Üksikud vihmapiisad kukkusid J’sarise armilisele näole, kattes mehe ainsa loomanaha alt väljapaistva kehaosa väikeste, vesiselt sätendavate täpikestega. Meest see ei häirinud. Ta magas rahulikult hingates edasi, samal ajal kui vihm salakavalalt ja tasahilju tugevamaks muutus. Üsna pea rammisid uinuvat kogu rasked paduvihmapiisad, suutmata siiski magajat katvast nahast läbi tungida. Meest ei suutnud häirida ka need piisad, mis tema rahuliku ilmega näo peal hüplesid ja sinna veest keerulisi labürinte joonistasid.

Hõreda metsa kohal sähvatas välk, millele mõne hetke pärast järgnes kõrvulukustav kõuekärgatus. Magav mees liigutas end veidi, tõmmates oma ainsa kaaslase ja tõelise sõbra, kellele hädas võis alati kindel olla – suure, raske ja üliterava kahepoolse teraga mõõga – kehale ligemale. Jälle sähvatas välk, vedades tumemusta öötaevasse raagus puuoksi meenutavaid elektrisiniseid jooni. Välk sähvis järjest tihedamini ning kõu kõmises juba pea vahetpidamata, kuid magaja ei teinud sellest väljagi.

Äkitselt avas J’saris silmad. Mees tundis kellegi juuresolekut ning pigistas mõõgapideme kindlamalt kätte. See veider tunne – kuues meel, nagu mõned seda kutsusid – oli saanud nii mõnigi kord tema elupäästjaks. J’saris kuulatas tähelepanelikult, püüdes üle äikesevihma müra tabada vähimatki ebaloomulikku heli ümbruskonnas. Õige pea suutiski mees vihmarabinast eristada vargselt lähenevaid samme. J’saris teadis oma kogemustele toetudes, et igasugusele hiilimisele järgneb alati rünnak.

Sammud kostsid juba üsna lähedalt. Mõni hetk hiljem tundis J’saris, et keegi seisab ta kõrval. Mees sulges silmad. Tema käelihased tõmbusid löögiks valmistudes pingule ja kohe, kui ta kuulis vihmaga mittesobivat heli, veeretas J’saris end loomanaha alt välja. Mehe raske mõõk läigatas korraks välguvalgel. Vihmaga segunesid verepritsmed ning välgule järgnev kõuekõmin summutas osaliselt ründaja karjed, kelle tõmblev käsi vedeles jahinuga ikka veel peos hoides seal, kus hetk tagasi oli olnud J’sarise pea. Järgmise välgusähvatuse saatel liikus J’sarise mõõk uuesti läbi vihma, vaigistades kaela läbi raiudes sandistatud mehe karjed. Välguga kaasas käiva kärgatuse saatel pudenes ründaja kahe tükina poriseks muutunud maapinnale.

J’saris vaatas hoolikalt hõreda metsatuka poole, sest seal, kus oli üks, võis olla mitu. Tal oli õigus, mida tõestas see, et ühe paksema puu varjust astus välja üsnagi suurt kasvu mees. Ta ei olnud küll nii võimsa kehaehitusega kui ligi kahemeetrine ja paljudes lahingutes teraseks treenitud lihastega J’saris, kuid ei jäänud kasvult palju alla.

Paduvihmast läbimärg mees lähenes mõõdetud sammudega J’sarisele, hoides kummaski käes kõvera teraga mõõka. Ta jäi seisma kümmekond meetrit J’sarisest eemal. Järjekordne välgatus paljastas mehe ebameeldiva irvituse ja... tema kiskjalikult helkivad silmad. Neid silmi nähes teadis J’saris kohe, kellega tal tegemist tuli teha. Sellised silmad olid vaid loomadel, keda kutsuti teravakihvalisteks, ja alama klassi deemonitel, kelle soontes voolas parajas koguses pehmenahalise verd. Selliseid pooldeemoneid kutsuti deinideks. Nad ei olnud päriselt pehmenahalised, kuid mitte ka deemonid. Nad olid segaverelised. J’saris oli selliseid vägistamise teel siia ilma sündinud värdjaid oma rännakutel küllalt tapnud. Ta langetas oma raske mõõga, millelt vihm oli verejäljed porri pühkinud.

„Mida sa tahad minust, deini?“ küsis ta ja kõuekõmin toetas ta sõnu.

„S-ssinu pead!“ sisistas pooldeemon välgatuse saatel ning liigutas vaevumärgatavalt kätt.

Metsaservalt kostis tume pinin. J’saris liigutas ebainimliku kiirusega oma mõõka ja purustas selle teraga tema südant otsima saadetud noole. Seejärel viskus ta ettepoole ja veeretas end üle õla, haaras hoo pealt esimese ründaja maas lebavast käest noa ning heitis selle siis metsatuka suunas. Oodatud surmakarjet ei järgnenud.

Deini, kes J’sarise kiiret liikumist hirmu ja üllatusega oli jälginud, hakkas nüüd käheda häälega naerma.

„S-ssa ei olegi nii os-ssav, nagu legendidess räägitaksss-se.”

„Tundub küll nii...” ütles J’saris naeratades ning vaatas sinnapoole, kuhu ta hetk tagasi oli noa visanud. Ka deemon vaatas samas suunas ning kui uus välgunool metsaalust valgustas, nägi ta oma vibukütist kamraadi puu varjus lamamas. Veel nägi ta noa käepidet, mis graveeritud sarvena tema kaaslase laubast välja turritas.

„Tundub küll nii...” ütles J’saris uuesti ja hakkas mõõka hooletult käes hoides taganeva deini poole astuma.

„Lõigake ta tükkideks-ss!” karjus silmnähtavalt hirmunud pooldeemon.

J’saris jäi ohtu aimates seisma ja võttis mõõgapidemest mõlema käega kinni.

„Aa-rrghh-h!” kostus mitmehäälne sõjahüüd metsaservast ning tosin mõõkade ja kirvestega relvastatud bandiiti kargasid puude varjust välja.

J’saris ei jäänud ootama, et märatsev jõuk temani jõuaks, vaid sööstis mõõka pea kohal keerutades lähima vastaseni. Rünnakust segadusse aetud vastase kohmakat kirvelööki ei pidanud ta vajalikuks isegi tõrjuda. Tema osav mõõgalöök tabas bandiiti otse silma, surmates tolle silmapilkselt.

Teiste röövlite käsi ei käinud just mitte väga palju paremini. Kõikidest ründajatest peajagu pikem J’saris liikus mõõgaga hoope jagades mööda porist maapinda peaaegu sama kiiresti kui välgunooled liikusid taevalaotuses. Tema eeliseks oli see, et vastaseid oli palju ning kartuses üksteist vigastada ei teinud nad oma relvadega väga ohtlikke manöövreid. J’sarisel seevastu oli aga vaba voli lüüa, keda ja kuhu tahtis. Osavalt põikles ta kõrvale vastaste mõõga- ja kirvehoopide eest, samal ajal kui iga tema antud mõõgahoop märki tabas. Nõnda lõppes võitlus juba poole minuti pärast, kui J’saris oma mõõga viimase ründaja rinnust välja kiskus.

Bandiitidest ainsana võitlusest kõrvale hoidnud ja tänu sellele ellu jäänud deini värises jõuetust raevust. Võis olla ka, et mõningasest hirmust.

„Sss-ss-sss!” sisises deemon ja jooksis roheliste silmade välkudes J’sarisele kallale.

Sõdalane muigas põlglikult, kui ta pooldeemoniga mõõgad ristas. Mängeldes tõrjus ta kõik deini rünnakud ning tegi tolle siis ühe järsu liigutusega relvituks. Nüüd juba läbinisti hirmust värisev pooldeemon taganes, vaadates armu paludes J’sarisele otsa.

„Tundub küll nii..” ütles J’saris naerdes ja tegi kahe mõõgalöögiga armetu eluka kolmeks verdpurskavaks tükiks.

Võidetule järsult selja keeranud, läks mees oma endise magamisaseme juurde. Sealt korjas ta üles keskmise suurusega vööpauna, lühikese rõngassärgi ja paljudest hoopidest kriimulise kiivri. Ta võttis kiivrist sinna peidetud nööri, millega ta sidus loomanaha kantavaks pambuks.

Rõngassärgi selga tõmmanud ning pauna vööle sidunud, pani J’saris kiivri oma kiilale peanupule krooniks. Ta viskas pambuks seotud loomanahast teki selga ja seadis sammud taamal laiuva mäeaheliku poole. Seal asus põhjus tema viibimisele selles neetud paigas.

***

Hommikuks oli vihm lakanud, kuid siiski oli kõik ümberringi hall. Selles maailma osas päike ei paistnud. Mitte kunagi. Kõikjal valitses vaid udune niiskus, mis kurikavalalt kontide vahele pugeda üritas. Puud olid siin madalad ja sinaka tooniga, sest nad ammutasid kasvamiseks vajaminevat energiat vesisest maapinnast, mitte taevas säravast päikesest. Metsa alustaimestiku moodustas tihe, pea läbitungimatu põõsastest ja noortest puudest võsa. Teerajad, mis läbi võsa viisid, olid tehtud sadade suurte loomade poolt. Inimjalg sattus sellesse piirkonda väga harva.

J’sarise poolpikkadesse loomanahast saabastesse kängitsetud jalad olid juba mitu head kilomeetrit vaevumärgatavat porist teerada läbi sõtkunud, kui mees lõpuks natuke puhata otsustas. Ta astus teerajalt kõrvale, võttis seljast oma suure mõõga ning raius võssa endale istumiseks väikese, umbes kaheruutmeetrise lagendiku. Raiutud puud kuhjas ta lagendiku keskele, loomanaha pani okste hunnikust veidike eemale ning istus sellele. Seejärel õngitses mees vööpaunast välja nahktasku, milles oli kümmekond erekollast vedelikku sisaldavat klaasampulli. Veel otsis ta paunast välja kaks peopesasuurust lamedat kivi, milledest ühe asetas okstehunnikule, aluseks klaasampullile. Klaasampulli paika sättinud, tõstis ta käe teise kiviga ning virutas okstele asetatud esemete pihta. Käis õrn prõksatus, õhku lendas paar pisikest sädet ning siis lahvatas okste kuhil ereda leegiga põlema.

Suur mees naeratas tulele ning sirutas jalad lõkkele lähemale, et niiskeid saapaid kuivatada. Saapad soojusest auramas, võttis J’saris paunast välja üle-eelmisel päeval tapetud närilise ning torkas selle mõõga otsas tulle. Aeg-ajalt võttis mees prae leekidest välja, et selle küpsusastet uurida. Seitsmendat korda auravat lihakeha tulest eemale võttes jäi ta lõpuks sellega rahule ning lõi kohe isukalt jõmisedes hambad sisse.

J’sarise rahulik puhkehetk ei kestnud siiski kuigi kaua, sest järjekordset tükki auravast küpsetisest välja rebides adus mees kedagi endale lähenemas. Teravalt kuulatades ajas ta ennast aeglaselt püsti, vabastas mõõgatera söögist ning surus mõõga tugevalt kätte.

„Näita ennast!” hüüdis J’saris padrikusse. „Mulle ei meeldi, kui keegi minu ümber luusib! Astu kohe lagedale, sest kui ma sind otsima pean tulema, siis!...”

Ähvardus mõjus, sest juba paari hetke pärast koperdas oksaragina saatel metsast välja üks mees. Mees oli ilmselgelt väga vana ja väikest kasvu, ulatudes J’sarisele vaevu rinnuni. Vanamees kõhetutelt õlgadelt langes alla temale liiga suur kiskjanahast valmistatud vammus ja seljas kandis ta väikest paunakest, mille küljes rippus nahast joogilähker. J’sarise vilunud silmad nägid kohe, et mees oli relvitu. Suur mees langetas mõõga, laskmata seda siiski käest.

„Mis sa tahad, vanamees?”

„Ma nägin puude vahelt tulekuma ja tundsin praelõhna. Mõtlesin, et äkki jagad enda lõket?”

J’saris vaatas vanamehe aastate jooksul hallika värvuse omandanud kortsulisse näkku ja sikutas saapasäärest välja pistoda, mille ta oli võtnud ühelt eelmisel ööl tapetud bandiidilt. Ta võttis pistoda terapidi kätte ning viskas selle vanamehe jalge ette hõredasse murukamarasse, öeldes: „Lõket võin küll jagada. Aga söögipoolisega pead ise toime tulema.”

Muidugi oleks J’saris võinud vanamehele loovutada tükikese oma praest, kuid ta ei olnud nii julm. Ta teadis, et kui mehike on endale söögi hankimiseks liiga väeti või saamatu, siis söögi andmisega ta üksnes pikendaks teise agooniat, sest varem või hiljem sureks too ikkagi nälga. Seepärast andiski J’saris talle üksnes pistoda, millega saaki jahtida.

Veider vanake aga üksnes muigas selle žesti peale. Ta võttis maast relva, kaalus seda mõtliku ilmega käes ning heitis selle järsu liigutusega J’sarise jalge ette. Pistoda tungis pidemeni märga maapinda. Seejärel sulges vanamees silmad ja pani mõlemad käed sõrmeotsipidi kokku. J’saris taganes paar sammu ning haaras mõõgakäepidemest tugevamalt kinni. Vanamehe tugevalt kokkusurutud näppude vahelt hakkas kostma raginat, käte ümber tekkis rohekalt helendav väikestest välkudest koosnev energiaväli. Mees tõmbas mõlemad käed aeglaselt üksteisest eemale, avas silmad, mis olid järsku hõbedase helgi omandanud, ning tegi järsu pöörde metsatuka suunas. Energiapallid ta kätelt vabanesid ja lendasid heledalt praksudes madalate puude vahele. Metsast kostis hale viiksatus, kui energiakerad märki tabasid. Vanamees vaatas J’sarisele kavalalt otsa, pilgutas silma ning ruttas puude vahele, sinna, kust oli kostnud närilise surmakarje. Hõbedane läige ta silmist oli kadunud.

J’saris ootas, mõõk endiselt valmis, kuni vanamees uuesti nähtavale ilmus, aurav loomake käes.

„Sa, vanamees, oled nõid!”

„Ja sina oled sõdalane J’saris, see, kellest legende räägitakse!”

„Kes sa oled, nõid?” J’sarise hääles kõlas ähvardusnoot, tema sõrmed pigistasid mõõgapead.

Vanamees tõstis rahustavalt käed, öeldes: „Kulla mees, ma ei taha sulle halba. Mu nimi on Ehsaj ja ma tulin sind hoiatama.”

J’saris muigas. „Ilmaasjata nägid vaeva, nõid. Mind rünnati juba eelmisel ööl. Nii et sinu hoiatusest ei ole enam kasu.”

„Ega ma rumal ei ole. Mul ei tuleks pähegi sinusuguse reputatsiooniga meest mingite näruste bandiitide eest hoiatada.”

„Mille eest siis?”

„Ma kuulsin, et sa oled teel Vihmamägedesse, et seal üks deemon ära tappa. Tema eest ma sind hoiatama tulingi.”

Selle jutu peale hakkas suur mees naerma. „Selle väetikese käest ei ole mul küll midagi karta. Ma kuulsin, et ta ei suuda isegi oma koopast välja tulla, sest päevavalgus saaks talle saatuslikuks. Ja pealegi olen ma tapnud piisavalt erinevaid deemoneid, et teada, kuidas nendest jagu saada.”

„Kuula, sõdalane!” Ehsaj näoilme muutus väga tõsiseks. „See deemon, Fuerazi, on kõige kardetavam olend selles ilmas. Ta on vanem ja võimsam, kui sa suudad ette kujutada. See on küll tõsi, ta suleti koopasse, aga seda tehti ainult sellepärast, et mitte keegi ei omanud piisavalt jõudu tema hävitamiseks.” Vanamees ohkas. „Ja kuigi ta on pika vangipõlve tulemusena palju nõrgemaks muutunud, ei saa ka sina temast üksinda jagu.”

38001484 1876700302375692 8222890844412182528 n

Illustratsiooni autor: Toivo Tooming

„Aga ma pean seda tegema. Sest just Fuerazi oli see, kes palju aastaid tagasi saatis tiivulised deemonid tapma mu vanemaid. Ja ma tean seda, sest üks deini ütles mulle seda, enne kui ma ta tapsin.” J’saris tõstis uhkelt pea püsti ja hüüdis vihaleegiga silmis: „Minul lasub see kohustus! Kättemaks vanemate surma eest!”

„Sa oled ikka põikpäine, sõdalane! See on lõks! Fuerazi on plaaninud sinuga kohtumist juba enne sinu sündi! Kogu su elu on ta sind tasapisi selleks kohtumiseks ette valmistanud.”

„Ette valmistanud? Mismoodi?”

„Ma seletan sulle kohe kõik ära.” Ehsaj haukas suutäie vastjahitud närilisest, mälus mõnda aega, neelatas ning hakkas rääkima: „Fuerazi saaks oma vangistusest vabaks juhul, kui tal õnnestuks oma olemus kellegi teise kehasse üle kanda. Sest tema praegune vorm ei lase tal koopast väljuda. Ta lihtsalt hajuks päevavalguses laiali. Tal on vaja lihast ja luust niinimetatud „anumat”, milles edasi elada. Selleks on vaja piisavalt tugevat ja elujõulist meest, kes elaks deemoni seestumise üle. Alguses hoidis ta oma käsilaste abil silma peal sinu isal, kuid temal ei voolanud kehas piisavalt deemoniverd. Ja seetõttu ei oleks tema seestumist üle elanud...”

„Mis juttu sa ajad, vanamees? Minus ei ole ka mitte tilkagi deemoniverd. Minu suguvõsas ei ole mitte ühtegi deemonit! Ja ka deinit mitte!”

„Kuula!” hüüdis nõid vahelesegamisest häirituna. „Oled sa tähele pannud, et kui sa tapad deemoni, siis tema verd ei saa täielikult maha pesta? See kulub kätelt ära paari päeva jooksul. Aga tegelikult see ei kulu, vaid hoopis imendub sulle verre. Ja sina oled tapnud sadu deemoneid. Sadu deemoneid, kes ei ole sattunud sinu teele juhuslikult. Nad saadeti Fuerazi poolt selleks, et sind eelseisvaks kohtumiseks ette valmistada. Et sul oleks piisavalt deemoniverd soontes voolamas. Et sa seestumise üle elaks... Ja nüüd, lõpuks, oled sa tema arust valmis. Ta andis sulle mõista, et tema on vastutav sinu vanemate surma eest, teades sinu soovist kätte maksta. Ta ootab sind. Ja sina lähed otse tema seatud lõksu!”

J’saris vaatas maha. Ta seedis kuuldut ning, jõudes mingile järeldusele, küsis: „Sa ütlesid, et ma ei saa tema tapmisega üksi hakkama. Kes mind aidata võiks? Sina?”

„Võib-olla... Ma võin su mõõgale mõned loitsud peale lugeda. Aga selleks on meil vaja minna siin lähedal olevasse külla, kus ma saan kasutada sepikoda.”

„Mis me siis veel ootame?” J’saris lõi jalaga lõkke laiali.

***

Küla asus paaritunnise jalutuskäigu kaugusel ja nägi välja üsna trööstitu. See koosnes seitsmest poollagunenud elamiseks kohandatud onnikesest, millede ümbruses olid pisikesed haritud maalapid söögi kasvatamiseks. Mööda mudaseid, majade vahel looklevaid jalgradasid jooksid ringi räbaldunud riietes lapsed, ajades taga toiduks mõeldud õnnetu ilmega koduloomi. Üle laste kilgete kostusid aeg-ajalt ka täiskasvanute ärritunud hüüatused, kui lapsed juhtusid kogemata peenarde peal tallama.

Küla tagumist otsa ääristas kuue-seitsme meetri kõrgune kaljusein, millesse loodus oli aastasadade jooksul uuristanud koopa. Selle koopa poole Ehsaj nüüd oma sammud seadiski, viibates J’sarist endale järgnema. Mehed astusid rahulikult vaikides läbi küla, ilma et keegi neid takistanuks. Nende osaks said vaid mõned kartlik-uudishimulikud pilgud.

Koopani jõudnud, hüüdis Ehsaj: „Sepp! Astu välja! Kuuled, Hejfcty, sulle tulid külalised!”

Kulus umbes minut, enne kui koopa suudmele ilmus nõgine meesterahvas. Ta oli lühikest kasvu, napilt pikem kui Ehsaj, kuid õlgadest vähemalt kolm korda laiem. Tema ümara näo ümber tilpnesid hõredad, higised, hallisegused juuksed, mida hoidis koos päevinäinud ning oma esialgse värvi ilmselt aastate eest minetanud peapael. Riietatud oli sepp ainult loomanahast pükstesse ja augulisse, ülakeha kaitsvasse nahkpõlle. Üks tema aukartustäratavalt jämedatest kätest hoidis kõvasti kinni suurest sepavasarast.

„Mis sa tahad, nõid?” küsis Hejfcty tõredalt, samal ajal altkulmu J’sarist piieldes.

„Ma sooviksin, sinu loal, sepikoda kasutada, et aidata oma kaaslast, sõdalast J’sarist.”

Sepp vaatas J’sarist suurenenud huviga pealaest jalatallani üle ning ütles siis: „Ah selline sa siis oledki. Ma arvasin, et sa natuke suurem oled. Legendides räägitakse sinust kui kolmemeetrisest hiiglasest. Aga tavaliselt enamus legendidest ongi külanaiste poolt välja mõeldud.”

„Ilmselgelt olen ma niigi piisavalt suur,” ütles J’saris tooniga, mis vihjas sepa lüheldasele kasvule. „Kas sa lubad meil sepikoda kasutada või ei?”

„Hea küll, lähme,” ütles sepp tüdinult ja kadus koopa sisemusse. Ehsaj ja J’saris järgnesid talle pärast põgusat pilkudevahetust.

Sepa koobas oli koopa kohta üsnagi hubane. See koosnes kahest „toast”, milledest üks oli mõeldus elamiseks ning teine töö tegemiseks. Elutoas oli korralik magamisase, päevinäinud laud, mõned toolid. Laud oli kaetud sinisetriibulise linaga ja ka toolidel olid sama mustriga katted peal. Ühes toa nurgas oli tulekolle, millel rippus suur mustaks põlenud pada.

Teine ruum, sepikoda, oli jagatud kolmeks sektoriks. Ühes oli ahi metalli kuumutamiseks, teises vahendid metalli töötlemiseks ning kolmandas toa osas hoidis sepp metallivaru.

Ehsaj kolas mõne hetke vältel sepikojas ringi ning nähtuga ilmselgelt rahule jäänud, ütles Hejfctyle: „Tänud, et sa lubad meil siin omi toimetusi toimetada. Aga nüüd pead sa ise siit mõneks ajaks välja minema.”

Sepp ei hakanud temaga vaidlema ja läks vihaselt pobisedes koopa väljapääsu poole. Ehsaj vaatas sepale järele, kuni too silmist kadus, ning hakkas siis tegutsema. Kõigepealt valas väike mees tulise metalli jahutamiseks mõeldud pajatäie vett sepikoja ahju.

J’saris vaatas imestunult kustunud ja suitsevaid söetükke. „Miks sa nii tegid?“

„Ära sega!“ turtsatas nõid segamisest ärritunult. J’saris ei lasknud endaga tavaliselt sellisel toonil rääkida, kuid nüüd pidas ta paremaks vait olla. Suur mees astus paar sammu tagasi, et nõia toimetusi mitte segada. Huviga jälgis ta, kuidas Ehsaj kätega kustunud kolde ees ringikujulisi liigutusi tegi, ise samal ajal midagi monotoonse häälega pomisedes. Mõnda aega niiviisi vehkinud, põlvitas vanamees kolde ette ja sirutas peopesad söetükkide poole, justkui otsiks kustunud koldest soojust. Ühtäkki hakkasid nõia käed helevalgelt helendama, tema peopesadest väljusid eresinised kiired, mis olid sihitud kustunud koldesse, ja umbes paari minuti pärast särasid söetükid nagu hunnikusse kuhjatud taevatähed. Vanamees tõusis püsti ja vaatas J’sarise poole.

„Anna oma mõõk!“

Vastu vaidlemata ulatas J’saris nõiale oma mõõga. Vanamees võttis relva kätte, keerutas seda paar korda ja naeratas tunnustavalt. „Hea relva oled endale hankinud. Tänapäeval enam selliseid ei leia.“ Ta võttis mõõgatera käepideme kohalt peopesade vahele ning tõstis käed pea kohale. Kohe hakkas terve mõõk helendama täpselt sama tooniga nagu söed koldes. J’saris võis näha, kuidas vanamees pingutusest üle kere vabises ning kuidas tema silmad tuttava hõbedase läike omandasid. Hetke pärast hakkas peopesade vahelt kostma praksumist ja raginat, vana nõid värises, jättes J’sarisele mulje, nagu võiks ta iga hetk tükkideks pudeneda. Mõne aja pärast hakkas mõõga teraviku kohal tekkima õhkõrn virvendus, mis muutus järjest tugevamaks, võttes sinakasrohelise pilve kuju. Vanamees lükkas mõõga järsult ülespoole, lõhestades pilve, millest vabanev energia keravälkudena relva terasse tungis, pannes selle hõõguma. Kui pilv oli energiast tühjendatud, see hajus. Nõid lasi relval kukkuda ning vajus ise raskelt hingeldades sinnasamasse kõrvale.

J’saris tahtis talle appi rutata, kuid nõid takistas teda käeviipega. Ta tõusis mõõka maast tõstes püsti ning astus tuleaseme juurde ja lükkas mõõgatera säravatesse sütesse. Nagu varemgi, põlvitas Ehsaj ahju ette ja asetas peopesad süte kohale. Kohe kui ta käed helendama hakkasid, alustas mees loitsu pobisemist. Mõõgaterale, sinna, kus olid olnud vanamehe peopesad, ilmusid veidrad sümbolid, mis säravate süte toimel tera sisse imendusid. Ehsaj loitsiv hääl hakkas värisema ning valjenes, kuni mõõgal olevatest sümbolitest lahvatas välja välk, mis valju kärgatusega kolde kustutas ja vanamehe ruumi teise otsa paiskas.

J’saris tõttas nõia juurde ja aitas ta jalgele. Väike vanamees kogus ennast mõne hetke ja lausus: „Fuerazi on deemon, kellel ei ole kehalist vormi. Ta koosneb läbinisti negatiivsest energiast. Sinu mõõgale andsin ma vastupidise, positiivse laengu, et sa suudaks teda haavata, andmata talle võimalust sinu keha üle võtta. Kui sa oleks teda tavalise mõõgaga torkima läinud, siis kasutanuks ta mõõka sillana, mille kaudu enda olemus sinusse üle kanda. Nüüd aga blokeerib mõõga positiivne energia tema katsed ja nõrgestab teda piisavalt, et sa saaksid ta tappa. Aga ühte pea meeles – kui sa peaksid võitluses oma mõõga kaotama, siis põgene nagu tuul selle deemoni eest. Ära proovi kasutada ühtegi teist relva! Sest kui Fuerazi sinu kehas mööda ilma ringi rändama hakkaks, siis ei oleks mitte üks hing enam tema eest kaitstud.”

„Jätan meelde,” ütles J’saris nõia jutu peale ja astus tulekolde juurde ning võttis sealt oma mõõga, mille tera oli omandanud ereda valkjassinaka sära. „Aitäh abi eest.”

„Pole vaja tänada. Ka mina hingan kergemalt, kui Fuerazi-sugune deemon siit ilmast kadunud on.”

J’saris koputas mõõgateraga paar korda vastu kivipõrandat ja pani selle seljal asuvasse nahast hoidjasse. „Ma hakkan siis minema. Kui ellu jään, siis näeme...” Sõdalane vaikis hetkeks ja hakkas seejärel naerma. „Ja sinu jutust võib järeldada, et näeme isegi siis, kui ma ellu ei jää!” Suur mees korjas oma kompsud kokku, viipas hüvastijätuks ja astus naerdes sepa koopast välja.

***

Vihmamäed olid külast umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusel. J’saris läbis selle maa pooljoostes, tehes vaid ühe tunniajalise peatuse selleks, et endale õhtusöök püüda ja lõkke jaoks puuoksi raiuda.

Mäejalamile jõudnud, viskas J’saris okste paki seljast maha, laotas selle lõkkeks laiali ning tegi tule üles. Kütitud loomakese torkas mees seekord otsast teravaks lõigatud oksajupi otsa, sest ta ei tahtnud oma mõõka kellegi verega igaks juhuks määrida. Väike näriline küpses kiiresti ja J’saris sai juba õige varsti hambad tema mahlakasse keresse suruda.

Praad kõhus meeldivat tunnet tekitamas, hakkas mees oma asju kokku pakkima. Kuigi tavaliselt keeras J’saris pärast õhtusööki magama, oli seekord tema viha liiga suur. Ta ei saanuks nagunii sõba silmile. Niisiis viskaski ta oma varustuse selga ning hakkas mööda vihmast libedat mäekülge, mis õnneks ei olnud kuigi järsk, üles ronima.

Pärast paaritunnilist pingutust hiivaski suur mees ennast lõpuks väikesele eendile, mis oli täpselt Fuerazi koopa suu ees. J’saris istus hingeldades märjale kiviklibule ning otsis oma paunast välja veeanuma, mille ta tilgatumaks jõi. Seejärel ootas mees veidike aega, kuni ta hingamine normaliseerus, ning astus, võttes kaasa ainult mõõga ja pistoda, koopasse.

Kohe, kui koopa pimedus J’sarise ümber sulgus, hakkas tema mõõk tontliku kumaga helendama, näidates mehele piisavalt valgust. Kuigi Ehsaj oli talle rääkinud, et koopa käigud moodustavad üsna keerulise labürindi, ei kartnud J’saris ära eksida. Ta usaldas oma vaistu ja orienteerumismeelt jäägitult. Tema meeled ei vedanud meest seegi kord alt, sest üsna pea hakkas ühe kitsa käigu lõpust kumama tõrvikule omast valgust. J’saris aeglustas oma liikumist sedavõrd, et tema samme enam kuulda ei oleks, ning hiilis valguse suunas. Mõõga peitis mees seljale kinnitatud rihmade vahele, et selle helendamine teda ei reedaks, pistoda surus ta tugevalt kätte, valmis tapma igaühe, kes teda Fuerazini jõudmast takistada püüaks.

Valgustatud koopasuu oli tegelikult kaugemal kui J’sarisele esialgu tundus. Pärast pooletunnilist hiilimist ei paistnud see karvavõrdki lähemal olevat. J’saris mõtles juba tuldud teed tagasi minna, kui äkki eemalt paistnud valgus kustus, jättes mehe täielikku pimedusse. Sõdalane oli sunnitud käsikaudu käigu seina kobades teed jätkama. Ta jõudis astuda kõigest paar sammu, kui kindel jalgealune olematuks muutus, lastes vaikselt vanduval ja kätega õhku krabaval mehel mitu meetrit allapoole kukkuda.

J’saris räntsatas valusalt seljaga vastu kottpimeda koopa põrandat, kuid õnneks ei kaotanud teadvust. Enda ümber tajus ta luusivat mitut olevust ning hakkas kiiresti kätega mööda krobelist põrandapinda kobama, et pillatud pistoda leida. Ta sõrmed sulgusid ümber pistoda pea just siis, kui olevused kriisates talle kallale tormasid. Esimesele ründajale lükkas J’sarise välkkiire käsi pistoda pidemeni kaela. Järgmise kallaletungija lõi mees enda kõrvale pikali ning purustas küünarnukiga tema kõri. Koriseva kogu kõrvalt püsti karates haaras J’saris seljalt ikka veel helendava mõõga ja hakkas seda pea kohal keerutama. Tema suur mõõk moodustas sinakasvalge, surmatoova oreooli, mille valgus ümbritsevast pimedusest viie ründaja kogud välja rebis.

Tuhmi valguse käes nägid J’sarise ründajad üsna haledad välja. Oma olekult meenutasid nad mõningal määral deinisid, kuid olid kasvult ja õlgade laiuselt märksa väiksemad. Mõõgast kumav valgus paistis nende helekollastele silmadele valu tegevat ja J’saris järeldas sellest, et need olevused on kogu oma elu veetnud pimedates koobastes, toitudes üksikutest seiklejatest ja üksteisest. Selliste loomade verega ei soovinud sõdalane küll oma mõõka määrida, seepärast viskas ta relva vastaste jalge ette selleks, et ümbrust valgustada. Üks olevustest tahtis mõõka jalaga eemale lükata, kuid hetkel, mil tema jalg mõõgatera tabas, lasi ta kuuldavale võika karjatuse ning kukkus agoonias tõmmeldes pikali. J’saris vaatas üllatunult maas visklevat pooldeemonit, kelle mõõgaga kokku puutunud jalalabast alates hakkas relvale omane helendus ülespoole liikuma. Olevus karjus, tema silmadest paistis mõõtmatu paanika. Kui helendus kogu pooldeemoni kere oli vallutanud, jäi ta skulptuuri meenutades vaikselt lebama. Tema kaaslasi ei paistnud toimunu kuigivõrd hirmutavat, sest põgenemise asemel koondasid nad read ja jooksid valjult sisisedes J’sarisele kallale.

J’saris virutas neljast deinist kõige suuremale jalaga ribisidpurustava hoobi rindu, paisates ta maaslebava helendava kaaslase otsa. Kokkupõrke tagajärjel lendas helendav deini üle väikse koopa kildudena laiali. Ründajad, keda tema killud tabasid, hakkasid karjuma ning kukkusid tõmmeldes pikali, nagu oli seda teinud nende kaaslane. J’saris vaatas hämmeldunult enda ümber lebavaid ja sinakasvalget valgust kumavaid kehasid ning tänas mõttes Ehsaj’d. Veendunud, et rohkem ründajaid kuskilt välja ei ilmu, korjas J’saris oma mõõga maast ning, leidnud ühest koopa seinast kitsa käigu, jätkas oma teekonda Fuerazi juurde.

Veidi üle poole tunni käiku mööda roomanud, nägi J’saris taas eespool kumavat valgust. Ja seekord ei liikunud valgus eemale. Õige pea jõudiski mees kollase sõõrini, mis osutus ühe suuremat sorti koopa seinas olevaks avauseks. J’saris piilus ettevaatlikult koopasse ja nägi keset seda seismas kahest üpris suurt kasvu deemonist ümbritsetud ebamäärase vormiga punakat kogu. Ehsaj kirjeldustele tuginedes teadis J’saris, et see ongi kehatu deemon Fuerazi.

Vanemate surma eest vastutava deemoni nägemine ajas J’sarise sedavõrd suurde raevu, et ta ei hakanud mingit rünnakuplaani pidama. Mürsuna rebis vihast vahutav mees ennast kitsast käigust välja ning veel enne, kui tema jalad koopa põrandal maandusid, langes üks suurtest deemonitest korisedes maha, pistoda kõrist välja tolknemas. Teine valvedeemon jõudis oma mõõga vaid pooleldi välja tõmmata, enne kui ootamatu ründaja tugevad käed tal kaela kahekorra keerasid. Valvurid kahjutuks teinud, tõmbas J’saris mõõga välja ning urises: „Sinu tund on tulnud, Fuerazi!”

„Kas sa, jõuetu olend, tõesti arvad, et saad minust jagu?” naeris deemon häälel, mis tõstis J’sarise kuklakarvad turri.

Vastuseks tõstis J’saris mõõga ja ründas. Fuerazi hõljus väledalt tema raevukate löökide eest kõrvale ning tegi järsu liigutuse, paisates lendu kolm energiakera. J’saris tõrjus ühe neist mõõgaga, teise eest jõudis napilt pea ära tõmmata. Kolmas kera tabas teda rindu, lennutades suure mehe paari meetri kaugusele vastu seina. Kokkupõrge oli nii tugev, et J’saris pillas mõõga ja enne, kui ta selle kätte sai, oli Fuerazi ebamäärased, poolläbipaistvad käed juba talle kõrri kaevunud. Näost sinakaks tõmbuv J’saris püüdis deemoni käsi kõri ümbert ära rebida, kuid tema sõrmed libisesid vastase randmetest läbi nagu õhust. J’saris taipas, et ei saa kehatust vastasest ilma mõõgata jagu, ning küünitas meeleheitlikult pingutades pillatud relva poole. Tema pingutus kandis vilja, sest hetke pärast lasi deemon J’sarise kaela vabaks ja kukkus põlvili, helendav mõõk kehas tolknemas. J’saris tõusis kaela hõõrudes püsti ning surus suure mõõga pidemeni Fuerazi aurjasse kehasse, mille punakas värv hakkas tasapisi sinakaksvalgeks tõmbuma. Kurnatusest tuikudes, kuid võidurõõmsalt vaatas J’saris deemoni tuhmuvatesse silmadesse ning kukkus mõõgapeast ikka veel tugevalt kinni hoides teadvusetult maha.

***

Teadvusetuse kõikemattev loor hakkas tasapisi J’sarise peast taanduma, lastes asemele tulla tuikaval valul. Mees avas aeglaselt silmad. Oma suureks üllatuseks avastas ta ennast seismas keset sedasama küla, kus nad koos Ehsajga Hejfcty sepikoda kasutanud olid. Veel suurem üllatus tabas teda siis, kui tema ikka veel veidike segasesse mõistusesse jõudis arusaam sellest, et ta seisis pea kohale tõstetud mõõgaga väikese nutva külatüdruku kohal, valmis lapselt elu võtma.

J’saris tundis, et ei oma enda keha üle täielikku kontrolli. Tema sees oli midagi kurja, mis tahtis last tappa. Vaevaga hoidis J’saris mõõka langemast. Mehe võimsad lihased värisesid pingutusest, tema pilk olid naelutatud nuuksuva tüdrukukese silmadesse.

„Löö juba! Las lapse veri äratab sind täielikult ellu!” karjus keegi kusagil lähedal. J’saris rebis silmad tüdrukult ning oma üllatuseks nägi mõned meetrid eemal keksivat Ehsaj’d. Nõia nägu oli õelusest moondunud. Endisest lahkest vanamehest ei olnud jälgegi.

„Sina, igavesti neetud nõid!” pigistas J’saris läbi hammaste. „Selle reetmise eest maksad oma eluga!” Sõdalane võttis kokku kogu oma tahtejõu ja virutas karjatuse saatel helendava mõõga tüdruku kõrvale maasse. Siis, kiskunud vöölt pistoda, komberdas mees vaarudes Ehsaj poole.

Nõid taganes aeglaselt läheneva J’sarise eest, tehes kätega ringikujulisi liigutusi. J’saris Ehsaj maagiat ei kartnud, sest ta teadis, et seni, kuni Fuerazi tema kehas on, et julge nõid teda tappa. J’sarisel sellist piirangut ei olnud ning samal hetkel, kui nõid kätest energialaengud vabastas, läbis tema kuivetut kõri J’sarise pistoda. Ehsaj kukkus korisedes ja kaelahaavast purskuvat verd peatada püüdes maha. Energialaengute eest kõhuli viskunud J’saris roomas maas vähkreva nõia juurde, tõmbas pistoda vastase kaelast välja ning virutas relva talle krigiseva raginaga keset laupa. Veendunud, et Ehsaj on tõepoolest surnud, vajus J’saris kokku. Ta tundis, et deemon hakkab jälle võimust võtma, ning hüüdis majanurkade taga varjus olevatele külaelanikele: „Kiiresti! Siduge mind kinni, enne kui ma teile ohtlikuks muutun.”

Mõne hetke pärast astuski keegi maja nurga varjust välja. J’saris tundis tulijas ära Hejfcty. Sepp sammus sihikindlalt sõdalase suunas. Ühes käes hoidis ta nöörijuppi, teises toekat vasarat. J’sariseni jõudes viskas Hejfcty esimese asjana eemale nõias turritava pistoda, alles siis kükitas sõdalase kohale ning sidus tal käed kõvasti selja taha kokku. Siis käsutas ta endale appi mõned külamehed ning nendega koos vedas sepp J’sarise keset küla asuvasse telki, kus tavaliselt peeti koosolekuid. Telgis seoti J’saris tugeva nõupidamislaua külge. Sepp saatis käeviipega külamehed minema ja ütles J’sarisele: „Kui võidab deemon, löön tal vasaraga pea otsast. Nii et sa ei pea muretsema.”

„Tänan,” sosistas kurnatud sõdalane. „Jäta mind nüüd üksi.”

Kohe pärast Hejfcty lahkumist sulges J’saris silmad ning koondas kogu tahtejõu Fuerazist vabanemisele. Paari tunni möödudes oli mees üleni kaetud higiga, laua külge köidetud randmed ja pahkluud veritsesid rabelemisest, aga kogu sisemise võitluse tulemus hakkas ennast siiski ilmutama. J’saris tundis midagi külma kurku kogunemas ja avas suu. Kui külm klomp hinge matma hakkas, karjatas sõdalane kõigest jõust. Tema suus paiskus välja helesinine aur, mis hakkas tasapisi võtma koopast tuttava Fuerazi kuju.

Täielikult taastunud, astus Fuerazi J’sarise juurde ning ütles: „Nüüd oled sa liiga nõrk, et mind uuesti välja tõrjuda!” Deemon surus oma läbipaistvad peopesad J’sarise meelekohtadele ja hakkas tundmatus keeles loitsima, kuid lõpetas kohe, kui nägi sõdalase huulile ilmunud muiet. „Mis sulle nalja teeb?”

„Sinu surm!” ütles ikka veel muigav J’saris ja hüüdis: „Hejfcty! Tõmba telgikate maha!!!”

Deemon lasi sõdalase pea lahti ning hakkas paanikas mööda telki ringi hõljuma. Ta karjatas haledalt, kui telk kõikuma hakkas.

„Kättemaks on minu!” karjus kinniseotud J’saris deemonile näkku ning hetke pärast tõmmati telgiriie vaiade ümbert ära. Ebaloomulikult kriisanud, tardus Fuerazi vaikselt paigale. Tema aurjas keha kukkus vedela tarretisemassina maha ja hakkas hangudes kokku tõmbuma. Kahanemine kestis, kuni võimsast deemonist oli järgi pöidlasuurune helesinine kivi.

„Päästa mind lahti,” ütles J’saris vaatemängu ammulisui vaadanud sepale. Hejfcty tegi, nagu palutud, ning talutas sõdalase külaõuele. J’saris istus porisele maapinnale ja õpetas: „Võta sinine kivi ja pane see nõiale suhu. Siis pange nad mõlemad põlema!”

Hejfcty täitis juhtnöörid ja õige pea oli kogu külarahvas kogunenud praksuva lõkke ümber. J’saris jälgis tuld hoolega, sest ta tahtis kindel olla, et nõiast midagi järgi ei jää. Selleks ajaks, kui lõke kustuma hakkas, olid peaaegu kõik külaelanikud juba majadesse laiali läinud. Lõkke ääres seisid vaid J’saris ja Hejfcty. Sõdalane surkis mõnda aega hõõguvaid süsi ja ütles seejärel: „Nüüd on see siis lõpuks läbi. Ja minul on aeg minema hakata.”

Hejfcty noogutas vaikides. J’saris korjas maast oma mõõga ja väikese kompsu külaelanike poolt kokku pandud varustusega. Korra veel vaatas mees kustuvat lõket, pööras ringi ning hakkas mööda porist rada madala metsa poole sammuma.



Tallinn, 2005
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1407)