Ameerika lavastaja, operaator ja stsenarist Peter Hyams tähistas 26. juulil oma 75. sünnipäeva. Produktiivsemad aastad ja ehk ka kvaliteetsemad filmid jäävad eelmisse aastatuhandesse, nii et on andestatav, kui see nimi väga tuttavalt ei kõla. Loomulikult ei ole mul aga midagi selle vastu, kui mõne lausega kirja panna, miks Peteri sünnipäeva on paslik hea sõnaga meenutada (peale selle, et nii on lihtsalt viisakas).

Kaklusfilmide sõbrana on minu jaoks üks subjektiivne põhjus see, et Hyamsite perekond on mitut puhku teinud koostööd Jean-Claude Van Dammega. Peter ise on lavastanud kolm Van Damme filmi - „Timecop“ (1994), „Sudden Death“ (1995) ja „Enemies Closer“ (2013) ja poeg John Hyams lavastas „Universal Soldier: Regeneration” (2009). Isa oli nende kõigi juures ka operaatorina tegev. Regenaration on see osa, kus veidi roostes van Damme ja Lundren mõlemad uuesti käima pannakse ja ühe kivinäoga uue mudeli vastu saadetakse. Pekstakse kõvasti. Mälu värskendamiseks vaatasin üle aga “Timecopi” mille produtsentiks keegi Sam Raimi. Märulifilmide jaoks olid üheksakümnedad rasked. Kaheksakümnedate suured staarid olid kõik elujõudu täis ja tahtsid filme teha küll, aga konkreetsele peksule poogiti igasugu ootamatut ja ebavajaliku träna juurde. Timecopi näitel arvas keegi, et jazz muusika on ühele märulifilmile paslik taust. Aga pätid on ausad, mulletid ja neetidega saapad ja Van Damme teeb ühe epic spliti ja mitu spin kick’i. Mida enamat ühelt filmilt soovida.



Korra on Peter koostööd teinud ka kraadi legendaarsema märulistaariga. Tema rahalises mõttes kõige edukamas linateoses “End of Days” (1999) on peaosaline Arnold isiklikult, kes saatana lapsesaamissoovid nurjama peab. Suurnimedest oli siin eriefektide meeskonnas tegev ka Stan Winston. Film ise ses mõttes huvitav vaatamine, et Gabriel Byrne Vanapaganana tuuseldab väsinud moega Arnoldit suhteliselt omatahtsi ja filmi eredaimaid stseenid on ka tema osalusel. Lõpus võidavad head ainult klassikalise kurjami “jätan oma 1000 aastat aega seedida olnud plaani teostamise kõige viimasele minutile” eksimuse läbi.



Efektimeister Stan Winstoni panus oli aga minu hinnangul märkimisväärsemgi filmi “The Relic” (1997) juures. Ülikooli saabuvad mingid kastid ja midagi neis kastides leiab endale ülikooli all olevates vanades reoveetunnelites mõnusa uue kodu. Seesama midagi on aga tehniliselt nii efektne vaadata, et kui ma reeglina kiidan seda lähenemist, et kolli näidatakse pigem vilksamisi ja lastakse vaatajal ainult aimata, kui kole ta täpselt on, siis selles filmis ma väga ootasin ja lootsin et Stani vaimusünnitist veelgi näidataks.



Väga terava kontrastina mõjus selle kauniduse kõrval Bradbury jutu ainetel valminud “Sound of Thunder” (2005). Vaatamise ajal mõtlesin, et tegemist on täieliku kommiraha eest vändatud filmiga. Kommiraha oli aga tegelikult suurusjärgus 80 miljonit. Ilmselt suurem osa sellest küll CGI peale läks, aga midagi nii haledat oli päris kurb vaadata, sest stsenaarium ise ja loogika, kuidas ühe liblika surnuks astumine tuleviku mõjutab, oli päris huvitav. Üks läbiv mure aga, mis mul Peteri filmide vaatamise käigus tekkis, oli nende lõpp. Olenemata sellest, kas ta on ise stsenarist või mitte, siis lõpetused on reeglina ülepingutatult suhkrused. Ja kõige teravamalt häiris see just “Sound of Thunderis”, halva arvutigraafikaga ma suudaks leppida, aga kui mulle endale tundub (ja passiks ka lühijutu vaimsusega), et parim variant oleks see, et pingutustele vaatamata läheb suures plaanis ikkagi kõik pekki, siis viimasel hetkel mu lootuste altvedamine oli inetu. Küll etteaimatav, aga ikkagi.



Staaride nimekirjas, kes Peteri filmides mänginud, seisab ka Sir Sean Connery. Filmis “Outland” (1981) kehastab ta Io titaaniumikaevandusse saadetud politseiülemat, kes ei kiida heaks kaevandust majandava firma tööviljakuse tõstmise meetodeid. Selle filmi juures panin esimest korda kirja märkuse “võimsad vaated”. Alustuseks näidatakse siin umbes viis minutit tuledesäras kaevandusbaasi, planeedid ja tähistaevas ümberringi. Need kaunid üldkaadrid ongi üks Peteri trumpe, isegi selles õnnetus “Sound of Thunderis” on kaadreid, mis tunnustavalt noogutama panevad.



Üks Peteri esimesi suuremaid õnnestumisi oli film “Capricorn One” (1977), milles Marsile lennutatakse küll süstik, aga tehnilisetel põhjustel on meeskond mingisse keset kõrbe ehitatud angaaris ja peavad sealt tegema nägu, et nad on tegelikult ka ikkagi süstikus. Kohe selles esimeses filmis leiab kasutust üks Peteri lemmikvõtteid. Kahe tegevuse paralleelne näitamine. Lõige ühest, siis teine, tagasi esimesse. Reeglina siis üks näitab ohu kasvamist ja teises askeldavad tegelased õndsas teadmatuses.



Meeldiva tähelepanekuna lipsab Peteri filmidesse alatihti sisse ka ootamayult robustseid ja veriseid stseene. Teine pool “Capricorn One”-st on ellujäämislugu - mees kõrbe vastu. Ja siis ühel hetkel saab mees kätte mao ja rebib sellest hammastega liha, nii et verd pritsib. “Outlandis” läheb üks mees skafandrita vaakumisse. “End of Days” on stseen, kus Gabriel Byrne lööb mehest käe nii läbi, et süda jääb talle pihku.

Ning seekordse kirjutise viimaseks filmiks on ilmselt objektiivses mõttes kõige tähtsam film, mille Peter Hyams on lavastanud, ise ka stsenaariumi kirjutanud ning ka operaatori kohustusi täitnud (siiani nimetatud teostest tegelikult vaid “Capricon One” ja “Outland” sellised, kus Peter kellegi teise kaameraga opereerima lubas, aga nende kahe stsenaariumid on jällegi tema enda kirjutatud). Igatahes. Tihedas koostöös Arthur C. Clarke'ga kirjutas Peter stsenaariumi, valis uuteks osalisteks Roy Scheideri ja Helen Mirreni, kutsus tagasi Keir Dullea ja häält tegema Douglas Rain'i ning väntas filmi “2010: The Year We Make Contact” (1984). Peter Hyams ei ole Stanley Kubrick ja 2010 ei ole 2001. Ehk et happeretke selles filmis ei näe. Seda puudust/boonust kõrvale jättes aga – tohutult ilus vaatamine. Tasemel näitlejad, tugev lugu ja piltide põhjal uuesti nullist üles ehitatud Discovery One. Leidke võimalus seda filmi vaadata võimalikult suurelt ekraanilt võimalikult hea kvaliteediga.




Need olid siin need mõned laused, millega loodetavasti suutsin selgitada, miks mitmekülgselt andeka Peter Hyamsi nimi on absoluutselt kindlasti väärt teadmist ja seesinatne sünnipäevaõnnitlus auga välja teenitud.