Estconi paneeldiskussiooni ette valmistades tuli mõte katsetada, kuidas teatud märksõnad mõjutavad teksti žanrilise kuuluvuse tajumist. Selleks võtsin mõned lõigud ja muutsin neis teatud märksõnu. Tulemuse söötsime ette Estconile registreerijatele ja palusime lõikude põhjal pakkuda, mis žanri teosega võiks olla tegu. Loomulikult pole tegu akadeemilise uuringuga, vaid pigem lugejaga manipuleerimisega, aga tulemus kinnitas mu seisukohta, et paljuski (eriti piiratud mahuga lõikude puhul) teeme oma otsuseid lähtuvalt teatud märksõnadest tekstis.

Aga nüüd siis tulemused.

1. lõik
„Nüüd läheb, kurivaim, laborisse!“ karjus Milla, ja tema hirm polnud nähtavasti biomorfi omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: „Ä´ä reostab, mädand, proovid, mis bioloogid lauale jätsid, kui ekspeditsioonilt tagasi tulid.“
„Las läheb, kui küüned kannatavad,“ vastas Arn, võttis seina äärest manipulaatori ja tõmbas sellega biomorfi alla.
Milla karjus, biomorf vingus, Arn kirus ja vehkles manipulaatoriga. Kogu lüüs oli kisa ja kära täis.




33 vastajat 41-st pakkus, et tegu on ulmega, vaid kolm pakkus lasteraamatut ja kaks õudusžanri.

Vastajate kommentaarid (siin ja edaspidi muutmata kujul, va suur algustäht ja punkt lause lõpus):


Biomorf.
Teaduslik fantastika võib vabalt ka koomiline olla, aga millegipärast on see loetelust puudu. Antud variantidest sobib "ulme" ehk, aga biomorfid, laborid, manipulaatorid jne, ei kuulu ühegi teise pakutud žanri alla. Teoreetiliselt võib see ju ka krimi olla, aga nii lühikese lõigu puhul ei saa otsustada.
Biomorf, manipulaator.
Süda tunneb nii.
Noovum – biomorf.
Biomorf, manipulaator.
Tekstis on kohal ulmežanrile spetsiifilised tähistajad, nagu näiteks sõna "biomorf".
Labor, biomorfid ja manipulaator näivad viitavat fiktsionaalsele tehnoloogiale, mis võiks esineda mõnes teadusulme tulevikukujutelmas. Lisaks vaid, et katke näib ka realistlik.
Juttu on biomorfidest, manipulaatoritest jm ulmelisest.
Jantlik stiil, koomilis-totter dialoog.
Tegemist on lähi või veidi kaugema tulevikuga kus geeni manipulatsioonid on tavalised ja mõnikord on need ülejäänud rahvale hädaohtlikud.
Ma ütleks selle kohta folk-ulme: jutustuse vorm meenutab Rehepappi, aga pseudoteaduslik sõnavara on ulme.
Sõnavara, viited tehnoloogiale ja temaatikale.
Biomorf, bioloogia, manipulaator ja ekspeditsioon viitavad ulmele.
Välja-mõeldud asjad ja tuleviku tehnoloogia.
Sest kõlab nii =) Miski muu nagu ei klapi, noh.
Eks see üks etnohõnguline sürrealistlik stseen on, aga terminid nagu 'manipulaator' ja 'biomorf' tõukavad pigem ulme poole.
Märksõnad: biomorf, ekspeditsioon, lüüs.
Ulme action. Ei mahu muudesse kategooriatesse.
Biomorfid, manipulaatorid ja lüüsid - kõlab nagu ulme.
Sest see on nii lapsikult kirjutatud.
Milla (ja vähemal määral ka Arn'i) kõnepruuk tekitab kohe etnohorrori mulje, koosmõjus labori, biomorfi ja manipulaatori nimetamisega tekib tunne, et oodata on seda etnohorrorit futuristlikus võtmes. Mingi kolli/laboriprojekti/vms tagaajamine nn "normaalsete inimeste" poolt viitab samuti võimalusele õuduslooks, mille tõttu ei pakuks ulmet üldisemalt ega "ribofunki" kitsamalt, ka mitte lihtsalt düstoopilist hoiatuslugu.
Biomorf vingus, st. oli ilmselt mingisugune vinguv-rääkiv eluvorm.
Manipulaatoriga allatõmmatav biomorf viitab sellele žanrile.
Biomorf, manipulaator, lüüs.
Tegelaste kõneviis on lapsik, situatsioon ei ole tõsiseltvõetav.
Ulme = scifi, fantasy jaoks ei sobi koos "labor", "biomorf" ja "manipulaator"
Tegevuskoht (labor), proovide võtmine.
Viited hetkel tavakasutusest puuduvatele tehnoloogiatele, võimalikule kosmosereisile.
Kuna tegevus toimub laboris, biomorf vihjab tehisolendile (midagi pooledi bioloogilist, pooleldi tehislikku.)

Algne tekst:

„Nüüd läheb, kurivaim, kerisele!“ karjus Mari, ja tema hirm polnud nähtavasti koera omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: „Ä´ä reostab, mädand, vorstid, mis lastele lauale panna, kui kirikust tühja kõhuga tagasi tulevad.“
„Las läheb, kui küüned kannatavad,“ vastas Andres, võttis seina äärest ahjuroobi ja tõmbas sellega koera alla leesse, nii et tuline tuhk aga suitses.
Mari karjus, koer vingus, Andres kirus ja vehkles toomingase tümikaga. Kogu tuba oli kisa ja kära täis.

Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus I osa

2. lõik
„Asso, aja vanker aida alt välja!“ käskis ta püsti tõustes ja võttis voodilt sinna heidetud vöörihma. „Teistel võtta isiklik varustus ja valmistuda teeleasumiseks.“

Viis minutit hiljem seisis reisivalmis vanker aida kõrval. Sõiduriist meenutas välimuselt pisut riidekirstu ja oli põhimõtteliselt samasugune nagu mõisa plaanvanker, ainult kaks korda suurem. See oli ka loomulik, sest peale inimeste transpordi täitis vanker veel kümmet ülesannet ning pidi lisaks võimaldama sulastele ka talutavaid elutingimusi. Sõltuvalt voori kestusest võis vankrit pikema aja jooksul kasutada majutuspaigana.



30 vastajat 41-st pakkus ajaloolist seiklust, 8 fantasy t.

Kommentaarid:

Ajalooline -- vanker, seiklus – varustus.
Setting on ajalooline, ja ühelegi muule žanrile osutavat tunnust ei ole. Vankrites on ka reaalselt elatud, nii et kuigi see võib olla lõik fantasyst, siis me ei tea seda.
Ait, vanker, mõis.
Kas see on retooriline küsimus?
Võiks ju olla ka fantasy (jutt teeleasumisest viitab selgelt ees ootavatele seiklustele), kuid fantastiliste elementide puudumise tõttu ytleks, et pigem mitte.
Vanker, mõis, ait, sulased.
Maailmaloomele on pandud rõhku, aga puudub otseselt irreaalne element - selle asemel on kirjeldatud mingi varasema ajalooperioodi tehnoloogiat. Seega liigitan lõigu ajalooliseks kirjanduseks, ehkki "seiklus" on natuke palju öeldud.
Mõis ja sulastest eestlased on tüüpilised märksõnad rahvuslikus (ja muus) eesti ajalookirjutuses. Seikluslikkus võiks oletatavasti väljenduda mingisuguses rännakumotiivis, mis vankrist ja muust edasi välja koorub. Siin sobiks ka realismiga siduda katket.
Selle lõigu alusel ei saa aimu, kas tegu on ajaloolise või ulmeteosega (alternatiivajaloo vms). Ma ei tea vankritest piisavalt, et hinnata, on tegu ulmevankriga või mitte.
Tegelikult täiesti võimatu hinnata, panin variandi, kuhu ta kõige valutumalt sobib.
Antud lõik ei pruugi selgitada täpset raamatu sisu, kuna ülejäänud osa võib olla vägagi teistsuguse kallakuga. Praegu võib ütelda, et tegemist ei ole laste- ega maagilise realismi raamatuga.
Ajalooline ulme: räägitakse ikka päris ulmelisest vankrist seal mõisas.
Sõnavara, reaalsuse ülesehitus (saan aru küll, et on pigem miski punk-ajalugu kui päris-päris, aga a) seda valikut pole antud ja b) punk-kihistus on äratuntavalt meie maa ajaloolise atribuutika otsa kasvatatud, nii et fantasy'ks ei arva).
Sõiduriista kirjeldus tekitab mulje fantaasiajutust, aga tegu võib olla ka ulmega.
Mineviku objektid ja inimesed, tundub nagu hakkaks midagi mastaapset toimuma.
(Ajaloolises?) realismis vast ei seletataks, missugune vanker oli ja milleks teda kasutatakse jne. Fantasy on muidugi ka ulme, aga no kui neid eraldi vaadelda, on see vast parim vastus.
See võiks vabalt olla nii ajalooline seiklus kui ka fantasy - sõltuvalt sellest, kas see vanker on kuidagi eriline või tavaline.
Märksõnad: vanker, mõis, sulased.
Tundub miski etno ulme värk. Ei mahu muudesse kategooriatesse hästi.
Midagi fantastilist pole, samas päris realismina ka ei tundu.
Vankri kirjeldus.
Mõisavankrist oluliselt suurema (ja mitme inimese majutust pakkuva) sõiduriista olemasolu kellelgi, kes käsutab Asso nimelist sulast ja veel mingeid muid sulaseid, paneb arvama, et tegu on silmanähtavalt olulise isikuga ajaperioodil, mil "mõisa plaanvanker" oli tavaline asi ümbruskonnas, aga argiarvamuse kohaselt selliseid isikuid oleks olnud vähe ja mis voori nad oleks seal sõitnud? (Ehkki, argiarvamus on see arvamus, mis on oma ajalootunnid lihtsalt ära unustanud ja peaks googeldama, et kindel olla...) Järeldus, et tegu on fantasy'ga, ei saa selle põhjal veel langeda, sest ehk ikka keegi kaupmeestest või kirikutegelastest võinuks mingitel asjaoludel sellist voori juhtida. Käsu esitanud juhi nimi pole teada, aga vabalt võinuks olla mõni neist paarist kuulsast vabatalumehest, kes ajastute vältel on olemas olnud - ainult kas mõisa plaanvankritega samal ajastul, see kuidagi läheb konflikti. Samas, Assole öeldud käskluse sõnastus kõlab militaarsena ning käsu täitmise kiirus veelgi enam ja kiriku militaarsem aeg pidanuks ehk ammu läbi olema nende plaanvankrite paiku. Ühtlasi mõjub paljutõotavalt vankri "kümme muud ülesannet" ning paneb kujutlema, et vanker on kas tehniliselt arenenud või lausa maagiline. Tehnikale viiteid esialgu pole, aga nii mõisatega samal ajal tegutsenud kümne ülesandega (enamat kui sõitmine ja majutusepakkumine) vanker võib olla nii kaval mehhaaniline sõjamasin kui maagiline vahend, mõlemad sobiksid fantasy loosse. Mehhaaniline vahend sobiks ka alternatiivajalukku ja selle valiku puudumisel oleks võinud leppida ka laiemalt "ulme" määratlusega, aga fantasy tundus olevat üsna hea variant.
Ainuke ebaselge koht oli see vanker, kuid lõigust ei ilmnenud, et kümne ülesande hulgas oleks ka midagi üleloomulikku/keskajale mittesobivat.
Ehk vankri tõttu? Kuigi võiks ka kuuluda ajaloolise seikluse kirja.
Võtta varustus, viis minutit, transport.
Mõisad + hiigelsuured plaanvankrid, kus pikalt elati -- ajaloolise seikluse jaoks tundub liiga palju reaalsusega sobimatuid detaile (või pole autor tausta uurinud).
Midagi üleloomulikku pole, vanemad elemendid (vanker, mõis).
Ait, riidekirst, sulased.
Ajalooliselt varem kasutatavad vahendid, terminid.
Hetkeks tekkis kahtlus, et tegemist on aurupungiga e. ulmega. Siiski kõigest 2 X suurem vanker ulme mõõtu välja ei aja, pigem tundub mustlasvankrina. Seiklus sellepärast, et igasugune rännak on seiklus.

Algne tekst:

„Wrenn, lase kulgur pardalt maha!“ käskis ta püsti tõustes ja võttis voodilt sinna heidetud vöörihma. „Teistel võtta isiklik varustus ja valmistuda teeleasumiseks.“
Viis minutit hiljem seisis reisivalmis kulgur päästelaeva kõrval. Sõiduriist meenutas välimuselt pisut kilpkonna ja oli põhimõtteliselt samasugune nagu dessantrühma hõljurid, ainult kaks korda suurem. See oli ka loomulik, sest peale inimeste transpordi täitis masin veel kümmet ülesannet ning pidi lisaks võimaldama meeskonnale ka talutavaid elutingimusi. Sõltuvalt operatsiooni kestusest võis kulgurit pikema aja jooksul kasutada majutuspaigana.

Lew R. Berg, Tants tulle

3. lõik
Varsti tundis ta, et ei saa üldse enam hingata. Ta tõmbas pea tagasi ja ahmis veel kord värsket õhku. Ta juuksed olid tuld võtnud ja prigisesid kõrbedes. Kütkendid, millega ta end klapperi külge oli kinnitanud, põlesid läbi, paakidest tungis õhk sisinal välja ja skinner vajus alla sügavusse. Hox ripnes lahingturvistpidi Hakkija ogaliseks ehitatud serval.



35 vastajat 41st pakkus ulmet, neli fantasy t ja kaks õudust.

Kommentaarid:

Kütkend, klapper, kinner.
Sci-fi! Põhjendus sama, mis punkt nr. 1 juures.
Kütkendid - halloo?
Ulmelised elemendid - kytkendid, klapper, lahinguturvis... Ilmselt mingi militaarulme.
Klapper, Hox, lahinguturvis.
Jälle on tekstis tähistajad, mille referent on esimese hooga hägus ("kütkendid"; "skinner"; "Hakkija"), aga mille võib konteksti abil tuletada. Lõigu tempo, afektile rõhuvad seisundikirjeldused ja keskse tegelase nimekuju "Hox" vihjaksid justkui, et tegu on mingi kodumaise ulmepõneviku või küberpungi pastiššiga.
Võõritavad vidinad mõjuvad pigem teadusulme moodi kui fantasy vm.
Ulmevärgendused paistavad mängus olevat.
'Ulme' asemel peaks see liigitus selles loetelus mõistagi olema 'teaduslik fantastika'. Tekstis miskeid tõenäoliselt kosmoselaeva-termineid.
Kuna sõna "ulme" on katussõna nii fantaasiale, õudusele kui ka teaduslikule ulmele siis on igal juhul praegu seda valikut ohutum kasutada, kuna taas ei ole täpselt teada mida kogu raamat sisaldab. Moment tundub tegu olevat õudusega aga samas võivad kõik kolm vaala olla olemas teoses.
Kas see on kõik sama tekst? Tehniline sõnavara ikka ulme, lahingturvis viitab ajaloolisele ulmele.
Sõnavara, nimed, atribuutika (vbl on ka tehnoloogilisem fantasy või diiselpunk või midagi sinnakanti; täpsema kontektita ei kalibreeri päriselt ära).
Kütkendid, klapper, skinner, Hakkija ja lahiguturvis viitavad ulmele.
Välja mõeldud maailm, kuigi selle lõigu põhjal võib vabalt ka sissejuhatus õudusesse olla.
Kütkendid, klapper, skinner - tundub ulmeline.
Ohtralt ulmelise butafooriaga kastetud õudus, sest tolle isiku olukord on parajalt õudne. Tõsi, kui see on ainus selline koht terves loos, siis pigem ülepingutatud terminoloogiaga ulme.
Märksõnad: klapper, kinner.
Mingi action jälle. Ei lähe hästi mujale.
Kütkendid, klapperid, skinner, lahinguturvis - kõik need sõnad viitavad ulmele.
Dramaatiline lahingolukord võiks kuuluda nii fantasyle kui sci-fi loole, sest mainitud sügavik, tuli või kuumus ja õhukadu sobiksid nii lohedega harjunud maagilistehnoloogilise maailma lahingusse kui millessegi tehnoloogia abil ekstreempiirkondi vallutavasse lahingolukorda. Esitatud lõigu jooksul paraku ei sülga ükski relv ei loitse, mürske ega laserit, seega ei teki selget tundmust ühes või teises suunas. Hox ja Hakkija on nimed, mis sobivad kõikjale. Militaarmaigulised oskussõnad ei viita ka õieti kummaski suunas. Nii et kuna midagi maagilist ei ilmne, lahing (või lahinguvarustuses isikud) on aga üsna selgelt viidud kuhugi ekstreemsesse piirkonda koos õhupaakidega, siis pigem sci-fi olukord - maagia ehk juba ilmneks situatsioonis, kui tegelane ahmib õhku ja ripub sügaviku kohal.
Ilmselged ulmele omased atribuudid: kütkendiga ollakse kinni klapperi küljes, mingi skinner ja keegi Hox ripneb Hakkija ogalise serva küljes.
Esemed tunduvad ulmelised.
Põlevad juuksed.
Halb ulme. Muu see ka pole -- tahab olla dramaatiline ja tohutult pseudoterminoloogiat.
Sõjaväelastega seotud tulevikuaction? fantasy's pole tavaliselt õhupaake, samas kui kasutatud on mingisuguseid vidinaid (skinner).
Klapper, skinner, hox.
Tundmatule tehnoloogiale ja keskkonnale viitav tekst, võib olla ka fantast.
Kui õhk ei oleks paakidest sisinal välja tunginud, oleks võinud olla ka fantasy. Ilmselgelt toimub tegevus mingis vedelikus, mille pind põleb, seega kindel sf.

Algne lõik:

Varsti tundis ta, et ei saa üldse enam hingata. Ta tõmbas pea tagasi ja ahmis veel kord värsket õhku. Ta juuksed olid tuld võtnud ja prigisesid kõrbedes. Nöörid, millega ta end õhupalli külge oli kinnitanud, põlesid läbi, pallist tungis õhk sisinal välja ja tühi kest vajus alla sügavusse. Moor ripnes rõivaidpidi korstna ogaliseks ehitatud serval.

Aino Pervik, Kunksmoor

4. lõik

Piitsad sähmasid lühikeste laksakatena, muutes hobuste liikumise juhuslikuks ja ettearvamatuks, loomade kabjad purustasid teele jäävat sodi ja kive, ratsud kadusid ka ise aeg-ajalt tolmupilve, otsides kaitset piitsalöökide eest. Aeg kivistus, sekundid muutusid tundideks.



Ajaloolist seiklust pakkus seekord 21 vastajat 40st, 10 pakkus realismi, neli õudust, 3 fantasy t ja 2 uitulmet.

Kommentaarid:

Võib olla ka realism või fantasy, otsustamiseks on lõik liiga lühike, pineva olukorra kirjeldus paneb tõstma ajaloolise seikluse lahtrisse.
Põhjendus sama, mis punkt nr. 2 juures.
Tegelikult tundub, et nende näidete puhul (kontekstist väljarebituna) võiksid need sobida päris mitmesse kategooriasse.
Aeglus.
Piitsad, hobused.
Katke ei näi mulle esitavat erilisi žanritunnuseid, peale üsna realistliku kujutusviisi. Kuigi kujutatus on ka justkui midagi kummastavat, ei oska seda hästi kontekstiväliselt liigitada. Võiks ka olla nt fantasy - see poleks realismiga vastuolus. Viimast lauset tõlgendan antud juhul psühholoogia kujutamisena.
Tundub nii.
Võimatu hinnata - kui viimast lauset võtta kujundlikult, võib vabalt olla seiklus, realism jne.
On hobused, on tee - mida kõike võib sinna ette või taha juurde kirjutada minu arvates hõlmab antud lõik kõiki olemas olevaid zanreid mis siin kajastatud on.
Lihtne ilukirjandus, võib olla ükskõik mis. Kabjad purustamas kive küll viitab ulme või fantaasia taustale.
Vt. vastus 2 (ja sealt lahutada mite-päris-päris elementide tuvastamine).
Kirjeldus ja eriti viimane lause viib mõtted õudusjutu õhkkonna loomisele.
Lihtsalt realismi jaoks tundub süžee liiga palju rohkem lubavat kui "Tõde ja Õigus", ajaloolise seikluse määratluseks pole piisavalt infot.
Tegelt võib olla ulme või fantasy või misiganes ka - aga tundub igatahes hea, hea keeletunnetusega =)
Võiks vabalt ka realistlik ajalooline seiklus olla, kui see aeg seal lõpus ei kivistuks, aga üldine emotsioon on piisavalt rusuv, et õudne olla.
Ei midagi selgelt eristuvat.
Ei tea. Pole lugenud.
Kui viimane lause ei ole just ülekantud tähenduses, siis on fantasy. Kui aga on, siis pigem ajalooline seiklus.
"Aeg kivistus, sekundid muutusid tundideks" - traumaatilise olukorra tajukirjeldus, võiks olla ka realism, maagiline realism, aga see hobusterohkus viitab ajaloolisele seiklusele, lihtsalt tundub sedapidi rohkema info puudumisel ja hobusterohkuse tõttu ajaloolise elemendi tõttu. Ning kuhu nad niimoodi lähevad? Ehk on seiklus? Ratsud mingil pikal (üliraskel) teekonnal võib muidugi mitte üldse olla seikluse osa, vaid lihtsalt olukirjelduse osa, sel juhul realism. Oleneb, mis edasi saab.
Ei mingit viidet fantasyle, veel vähem õudusele või ulmele.
Realistlik kirjeldus, mis võiks ju pea ükskõik mis žanris olla, aga alateadlik ootus on aj. seiklusele.
Sekundid tundideks.
Keegi käitub veoloomadega viisil, mis kiiret edasijõudmist ei soodusta. Midagi on juhtunud, autor üritab midagi öelda...
hobused on tavaliselt fantasy + nende kabjad suutsid purustada teele jäävat kraami
Hobused, aeg kivistus jms.
Kirjeldatut võib kohata igapäevaelus.
Ratsalahing, pole midagi ulmelist.

Algne tekst

Tüürmootorid sähmasid lühikeste impulssidena, muutes „Kotkaste“ liikumise juhuslikuks ja ettearvamatuks, laevade laserid purustasid teele jäävat sodi ja vaenlasi, „Kotkad“ kadusid ka ise aeg-ajalt plasmasse, otsides kaitset jälitajate eest. Aeg kivistus, sekundid muutusid tundideks.

Siim Veskimees, Kuu ordu

5. lõik
Nii rääkis vähemalt don Küüs, aus ja vapper mäger, kes kunagi ei valetanud. Ta oli seda kuulnud karjakoeralt, vanalt Rogerilt, kes, ise küll talust pärit, siiski kõigi metsaelanike ja vabatloomade südamed oli võitnud, nii et nad ta oma pealikuks valisid.



32 vastajat pakkus lasteraamatut, seitse fantasy t ja kaks uitulmet (ilmselt eelkõige allegooria tõttu).

Kommentaarid:

Mäger Don Küüs.
Sobida võiks ka viimane (umbes nagu Orwelli "Loomade farm"), aga jällegi - kui otsustama peab ühe lõigu alusel, siis see tundub nagu seikluslik lasteraamat karvaste antropomorfsete loomakestega.
Rääkiv mäger. kui see polnud nüüd trick question ;)
Antropomorfistlikud loomad.
Võib ka olla sümbolism, aga rääkivad loomad on vihje.
Eeldatavasti on siin tegu lasteraamatuga ("aus ja vapper" mõjuvad epiteetidena natuke naiivselt, seega on teose sihtgrupp ilmselt noorem lugeja), ehkki rääkivate loomade troobi tõttu võiks selle tegelikult vabalt ka ulmeks, fantasyks või maagiliseks realismiks liigitada.
Parema variandi puudumisel valiks lastekirjanduse, et rõhutada antropomorfiseeritud loomade esinemist, samas ei sobi stiil kuidagi sellesse žanrisse. Aga selliseid loomi on igalpool ka n-ö täiskasvanute kirjanduses, nt keskaegsetes Reinuvaderi lugudes, mis meenutavad katket, kuid ei sobi kuidagi äratoodud žanrivalikusse.
Võib ka miski muu olla, mitte tingimata lasteraamat, aga kui ühte tuleb valida, siis loomad seostuvad pigem lastekirjandusega.
Nimedega loomad tegelased, hence lasteraamat!
Tegemist on fantaasia või siis maagilise absurdi tekstiga, kuna tegelased on intelligentsed loomad ja nende seiklustega ( võib olla ka laste raamat).
Rääkivad sotsiaalse hierarhiaga metsa- ja karjaloomad viitab lasteraamatule, aga jutustuse vorm ja sõnavara tundub olevat täiskasvanutele suunatud. Fantaasia.
Sõnavara, tegelaste taust. Võibolla ka keerulisem lasteraamat või kergem Fantasy, aga lauseehitus tundub selline huumoritaotlusega.
Talust pärit ja vabatloomad jätavad mulje, et fantaasiamaailmas on mingi ühiskondlik kord paika pandud. Ilma nendeta võiks ka lasteraamatut pakkuda.
Loomad inimeste tegudes ja rollides. Lasteraamatu jaoks on konstruktsioonid liiga keerulised.
Rääkivad loomad ja metsaelanike pealik ...
Miks mitte lastele mõeldud fantasy? :D
Loomade isikustamine, lihtne tekst.
Tundub selline muinasjutu moodi.
Rääkivad, inimlikustatud loomad. Midagi fantastilist pole – lasteraamat.
Sest loomad räägivad ja mingit mõistlikku põhjust miks pole lõigust välja lugeda.
Vastupidiste tõendite puudumisel tundub inimesestatud loomade lugemine kas allegooria või lastejutuna, aga allegooria tajumiseks on vaja veidi rohkem infot - ehk siis mille allegooria see on, peaks ka juba visanduma - senikaua tundub lastejutuna.
Pikema lõigu puhul oleks vaekauss kaldunud ehk loomse fantasy poolele.
Tegelase nimi ja lauseehitus.
Vabatloomad.
Infantiiiiiiiilne....
Rääkivad loomad ja metsaelanikud.
Loomad räägivad (paljud täiskasvanud ei usu, et loomad räägivad), paljud täiskasvanud selliseid raamatuid (kahjuks) ei loe(ks).
Rääkivad loomad, võib olla ka fantast.
Rääkivad loomad saavad olla sümbolism või lasteraamat. Fantasys saavad rääkida looma moodi olendid, näiteks draakonid, aga mitte mägrad. Lasteraamat pole, kuna kasutatakse lastele mõistetamatud väljendit "vabatloomad".

Algne tekst

Nii rääkis vähemalt don Jaime, aus ja vapper rüütel, kes kunagi ei valetanud. Ta oli seda kuulnud kuninga admiralilt, Roger de Florilt, kes, ise küll Itaaliast pärit, siiski kõigi kataloonlaste ja aragoonlaste südamed oli võitnud, nii et nad ta oma generalissumuseks valisid.

Karl Ristikivi, Surma ratsanikud

6. lõik

Hoidsin kummipuud oma embuses. Magamatus muutis kõik aistingud veidi irreaalseks. Valgus oli nüüd vaid kerge tuige, mis tuksus ühes rütmis mu vere pulseerimisega. Kokkupuude kummipuu lõhnaga tekitas mu organismis nii tugeva reaktsiooni, et mul läks enesekontrolli säilitamiseks vaja meditatsiooni abi. Oleksin tahtnud ta kohe üles joonistada. Nii kaua olin pidanud ootama. Mulle näis, et terve igaviku.
Kõige vähem mõtlesin ma sel hetkel pintsakule. Seda polnud olemas. See ilmus minu juurde alles hiljem, kui astusin tagasi asjade maailma. Tol hetkel seisis mu ees käega katsutav kummipuu, üht otsa pidi maa sees, teist otsa pidi taevas, kus ta silmist kadus ja uuesti nähtavale ilmus, auguna, mille ta taevalaotusesse oli kulutanud.



Uitulmet pakkus 35 vastajat, realismi kaks ja ulmet samuti kaks.

Kommentaarid:

See näib katse Heinsaart järele aimata.
Horror apelleerib "sellele, mida ei saa teada" ja kirjeldustele, inimese meeleseisundile. Pikad värvikad, pisut psühhedeelsed kirjeldused ja "eerie"-atmosfäär käivad õudusega minu arvates koos. See võib ka realism olla, muide, ja peategelane lihtsalt stressis vms. Ma teeks vahet, et realismis võib olla horror-kirjandusele omaseid stseene, aga kui süngem realism flirdib õudusega, siis horror ennustab õudust, siis lubab õudust, ja lõpuks viib selle lubaduse ka täide.
Midagi sürreaalsemat kui kummipuu on raske raamatusse panna.
Rändamine yhest maailmas teise. Ilmuvad ja kaduvad asjad.
Mingid riiete ilmumised ja augud taevas.
Fraas "kui astusin tagasi asjade maailma" viitab sellele, et peategelane suudab erinevate dimensioonide vahel liikuda, seega ulme või fantasy. Meenutab natuke mingit zelaznylikku jauramist varjudes. Ilma kontekstita natuke raskesti jälgitav.
Kummastavad seaduspärad tajutavas panevad mõtlema, et tuleks kuidagi piiritleda seda katket tüüpilisema realismi suhtes. Siin puuduvad otsesed žanriviited (vähem realistlikule) fantasyle või teadusulmele, mis annaksid seda siduda nendega.
Miks mitte.
Puukallistamine, teisest maailmast naasev pintsak, saamatuvõitu lause.
Suvaline sõna mulin, mille tähendus ei oma minu arvates mingit tähtsust (võib olla ka maagiline realism koos selle derivaatidega).
Lugemine ilma igasuguse pidepunktita. Mulle meeldib.
Jutustamisstiil; olmekirjeldus pluss pisike auk ebaraalsusse.
Kirjeldatakse enda reaalset kogemust mis tundub irreaalne.
Maailma pole, tegevuste järgnevust pole, ohtralt viiteid ja sümboleid ja tõlgendamisruumi.
Ma üldiselt ei vihka seda žanri, aga see tundub olevad HALB maagiline realism/absurd/ms. Et milleks väljenduda selgelt, kui saab ka hämada, eks ole.
Kummipuu....
Pidetu/seosetu kirjeldus.
Selline LSD värk. Fantasys võiks rohkem loodust ja keskkonda olla või midagi. Või siis haldjaid vähemalt.
Tekst ise viitab otseselt sellele, et tegemist on maagilise realismiga "magamatus muutis aistingud irreaalseteks", tagasitulek "asjade maailma" jne.
Sest lugedes tekib WTF tunne.
Diiplev soga.
Tajukirjeldus oleks meditsiiniline ja sobiks igasse ekstreemolukorda kasvõi realismist ulmeni, kuid ilmapuuna tajutav kummipuu, asjademaailmast välja ja sisse käimine, kaootilised ületähtsustatud igatsused olukorras, kus normaalselt peaks vast prevaleerima ellujäämistahe ja kui ilmub imelikke ihalusi nagu "sooviksin joonistada", siis saadab neid realismi ja selliste žanrite puhul mõni imestav märkus nagu "millegipärast" või "ühtäkki" - seega see peab olema sürrealism/sümbolism. Viimane lause "...nähtavale ilmus, auguna, mille ta taevalaotusse oli kulutanud" on samas üsna spetsiifiline absurdi element, kuna esemed ilmuvad "omaenda aukudena" küll ka sürrealismis, aga keeleliselt kasutab absurd selliseid üleminekuid ühe lause piires tihemini ning just ilma selgitavate või imestavate viideteta, aga koos tehniliste põhjendustega "mille ta ... oli kulutanud" - sürrealismis mõisted lihtsalt voolavad, absurdis pigem voolavad pentsikutel põhjustel.
Ulme, fantasy ja õuduse hulka selle lõigu tekst ei kuulu ja veel vähem on see realism, krimi või lasteraamat. Seega ainus valik.
Stiil, tegevused.
Taevasse kulutatud auk.
Aju- ja loogikavaba.
Palju müstilist ilma müstilise toimumiseta.
Atmosfäär, maast taevasse kasvav kummipuu.
Tänapäeval võimalik kogeda.
Protagonist saabub kusagilt mitteasjade maailmast. Kuigi vorm on unenäoline ja võiks olla maagiline realism, tundub siiski, et olukord üllatab minajutustajat. Maagilises realismis on asjad lihtsalt veidrad ja keegi ei erutu selle pärast.

Algne tekst (koosnes tegelikult kahest erinevast lõigust eri autoritelt)

Hoidsin Aišat oma embuses. Magamatus muutis kõik aistingud veidi irreaalseks. Valu oli nüüd vaid kerge tuige, mis tuksus ühes rütmis mu vere pulseerimisega. Kokkupuude tema keha kumerustega tekitas mu organismis nii tugeva reaktsiooni, et mul läks enesekontrolli säilitamiseks vaja oma lahinguarvuti abi. Oleksin tahtnud naisel kohe välivormi seljast rebida. Nii kaua olin pidanud ootama. Mulle näis, et terve igaviku.

Leo Kunnas, Gort Ashryn II osa, Sõda

Kõige vähem mõtlesin ma sel hetkel Sampo-mõistatusele. Seda polnud olemas. See ilmus minu juurde alles hiljem, kui astusin tagasi literatuursesse maailma. Tol hetkel seisis mu ees käega katsutav pikk sirge sammas, üht otsa pidi maa sees, teist otsa pidi pimedas suitsuaugus, kus ta silmist kadus ja uuesti nähtavale ilmus Põhjanaela helendava täpina, auguna, mille ta taevalaotusesse oli kulutanud.
Lennart Meri, Hõbevalge

Aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks vastata ja elavdasid sellega tuntavalt Estconi lõpupaneeli. Eriline tänu neile, kes viitsisid kirja panna pikki ja süvitsi minevaid analüüse, mis olid pikemad kui analüüsitavad lõigud ise.