Herbst ja Tempel
Jaak Herbst on kirja pannud laastukese „Paharett külmkapis“, mis minu meelest on kokkuvõttes esimese kontakti lugu. Noor ilmakodanik kohtub oma külmkappi roninud (teleporteerunud?) paharetiga. Mulle meeldib selle loo juures jutustamise hoog ja teksti sujuvus. Rahulolematust põhjustab asjaolu, et ma väga ei saagi aru, mis teema on selle terminoloogiaga: kooboltid, paharetid või goblinid? Samuti tõmbab autor minu jaoks liiga kiiresti joone alla. Selle koha pealt, kus võiks asi edasi areneda ja tekkida süžee, lugu kui niisugune, kus lisaks kohtumisele ka miskit veel juhtub, lõpetab Herbst oma jutu ära. Ehk siis hetkel on tulemuseks stseen, mitte terviklik lugu. Aga stseen on hästi kirja saanud!
Marie Tempel on pannud kirja detailirohke, julgeks öelda märuliloo „Tulnukate rünnak“, mille juures tunnustan autori pealehakkamist. Väga ei anta lugejale aega atra seada – muudkui juhtub midagi. Kui natuke nö samm tagasi astuda ja suurt pilti vaadata, siis on olemas sissejuhatus (algab muidugi kohe aktsiooniga), on olemas teema areng ja otsad on kokku ka tõmmatud. Minu probleem on lihtsalt selles, et ma ei usu mitte ühte silpi ka sellest jutust, autor pole suutnud mulle seda „maha müüa“.
Kui ma oleksin eesti keele õpetaja, siis ma ilmselt tunneksin tõsist heameelt, kui mul oleks klassis sellise fantaasialennuga kirjutajad. Reaktori lugejana tunnen samuti heameelt, kui tuleb uusi autoreid, kel on julgust oma tööd anda laiemale fändomile lugemiseks. Tehke tööd, nähke vaeva ja kirjutage lisa – ikka rohkem ulmet palun!
Joel Jans, Jüri Kallas: Mister Higginsi õpetus
Laisa inimesena tsiteerin siinkohal oma varasemat kommentaari: lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse. (Hinne 8/10)
Taavet Kase: Droonid
See ei ole jutt – see on väga konarlik kirjeldus mingist ettevõttest Alkofly – et kuidas tekkis jne. Sekka halamist telemaastiku "kõrbestumise" teemal. Ühes alkodroonis tärkab midagi AI-laadset. Ja mis siis…? Lihtsalt mõte, kuidas saaks võibolla värskemat teemakäsitlust tekitada – mitte kirjeldada Alkofly lugu ja möödaminnes AI-laadse toote teket, vaid andagi kogu lugu hoopis selle „proto-AI“ vaatepunktist. (Hetkel hinne 2/10)
Glen Simson, Kaido Ojala: Masinatelt masinatele
Pikk jutt. Palju dialoogi. Tihti ilma viideteta, kes parajasti midagi ütleb. Palju ringi jooksmist, hüppamist jne. Lugedes on selline närviline virr-varr tunne. Et kui see on show, don’t tell, siis on ütlemata jätmisega selgelt liiale mindud. Mingi tehismõistuste jant-jaht-keks-ja-kiun siin käib. Ja ausalt öelda pole üldse välistatud, et ma ei saanudki lõpuks tekstist väga aru, et mis värk on. Mina paraku sellest mingit lugemismõnu ei saanud. (Hinne 2/10)
Maniakkide Tänav: Ärge avage kirste
Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua. (Hinne 6/10)
