28. juunil suri vastuoluline inimene ja ulmekirjanduse suurmeister Harlan Ellison. Stephen King kirjutas tema kohta: „Ameerika kirjanduses teist temataolist ei ole ega tule enam kunagi. Raevukas, naljakas, kõneosav ja hiigelandega.“ Milline ta siis oli?

Kõhetu ja lühike, pikkus 164 cm, kannatas ta ilmselt alaväärsuskompleksi all ja püüdis kogu elu tõestada, et on midagi väärt. Tema sõber R. Silverberg iseloomustas noort Ellisoni kui ebakindlat, riiakat, erakordselt auahnet ja üliliikuvat isikut, kes domineeris igas seltskonnas.

Ellison jõudis õppida oma kodulinna Clevelandi ülikoolis poolteist aastat, enne kui ta päevapealt välja visati. Nimelt teatas üks professor Ellisonile, et tal puudub kirjanduslik anne. Ellison võttis seda isikliku solvanguna ja andis õppejõule jõhkra vastulöögi. Pärast seda saatis Ellison kahekümne aasta jooksul sellele professorile iga oma publikatsiooni.

Ellisoni koleeriline ja riiakas iseloom oli paljude mitteadekvaatsete tegude ja solvangute põhjuseks. Näiteks saatis ta ühele kirjastajale mittetäieliku postimaksuga neli tõstealust telliskive, seejärel pakiga ka surnud metsaümiseja. See oli Ellisoni pime pool.

Teisalt kannustas ja toetas ta kümneid ja kümneid ulmekirjanikke nende loometee alguses. Teiste hulgas Octavia E. Butlerit, Stephen Kingi ja Neil Gaimanit, kes on öelnud, et just Harlan Ellisoni mõjul sai temast kirjanik. See oli siis Ellisoni helge pool.

Nüüd lähemalt Ellisonist kui kirjanikust, sest just sellena läheb ta ulmeajalukku, mitte teravakeelse koleerikuna ühtedele või heatahtliku onuna teistele.

Esiteks. Ellison on koostanud ja toimetanud antoloogiad Ohtlikud visioonid (Dangerous Visions, 1967) ja Taas ohtlikud visioonid (Again, Dangerous Vision, 1972), kaks kõige olulisemat antoloogiat ulmes, pärast mida sai ulmekirjandus uue näo ja ka „uus laine“ oli teinud lõpliku läbimurde.

Teiseks. Püsiva väärtusega on ligi poolsada Ellisoni lühiteost, millest parimad muutsid ulme palet niisama palju, kui tema kuulsad antoloogiad. Kogumik Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames (1999, Skarabeus, tõlkinud Lasse Nikkarev, koostanud Arvi Nikkarev) annab hea ülevaate 1957 – 1969 aastate loomingust. BAASi põhjal hindavad eesti lugejad kõige rohkem lugusid Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma (1967; keskmine hinne 5,0; hindajaid 8), Maailmad tapmiseks (1968; 5,0/9) ning Poiss ja tema koer (1989; 4,933/15; vaid üks on andnud hindeks nelja!). Ellisoni loomingut (ja ka seda kogumikku) analüüsides võib märgata, et aastatega oli kirjaniku tase tõusnud. Pean Ellisoni loome parimaks aastakümneks seitsmekümnendaid aastaid. Siis ilmusid sellised meistriteosed nagu Basilisk (1972), Deathbird (1973), The Whimper of Whipped Dog (1973), Croatoan (1975), Strange Wine (1976) ja Jeffty is Five (1977). Hilisematest teostest võib märkida juttu Broken Glass (1981) ja eriti tähelepanuväärset lühiromaan Mefisto in Onyx (1993). Viimane teos meeldib nii ulmesõpradele kui ka detektiivjuttude austajatele; lühiromaan sai Bram Stokeri auhinna ja ka Locusi auhinna.

Kolmandaks. Ellisoni tunti suurepärase filmistsenaristina, kes on kirjutanud ka mitmed osad sellistele sarjadele nagu Star Trek, The Twilight Zone, The Outer Limits, Babylon 5 jne.
Vanemas eas vaevasid kirjanikku haigused, sellepärast ilmus ka meistriteoseid harva. 1994. aastal tehti talle pärast ulatuslikku infarkti põhjalik südame šunteerimine. Järgnevatel aastatel püüdis ta jagu saada kliinilisest depressioonist. 2014. aastal halvas insult ta parema külje. Lõpuks sai haigus mehest võitu.

John Scalzi meenutab, et igaühel, kes on viimase kuuekümne aasta jooksul ameerika ulmes aktiivselt tegutsenud, on rääkida mõni jutt Harlan Ellisonist. Temal on neid kaks. Scalzi oli 2010 – 2013 SFWA president. See Ameerika ulmekirjanike ühing andis Ellisonile 2006. aastal suurmeistri tiitli. Scalzi elas idarannikul, Ellison läänerannikul Los Angelesis, ajavahe on märgatav. Scalzi esimesel ametiaastal helistas öösel üheteist ja ühe vahel Ellison, kes kõmistas: „Siin Ellison, “ ja hakkas karjudes esitama oma seisukohti SFWA puudustest ja elust üldse. Monoloog kestis ligi kolmkümmend minutit.

Teine Scalzi kokkupuude Ellisoniga toimus 2011. aastal – viimasel korral, kui Ellison oli Nebula auhinna finalist. Oli kombeks, et SFWAst helistab keegi finalistile ja küsib, kas too nõustub kandideerima, ja teades, et Ellison on mõnikord kergesti ärrituv, helistas Scalzi kui president ise. Ellison ei vihastanud. Ta nuttis telefonitoru ääres. Ta ütles, et oli olnud kaua haige ja ei teadnud, kas ta kirjatükid veel inimestele korda lähevad. Olla veel üks kord nominant ulme kõige tähtsamale auhinnale tähendab tema jaoks kõike. Sel hetkel ta polnud ulmemaailma hiiglane, isik, keda nii armastatakse kui ka põlatakse, mees, kellest igaühel on midagi rääkida, kelle kohta igaühel on oma väljakujunenud arvamus. Ta oli lihtsalt kirjanik, kes oli õnnelik, et oli teiste kirjanike hulgas ja õnnelik, et teda veel mäletatakse.

Scalzi kirjutab, et ta ei kahetse kunagi, et helistas Ellisonile ja et võttis vastu tema kõne.

Ka minul Ellisoni kogumiku koostajana on tulnud kirjanikuga paar korda kokku puutuda. 1998 aasta varasuvel, kui Terasunelm oli lõpukorral, pöördusin Ellison Webderlandi veebihalduri poole küsimusega, kellega mul tuleb ühendust võtta, et avaldada Ellisoni jutukogu. Vastuseks sain, et tema on õige isik. Olin kuulnud Ellisoni impulsiivsest loomusest ja püüdsin kogumikku koostada võimalikult ettevaatlikult – mitte noppida juttudest rosinaid, vaid võtta teatud ajajärgu jutte ja siis ka tugineda peamiselt ühele kogumikule. Ajajärguks valisin 1957-1969 ning baaskogumikuks sai Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames (1969), sealt võtsin 11 teost; viis juttu valisin mujalt. Veebihaldurile mu põhjendused meeldisid ja ka honoraris jõudsime kokkuleppele.

Ootasin mitu kuud lepingut. Ei midagi. Hakkasin pea iga kuu pommitama veebihaldurit. Enamasti vastust ei tulnud, mõnikord rahustati mind maha kohe-kohega. 1999 märtsis saatsin talle resoluutse meili, et tõlge tehtud, tõlkijale raha makstud, peaks nagu trükkima hakkama, aga lepingut pole.

Kolmandal aprillil kella kaheteist-ühe paiku öösel helises telefon. Selgus, et teisel pool on Harlan Ellison. Unise peaga vastasin, et milles küsimus, kõik punktid on kooskõlastatud, raamat ilmumas, lepingut on kohe vaja (liialdasin natuke). Harlan teatas, et ainus isik, kellega lepingupunkte arutada, on tema ise. Ei keegi muu. Esitasin juttude valikust samad põhjendused nagu veebihaldurile ja märkisin, et olen ausalt toiminud ning tal tuleks ebaselguste puhul veebihalduriga rääkida. Ellison osutus siiski ootamatult mõistlikuks ja rahulikuks meheks ning ütles, et on põhjenduste ja honorariga rahul ning saadab lähiajal kirjaliku lepingu. Leping tuli ja koos sellega Susan Ellisoni kaaskiri, milles kirjaniku abikaasa rõhutas, et tulevikus ei tohi ühtegi kogumikku mingil tingimusel lõhkuda. Kuigi mul oli kavas avaldada veel kogumik või kaks Ellisoni lühiloomingut, ei kõlba minu maitsele ükski kogumik sellisena.

Raamatu kujundus meeldis Ellisonile väga ja ka sisu näis kõlbavat, sest ta lülitas kiires korras kogumiku oma ametlikku bibliograafiasse. Paar kuud hiljem, varasuvel 1999, võttis minuga ühendust Robert Silverberg, kes teatas, et oli minust ja Skarabeusest kuulnud oma sõbralt Ellisonilt ja kas ma ei tahaks ka tema raamatuid avaldada. Miks mitte, see oligi mul ju kavas.
Antoloogiasse Pilet Utoopiasse (2007) kaasasin kaks Ellisoni hilisemat juttu (Kummaline vein, 1976 ja Klaasikillud, 1981). Seekord läks loa saamine nagu õlitatult, sest olin otseühendus kirjanikuga.

Oma väikese kogemuse põhjal väidan, et Ellisoniga sai korrektselt käitudes väga hästi suhelda, ta suutis ära kuulata ka teisi ja aktsepteeris mõistlikke argumente.

Selline inimene ta siis oli, see suur kirjanik Harlan Ellison.