Ulmestaar: Silver Sära

Silver Sära nimi on ulmesõpradele tuntud ilmselt Ulmekirjanduse Baasi kaudu, kus ta on 17 aasta jooksuil avaldanud arvamust rohkem kui tuhande teose kohta. Tema kui tõlkija nime leiame ka paarikümnes tõlkeraamatus, sh Stephen Kingi "Tumeda Torni" sarja raamatutest. Ulmesõprade igakuistel üritustel ja Estconidel näeb teda viimastel aastatel harva, ent ulme.ee kaudu aitab ta huvilisi järje peal hoida poodi müügile ilmunud ulmeraamatute osas.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud oled?

Mida ma loen... Hetkel, kui Reaktorilt saabus see meil (25. juuli lõuna paiku), ma tõesti lugesin. Raamat oli antoloogia "The Mammoth Book of Zombies" (2013 kordustrükk). Ei saaks öelda, et ma väga oleksin tahtnud või planeerinud seda lugeda. Aga kuna mul olid kodus kõik läbi lugemiseks mõeldud raamatud otsa saanud ja mul on kaugele arenenud lugemissõltuvus, siis astusin enne randa minekut läbi uuskasutuskeskusest, kust selle zombi-raamatu tabasingi. Reaktori küsimustega üheaegselt leidsin postkastist ka kirja raamatupoelt Krisostomus, kes teatas, et saabunud tellitud raamat "Best New Horror, vol 28". Ilmselt saab see olema minu järgmine lugemisvara; selle koostaja on sama, kes zombi-antoloogial - Stephen Jones. Äsja lugesin aga läbi eri autorite loomingut sisaldava kogumiku, mille nimi on "Whispers in the Dark. Three Cthulhu Novellas". On muidugi juhus, et need kolm raamatut niimoodi lähestikku sattusid, aga tegelikult iseloomustab see valik minu lugemisharjumusi ulme vallas üsna hästi: õuduse alamžanr, pigem lühike kui pikk vorm, Cthulhu Mythos. Mul on neid Best New Horror-kogumikke kodus ligi 20, Cthulhu Mythosesse paigutuvaid (või kuidagi Lovecraftiga seonduvaid) raamatuid ca 140. Kui lisame siia veel riiulitäie vanamoodsat, konservatiivset, gootilikku õudust (19. sajandi lõpp, 20. sajandi esimene pool), siis saamegi üldpildi kätte.

Tegelikult olen ma viimase aasta või enama jooksul lugenud kümnete kaupa hoopis umbes aastatel 1945-1960 ilmunud ideoloogiliselt laetud nõukogude laste- ja noortekirjandust, mis on pakkunud ajaviidet ja meelelahutust (a la "Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad", ""Kaugel põhjas", "Sedovlased" jne). Palju vene autoreid, kelle nimed meelde ei jää. Samas tekkis mul huvi nende vastu pigem raamatute kujunduse tõttu (40-ndate pehmekaanelised ja 50-ndate kõvakaanelised), mis mulle sümpaatsed on. Minu ulmeväline lugemus on väga eklektiline. Tuleb vist siiski mainida, et erinevalt keskmisest "ulmestaarist" loen ma oluliselt rohkem luulet ja kolm kohalikku kirjandusajakirja, mis avaldavad ilukirjandust, on minu jaoks kohustuslik kirjandus.

Ulme teisi alamžanre olen lugenud vähe ja pigem selleks, et ulmesõprade kogunemistel vähemalt pisiblufi tasemel midagi öelda oskaks. Aga üldiselt - mul ei ole nendel kogunemistel teistega midagi arutada, kui jutt läheb konkreetsetele teostele. Nemad loevad ühte, mina teist.

Film kui meelelahutuse ja kunsti liik on mulle vastumeelne - ma pole aastaid vaadanud ühtegi, kui mitte arvestada mõnda Eesti klassikat, mida telekast aeg-ajalt üle näidatakse.

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Küsimuses sisaldub vale eeldus, et ma loen kirjandust "naelutatult" või kuidagi "upun sellesse" ja "ei saa raamatut käest panna". Ma loen palju ja nagu konveieritööline. See on teatav harjumus, rutiin, millest ma enam ammu ei oska vaimustuda ega vihastuda. Võib-olla just seetõttu loen ma rohkem lühivorme - saab jutu või kaks loetud ja võib raamatu käest panna. Ei ole vaja süžeed ja tegelasi meelde jätta, erinevalt romaanist, mida oleks parem ühe hooga läbi lugeda. Aga üldiselt eelistan ma hõrku miljööd huvitavatele sündmustele. Mainin siiski, et ülalnimetatud kogumikus "Whispers in the Dark" leidub Johnny Mainsi lühike romaan "The Gamekeeper" (ca 130 lk), mille ma lugesin paari päeva eest läbi ühe õhtuga (minu kohta saavutus, ma ei jaksa tavaliselt võõrkeeles nii palju korraga lugeda), kus olid olemas nii miljöö kui ka huvitav tegevuskäik. Ma olen täheldanud, et kui teose tegevus toimub Siberis, tundras, arktilises kliimas või inimtühjal "rajamaal", siis on sellel suurem tõenäosus minuga "jutule saada". Ma loen ka mulle vastumeelse raamatu alati läbi, nii et puht vormiliselt on mind raske kätte võetud teosest eemale peletada. Mind häirib aga moodne, kantseliitlik keelepruuk ja veidrad otsetõlkelised anglitsismid, mis poevad nii tõlkeraamatutesse kui ka eesti algupärasesse loomingusse ("päeva lõpuks", "aega ostma", "ta teadis paremini" jne).

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit...) ulmes? Paari lausega neist lugejale.

Kui ma peaks nimetama lemmikuid, siis esimesena tuleb meelde Maarja Oderi (või Odra?) "Inglinägu", mis on laiemate kriteeriumide järgi ulme (sisu raamistab inglite vestlus). Märkida tuleks kindlasti ka Nikolai Baturini "Karu südant" ja Rein Põderi (või Põdra?) romaani "Hula". Kui ma keskkooli lõpetasin, pidasin oma lemmikraamatuks "Põrgupõhja uut vanapaganat". Tõsine ulmefänn leiab neist kõigist kergelt ulmelisi elemente. Mul on hea meel, et mulle on sattunud ka tõlkimiseks paar raamatut, mille varasem lugemine on pakkunud naudinguhetki: Stephen Kingi "The Mist" ja Mart Sanderi (või Sandri?) "Lux Gravis". Enim meeldinud võõrkeelne õudusromaan on vist William Peter Blatty "The Exorcist" ja kui nimetada ka mõnda toredat lühijuttu, siis miks mitte John Brunneri "The Man Whose Eyes Beheld the Glory" ja Don Tumasonise "The Wretched Thicket of Thorn". Kui keegi tahaks soovitust, mida lugeda Cthulhu Mythosest, pakuksin Pierre V. Comtois' kogumikku "The Goat-Mother and Others. The Complete Mythos Fiction of Pierre V. Comtois" (Chaosium, 2015).

Toimus kahekümne esimene Estcon

Suvine suursündmus Estcon toimus sel aastal juba 21s-t korda ning ühtlasi löödi ka sel aastal uus publikurekord. Kokku käis kolme päeva jooksul erinevaid ettekandeid kuulamas või vabaõhu üritustest kaasa löömas 125 inimest. Räägiti Kirjanike Liidu ulmesektsioonist, molekulaarbioloogiast ulmes, põlvkonnalaevadest ja veel paljust muust põnevast, kuulutati välja Stalkeri ning HÕFFi ja Eesti Ulmeühingu sõnavõistluse võitjad ning peeti ka üks paneeldiskusioon teemal, et mida me ulmena tajume. Ja loomulikult veedeti mõnusalt aega, ujuti, vesteldi, vaieldi, higistati tublisti ja tunti üksteise jällenägemisest rõõmu.

Loodetavasti jõuavad nii mõnedki ettekanded ka artikli kujul lähikuudel Reaktori veergudele.

Estconi korraldajad tänavad kõiki kohaletulnuid ning Ulmeühingu sponsoriks olevat Pühaste pruulikoda, kes annetas meile sel aastal viis kasti spetsiaalset Estconi õlut, mis kuumalaine tõttu eriti januste ulmikute poolt väga sooja vastuvõtu leidsid. Kohtume järgmine aasta samal kohal, aga traditsioonilisemal ajal ehk siis juuli kolmandal nädalvahetusel.

Pildistas Veiko Kastanje

Estconil jagati taas Stalkereid

Estconi teisel päeval,14. juulil, kuulutati taas välja ulmeauhinna Stalker võitjad. Stalker ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja – kalendriaasta jooksul ilmunud algupärasele- ja tõlkeulmele antakse lugejathääletusel välja auhinnad. Hoolimata pisut skandaalimaigusest hääletamisreeglite muutmisest said auhinnad kenasti jagatud, ja soovi korral võib hääletustulemustega põhjalikumalt tutvuda Eesti Ulmeühingu kodulehel.

Auhindu jagati seitsmes kategoorias. Palju õnne võitjatele!

Parim tõlkelühijutt

David Zindell "Shanidar". Skarabeus. Tõlkija Arvi Nikkarev.

Parim tõlkelühiromaan või jutustus

Alastair Reynolds "Aeglased kuulid". Fantaasia. Tõlkija Tatjana Peetersoo.

Parim kogumik

H.P. Lovecraft "Cthulhu kutse". Viiking. Koostaja Raul Sulbi.

Parim tõlkeromaan

Jim Butcher "Tormirinne. Dresdeni toimikud". Fantaasia. Tõlkija Tatjana Peetersoo.

Parim eesti autori lühijutt

Meelis Friedenthal "Kasuksepp". Eestid, mida ei olnud. Elisa/Raudhammas.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

Manfred Kalmsten "Raske vihm". Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Fantaasia.

Parim eesti autori romaan

Triinu Meres "Lihtsad valikud". Varrak

Pildistas Jaana Muna