles laiba läbiotsimise lõpetanud ühendas Mel surnu trossi küljest lahti ning jätkas teed muretu elu ja Virge suunas.

llustratsiooni autoriks on Kadri Umbleja

Termosfäär

Eesmärk paistis iga päeva ja tunniga aina selgemalt. Alguses oli see vaid pisike mügar lifti hõbeniidil. Siis juba toekam kühm ning lõpuks hakkasid sel välja joonistuma ka erinevad sopistused, antennid ja mootorigondleid tähistavad kumerused.

Olles ihaldatud eesmärgile sedavõrd lähedal, ei hakanud Mel enam täiendavat puhkepeatust tegema, vaid neelas mõned lonksud just selleks puhuks säästetud energiajooki ning jätkas ronimist seni kuni oli liftist vaid viis-kuus meetrit allpool.

Lift kõrgus tema peakohal aukartustäratavalt suure ja raskena. Tundus, et see valmistub igahetk talle pähe langema.

„Kohal!“ sõnas ta väsinult aga õnnelikuna. „Tee nüüd oma arvutivärke ja lase mind sisse.”

„Tõesti? Okei, hmm. Nüüd ei pea sa muud tegema, kui proovima avariiluuki avada. See peaks sulle kätte paistma, oranži äärega piiratud ruut, näed?”

„Näen,” sõnas Mel ja ronis veel paar meetrit ülespoole. Luuk asetses lifti keskmest ja seega lifti kandeniidist meetri kaugusel, Mel pidi end tugevalt välja küünitama, et selle käepidemest haarata.

„Ja nüüd keera seda, päri... Ei, vastupäeva.”

Mel sikutas kangi. „Keerasin, mis nüüd?”

„Naljakas, see peaks avanema. See on nii disainitud,” imestas Mutik. Tema hääl reetis kerget ärevust. „Oota, ma vaatan skeeme. Nii, ukse kõrval, seal peaks olema selline välja eenduv mügar. Selle all on konsoolipaneel, saad sa selle lahti?”

„Peab saama,” arvas Mel. Ta võttis vöölt viimase ülesronijaga kohtumisest vereplekilise noa ja surus selle karbi ääre alla. Peale natuke jõnksutamist ja jändamist tuli kate lahti ja kadus laperdades tühjusse.

“Näen paari standartpistikut ja üht klaviatuuri,” raporteeris ta raadiosse.

„Ühenda enda kiivri kompuuter konsooliga. Võta pilt ette ja jaga see minule välja. Nii saan ma ka ise näha sama mida sinagi ja läbi sinu arvuti häkkida,” õpetas Mutik.

Mel tegi jälle nagu kästud ja tema ülikonna visiirile ilmus plinkiv käsuviip. Samal hetkel võttis Mutik asja üle ning asus üleloomuliku kiirusega konsooli erinevaid Melile arusaamatuid käske sisestama.

„Kuidas on?” päris Mel, kelle jaoks hakkas häkkimisriitus ebaloomulikult pikaks venima. „Saab siis juba sisse või ei?”

„Tundub, et see on lukustatud ülevalt poolt. Ehk siis kosmosejaamast, aga ma proovin tsutike veel.”

“Ära sa midagi kihva keera, ma ei tahaks sugugi kogu seda maad uuesti alla ronida,” sõnas Mel murelikult.

“Ära muret... Oh sitt!” vandus Mutik ning Meli kiivriekraanile ilmus ähvardavas tulipunases kirjas: „TUVASTATUD LUBAMATU SISSETUNG! TERMINAL LUKUSTATUD!”

„Mutik? Mida sa teed?” päris Mel ärevalt, aga sõber oli vastamiseks liiga hõivatud. Ta proovis paar korda uuesti käsureale pääseda, kuid see päädis viimaks sellega, et konsoolilt kadus pilt sootuks.

„Raisk, nad lülitasid konsoolipordid üldse välja,” sõnas Mutik õnnetult.

„Kuidas me siis peaksime sisse saama?”

„Sa pead upitama end lifti otsa. Seal on veel kaks sissepääsu. Mõni neist peaks vähemalt olema ka väljast ja tarkvarast sõltumatult avatavad. Ohutusreeglid näevad ette, et lifti tuleb saada siseneda ka kogu tarkvara täieliku riknemise korral.”

„Türademaa vanaema!” vihastus Mel.

„No pole midagi, saime koerast üle, saame ka sabast,” üritas Mutik optimistlikku nooti hoida. Mel valmistus talle vastama, et mida ta võiks koeraga peale hakata, kuid samal hetkel läbis lifti tugev jõnksatus.

„Mida kuradit!” karjatas Mel üllatunult ning see oli ka viimane mida ta mõnda aega oli võimeline ütlema, sest järgmisel hetkel sööstis lift talle otse näkku ja kogu maailm muutus tema ümber üheks suureks valu ja punase hägu mereks. Valu oli sedavõrd tugev, et ta ei suutnud isegi karjuda. Mel lootis kõigest hingest, et ehk tuleb päästev teadvusekaotus. Talle meenus, et kui piin on liiga suur, siis lülitab aju end ise välja. Kuid miskipärast minestus viibis, ju polnud aju arust tegemist ikkagi veel maksimumiga.

Siis rakendus tööle skafandri küljes olev medpakk ja süstis talle kogu enda valuvaigisti tagavara korraga verre. Valu vaibus, asendus talumatust talutavaga ja mõistus selgines. Mel vaatas ringi ja taipas õudusega, et lift oli sadakond meetrit allapoole laskunud, rebides küljest tema ronimismehanismi ja sellega ühendatud parema käe. Õnneks oli vähemalt luugi käepideme külge kinnitatud julgestustross terveks jäänud.

„Mutik! Mutik vasta!” karjus ta paanikas mikrofoni, kuid raadiokanalil krõbises vaid staatika. Ilmselt oli kokkupõrge liftiga kiivril olnud antenni purustanud.

Ning nüüd algas Meli teekonna kõige raskem osa, ehk siis Mutiku keeles “koera sabast ülesaamine”. Tal tuli ronida vaid ühe käe abil lifti põhja mööda kuni selle servani ja siis lifti seinapidi üles selle katusele. Positiivsest küljest oli kogu lifti põhi tihedalt täis erinevaid kohti, kuhu konkse kinnitada – negatiivse poole pealt polnud tal aga enam paremat kätt ning valuvaigistite mõju hakkas vaikselt taanduma.

Õnneks õhku talle jätkus, skafandris olev tark andurite võrgustik oli ümber köndi tõmbunud ja ka õhulekke peatanud. Samuti oli verejooks peatunud, arvestades köndi ümber kogunenud tumepunast jääd, oli haav -80 kraadise välistemperatuuriga kohtudes lihtsalt kinni külmunud.

Mel ronis mõned meetrid, krigistas valust hambaid, puhkas, ronis edasi, peatus needis kõiki eesotsas Mutikuga ja lõpetades lifti liigutanud sadistidega ja jätkas uuesti teekonda.

Puhkehetkedel proovis Mel mõelda headele eesootavatele asjadele, näiteks Virgele. See aitas, kuid vähe. Hoopis rohkem pakkusid rahuldust vägivaldsed fantaasiad teemadel – mida ta teeb, kui saab kätte tropi, kes püüdis teda selle küljest lahti raputada.

Olles viimaks peale mitmeid tunde kestnud ronimist lifti katusel, magas Mel kurnatusest mitu tundi. Ta oleks kahtlemata veelgi kauem maganud, aga valu paremas käes äratas ta üles. Ta ajas end käpakile ning hakkas roomates luuke otsima.

Esimesed kaks luuki olid samasugused nagu põhja all – ehk lukustatud ja konsooliga varustatud. Kuna Mel polnud endiselt suutnud Mutikuga sidet taastada, ei proovinudki ta neid avada. Kolmas luuk oli aga teistsugune, see oli laiem ning varustatud mitmete massiivsete liigendhoobadega. Mel surus jalad tugevalt vastu lifti lage, haaras oma ainsa terve käega kangist ning tiris seda, nii kuidas jaksas. Luuk kargas popsatuse saatel lahti ja paljastas punaste lampidega valgustatud šahti ja redeli.

Mel ronis kärsitusest värisedes mööda redelit alla ja avas järgmise ukse. Tema üllatuseks ei paiskunudki sealt talle vastu auruks kondenseeruva õhu lainet, vaid ukse taga paistis valitsevat nagu väljaski vaakumi-lähedane hõredus. Mel astus uljalt edasi ning tardus.

Ta oli lifti ühes suurtest reisijateruumidest, täis läikivat kroomi, värviliselt helkivaid reklaamekraane ning pehmeid punaseid tugitoole, milledes lebasid sajad surnukehad. Mel hingas aeglaselt sisse ja välja. Tundus nagu käiks tal eluga mingi ebamäärane ületrumpamise mäng – kui Mel arvas, et elu ei suuda teda enam millegagi üllatada, leiutas see järjekordse uue nõksu. Samas polnud lift ju enda viimast reisi lõpetanud, Järelikult pididki reisijad endiselt siin olema. Huvitav, et nad polnud Mutikuga varem sellele kordagi mõelnud.

Mel kõndis läbi ruumi ettevaatlikul ja aeglasel sammul, justkui alateadlikult kartes surnute rahu häirida, ning pöördus ringkoridori. Kuskohas see juhtruum oligi? Mel meenutas Mutiku ekraanidelt vaadatud jooniseid... Ahjaa, paremale ning otse. Uksel, milleni ta mälu abiga jõudis, oli isegi suur punane kiri “JUHTRUUM, LÄBIKÄIKU EI OLE!” No kuidas ei ole läbikäiku, muigas Mel endamisi ja tõukas ust. Ka selle taga olid kaks surnut. Üks oli vajunud puutetundlike ekraanidega kaetud puldile ning teine lösutas külili põrandal. Mõlemad olid samamoodi nagu ka reisijad tõmbunud kokku naeruväärselt kõhnadeks anorektikute sarnaseks – vaakum oli nad kehavedelikest täiesti tühjaks kuivatanud nagu muumiad.

Kuigi lifti juhtkonsool oli vaid käesirutuse kaugusel, ei hakanud Mel sellega jändama, vaid rabas esimesena lahti hoopis seinal asuva punase ristiga märgistatud kapi. See oli tema rahuloluks täis laetud akude ja ampullidega medpakke, ning järgnev kümme minutit surus ta neid ükshaaval enda skafandris asuvasse spetsiaalsesse pesasse ja lasi masinail oma tööd teha: suruda talle verre haava ravivatest nanomasinatest, ergutitest ja valuvaigistitest moodustatud kokteili. Vaid mõni minut hiljem tundis Mel end isegi ärksamana kui ta ronimise alguses oli olnud ning valu oli köndist sootuks taandunud. Seega võis ta nüüd keskenduda viimaks retke peaeesmärgile.

Mel istutas end pilooditooli ja lasi peast kiirelt läbi, mida Mutik oli talle lifti kohta õpetanud. Peamine, mis meenus, oli see, et kogu süsteemi juhtimine käis kõrgelt intelligentse närvivõrgustiku kaudu, mis polnud küll eneseteadlik, aga mis mõistis suurepäraselt inimkõnet ja häälkäsklusi ning oli võimeline ka iseseisvalt olukorda analüüsima ja vajadusel otsuseid vastu võtma.

„Energiavarustuse raport!” kamandas ta konsooli.

„Energiatase 79%, reaktori tööjõu väljund 4,3 teravatti...” alustas meeldiva tooniga tehishääl rääkimist.

„Küllalt!” katkestas Mel programmi, kartes, et see võib veel mitu tundi talle niimoodi numbreid ette laduda. „Ühenda lift ümber orbiiditoitele.”

„Lift on juba orbitaaltoitel,” teatas mõistus.

Huvitav, imestas Mel. Aga miks siis pole keegi suutnud lifti kaugelt alla tagasi tuua? Siiani väitsid kõik, et lifti energiavarustus on puudulik ja see tuleb ümber lülitada kohapealt, konsooli tagant.

„Kuva kõik viimase kahekümne nelja tunni turvaintsidendid, ajaliselt uuemad enne.”

„Turvaintsidente kaks, esimene volitamata sissetung 3.12.34. Tarvitusele võetud meetmed.”

„Täpsusta uuema meetme juhtumeid,” nõudis Mel.

„Sissetungija, tuvastatud kui tundmatu üksikisik väljaspool lifti, tarvitusele võetud põikemanöövrid.”

„Kes andis käsu meetmed tarvitusele võtta?” päris Mel, ise vastust aimates.

„Otsus vastu võetud autonoomselt olukorda jooksvalt analüüsides.”

Või nii! mõtles Mel imestuseseguse vihaga. Või seesama neetud hunnik mädanenud virtuaalset närvivõrgustikku oligi see, kelle tõttu ma käest ilma jäin.

“Täpsusta teise volitamata sissetungi üksikasju.”

“Sissetungija, tuvastatud kui Virge Kowalski, üritas liftis olles saada kontrolli lifti liikumise üle, kuid loobus sellest peale olukorra kandestruktuuride raporti kuulmist.”

“Virge? VIRGE?” ehmus Mel. Seda nime poleks ta küll ealeski osanud arvuti poolt oodata. “Täpsusta sissetungija koodi,” nõudis ta masinalt. See on mingi eksitus või siis keegi nimekaim.

“Kowalski, Virge, 31344.21-334X.”

Jah, andmed klappisid, pidi Mel tunnistama. Mis kurat siin õigupoolest toimus? Miks oli Virge viibinud liftis ja kuhu oli ta läinud, imestas ta. Ning ühtäkki läbistas teda vastik eelaimdus.

“Edasta sama kandestruktuuride raport,” andis ta masinale uue käsu.

“31.22.21.A1 toimunud energiarelvade rünnak kahjustas tugevalt süsinik-terasel baseeruvat lifti kandestruktuuri. Lifti edasine liigutamine praegusel juhul võimatu, see asub täpselt kahjustatud struktuuril ning nii üles või alla liikumine võib viia vibratsiooni resonantsi ja nii selle taseme üle materjali stressitaluvuse, mis viib 46-protsendilise tõenäosusega ootamatute rebendite ja kandestruktuuri purunemiseni.” Mel ohkas. Asi tundus võtvat aina negatiivsemaid pöördeid. “On sul videologi Virge saabumisest?”

“Videologid olemas,” teatas mõistus ning ühel ekraanil hakkas jooksma kaamerapilt, mis näitas esiteks väikese pidurdusmootoritega kapsli lähenemist liftile, siis selle maandumist lifti turjal ning sealt skafandris kogu väljumist. Pilt oli seejuures nii udune ja teraline, et inimene, kes kohmakalt mööda lifti katust ringi liikus ja lõpuks sinna sisenes, võis olla kes iganes.

“Keri edasi, kuni sissetungija uuesti väljumiseni,” sõnas Mel ning jälgis nüüd kõike ümberpööratult. Ehk siis skafandris kogu ronis liftist välja, lähenes uuesti kapslile, ning mõne hetke Mel lootis, et ta lendab sellega ära. Kuid olles maandurit veidi aega uurinud, eemaldus Virge sellest ning hakkas hoopis mööda lifti külge alla ronima.

Tõde jõudis Melile kohale järsult ja valusalt nagu näkku antud rusikahoop. Viimane ronija, oli olnud Virge, sama tüdruk, kelleni jõudmisest ta oli salamisi unistanud viimased viis aastat peale tuumasõda. Ja Mel oli ta isiklikult omaenda kätega tapnud, külmavereliselt, plaanitsetult.

Meli valdas sedavõrd tugev masenduse ja lootusetuse laine, et tal hakkas kõhus füüsiliselt halb. Ta istus mõnda aega lihtsalt tardunult ja põrnitses ekraane suutmata midagi teha ega millelegi mõelda. Siis aga hakkas mõistus uuesti tööle ja Mel asus toimuvas kahtlema. Kas siis ei võinud olla veel Virge Kowalski nimelisi tüdrukuid? Üleval esimeses liftijaamas oli vähemalt kümme tuhat inimest ja Kowalski oli ikkagi üks poola levinuim perenimi.

Oli veel üks võimalus täiesti kindel olla. Mel avas oma seljakoti ning õngitses sealt välja tahvelarvuti, mille ta oli tapetud naiselt röövinud. Tahvel laadis mõne hetke opsüsteemi ja kuvas siis kataloogistruktuuri. Õnneks või õnnetuseks polnud sel parooli, mistõttu võis Mel kohe failidesse sukelduda.

Jah, see oli olnud kahtlemata just SEE Virge. Pildid ja videod, mida ta kaustadest leidis, kinnitasid aina tõde, mida Mel endiselt jonnakalt keeldus aktsepteerimast. Mel silmitses kõrgresolutsioonis pilte naeratavast tütarlapsest ja tundis kuidas pisarad silma tungivad. Ilmselt ta olekski jäänud sinna juhtruumi toolile istuma ja pilte vaatama kuni hapniku otsa saamiseni, kui pääsemine poleks tulnud sellest samast tahvlist.

Olles paar esimest ja vanemat kausta läbi vaadanud, sattus Mel järjest enam piltidele, kus Virge polnud enam üksi, vaid ühe jõulise oleku ning laia avala naeratusega noormehega. Ja mida aega edasi, seda lähedasemateks nad piltidel muutusid. Alguses lihtsad käehoidmised muutusid kirglikeks embusteks ja silmavaatamised asendusid suudlustega. Lõpliku selguse või siis ülesaamise tõi Melile aga Virge sõnumite arhiiv. Sealt viimaseid teateid sirvides luges ta välja ka tõe, miks oli Virge liftini laskumise üldse ette võtnud. Tema vastne abikaasa Bernard oli olnud üks neist, kes saadeti maanduriga peale sõda alla maale ellujäänud ühiskonda taastama. Side oli loomulikult enam kui konarlik ja lõpuks oli see täiesti katkenud radioaktiivsete pilvede tõttu, mis Bernardi tegutsemisala kohal hõljusid. Seega oli Virge andnud end esimesena üles, kui hakati otsima vabatahtlikku, kes läheks ja üritaks kosmoselifti uuesti tööle saada.

Need pildid ja kirjad osutusid Meli tabanud meeleheitele üllatavalt tõhusaks ravimiks. Leitud info oli justkui tuli, mis aitas temast lootusetuse ja enesevastase jälestuse välja põletada. Mitte küll lõplikult, Mel tajus, et peale Virge tapmist ei saa ta enam kunagi olla endine. Aga see aitas teda piisavalt, et saada tagasi mingigi tegutsemis- ja elutahe. Ta mõistis, et Virge, keda ta oli tundnud ja kelle suunas unetutel öödel fantaseerinud, oli juba ammu kadunud. Ja asi polnud isegi selles, et ta oli õnnelikus abielus. Ka piltidel vaatas talle vastu hoopis teistmoodi inimene, kui tütarlaps tema hägustes mälestustes. See oli vanem, küünilisema pilgu ja muutunud näojoontega võõras naine.

Omamoodi oli see, mida Mel piloodikabiinis läbi elas, isegi piinarikkam kui käe kaotus. Kuid ta tuli sellest üllatuseks välja küll seesmiselt tühjemana, aga märksa enesekindlamalt. Nüüd ta teadis, et tal pole enam midagi kaotada ja seega peab ta lifti iga hinnaga tööle saama.

Mel alustas taas häälkäsklustest, kuid see oli loomulikult lootusetu ettevõtmine. Süsteem ei kavatsenudki talle alluda viidates idioodi järjekindlusega liiga kõrgele liftiniidi katkemise tõenäosusele. Mutik oleks ehk end pikapeale AI turvasüsteemist läbi närinud, ent Mutikut polnud, sest skafandri sidemoodul oli endiselt puru ning lifti enda raadiot Mel kasutada ei osanud.

Mel näris närviliselt huuli ja üritas meenutada, mida Mutik oli talle liftisüsteemidest rääkinud. Talle meenus hägusalt, et insener oli rääkinud miskist käsijuhtimisest, mis oli alati olemas AI purunemise või kokkujooksmise juhuks. Aga kus see oli ja kuidas seda kasutada?

Mel põrnitses vihaselt monitore, kõik see oleks nii palju kergem, kui mingid insenerid poleks lifti varustanud iseõppiva süsteemiga. Või kui nad oleks ta varustanud suure punase nupuga, kust saaks selle nõrgamõistusliku mõrvari välja lülitada. Üsna kindlalt oli just AI lifti pilootide ja reisijate surma taga, lastes ruumid lihtsalt õhust tühjaks, nii kui nad üritasid panna teda statistikast hoolimata üles või alla liikuma. Enese alalhoiu instint oli sel raisal kõva ja kolmest robootika käsust polnud ta ka ilmselt kuulnudki. Kahtlemata olid ka praegugi selle protsessorid hõivatud analüüsimisega, et kuidas järjekordsest soovimatust inimesest vabaneda. Ei, mõistus pidi kaduma ja lõpuks tuli Melile idee.

Ta lahkus juhtruumist ning liikus pikki ringkoridori edasi kuni teeninduskäiguni ja sisenes sinna. Mutiku jutust oli Melil meeles, et laeva arvutisüsteeme ülalhoidev masinaruum asus kuskil mootorite ja akude vahel. Õnneks polnud selle leidmine raske, nagu kõik liftis olid ka masinaruumide uksed hoolikalt mitmekeelsete siltidega sildistatud. Uks oli küll lukustatud, aga Meli raske skafandrisaabas purustas ilmselt vaid juhuslikke uitajaid eemale hoidma pidanud luku naeruväärse kergusega.

Ukse taga seisid mustades inimkõrgustes kolonnides punaseid, rohelisi ja kollaseid tulesid vilgutavad masinad. Ühe hetke kahetses Mel, et tal polnud ei kirvest ega isegi mitte torujuppi, millega neid puruks peksta. Siis avastas ta aga tunduvalt lihtsama tee, masinaid ühendasid omavahel erkoranžid peened kaablid ning Mel keeras kämbla nende ümber ja asus kaableid välja kiskuma. Arvestades tulede vilkumise kiirenemist oli tema tööl ilmselt ka mõju. Mel kiskus mõnuga veel paar peotäit oranže kiude puruks ning naases siis juhtruumi.

Tema suureks heameeleks olid nüüd kõik ekraanid peale ühe mustad. Sellele oli ilmunud üsnagi lihtsa kuid funktsionaalse graafikaga juhtpaneel, millelt sai valida erinevaid lifti põhisüsteemidega seotud funktsioone. Mel uudistas neid hetke, valis seejärel “Laskumine/alla. Kiirendus/31” ja sisestas “Kinnitan!” Mel tundis skafandri saabaste all kerget vibratsiooni, kui mootorid tööle rakendusid ja lift liikuma asus. Maa, siit ma tulen! Mõtles ta endamisi. Juba järgmisel hetkel selgus selle mõtte ennatlikkus. Kogu lifti läbis ülitugev raputus. Mel paiskus vastu pulti ja hetkeks lõid ta silme ees taas tantsima eredad valgustäpid ning hetk enne seda, kui kõikemattev valu ta endasse mässis ja ümbritsevat unustama pani, mõistis ta, et ta oli tõstnud enda ja puldi vahele olematu käe.

Mell toibus põrandal. Ta ajas end püsti ja heitis pilgu ekraanidele, kus vilkusid erinevad punased veateated. Mel ei saanud teadetest küll aru, aga ei pidanudki olema insener, et mõista peamist – lifti tross oli katkenud.

Troposfäär

Mel avas langevarju ning ta peakohal prahvatas lahti hiiglaslik süsinik-siidist kuppel. Kukkumine peatus järsu rapsakuga ning asendus ühtlase laskumisega. Tehniliselt oli ta avanud langevarju küll liiga vara, aga Melil polnud kuhugi kiiret. Ta tõstis oma ainsa käe kiivri juurde päikesevarjuks ning silmitses, kuidas liftitorn aina kasvava kiirusega kreeni vajus. Võis vaid loota, et see ei taba mõnda siiani katastroofis alles jäänud ning toimivat linna. Mel sikutas langevarju suunamistrosse ja pööras end lifti ankru suunas. Tuleb kuulata, et mis häid ideid Mutikul tuleviku tarbeks veel on. Vähemalt kosmoselift oli nüüd kohe kindlasti nende hulgast väljas.