Soobel Estconil, 2018. Foto autor: Veiko Kastanje

Räägi endast pisut, Soobel. Kes sa oled?

Praeguseks, pärast 24 aastat raudteetööd, võin end nimetada ehk raudteehundiks. See siseringisõna pärineb Tallinn-Väike depoost, mis väikese eestlaste kantsina säilitas pätsuaegse eesti raudteekultuuri läbi okupatsiooniaja. Kuigi Tallinn-Väike depoo on üle elanud kataklüsme ja viimaks, koos porgandite ööga, oma tähtsuse minetanud ja raudteehundid kolisid üle peamiselt venekeelse kollektiiviga Pääsküla depoosse, pole vaim kadunud ega assimileerunud, raudteehundid juhivad uusi Stadleri ronge edasi, jätkuvad ka ühisüritused ja liitub ka noori hundikutsikaid.

Vabal ajal meeldib enim joonistada ja mudeleid nikerdada, vahest tuleb ka kirjutamistuhin peale. Kui oleks rohkem aega, raha ja ruumi, tegeleks ka rohkem vanatehnikaga. Mõnest sõjaeelsest autost võib ju unistada, millega suvel paraadidel ja Estconil käia. Vähemalt on olemas mõned jalgrattaprojektid ja paar sõitvat isendit samast ajajärgust.

Kui kirjutamine-joonistamine välja jätta, tegelen hetkel kõige aktiivsemalt mudelraudteega, mille pisik on kallal juba varasest lapsepõlvest ja mis alles viimaste aastate sees on paisu tagant pääsenud, tänu materjalide kättesaadavuse paranemisele. Oluline on siinjuures muidugi ka iga-aastane mudelinäitus „Minimaailm,“ mis toimus tänavu juba 11. korda ja kus ma alati osalenud olen.

Internetis sinu järele luurates leidsin, et kõige varasem aastanumber mõne su teose taga on 2002 (“Kaks nädalat soolaube”). Milline on sinu kirjanikukarjäär olnud? Millal hakkasid kirjutama?

Kirjutama sai hakatud siis, kui vanematel mu fantaasiate kuulamisest kõrini sai ja nad klade pihku andsid ja end seal välja elama kamandasid. Olid mingid lapsikud edasiarendused mäger Uraskist, hõberebane Doominost ja teistest. Hiidkärbid ja prisked hobused-hirved tekkisid millalgi 80-ndate lõpus. Sai need Tähesõdade-vaimustuse laineharjal kosmosehävitajatega lendama ja sõdima pandud, seda, mille nimel ja kellega nad sõdima pidanuks, tollal välja ei mõelnud. Kosmoselaevad üksi olid juba piisavalt põnevad ja piloodid ägedad. Lõpuks sai need pinged, põhjused ja vaenuolukorrad välja mõeldud ja romaan moodustatud. Mis ühelegi ulmefännile, kes seda vaatama on soostunud, meeldinud ei ole. „Kaks nädalat soolaube“ on selle romaani üks paralleelliini jupike.

Sinu kirjutistest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et oled loonud pea nullist täiesti iseenda universumi, mida asustavad mitmesugused intelligentsed ja enamasti karvased olendid. Kes nad on, need katid ja majed ja alikornid ja kärbid? Mis inspireeris sind neid looma?

See universum on kasvanud ümber hiidkärpide, kes elavad (peamiselt) Pluutol. Nende ümber tekkisid paksud loomad, kes suuremas osas on lähedalasuvalt Maalt toodud ja geneetiliselt muundatud, et nad kiiresti kosuks ja tagaksid kärpidele toidupoolise. Nende rasv on oluline tooraine kärpide tööstustes. Naftat ju Pluutolt ei leia. Lisaks ümarale figuurile on neil mõistus, võivad õppida rääkima ja lihtsamaid töid tegema nii palju, kui füüsis ja käpad-sõrad võimaldavad.

Siis tekkis küsimus, kust kärbid tegelikult pärit on – Maal ju leopardisuuruseid mõistuslikke kärpe ei ela. Siis tekkis nende koduplaneet Ge ja täpsem liiginimi: ge hiidkärp. Ja kohe sai ka välja mõeldud konflikti teine pool – ge inimesed. Peaaegu nagu meie, ainult saledamad ja pikemad, tulenevalt koduplaneedi väiksemast massist ja nõrgemast gravitatsioonist. Iidsel ajal (mida käsitleb jutustus „Aahe oma“) olid hiidkärbid inimeste jaoks hinnalised lemmikloomad või orjad, tänapäeval on aga kärbid võtnud nõuks ennast vabaks võidelda. Pluutolt on peremehed välja löödud ja hõivatud on ka Põhjariik Ge-l, hiidkärpide algne areaal. Liigid teineteise riike ja valitsusi ei tunnusta, patiseis püsib, aeg-ajalt esineb pisemaid naginaid ja provokatsioone. Peamiselt lõunas elavate inimeste poolt, keda Põhjariigis elavad mõistuslikud liigid halvustavalt tsivilisatsioonlasteks nimetavad.

Ge-l leidub mõistuslikke liike veel, arvukaim neist on ehk katlaste sugukond, kelle liike kõiki pole veel välja mõelnudki. Kahte me neist teame: kodukatt ja laanekatt. Kodukatt on karvane, rebasenäo ja koonuga humanoid, hiidkärbiga sarnases, kuid nutusemas olukorras, ta on inimeste ori, keda süüakse ja kellega tehakse ka muid imelikke asju, nagu võib lugeda jutustuses „Aahe oma.“ Ühe isendi – Aelini – elukäiku ja katsumusi avavad lood „Piiririkkumine“ ja „Väikses majas raudtee ääres.“ Laanekatt on metsik liik, kes elab põhjamaa laantes, kodukatiga veidi sarnane, kuid väga suur, meenutab rohkem karuinimest. Veerandtonnisele kaalule vaatamata väga väle ja tugev, ge inimesed peavad teda planeedi kõige ohtlikumaks kiskjaliseks. „Väikse maja“ jutustuse peategelane Limu kuulub sellesse liiki, aga ka pisem ja saledam Kariine, kes siin-seal mu lugudest läbi astub.

Majed kuulusid algul samuti katlaste kilda, kuid viimasel ajal olen otsustanud, et see on siiski omaette mõistuslik sugukond, kuna on katlastest liialt erinev. Seni olen käsitlenud vaid üht liiki – majet – kes elab põhjamaa rohtlates karjadena, tuntuimad isendid on õed Li ja Gine. Majel on lühike üleloomulik ettenägemisvõime, mis annab neile ületamatu reaktsioonikiiruse, selle pärast püüdsid kärbid Pluutol neist hävitajapiloote aretada (saavutati küll väga head piloodid ja hävitajad, aga jäägitult kuuletuma panna neid ei õnnestunud). Nende pöörane jooksukiirus (kestvalt 50, lühiajaliselt üle 100 km/h) oli iidse aja ge inimestele samuti üleloomulik, kuni selleni välja, et neid peeti tuulega kokkukäivaks tuultejumalanna Aahe ilmutusteks ning neil on mütoloogias oma eriline koht.

Alikorn ei kuulu sellesse kategooriasse, see on tiibadega ükssarvik, kel on meelevald nii maaponi- pegasuse kui ükssarvikumaagia üle ja kelle ükssarvikumaagia vägi on mitu suurusjärku kangem kui tavalise ükssarviku vägi. Tuntuimad on Equestriat valitsevad õed-printsessid Celestia ja Luna. Puhas My Little Pony mütoloogia, mina ei ole neid välja mõelnud.



1. Kat Limu Angi – ge laanekatt
2. Kati Karj „Kariine“ Angi – ge laanekatt
3. Aelin – ge kodukatt
4. Mak Milk – ge maje
5. Mai – ge hiidkärp
6. Gi – ge hiidkärp
7. Maje Gine – ge maje
8. Kai – maa punahirv, pluuto tõug
9 Mari Kase – maa inimene
10 Valli – maa hobune, pluuto tõug

Joonistad ise oma lugudele illustratsioone. Kas oled kunagi mõelnud mõne koomiksi või graafilise romaani väljaandmise peale? Kirjutatud kujul läheb palju sinuloodud maailma sarmist kaduma.

Mõelnud olen, aga välja mõelnud mitte. Proovinud kah mitte. Kuidas üldse alustada? Sellise pildirea keel on kirjakeelest niiväga erinev. Alustuseks peaks ehk proovima lugeda mõnd sellist koomiksit, mille tegelastest tuhkagi ei tea. Kuidas tegelased lahti joonistatakse ja kirjutatakse.

Kuna sinu lood toimuvad suuresti ühes maailmas või müütoses, siis kas sul on lugejatele soovitada mingisugune järjekord, milles sinu lugusid lugeda võiks?

Ega siin ei olegi mingit järjekorda, ainult „Piiririkkumine“ ja „Väikses majas raudtee ääres“ käivad järjest. „Soojust otsimas“ ja „Kõripidi välja“ toimuvad umbkaudu samas ajajärgus, aga ei ole kuidagi teiste lugudega otseselt seotud. „Aahe oma“ käsitleb aga iidset keskaja sarnast ajastut, kust ge inimeste ja kärpide kosmosevallutusteni kulub veel sadu, kui mitte tuhandeid aastaid.

Millist oma juttu pead kõige õnnestunumaks?

Kas „Aahe oma“ või „Kõripidi välja.“ Mõlemat ühendab see mõnus kirjutamiskogemus, kus ma järjest andsin minna, kogu aeg teadsin, mis juhtub järgmiseks, kus mitte kuskil polnud vaja pastakast täidet vahele imeda. „Aahe omas“ oli hea märul, aga tegelased ja keskkond võõravõitu, „Kõripidi välja“ süžee sai igavam, aga õhustik ja tegelased olid kodused ja tuttavad.

Ma ei saa jätta küsimata – mis värk nende armsate ponidega on? Kas sa identifitseerud brony-na või sind lihtsalt tõmbab sellise armsa tovejanssonliku esteetika poole (enamik ulmikuid kipub soosima pigem verd ja rupskeid ja monstrumeid)? Kes on brony-d?

Loomalood on mulle lapsest saadik meeldinud, My Little Pony seeme leidis siinkohal väga viljaka pinnase. Aga ega see ei olegi tavaline mänguasjamüügi reklaam, nagu enamik neist naiivsetest värviliste olendite multikatest, mida on vändatud kümneid kui mitte sadu. Karakterite ja stsenaariumitega on põhjalikku tööd tehtud, loodud on inimesest tuntavalt erinev, oma spetsiifiliste iseloomujoonte ja käitumisega fantaasialiik, mis mõjub usutavana ja sobib ka oluliselt tõsisematesse lugudesse kui need helged multifilmid. Fännid on juba neid sobitanud igale poole, teinud ise videoid, tohutul hulgal muusikat ja kirjutanud ka fanfictioneid, millest mõned on täiesti tõsine ulme ja fantasy. Arad’i loomingut tõlkides tundub, et equestria poni on tõsise ulme jaoks justkui kasutamata ressurss. Luuaga lendamine ja võlukepiga vehkimine leidis Harry Potteri lugudes efektse rakenduse, kuid ükssarvikuid, pegasusi, greife ja minotaurusi pole nii efektselt veel toimetama pandud, kuigi võimalusi ja ainest oleks selleks küllaga. Noh, Arad küll pani ja nii hästi, et tema looming pole tõsisest ulmest sugugi kehvem. Kuid see ei ole ametlik, avaldatud kirjandus. Nagu ka kõik vähemate fännide nõrgemad ponijutud, milliseid leidub internetiruumis tuhandeid.

Värviliste väikeste ponide juures oli ka üks helge äratundmishetk: nende siiras ja rõõmsameelne olemus meenutab väga hiidkärpe. Mina nimetan neid equestria ponideks. Nende hulgas on oma filifjonkad, väiksed My-d, Karlssonid ja teised ikoonid, laias laastus on ponimultika tase kuskil seal Lindgreni Pipi ja Karlssoni lugude tasemel. Bronyd on küll korduvalt kuulutanud, et see multikas on lausa revolutsiooniline, aga mina nii uljalt ei hindaks. Ilmselt on põhjus selles, et olen üles kasvanud Sojuzmultfilmi ja Tallinnfilmi animaklassikaga, mille kõrval väikesed ponid väga eredalt ei sära. Samas enamik brony-dest elab Ameerikas, kus on aastakümneid moes olnud tommy-jerrylik vägivallahuumor. Kui sellises keskkonnas saavutab sellist edu multikas, kus teineteist ei mõnitata, ei taota tainarullide ja triikraudadega ega visata allavööd huumorit, on see tõesti revolutsioon.

Kas ma olen nüüd ponifänn või brony? Vahepeal tekkis tunne, et see bronyindus seisneb lisaks seriaali fännamisele suures osas tegelastega samastumises, kostüümide õmblemises, cosplays ja muudes asjades kuni alaealistele sobimatute mängudeni välja. Mina elan ja tunnen kaasa eredamate karakterite toimetamistele multikas, kui uus seeria tuleb, on esmane ootus ikka see, et mida stsenaristid seekord välja mõtlevad, kuhu lugu tüürib ja kas millegagi üllatatakse. Seda nimetaksin ma fännamiseks. Aga bronyilikust käitumisest ma päris vaba vist ei ole. Supermarketites ikka käin vahest kannileti juurest läbi ja kui mõnest huvitavast karakterist asjalik vidin müüki on tulnud, siis rändab see päkapikusussi kaudu lapse kannide hulka. Mõned ka mulle riiulisse. Neid on vist juba kolmekohaline arv... Ja mis siis?

Kindlasti tasub siinkohal mainida ka mudelraudtee ja ponihobi koostoimes sündivat maketti, miniatuurset Ponyville’i.



Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut?

Olen liiga vähe lugenud, et hinnangut anda. Inimesed teevad ja toimetavad, on kosmosesõda, nalja, küberpunki, võluvikku, aga ei ole sündinud selliseid eredaid tegelasi, kellele kaasa elada ja kes muus maailmas läbi võiks lüüa. Olen mõned korrad Indrekut torkinud, et leidku mõni osavam koomiksikunstnik või karikaturist, kes Frenchile ja Koulule näod pähe joonistaks. Nii, nagu Švejkile joonistati. Nende lood on ju igati lahe satiir ja mina olen neist piltidest puudust tundnud.

Millist ulmet sulle endale meeldib lugeda, millist vaadata? Mängid ehk arvutimänge? Milliseid?

Neis kõigis peab olema mingisugune tasakaal, loo järg ei tohiks käest kaduda. Ühes äärmuses on pikad-pikad kirjeldused kas rakettidest, relvadest või võlukuningriigi poliitikast, millest läbi närides läheb meelest, millest lugu jutustas, teises äärmuses on kiire kärts-mürts, plahvatused ja veri ja lõpuks ei saagi aru, kes kellega võitles ja mis üldse juhtus.

Arvutimänge pole ammu mänginud. Viimane süstemaatilisem mängimine toimus kümmekond aastat tagasi. Mänguks oli Microsoft Combalt Flight Simulator, sai Luftwaffe ridades sõda läbi lennatud, kogutud üle 180 õhuvõidu ja omandatud rüütlirist.
Teine mäng oli Lucasarts „Outlaws,“ mis oli 3D shooter aastast 1997, teemaks Metsik Lääs, pahad kauboid, põhipahadiku jälitamine ja otsimine. Mäng ise niiväga korda ei läinudki, küll aga oli huvitav sinna ise oma labürinte ja tegelasi luua. Enamus minu väikestest gif-animatsioonidest on tegelikult kaadrid Outlaws-i tegelaste jaoks.

Kas mõnikord on raske olla Soobel? Kas „täiskasvanud ja tõsised inimesed”, kelle meelest terve ulme on nagunii üks jaburus, käivad sulle teinekord pinda ka su hobide ja eelistuste tõttu? Ulmemorsad- ja hülged suhtuvad sinusse minu tähelepanekute järgi väga soojalt ja su „ponijutud” on täiesti omaette staatuse saavutanud – avaldatakse, loetakse.

Üllatav kuulda. Pole veel trehvanud ulmikute otsa, kes tahaks minuga mu lugudest eriti rääkida või arvata, tagasiside piirdub lõviosas BAAS-i ja vana Algernoni arvustusega, mis olid üsna harva positiivsed. Mõni õnnestumine on avaldatud ja mõne eest olen saanud kiita, kuid üldiselt on jäänud mulje, et kärbid ja prisked majed – katid jätavad ulmikud pigem külmaks. Neid, kellega rääkida rongidest, vanatehnikast ja mudelitest, siiski leidub.

Pindakäijaid pole eriti kohanud. Ulmeringkonnas on küll olnud lõõpijaid kärpide, muumitrollide, nüüd ka ponide pärast, kuid otsest vaenamist ma tajunud ei ole. Mujal vahest harva on arvatud halvasti mu hobide ja joonistamisteemade kohta, kuid mitte kunagi ei ole need „täiskasvanud“ liigitunud selliste inimeste kilda, kellest eeskuju tasuks võtta ja kelle arvamus mulle korda võiks minna. Ja kui vaadata-lugeda, millega need „tõsised ja täiskasvanud inimesed“ vabal ajal tegelevad ja mille pärast muretsevad, tõuseb pigem mure, et kohe kuidagi ei tahaks saada „täiskasvanuks“ ja liituda nende „tõsiste asjade“ pärast muretsejatega neis foorumites ja blogides ning lisada oma hääl sellele halale, mis niikuinii kuhugi ei vii ega elu paremaks muuda.

Muide, minu senised lood pole päris kindlasti „ponijutud,“ ma ei teagi, kuidas neid nimetatakse. „Kärbijuttudeks“ ehk? Ponijuttudeks peaks klassifitseeruma My Little Pony fanfictionid (kas sellele mõistele on riigikeelset vastet?) „Celestia“ ja „Projekt Tähetolm,“ aga need on tõlgitud, mitte minu kirjutatud. „Kollaste lillede oru poole“ saab olema minu esimene MLP fanfiction, kärpide ja Ge-ga pole sellel mingit pistmist.

Mis ühendab sinu arust muumitrolle, auruvedureid, kärpe ja ulmet?

Kas neid ühendabki miski? Sellest, et nad mulle meeldivad, on ühendamiseks nagu vähe. Muumitrollidel oli lausa vaen raudtee vastu, neil õnnestus raudtee ehitamine läbi Muumioru nurjata. Võib-olla ehk see, et masside kisa ja tõmblemise varjus on siiski inimesed, kes teevad, toimetavad ja loovad ilusaid asju ja lugusid, mida nautida?

Kui sulle tehtaks ülesandeks eesti ulmet arendada ja edendada ning antaks, ütleme, kümme miljonit eurot eelarveks, mis sa sellise projekti raames teeksid?

Ei kujuta ette. Looks mingi fondi?

Ehk tuleks toetada paremate pärlite tõlkimist ja levitamist väljapoole Eesti piire? Teha reklaami, ja organiseerida üritusi nii, et ulme saaks samapalju tähelepanu kui muu ilukirjandus? Ilmselt delegeeriksin ülesande kellelegi, kes oskab organiseerida ja korraldada, kes teab kitsaskohti ja muresid paremini kui mina.

Soobli DeviantArti profiil.


Erakogu.