See suvi lonkis keerulist, käänulist teeb pidi sügisesse, soojendades ja külmetades merd. Soojendades ja külmetades inimeste hingi ja keha. Rannaäärsed inimesed teavad, millal meri muutub selliseks, et külm vesi ei pane õhku ahmima, ja selliseks, et sealt püüda kindlat sorti kala. Sellist kala, mida saab kohe süüa, ja kuivatada ja soolata. Et seda süüa siis, kui toidupoolisest nappus käes.

Kalasaak ei ole tänapäeval aga see, mis ta peaks olema. Viimasel ajal on see tavaline, tuhlikõrvaseks võetav kala merest minema läinud. Ainult paar õnnetut jäävad võrku, ja see vähene, mida meri annab, püütakse kinni.

Viletsa kalaõnne põhjuseid arvati olevat mitmeid. Küll see, et kala on sootuks ära püütud, küll too, et merre on asunud elama sellist sorti röövkala, kes on kõik teised eemale peletanud. Oli teooria ka selle kohta, kuidas kliima on muutunud niimoodi, et see pisike meri siinsamas külje all ei ole söögikalale enam sobilik... Või et mingi bakter tapab ja niimoodi nad välja surevadki. Või et maaväline liik on tunginud merre ja keeranud selle biokliima põhjalikult sassi. Teooriatest puudu ei tulnud.

Kellel on õigus? Kas kellelgi on üldse õigus või ragistatakse tundmatu mererohu sees, otsides põhjust, leides tagajärgi.

Ühel palaval päeval võttis üks randlane paadi ja läks kaugele-kaugele merele. Sest nälg näpistas, tuhlis ei olnud veel valmis ning kõik kuivatatud-soolatud kala oli otsa saanud. Läks õnne proovima. Juhtus tuulevaikne ilm. Mootor podises sõbralikult, võrgud said vette.  Randlane otsustas siiasamma jääda, pärast ei ole pikka tagasitulemist. Ootas ja jäi tukkuma.

Ärkas ta vee all. Sellises kohas, kus suured kalad ujusid, päike valgustas vett ning paat oli kinni kiilunud rahnude vahele.  Kalad tulid uudistama teadmata kust saabunud külalist. Pooled neist nägid välja nagu hübriidid - inimesed-kalad, aga mitte sellised, mida näidati amfiibinimesse pähe. Ja mitte ka päris näkid. Olid lihtsalt - kalainimesed. Nad ujusid rahulikult ümber randlase.  Randlane avastas ehmatusega, et ka tema ei olnud enam päriselt  inimene. Oli poolkala - poolinimene.

Suvi lonkis keerulist, käänulist teed pidi sügisesse. Soojendades ja külmetades, uuendades ja vanutades. Muutes inimest. Muutes kalu. Muutes elu.

Lugu kirjutatud Meelis Krošetskini illustratsiooni põhjal.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1190)