Sügelisnõia kingitus

Nõukogude Eestis toimuva loo peategelane on tavaline tüüp Juhan Haab, kes sai lambipirni vahetades tugeva elektrilöögi. Seejärel hakkas ta tajuma, et muidu silme ees sihitult heljuvad kübemekesed on võtnud kuju – ja markeerivad numbreid, mis tiksuvad aina vähemaks, kuni lõpuks jõuavad nullini. Sellega algabki uus etapp Juhan Haava elus.

Loo kohta oli märge, et tegemist järjega Laur Krafti 2009. aastal Stalkeri pälvinud jutustusele „Ultima Cthule”. Ja et see ilmus osana raskerokkansambli Taak albumi „Rist viletsuse teel” piiratud tiraažiga väljaandest, kus see ja palju muud moodustavad loomingulise terviku. Seetõttu võiks tekkida küsimus, kas selle jutu lugemiseks peaks kõike toda muud kah lugema-kuulama-vaatama (esiteks olevat see järg autori enda tekstile, teiseks osa millestki multimediaalsest teiste loojatega) või saab seda ka eraldi lugeda.

Mulle tundub, et saab eraldi lugeda küll. Ma lugesin kindluse mõttes „Ultima Cthulet” enne, aga neid ühendas ainult sama maailm ja üks tegelastest – võib-olla toimiks pareminigi lugeda „Ultima Cthulet” käesoleva jutu järjena (või „Sügelisnõia kingitust” eelloona). Mõlemat pidi toimib mu arust.

See silmaheljumi muutumine nulli poole tiksuvateks numbriteks on huvitav element, sest on kuidagi toredalt väike ja märkamatu muutus kellegi elus – ei ole, et kentaur tormab tuppa ja nõuab Su kaasatulekut Imedemaale, vaid on tunduvalt originaalsem, ühtlasi käegakatsutavam ja kuidagi omal nahal tajutavam. Seda lugedes hakkad endalgi silmanurgas tajuma neid ebamääraseid kujundeid, mis meid alati saadavad.

Ja ma ütleks, et teemavalik mulle meeldib. See on selline ateistlik süvamüstitsism, mida esmajoones ühendatakse ilmselt Lovecrafti maailmaga (mida „Ultima Cthule” rõhutab palju otsesõnalisemalt kui käesolev tekst), aga mis siinkohal meenutas mulle pigem Alan Moore'i loomingut, näiteks tema müstilise maailmapildi ilukirjanduslikku selgitust, mu arust suhteliselt geniaalset „Prometheat”. Lugedes „Sügelisnõia kingituses” juppi, mis kirjeldab Juhan Haava lovesse langemise kogemust – palavikuliselt kulgev lõik, milles peategelane näeb ajaloo voogudest teisigi, kes on sama või midagi sarnast läbi elanud, ja kus viidatakse mitmele müstikule (vist John Dee'le, vist mõnele teisele) ja müstilisele kirjandusele (araabia nimed ja kättesaamatud saladused). Ilmselt puudutab sellist ohtlikku müstilist materjali ka Lovecraft, aga pigem hoiatuseaimusega. Kui Moore neist kirjutab, siis mõjub see justkui kutsena. Ja natuke mõjub see nõnda ka selles jutus.

Muidu nauditavalt loetava keelelise poole kohta üks tähelepanek – tegelased kõnelevad stiliseeritult ja natukene ebausutavalt. Näiteks kui Juhan Haab räägib tuttavale arstile oma nägemishäirest, küsib too: „Sa räägid sellest heljumist, mis näeb välja nagu silma sattunud lüüme praht?”. Ma ütleks, et siin on kohe kaks sõna, mida tavainimene ei kasuta - „heljum” ja „lüüme”. (Olgu, „heljumit” veel kasutataks, aga „lüüme”, arvan, paneks tavainimese kulmu kerkima.) See on juhuslik näide ja ma sisimas loodan, et ma ei üldista pisiasja põhjal, aga jäi tunne, et see kehtis ka ülejäänud jutustuse kohta – tekstis oli tajuda aaviklikku keelepruuki. Aga nagu öeldud, see pole mitte etteheide, vaid lihtsalt tähelepanek – selline (kergelt arhailine) stiliseeritus sobibki sellise sisuga tekstile. Keegi kunagi ütles, et ainus viis Piibliga kontakti saada on lugeda mõnda vanemat tõlget; midagi et keel määrab õige distantsi või lugejapoolse häälestatuse. Ehk on siin mingi keele ja müstika vaheline seos.

Siiski tahaks teha kaks tähelepanekut nii-öelda etteheitvamas võtmes. Üks vähem, teine rohkem. Esiteks, mitu korda rõhutatakse, et Juhan „arusaadavatel põhjustel usaldas silmaheljumit” – miks usaldas? Need numbrid viisid plahvatuseni, mis tapsid ta kallima – ta võinuks sama hästi püüda teha risti vastupidist. Miks ta usub, et silmaheljum on tema poolel? Mingis mõttes olnuks huvitavam näha, kuidas ta selle vastu protesteerib ja ütleb: ei, mingu perse, mina ei mängi seda mängu.

Tuleb meelde üks asjassepuutuv anekdoot. Mees on laeval ja see satub õnnetusse. „Nüüd on kõik läbi...” Aga ta sisemine hääl virgub ja ütleb: „Ei ole läbi. Mine sinna laeva tahaossa, seal on selge vesi. Hüppa seal vette, jääd ellu.” Ah? No ta läheb – ja tõepoolest, kedagi teisti seal pole ja uppuv laev keeriseid ei tekita, ta hüppab vette ja jääb ellu. Aga nüüd on ta avamerel. „Nüüd on kõik läbi.” Sisemine hääl jälle: „Ei ole, mine uju 50 meetrit päikese suunas, seal on vees üks suurem puutükk, saad sellel hulpida.” Läheb ja ongi. Üks asi viib teiseni, sisehääl aitab teda maale. Ja seal näeb pärismaalasi. „Nüüd on kõik läbi,” mõtleb ta, aga sisemine hääl suunab teda neist mööda kõndima ja minema kõige suurema ja kõige tätoveerituma juurde. Lähebki. Seisab tolle ees. Ja sisemine hääl ütleb: „Nüüd küta talle munadesse.” Ta on küll skeptiline, aga ta teeb seda. Pärismaalaste pealik vajub kokku, ümberringi kõik hakkavad huilgama ja karjuma ja nad haaravad temast kinni. „Vaat nüüd,” ütleb sisemine hääl, „on kõik läbi.” Alati ei tarvitse sääraseid sisehääli või silmaheljumeid usaldada.

Teine asi on aga see, et tegelaste kirjeldused on suts ebamäärased. Kui kirjeldatakse Ermot, siis öeldakse ta kohta linalakk (mis mu kogemuspildis pigem käib naise kohta, aga see on mu enda piiratus) ja mainitakse hiljem, et plikajuuste ja terava ninaga. Aga ta ei kerki kuidagi silme ette. Ta lihtsalt veidi on. Sügelisnõida maalitakse elavamalt välja, aga teised on suht hajusalt. Ja tuleb meelde, mis Stefan Zweig oli oma „Kolmes meistris” öelnud Balzaci ja Dostojevski inimestekirjelduste kohta. Balzac aina maalib ja maalib ja maalib ja siis paneb tegelase tegutsema, aga too maaling läheb suures osas kaotsi. Sa õieti ei kasuta seda, need on kaks omavahel lahutatavat elementi tegelase juures. Seevastu Dostojevski kirjeldab suht napilt, eelkõige markeerides piirjooned, aga tema hääl – kuidas ta räägib, kuidas käitub, kuidas niheleb, kuidas mõmiseb... selle kõigega tõeliselt luuakse need tegelased.

Siinses loos justkui valitakse dostojevskilik kirjelduse suund – ei tüüdata lugejat pikkade kirjeldustega tegelastest, kes polegi nii esmased –, aga ei anta neile seda „häält”, mis muudaks nad tõesti elavaks. Seetõttu jääb veidi tunne, et autoril (ja seeläbi lugejalgi) on raske hoolida Ermost. Või Hellest. Sügelisnõiast siiski huvitub. Ehk on see mõneti tahtlik. Äkki peategelane ongi natuke ükskõikne teistest tema ümber, nad on kaduv taustaelement tema pöörastes uutes kogemustes. Nii et sedagi ei tarvitse võtta etteheitena, vaid stiilielemendina.

Ühesõnaga, igati huvitav jutt. Head ideed – ja jube huvitav teemavalik. Miks ma panen siis 9 ja mitte 10 – sest mu üleüldine mulje tekstist pole selline, et tegemist täiusega. Aga väga tugev on ta siiski.

9/10

(Nüüd on kogu aur läinud selle teksti peale. Andestatagu, et ma järgmiste tekstide kohta piirdun veidi napimate kommentaaridega)


Järjejutt: Jäljekütt (5. katkend)
David Noë, Laura Loolaid

Viimati oli Jewel saanud kuuli. Kui ta seal vaarub, kes see muu ikka olla sai – Mardus. Too natuke võidurõõmutseb, aga peab peagi ära minema ja võtab Jeweli venna Fortune'i endaga ühes. Sureva Jeweli juurde ilmub Pistrik – kes annab talle ülitõhusaid ravivaid nanobotte, mis päästavad peategelase elu. Selle katkendi kestel saadakse teada nii mõndagi tema vanemate minevikust.

Oma tagasisides eelmisele katkendile olin kriitiline poolikuks jäänud lõpu suhtes. Nii et võite ette kujutada, kui üllatunud ma olin, kui nägin seekordset Reaktorit avades, et järjejutul on veel üks osa. (Veidi vähem üllatunud olin siis, kui nägin, et seegi pole veel viimane osa.) Seega oli mu kriitika eelmise osa suhtes natuke ülekohtune, lugu ikkagi jätkub. Andestatagu – kuskil kunagi oli märge, et kokku tuleb neli juppi, ja eelmine katkend tõepoolest jõudis millegini, nagu käes oleks (natuke liiga varajane, aga siiski) lõpp.

Kas seda maksab enam öeldagi, et kirjutusstiili poolest jätkub see senisel tasemel? Aga siiski, stabiilsust tuleb tunnustada. Ladnalt loetav põnevusulme, mida võib noorele inimesele soovitada küll. Suhteliselt dialoogipõhine tekst, mis tekitab üsna filmiliku või sarjaliku lugemiselamuse ja, nuh, ongi selline hea suvine lugemismaterjal. Kui järgmine peaks viimane olema, siis julgeb soovitada lugemiseks rõdul istudes või kiiktoolil lehitsemiseks.

Mardus ikka üldse ei sümpatiseeri pahalasena – ehk on asi selles, et ta on Jewelile aina kaotanud ja kaotanud ja nüüd kuidagi võitis, aga sedagi pooljuhuslikult, mistõttu on raske teda tõsiselt võtta. Võib-olla on asi selles, et ta tundub mulle natuke liiga ebakarismaatilise antagonistina, et teda saaks pidada paeluvaks peapahaks, aga seni pole ühtki väga ilmekat niiditõmbajat ilmunud, keda saaks pidada sündmusi suunavaks kurjaks geeniuseks. Ühesõnaga, Mardus jätab mulje, nagu oleks käsilane ja selle katkendi kestel saabki teada, et ta põhimõtteliselt ongi, aga nood pole (vähemalt esialgu) väga huvitavalt personifitseeritud vaenlased. Ehk ilmub ta või ilmuvad nad järgmis(t?)es katkendites... Aga samas, eks see kuulugi selle teksti juurde. Paha ongi üheselt paha, talle polegi nagu vaja kaasa elada, ta ongi lihtsalt takistuseks peategelase ootamatult isiklikul teekonnal. Ja kuigi ma võin siin nuriseda, et „polegi mõtet laskemoona raisata sinusuguse surija peale” on natuke klišeeline bondipaha võte, siis sellise seiklusjutu kontekstis on ta siiski omal kohal.

Sinisa-kategooria nanobottide tegutsemine ja kõik need kehalised protsessid, mis sellega kaasnesid, olid huvitavad lugeda. Hästi väheke tekkis paralleel väikese trimpamise ja sellele järgneva suure pohmakaga, millest jagusaamiseks sööd ja jood kõike, mis sisse läheb, et keha väljutaks kõik need mürgid ja sa oleksid jälle puhas.

Seekordses katkendis ei lennatud planeedilt planeedile, vähem avati universumit peategelase ümber, seevastu avati peategelase elulugu (või tema vanemate elulugu, aga noh, kartuli-kardula), seega oli päris asjalik ja huvitav. Ja elupäästva nanotehnoloogia toimimist oli huvitav lugeda, nii et sellegi eest plusspunktid. See oli vist üks mu lemmikuid senistest katkenditest. Marduse ebahuvitavus natuke pärssis, aga tühja temaga, ülejäänut see ei rikkunud.

8/10


Kollaborant
Kadri Umbleja

Hope Town on inetu slummidest koosnev geto, kuhu Partei on koondanud kõik dissidendid ja vastased. Ent sellised tingimused on viljakad vastuhaku sünniks. „Kollaborant” räägib end Azraeli Ingliteks nimetavast rühmitusest ja selle ridades tegutsevatest Miast, kes oli segatud sellesse maailma olude sunnil ja vastu tahtmist – ja kelle kohta selgub, et ta oli algusest peale töötanud Partei huvides. Sedagi olude sunnil, sedagi vastu tahtmist.

Ühelt poolt on selle teksti juures üsnagi muljetavaldav selle süžee maht. Mõni lugu kirjeldab üht ööd või nädalat või muud väga kitsalt piiritletud aja- või sündmusteühikut. Näiteks kui ma ise olen midagi kirjutada püüdnud, siis tavaliselt ei jaksa ma kirjutada rohkem kui ühe sündmuse, seegi leiab tavaliselt aset ühe päeva kestel – ise väsin kirjutamast ja ilmselt salamisi eeldan, et ka lugejad väsivad ja niimoodi jääbki hullult piiratud süžee. Siinne tekst ei kannata sellise piiratud tähelepanuvõime käes – üllatava kannatlikkusega kirjutatakse välja olevikus toimiv vestlus (mis, jah, leiabki aset ühe öö kestel, nii et selle osas pole erinevusi), aga ka tegelaste taust, motiivid ja omavahelised suhted, soovid, ihad ja kavatsused. See pakub teatavat terviklikkuse rõõmu. Nii et kõik oli korrektselt välja töötatud.

Aga... Terve tekst oli üks ühtlane selgitus hetkel toimuvast ja sellest, millest asi alguse sai, nii et ma võin küll nautida teksti terviklikkust ja lõpetatust ja ammendavust, aga ma ei tunne, et ma saaks siit kuskilt suurt esteetilist elamust. Ma ei tajunud kuskil, et siin oleks õieti huvitavaid lauseid. Mõni jätab ehk lugemise katki ja peab mind siinkohal ebaadekvaatseks kommenteerijaks, kui ma ütlen, et ma tahaks kuidagi natuke suuremat annust poeetilisust. Tahaks saada naudingut ilmekast või huvitavast mõtte- või keelekasutusest. Siinse ühtlase stabiilsusega tekkis hästi väheke tunne, et ma sain osa kirjanduslikust käsitööst. Ja ehkki tunnustan tehtud tööd, ei tahaks ma, et ta jääks vaid tööks.

Poeetilisus poeetilisuseks, see pole tegelikult esmatähtis. On väga häid kirjanikke, kes kirjutavad ebahuvitavate lausetega, aga ikkagi on maru põnev. Neil hetkedel kannavad ideed ja süžee. Ja eks vahel saabki mõni tekst alguse ühe stseeni kujutelmast või ühe võimaliku olukorra tajumisest, mida tahaks välja kirjutada. „Kollaborandi” puhul ma natuke mõtlen, milline võiks siin olla see autorit inspireerinud stseen või idee. Teisalt on hea, et kõik püsib ühtlasel tasemel – ei ole, et See Üks Stseen on vaimustav ja kõike muud loed tuima pilguga, sest autor on millegipärast pidanud vajalikuks ka ülejäänu välja kirjutada. Võib-olla on siin kirjutamist ajendanud mõttekaadriks stseen, mille autor ka illustreeris (kusjuures, vinge pilt on, seda võiks ka öelda). Ja see stseen on olnud tema jaoks sedavõrd elevileajav, et maailma (mitte vaid eraldi maailma, vaid just nende tegelaste olukorramaailma, suhetemaailma jne) loomine tundus talle vajalik.

7,5/10


Täiuslik maailmasõda

Artur Räpp

Presidendi ülisalajases sõjaväelaste nõupidamisruumis nõuab president oma kindralitelt-ohvitseridelt vastuseid. Näib, et tegemist on mingi häkkimis- või luure- või pealtkuulamiskriisiga. Lugu jätkub etapphaaval sellega, et presidendile tutvustatakse uut, ülisalajast ja läbini häkkimatut relvasüsteemi.

Teate, ma lugesin seda teksti kolm korda. Viimast korda alles nüüd, et osata kindel olla, et sisukokkuvõte peab enam-vähem paika. Ja noh, ma siiani kahtlen. Sest isegi näpuga järge ajades jääb paar küsimust, kuna tekst on natuke liiga väljajätteliselt kirjutatud. Mille peale on President vihane teksti alguses? Algul on juttu tuumajaamas juhtunust, lõpus räägitakse tuumaplahvatusest, milles suri 10 miljonit inimest – kas need on sama olukord või eraldi sündmused?

Teiseks: isegi see jäi mul veidi segaseks, kas tegemist on ainult üheainsa sõjaruumi ja üheainsa riigi kõnelejatega või hüppab jutustaja stseenhaaval ühe (super?)riigi juurest teise? Kord öeldakse "härra President", kord aga "seltsimees President" - kas see on tähenduslik eristus või lihtsalt näide sellest, kuidas heal lapsel võib olla mitu nime?

Need ebamäärasused ei haju, sest peale konkreetse hetke emotsiooni (härra/seltsimees Presidendi viha või segadus või kimbatus) ja teadusohvitseride ning teiste tegelaste eri püüdluste (presidendi lepitamine või talle uute tehnoloogiliste lahenduste tutvustamine) pole stseenidel mingit sisulist raamistikku, mis aitaks tekstis kujutatud emotsioonidega suhestuda. Nad on ülimalt kinni käesolevas hetkes, aga lisaks dialoogile ja stseeni emotsioonile võiks ikkagi olla mingi kontekstuaalne vundament, millele lugeja saab toetuda.

Lugedes on ebamäärane tunne, et ta pole siiski päris halb, tahaks öelda, et dramaturgiliselt mingid hetked õnnestuvad (näiteks katkend, kus president nendib, et tank Marmaada 27 pidi kah häkkimatu olema, ning hõõrub oma bioonilise vasaku jala ühendust – tore kaader ju). Ainult et noh, selles tekstis ei saa eriti millestki aru, mis toimub ja miks, ja see, millest saabki aru, näib lõbusa veiderdamisena.

Mis toobki mind selle juurde, et mõned naljad olid kah. Näiteks puänt oli iseenesest naljakas, ehkki satub veidi vastuollu ülejäänud tekstiga (kui "ülihäkkimatu relv" oli lihtsalt mõõk või raudturvis, siis mis oli see kirjeldamata jäänud leiutis, mille teadusohvitser tõi demonstreerimiseks teksti keskel? Nad ei reageeri sugugi nõnda, nagu tegemist olnuks mõõgaga. Kas mingi jupp mõõga sees? Või miks pidid teadlased leiutama mõõka ja turvist ja hobuseid häkkimatutes, pealtkuulamiskindlates ja ülisalajastes tingimustes?). Ja otsus loo keskel mängida selle peale, et kui nad juba alasti on, las nad olla saunas kah. Jällegi, justkui naljakas – ja nii nagu saun võib olla suure usalduslikkuse koht, nii on ka selline ülisalajane konverentsiruum koht, kust ei välju ükski infokild. Kui Kubricki "Dr. Strangelove'is" olnuks saun mängu toodud... Oleks nagu sealse huumoriga sobinud.

Ja samas, mul on tunne, et teineteisele vahelduvate stseenide emotsioon, teatav olukorra eskaleerumise taju ning iseenesest ka naljad – see kõik ääri-veeri toimib. Rohkemgi, kui autori mitmes varasemas tekstis. Ma ei tea, kuivõrd petlik võib see tunne olla, aga tahaks öelda, et autor on ajapikku veidi vilunumaks läinud. Aga võib-olla see ongi lihtsalt hea, ainult et (ja küllap igaüks nõustuks) väga veider kirjandus. Ma ei tea, kas tekst võtab vastu žanrimääratluse New Weird (või kas New Weird võtaks vastu Artur Räpi), aga kuhugi sinnakanti ta kisub.

3/10


Luuletus: Bioonilised käed ja silikoonist ajudesse
Jutt: Järgmine peatus

Luuletus on ühe tehnoloogiliselt küllastatud tegelase kirjeldus kõigist muudatustest tema kehas, ja rõhutus, et ta on siiski inimene.

Jutt kujutab endast ajarongide kirjeldust, peategelase sattumist ühte veidrasse aegruumi, tema suhtlust (androidse?) kaaslase M8-ga ja saatuslikku lõpplahendust.

Otsustasin käsitleda neid kaht teost paralleelselt (või noh, teineteise järel), sest... Et... Ma tahtsin.

Ulmeluule on kontseptsioon, mis paljudele inimestele võib tõenäoliselt näida mingis mõttes vasturääkivusena. Ulme on suuresti metafoori otsesõnastamise žanr - näiteks lause „tüdruku maailm varises kokku” on metafoorne viis rääkida suurtest elumuutustest, see-eest lause „Printsess Leia maailm varises kokku” kirjeldab sõna-sõnalt üht filmis aset leidnud sündmust. Luules on suur koht ebavõimalikul metafooril – tavaline mõeldakse võimatuks, et ümber mõtestada toda tavalist -, aga ulmes on tähtis roll igasuguste ulmeliste võimatuste ümbermõtestamisel fiktsionaalseks tavalisuseks. Nagu keegi oli kunagi öelnud, teadlane püüab kõigile arusaamatut muuta kõigile arusaadavaks; luuletaja püüab kõigile arusaadavat muuta kõigile arusaamatuks – ja ehkki ulmekirjanik pole teadlane, on tsitaat mõnevõrra asjassepuutuv. Nõnda võttes võiks neid pidada vastanduvateks vormideks.

Ja ometi on olemas ulmeluule. On olemas, andestatagu sõnakasutust, võluvikuluule. Ilmselt ka õudusluule. Kunagi, näidates tuttavale üht oma lemmikut võluvikuluuletust (Neil Gaimani „Instructions” – guugeldage, see on hea), nentis ta, et mine tea, see mõjub ikkagi fantasy- elementidega luulena (siin ma uudissõna ei kasuta, sest sõnaust pold veel old). Luuletaja võib kuhjata sõnu ja sümboleid ja metafoore, aga kuhumaani on need lihtsalt ulme- või võluvikuelemendid, mida autor laenab konkreetse luuletuse jaoks, ja kustmaalt lähevad need üle ulmeluuleks? Ja jäimegi arutama, millest võiks üldse moodustuda ulmeluule kui selline. Üks võimalus on teatav narratiivsus – kui ulme tähendab ulmeliste võimatuste muutmist fiktsionaalseks võimalikkuseks, siis ulmeluules on ulmemotiivid pandud mingi loo teenistusse, ainult et luulevormis. Ma pole ülipalju ulmeluulet lugenud, aga teine variant on ka teemavalik ja -kasutus. Näiteks tehnoloogiast rääkides pole tegemist lihtsalt olevikukommentaariga, vaid sisaldab mingit teatavat tulevikulisemat perspektiivi. Arvutit ei mainita selleks, et rõhutada inimest – võib-olla mainitakse inimest selleks, et rõhutada arvutit.

Ma aina keerutan ja heietan. (Siinkohal võiks teemat edasi arendada suunas, et mida rohkem meie maailm tehnologiseerub, seda ulmelisem on ka inimeste maailmapilt ja seda ulmelisem on ka tavaluulet kirjutava luuletaja igapäev, mida ta luulendab... Ma parem ei lasku sellesse.) Aga lõpuks võiks jõuda konkreetse käesoleva luuletuseni. Mis on minu meelest hea ulmeluuletus ja seda mitmes mõttes. Siin on vägagi klassikalisi ulmeelemente (bioonilised käed, silikoonist aru, mitmeliigiliseks muundatud genoom, isegi kukla taga olev röntgenaparaat). Nii et juba ainuüksi pealtnäha võiks süüdistada ulmeluuleks olemises.

Mis veelgi tähtsam, peamine teksti kandev idee on igati hea klassikaline ulmeidee. Mida rohkem inimene kuhjab endasse kõiki võõraid elemente, seda võõramaks võiks justkui saada – aga ei, kõige võõram temas on mõte, et ta on ikkagi inimene. Ja need küborgsed lisandused lähevad juba lausa naeruväärseks, aga ikkagi, inimeseks ta jääb, kuna temas pole veel neid lisandusi, mis teda ta enda meelest tõeliselt ebainimlikuks teeks. Aga kui kõrvaltvaatajana kaasa mõelda, on aru saada, et oleks needki temas olemas, peaks ta järgmiseks verstapostiks rattaid jalgade asemel või kaameraid silmade asemel. Ja kui ta need kord hangib, siis on verstapost veelgi kaugemale asetatud. Meie inimsus on meie endi otsustada – minategelane on sellisele kõrvalvaatajale nagu mina täiega ebainimene, aga kus oli see hetk, kus ta piiri ületas? Ja kas keskmine Lääne inimene pole mõne teise kõrvalvaataja jaoks seda küborgi piiri juba ületanud, oma moblade või ühendatuse või tehnoloogilise küllastatusega?

Ja siinkohal ei hakkagi rääkima võimalikest allusioonidest, nii ulmeteostele kui ka võibolla mingitele luuletustele (mul käis peast läbi Kalju Lepiku „Minul on karvased sääred / ja karvane rind. / Kogu küla peab / ahviks mind.”) Mul pole lapsepõlvest luuletarbimise harjumust, seega ma kahjuks ei oska osaleda võimalikes viitamismängudes. Küllap midagi leidub.

Nüüd ent mõne sõnaga sama autori novellist. See sisaldab kaht ulmeelementi – ajaronge, mis pakub tegevuskoha, ja robotlikke kaaslasi, mis annab peategelasele suhtluskaaslase ja lõpuks ka antagonisti. Mõlema kohta tehase mitu huvitavat kommentaari. Näiteks see, et peategelane sooviks käia 1920. aastate Pariisis pidutsemas, teinekord aga 2630. aastates mediteerimas (sest seal on parimad kookonid) ning see, et kaaslane M8 soovib ainult 20 aasta kaugusesse tulevikku minna – ilmselt asi selles, et peategelane polnud tema kujutlusvõimekaarti uuendanud.

Nii et mõned huvitavad ideed. Aga lugu ise mõjub mu maitsele natuke amatöörlikult. Lõpplahendus mõjub natuke juhuslikuna, eri elemendid ei mängi eriliselt kokku. M8-l poleks peategelase ülevõtmiseks ajarongi vajagi. Ja ajarongiga eriti midagi ei tehta – puistatakse need mõned huvitavad ideed, aga nendega ei hakata muud midagi peale.

Mis ei tähenda, et ma jääks väite juurde, et autor võikski ainult luule juurde jääda. On luuletajaid, kellel on väga tugevalt arenenud jutustajasoon (kõige ilmsemad näited mu meelest Mehis Heinsaar ja Jorge Luis Borges). Ja on luuletajaid, kes võtavad luulet tõsiselt, aga kellele proosa pole õieti kirjanduski (Ain Kaalep arutleb jutukogus „Kuraditosin” selle üle, kuidas Luule on Kirjandus, aga Proosa on selle paraku populaarsem ametivend). Mu hinnangul on nii, et kui luuletajal proosa õnnestub, siis võib sealt väga lummavaid asju tulla. Ja ehk tahakski öelda, et ma ootaks autori edasisi proosakatsetusi uudishimuga, sest proosa, niipalju kui ma tean, on suuresti käsitöö, mis vajabki harjutamist.

Jutule panen 4,5/10, luuletust ma hindasin niisama, punktideta.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)