Taaniel Kask

Avasin silmad ja lasin neil aeglaselt üle väikese toa liikuda, uksest kuni trellitatud akendeni.
"Kus, kurat, ma nüüd veel olen?"
Tahtsin tõusta ja appi karjuda, aga selgus, et käed on voodi külge kinnitatud.
"Mis toimub?!" karjusin hämmeldunult. "Tulge, tehke mind kohe lahti!"
Vaikus.Kaugusest oli kuulda monotoonset kopsimist. Kuskil mängis raadio. Trellitatud aknaavausest kostus lindude vidinat.
Järsku kuulsin ukse tagant koridorist lähenevaid samme.
"Siin olen! Päästke mind lahti!"
Võti krigises ukseaugus ja sisse astus pikk, tuttava näoga kiilakas valge kitliga mees, tõenäoliselt doktor, järel teine, tüse ja vuntsidega, vist sanitar.
"Tervist! Doktor Magnus Anderson," tutvustas ta ennast. "Kas te mäletate midagi eilsest-üleeilsest? Mis teie nimi on?"
"Jakob Danhammer...?" vaatasin arstile küsivalt otsa.
"Tõesti-tõesti!" Doktor võttis prillid eest, puhastas neid mõtlikult ja lausus siis: "Lähme minu kabinetti. Trevor, aidake palun," pöördus ta pead noogutades sanitari poole, kes sõnagi lausumata voodi juurde tuli ja mind lahti aitas.

Ruunivere Psühhiaatrikliinik asus poolenisti metsatukas, kiriku kõrval. Siin hoiti igapäevaselt ohtlikke patsiente, aga see töötas ka kui kohalik kainestusmaja. Istusin doktori vastas tugitoolis ja silmitsesin enda ees olevaid dokumente. Sanitar seisis mu kõrval, käed puusas ning jälgis mind pingsalt.
"Taaniel Kask," lugesin dokumendi pealt. "Sündinud 27.mai 1972, Tallinnas."
Pildilt vaatas vastu keskealine, blond, prillidega mees.
"Kes see on?" osutasin näpuga dokumendil olevale pildile.
Doktor vaatas mind mõtlikult ja vastas aeglaselt: "See olete teie!"
Ta ulatas mulle peegli. Tõepoolest sarnanesin pildiga, nagu kaks tilka vett.
"Mälukaotus?" küsis sanitar kõrvalt.
"Üleeile õhtul läksite kõrtsis erariides politseinikuga kaklema ja teid toodi siia. 4-promilline joove. Peksite ja vigastasite mitut inimest. Kogu eilse päeva olite aga kontaktivõimetu," doktor tegi pausi ja jätkas: "Aga muideks, mis suhted teil Jakobiga on?" küsis ta, mulle ainiti otsa vaadates ja jätkas: "Tema oli mu endine patsient. Ta kirjutati meile täna hommikul sisse. Jakob tappis ära politseiniku ning selgus, et see mees oli ohtlik sarimõrvar, tema keldrist leiti noore tüdruku surnukeha ja külmikust leiti erinevate ohvrite sõrmi! Teda seostatakse ka mitme teise hiljutise veretööga," rääkis arst ning jätkas: "Ning millegipärast küsis täna hommikul ka tema, et kas ta on hoopis Taaniel Kask? Tahtis teiega kohtuda. Oskate midagi selle kohta öelda?"
„Ma ei saa mitte midagi aru. Kes ma olen? Kes see Taaniel on? Sõrmed külmikus?“ mõtlesin ma hämmingus olles. Absurd!
"Ma pean vist puhkama," ohkasin vaikselt.
"Selge! Loomulikult! Mis teil siin muud ikka teha on," ütles jõuline sanitar irvitades. "Ma viin teid teie mugavasse pessa. Tundke end nagu kodus!" Sain palati vaikuses segamatult mõelda toimunule ning püüdsin meenutada, mis minuga toimunud oli. Kuna sanitar mind seekord voodi külge ei sidunud, sain sammuda mööda kitsukest ruumi edasi-tagasi. Miks ma midagi endast ega enda näost ei mäleta ja miks ma arvan, et ma Jakob Danhammer olen? Mäletan, et viimati olini köögis ja keetsin kohvi. Pea valutas kõige hirmsamat moodi ning ma pidingi kella üheksaks dr Andersoni juurde vastuvõtule tulema.

Vaatasin enda näppe. Mis oleks, kui paneks need voodivõre vahele ja väänaks. Aga miks? Vaatasin ärevalt ukseava poole. Miks Jakobile sõrmed üleüldse meeldisid. Tõusin ja läksin ukse taha ning hakkasin vastu seda prõmmima.

"Tehke lahti! Viige mind Jakobi juurde," nõudsin ma karjudes.
Mõne aja pärast tuli Trevor koos kaassanitariga. Avasid ukse ja hakkasid mind voodi poole tirima.
Punnisin vastu ja rabelesin, kuni tundsin torget käsivarde.
Pea hakkas pöörlema, kui uinuti mõjuma hakkas ja ma langesin lõdvalt voodile.

Liisa Veski

Lõpuks ärkasin. Seekord puhaste linade vahel. Vaatasin unisena roosat tapeeti ja roosasid kardinaid, kuni naisehääl ukse tagant hüüdis: "Liisa, ärka üles! Kooli!"

"Mida? Mis Liisa?" tõstsin ma pilgu ukse poole.

Minu roosa öösärgi alt punnitasid välja väikesed rinnad.

"Kohe tulen!" hüüdsin tütarlapse häälega ja jooksin ruttu tualetti.

Aina hullemaks läheb! Miks ma küll teistes kehades ärkan? Uurisin vannitoa peeglist huviga ja hoolikalt umbes 14-aastase  tütarlapse keha.

"Tule nüüd! Maisihelbed on laual."
Sõin sünge näoga. Blond naisterahvas, Liisa ema, vaatas mind kahtlustavalt.
"Midagi viga? Nii vaikne oled," küsis ta ja võttis külmiku pealt autovõtmed. "Peame nüüd minema hakkama. Ma teen täna topeltvahetuse. Pead ise koju tulema ja hakkama saama."
Võtsin koolikoti ja läksin vaikides talle järele. Autos istudes piilusin kotti sisse, tõmbasin veidi välja esimese ettejuhtuva vihiku ja lugesin sellelt: "Liisa Veski, 7. klass. Matemaatika töövihik."
"Kas on muresid, kallis? Sa käitud täna ikka nii imelikult," muretses naisterahvas.

Kallistasin oma kehaomaniku ema, väljusin autost ning seisin Ruuniveski Põhikooli ees ootamas ja jälgimas tundideeelset saginat.

Ruunivere kool oli piirkonna ainuke põhikool, mitte kaugel kirikust. Vana puumaja kriiksuvate puitpõrandate ja tuult läbilaskvate seintega.

Tundide aeg oli pikk ja tüütu. Õnneks õpetajad tahvli ette mind ei kutsunud ja suuremad probleemid jäid toimumata, vahetundide ajal paraku teismelistest poistest ei pääsenud. Mõned tüdrukud, tõenäoliselt Liisa sõbrannad, proovisid minuga juttu teha, aga kuna ma – neid ju mitte tundes, vedu ei võtnud – jätsid nad mu rahule ja sosistasid minu poole kiigates kõrvalkoridoris. Jäin üksinda garderoobi seina äärde ripakile ja minu ümber kogunesid mingid vanemad poisid justkui mesilased taru juurde. Kuna nad läksid väga tüütuks, siis virutasin ühele korraliku paremsirge vastu nina ning jooksin klassi.

Viimaseks tunniks oli informaatika. Logisin enda kontole. Parooli leidsin töövihiku tagakaane siseküljelt. Lugesin enda kirju ja muigasin – oh jaa, need tiinekate armastuskirjad. Siis tuli mul pähe hiilgav idee. Läksin meilikontole ja kirjutasin kirja... Iseendale. Tippisin: "taaniel.kask@gmail.com. Tere! Varsti kohtume! ;)" Itsitasin tütarlapselikult, kuni seda nägi informaatikaõpetaja, kelle nimi oli vist Kadakas ja too Kadakas hakkas mööda pingirea vahekäiku minu poole tulema. Vajutasin kiiresti: "Send" ja sulgesin arvuti. Pärast kooli ei olnud mul kojuminekuga kiiret. Pealegi ei olnud see minu kodu, vaid Liisa oma - tüdruku, kelle kehas ma olin, aga kes oli mulle võõras. Ei osanud arvata, miks ma nendes võõrastes kehades olen ja millal ma enda kehasse tagasi naasen. Hommikul pärast tõusmist? Lootma pean. Mõtlesin, et pärast otsin nad üles ja viin mõne kingituse, lilled või midagi. Muigasin endamisi ja võtsin suuna enda õige kodu poole. Mind huvitas, mis ma ise sel ajal teen. Lähen piilun veidi akna tagant. Äkki ma olen iseendana ka kodus.

Mu õige kodu asus väikelinna keskusest veidi kaugemal raudteejaama taga. Väike kollane maja. Sammusin otse maja ette ja koputasin julgelt uksele. Keegi ei avanud. Hiilisin ümber maja ja piilusin akendest sisse. Kedagi ei paistnud ka kodus olevat. Läksin maja ette tagasi, istusin trepile ja panin koti enda kõrvale. Edasi ma enam ei mäleta enam mitte midagi.

Peeter Jalakas

Järjekordne hommik. Enne kui unised silmad lõplikult lahti sain, tõstsin käe rinnale ja kompasin. "Uhh, mina ise vist?!" Hakkasin voodist tõusma ja avastasin, et see ei olegi nii lihtne. Liigesed valutasid. Tõusin ja vaatasin toas ringi. Olin väikeses räämas ja pimedas toas. Peale voodi oli siin väike laud ja tool, madal riiul raamatute ja ajakirjadega ning nurgas vanamoodne telekas. Laual olid raamatuvirnad, kortsus ajalehed, tühjad veini- ja õllepudelid, poolik konservipurk ning dokumendid.

"Peeter Jalakas," loen ühelt avalduselt. Läksin vannituppa, mis oli sama räpane kui magamistuba. Peeglist vaatas vastu habetunud vanamehe nägu, katkiste hammaste ja aukuvajunud silmadega. Tundus kuidagi tuttav – nagu oleks seda lõusta ennem kuskil naabruses näinud. Naabrimees...?  

"Aina hullemaks läheb," mõtlesin endamisi pomisedes.
Vaatasin ka kööki. Ka siin polnud üllatusi. Halvaksläinud toitude hais käis üle pea. Kraanikausis oli mustade nõude virn. Läksin ja avasin akna ning võpatasin. Aknast välja vaadates selgus, et mina, see tähendab, härra Peeter Jalakas, elas mu vastasmajas üle tee, sest vaatasin lahtisest aknast otse enda väikest kollast maja. Tõmbasin kardinad ette ja piilusin tänavale. Tõin toast ka binokli ja kiikasin tähelepanelikult vastasmaja akendesse.

"Ups!" sealt vaatas samuti kardinate vahelt keegi tume kuju, kes, nähes mind, tõmbus tuppa tagasi.
Mööda tänavat jalutas politseiinspektor, kes, jõudes täpselt minu majani, keeras otse hoovi ja koputas uksele. Avasin ukse.

"Detektiiv Kleinberg," tutvustas ta end. "Kas teie olete härra Peeter Jalakas?"

"Ee... Jah," vastasin.

"Kas te tunnete härra Jakob Danhammerit?" küsis mundrimees tõsise häälega.

"Einoh, jah, natuke ikka. Naabrimees sealt majast," osutasin näpuga detektiivi selja taha.

"Hea küll. Olete temaga viimasel ajal suhelnud? Teda näinud?"

"Ma-a arvan, et mitte," vaatasin vestluspartnerit umbusklikult. "Aga milleks need küsimused? Mida see härrasmees teinud on?"

"Ei saa veel rääkida, kinnine juurdlus," oli Kleinberg kidakeelne. "Kui midagi tema kohta kuulete, palun andke teada, näete siia!" ulatas ta oma visiitkaardi. Kui politseinik oli läinud, tuhnisin esiku riidekapist välja kõige paremad riided ja jalatsid, kammisin enda juukseid, enne küll tükk aega uurides, et ega mingeid satikaid kammil peal pole ning astusin siis välja, tänavale. Tehes nägu nagu kõrvalmaja mind üldse ei huvitaks, jalutasin veidi hädisel sammul Ruunivere keskuse poole.

Raamatukogu asus küla keskuses, kooli ja poe vahel. Lonkasin sinna sisse ja võtsin koha sisse arvuti taha. Guugeldasin kõigepealt "Taaniel Kask". Ei leidnud tema kohta midagi. Seejärel valisin otsingusõnaks Liisa Veski. Sellenimelisi naisi oli mitmeid. Lõpuks tundsin pildi järgi ära õige inimese – 14-aastase tüdruku, kelle kehas ma olin olnud. Veider! Selgus, et tüdruk on juba mitu kuud kadunud.

See oleks ju nagu eile olnud. Imelik. Printisin tüdruku kohta pildid ja materjalid välja ning köitsin hoolikalt kokku. Väljusin raamatukogu uksest ja märkasin silmanurgast tumedat kogu, mis posti tagant mulle sappa võttis. Õues oli juba pime õhtu. Kiirendasin sammu. Vaatasin aeg-ajalt selja taha. Tume kogu hoidis aupaklikku kaugusesse. Tee koduni oli pikk ja kurnav, aga lõpuks ma sinna jõudsin, kuid enne oma maja kuulsin selja tagant rutakaid samme, keerasin ennast ümber ja sain obaduse mingi kõva torulaadse asjaga vastu pead. Kaotasin teadvuse.

Juhan Kleinberg

"Issand halasta!" oigasin suures pohmellis ja tõstsin pea padjalt, kui telefon öökapil helisema hakkas.

"Mis viga, musi?" Vaatasin kõrvale ja seal lamas suurerinnaline mukitud blondiin, juuksed voodis lamamisest sassis.

"Sinu telefon?" küsisin naiselt.

"Sinu ikka," blondiin vaatas mind kelmikalt.

"Hallo...?" vastasin vastumeelselt kõnele.

"Kleinberg? Tulge kohe raudteejaama juurde," rääkis keegi nõudliku häälega. "Raudtee kõrvalt leiti naisterahva surnukeha."

Panin end aeglaselt riidesse. Nii et seekord olen ma siis seesama uurija, keda ma eile vanamees Peetrina nägin. Aga mis siis eile temaga juhtus?

"Mis eile juhtus?" küsisin blondilt naiselt, kes ka voodist oli tõusnud ja ennast riidesse pani.

"Napsutasime ja tantsisime Ruunivere kõrtsis," rääkis see. "Siis hakkas üks blond prillidega purjus mees tüli norima ja te kaklesite. Pärast tulime siia sinu juurde ja... Tead isegi." Blondiin muigas magusalt.

Ühmatasin pahuralt. Läksime temaga maja ees lahku telefoninumbreid vahetamata ning ma suundusin sündmuspaigale. Sündmuspaik oli lintidega ümber piiratud ja kohal olid lisaks kohalikele ka maakonna uurijad. Läksin lindi alt läbi ja trügisin kaptenini.

"Nii hiline täna!" ütles see, parasjagu koroneriga suheldes. "Mine vaata, mis meil seal on!"

Raudtee kõrval lumel lamas selili pikkade tumedate juustega naisterahva surnukeha, pea verine. Kummardasin ja vaatasin teda lähemalt.

"Vaata kätt!" ütles koroner Heimar, kes mulle selja taha oli tulnud.

Paremal käel puudus keskmine sõrm.

"Psühhopaat?"

"Karta on! Näpp on võetud tõenäoliselt trofeeks või... Juhuslikud poisikesed leidsid. Surmaaeg paistab olevat eilne öö."

Laip keerati kummuli ja asjamehi tuli veelgi, kes sündmuspaika hoolikalt läbi otsisid ja asitõendeid kogusid.

"Paistab, et teda on aheldatuna kinni hoitud," näitasin pahkluul olevatele haavadele. "Nälginud ja jumetu paistab ka olevat. Kuskil pimedas olnud?"

Saanud pildi kätte, lubasin kaptenile, et lähen küsitlen veel ümbruskonna inimesi ning jalutasin mööda Raudtee tänavat minema, tuttava kollase maja poole.

Kohale jõudes keerasin hoopis teisele poole, vastasmajja. Tahtsin näha, kas siin elab Peeter Jalakas. Koputasin uksele. Uks tehti lahti ja seal seisis habetunud, katkiste hammaste ja auku vajunud silmadega vanamees.

"Detektiiv Kleinberg," tutvustasin ma ennast. "Kas teie olete härra Peeter Jalakas?"

"Ee... Jah," vastas too.

"Kas te tunnete härra Jakob Danhammerit?" küsisin tõsise häälega.

"Einoh, natuke ikka. Naabrimees sealt majast," osutas ta näpuga mu selja taha.

"Hea küll! Olete temaga viimasel ajal suhelnud? Teda näinud?"

"Ma-a arvan, et mitte," vaatas Peeter. "Aga milleks need küsimused? Mida see härrasmees teinud on?"

"Ei saa veel rääkida, kinnine juurdlus," olin kidakeelne. "Kui midagi tema kohta kuulete, palun andke teada, näete sellel numbril!" ulatasin Juhan Kleinbergi visiitkaardi, mille olin ennem oma taskust leidnud.

Enne äraminekut läksin veel enda maja juurde, tegin ümber selle ühe ringi ja piilusin akendest sisse. Esiukse juurde jõudnud, mõtlesin juba koputada, kui vastasmajast väljus Peeter Jalakas ja kiirustas liipaval sammul linna keskuse poole. Kontoris, enda laua taga, mõtlesin hoopis enda asjadest. Mida on teinud Taaniel Kask? Kes on Liisa Veski või Peeter Jalakas? Miks ma nüüd detektiiv Kleinberg olen? Pilk peatus lauanurgal: "Liisa Veski. Uurimistoimik." Hm. Ma olen Kleinbergina ka tütarlapse kadumist uurinud? Süvenesin paberitesse. 4. veebruaril saatis Liisa kooli IP-aadressilt e-kirja: taaniel.kask@gmail.com kontole: Tere! Varsti kohtume!"

Jah. Seda ma ju tegingi, muigasin. Aga ikkagi jäävad õhku küsimused. Miks ma tema kehas olin? Mis tüdrukuga juhtus? Kas me äkki kohtusimegi? Kas too politseiuurija, kelle kehas ma olen, on mind ennast juba küsitlenud?

Telefon helises.

"Kleinberg kuuleb," vastasin.

Kapten rääkis nõudlikul toonil: "Järjekordne mõrv! Raudtee 15."

Jätsin Liisa Veski toimiku lauale lahti ja ruttasin pimedate tänavate kaudu jällegi sama maja ette.

"Peeter Jalakas," oli koroner juba aktiivselt asja kallal. "Värske! Jälle hoop vastu pead ja keskmine sõrm samuti läinud!"

"Sarimõrvar!"

Tundmatu naine

Pea valutas ja jalg tulitas. Liigutasin seda ja kuulsin, kuidas kett kolises ning jalga hirmus valu lõi, kui jala ümber olev metallist võru seda hõõrus. Kompasin käega mööda betoonist põrandat kuni seinani. See oli lihvimata puidust ning selle pisikesed puidukiud tegid sõrmedele haiget. Pikad küüned? Jälle, kurat, naise kehas: rinnad, pikad juuksed, sile nahk. Silmad hakkasid vaikselt pimedusega harjuma.

"On siin keegi?" hüüdsin kiledalt.

Kuskilt lähedalt kostis liikumist. "Hei! Mina olen siin," ütles keegi tasase ja väsinud tütarlapse häälega.

"Issand! Ma ei saa aru, kus ma olen! Ma olen ketiga kinni ja ei saa liikuda. Kes sina oled?"

"Liina," vastas hääl. "Ma olen siin juba mõnda aega olnud. Sind toodi eile alles siia."

"Kes tõi?" küsisin, kuigi vähehaaval hakkasin juba aimama, kes too koletis võiks olla.

"Üks meesterahvas. Ütles, et leidis su oma maja eest lumelt ja tõi siia, et aidata. Minu leidmise kohta rääkis mulle sama juttu."

Külmajudinad käisid üle mu selja. Küsisin: "Kas sa oled ka ketiga kinni?"

"Ei ole. Ta on üldiselt hea, toob mulle süüa. Aga ma olen siin üsna uimane ja väga väsinud. Igatsen koju."

Ülevalt kostis ebamäärast kopsimist.

"Kas me oleme kuskil keldris?"

"Jah, vist küll! Ma arvan, et ta varsti tulebki. Täna ta pole veel käinud. Silmad on juba pimedusega üpris harjunud ja seletavad mõningaid riiuleid, treppi ja vaese tüdruku kogu vastasseina ääres. Jälle kostub ülevalt hääli, siis lukuklõbinad ja keldriuks läheb lahti. Lahtisest uksest tuleb sisse mõnevõrra rohkem valgust ja ma saan uurida põgusalt oma kongikaaslast. Pikk meesterahva kuju, laubal pealamp, ühes käes kandik, tuli aeglasel sammul trepist alla, pani kandiku põrandale ja küsis leebe häälega mu kaasvangilt: "Kõht tühi? Tõin friikartuleid, need ju maitsesid sulle?"

"Vist jah," vastas Liina väsinult ja näitas siis minu suunas. "Kas Sa temale ka annad?"

Kuna heledalt põlev lamp mind pimestas, ei näinud ma mehe nägu. Käsi mu selja taga surus rusikasse põrandalt leitud terava otsaga puupulka.

"Ikka! Kuidas sinu olukord on? Ma ei tee sulle halba!" ütles mees leebelt.

"Jalg hirmsasti valutab! Saate selle võru palun ära võtta? Ma luban, et olen rahulik!"

Meesterahvas vaikis ja mõtles veidi: "Hea küll!"

Ta avas võru. Kohe hakkas jalal palju parem. Vangistaja tõstis ühe taldriku minu ette ja viis teise taldriku Liinale. Kasutades juhust, tõusin ma püsti, vaarusin mehe poole ja suunasin kõigest jõust talle pulga teravikuga vastu põske. Ta vaarus ja vajus külili. Lonkasin üle keldripõranda, koperdades põrandal oleva kandiku otsa ja roomasin trepist üles! Toast leidsin ukse, mis läks vist tagahoovi ja ma proovisin linki. Jess! Lahti. Väljas oli pime öö. Eemal paistsid valgustid. Hoolimata valutavast jalast tõttasin pehme lume sees edasi kuni jõudsin raudteeni, ise kiljudes: "Tapetakse!" Kuulsin selja tagant, kuidas uks kolksuga kinni vajus ja krudisevad sammud mulle aina lähenesid.

"Appi! App...," ja siis katkes mu karjatus poolelt hüüdelt, kui mingi kõva asi vastu mu pead lõi ja ma teadvuse kaotasin.

Jakob Danhammer

Piip, piip, piip! äratas digitaalne äratuskell kapi peal mind üles. Lajatasin selle kinni, ajades öökapilt maha ka tühja klaasi ja nutitelefoni.

"Raisk, mis unenäod!" vandusin. Kell 9 on arstivisiit. Peab Andersonilt uue retsepti võtma ka nondele kangetele tablettidele. Ei saa enam aru, mis on unes, mis ilmsi. Läksin vannituppa hambaid pesema ja habet ajama ning nägin peeglist, et põsk on plaasterdatud. Katsusin ettevaatlikult plaastrit ja tundsin põsel tuikavat valu. Kas ma pidutsesin eile kuskil...? Pani keegi mu joogi sisse midagi? Mitte midagi ei mäleta. Vannitoatoimingud tehtud, valmistasin kohvi ja valasin endale tassitäie. Kuid enne kui tassi suule jõudsin tõsta, kõlas uksele kõva koputus. Avasin ukse.

"Politseiuurija Kleinberg," tutvustas end ukse taga seisev mees. "Kas teie olete härra Jakob Danhammer?"

"Ma arvan küll, viimati vähemalt olin," vastasin muigega. "Milles asi?"

"Kas võin korraks sisse tulla?" küsis ta. "Küsitleme inimesi seoses siin ümbruskonnas toimunud mõrvadega. Äkki nägi keegi midagi pealt või kuulis midagi kahtlast."

"Tulge aga sisse! Istuge, palun, siia diivanile! Aga mina ei ole küll midagi kuulnud," ütlesin ja mõtlesin nähtud unenägudele. "Aga kes on ohvrid?" küsisin kahtlusega hinges.

"Kas te seda naisterahvast teate?" politseiniku näidatud pildil oli tumedate pikkade juustega kena daam.

"Tundub tuttav."

"Aga seda meest?" Tundsin fotol ära oma naabrimees Peetri vastasmajast. "Tema elab vist seal," vastasin tasase ja mõtliku häälega. "Ma temaga eriti ei suhelnud, peale juhuslike terede."

Nüüd laotas uurija mu ette mõned fotod: "Näete eile kell 12:09 nähti teid härra Peeter Jalakat jälitamas. Raamatukogu turvakaamera salvestusest tehtud fotod. Te olite järelikult viimane inimene, kes teda nägi!?"

Selle peale ei osanud ma musta ega valget öelda. Detektiiv Kleinberg tuli välja aga juba uue küsimusega: "Umbes kaks kuud tagasi läks kaduma teismeline tüdruk. Enne oma kadumist kirjutas ta enda e-posti aadressilt teile naljaka sisuga sõnumi. Miks?"

"Aga kust, kurat, mina peaks teadma?" tõusin, astusin külmiku juurde ja avasin selle, et rahustuseks pudel limonaadi võtta, kui nägin alumisel külmkapi riiulil karpi sõrmedega. Haarasin limpsipudeli pihku, taarusin uurija poole ja sööstsin talle kallale. Politseiuurija oleks seda hetke nagu oodanud, ta pareeris mind osavalt, nii et kukkusin üle diivani seljatoe, suure pauguga põrandale ning limonaadipudel kukkus mu kõrvale kildudeks.

"Abivägi, tulge sisse!" hüüdis Kleinberg ja hüppas osavalt mulle kallale kui hurt. Koridorist kostus samme ja tuppa jooksid kaks sinises kuues asjameest, ühel käes teenistusrelv. Rabelesin võimuesindaja haardes diivani taga põrandal. Ta püüdis mu kätt selja taha väänata. Sain teise käe vabaks, suure vaevaga kompisin sellega enda kõrval, kuni leidsin limonaadipudeli killu ning äsasin, kuis jõudsin. Verd pritsis ta värskest kaelahaavast mulle näkku, nii et pidin silmi pühkima. Seda kasutasid ära teised politseinikud, kes väänasid mu pikali, pannes mu käed raudu.

"Kiirabi! Politseinik sai viga!" kuulsin silmi pühkides hädahüüdu, kui kõva jalahoop vastu nägu mul pildi tasku lõi.

Jakob Danhammer

Avasin silmad ja lasin neil aeglaselt üle väikese toa liikuda, uksest kuni trellitatud akendeni.
"Kus, kurat, ma nüüd veel olen?"
Tahtsin tõusta ja appi karjuda, aga selgus, et käed on voodi külge seotud.
"Mis toimub?" karjusin hämmeldunult. "Tulge tehke mind lahti!"
Vaikus. Kaugusest oli kuulda monotoonset kopsimist. Kuskil mängis raadio.

Kas tõesti hakkab jälle kõik otsast peale? Äkki on see kõik olnud üks pikk unenägu?

Koridorist, ukse tagant kostis jutuvada ja vaidlemist, seejärel keerati uks lukust lahti ja sisse astusid Doktor ning vuntsidega sanitar.

"Tere hommikust! Kuidas te ennast tunnete?" küsis doktor Magnus Anderson sõbralikult. Tüse sanitar seisis käed puusas ja muheles.
"Sitasti! Pea valutab. Kas saate mu käed lahti teha?" küsisin lootusrikkalt.

Doktor istus mu voodi servale ja vaatas mulle kuidagi kurvalt otsa.
"Kas mäletate, mis hommikul juhtus? Mis Teie nimi on?"

"Ee... Taaniel Kask?" vaatasin arstile küsivalt otsa.

"Hm! Õnneks või kahjuks mitte! Sellise nimega härra on teie kõrvalpalatis. Tunnete teda?" Nüüd hakkas mul lõpuks koitma!

"Küllap saan tundma," muhelesin omaette. "Äkki saate meid omavahel tutvustada?"
"Ikka võin organiseerida! Aga hiljem."

Kõrvalt kabinetist kostus karjumist. Doktor Anderson pöördus sanitari poole. "Noh, lähme vaatame siis oma teise patsiendi ka üle! Tundub, et on lõpuks teadvusel." Uks prantsatas kinni ning keerati lukku.

Mina aga olin rahul. Paistab, et lahendasin saladuse, miks ma olen just nende inimeste kehades olnud! Liisa Veski - tapsin!  Peeter Jalakas – tapsin! Tundmatu naisterahva – tapsin! Juhan Kleinbergi, selle võmmiraisa – tapsin! Taaniel Kask – veel elus! Ootan igatsusega sinuga kohtumist, mu sõber!