Maal oli suvi.

Vesi seisis vaikse ja rohelisena, kõrkjad ja vesiroosid ümbritsesid rappa kasvanud soist ala. Roosad flamingod kõndisid oma pikkadel koibadel ja otsisid söödavat rohtu. Kalasid siin ei olnud. Olid foganid. Elukad, kes sigisid ja elasid ainult selles soos. Neid oli suuri ja väikeseid, mõned neist olid inimese silmale ilusad, teised koledad. Kõikidel olid jäsemed, millele vahele oli kasvanud liignahk, mis aitas ujuda. Lestad nii esimestel kui tagumistel jäsemetel. Seljas kandsid nad uhkelt kaarduvaid uimi, nende silmad olid natuke punnis ja sama ilmetud kui kaladel. Nad kõik kaitsesid oma terriooriumi võõraste eest, laskmata ligi neid, kellel polnud soosse asja. Mitte alati edukalt. Aga neil polnud vajagi.

Selles soos elas Marii. Soomused kilgendasid tema kaunil sabal ning silmad pildusid väikeseid sädemeid. Marii oli alati seal elanud. Keegi ei teadnud, kuidas ta sinna sai, miks ta seal oli ja kaua ta siin oli elanud. Ta ei olnud fogan.

Marii oli võtnud elukohaks ühe väikese soosopi, kuhu keegi ei julgenud ilma kutseta ilmuda. Ja kutsus Marii vaid neid, kes olid talle ühel või teisel moel kasulikud.Kutse tuli nii harva, et keegi enam ei mäletanud, kus Marii elas. Julges aga keegi võõras, keegi, kes ei elanud soos, tulla soole lähemale kui kilomeeter, sööstis ta talle kallale. Hääletult. Seda võõrast ei näinud enam keegi. Ei need, kelle jaoks ta polnud võõras ega ka mitte sooelanikud.

Ühel kaunil ööl vastu hommikut, siis, kui udu kerkis paksu loorina, jõudis Marii elupaiga lähedale rändur. Ta kandis pikka keepi, mille otsad oli ta põiminud vöö vahele. Heledaks kulunud juuksed ümbritsesid tõmmut nägu, millest piilusid välja kaks kuusirbikujulist silma. Ta oli kaua mööda ilma rännanud. Kuuldused karmist ja ilusast Mariist ei lasknud teda lahti.

Rändur oli käinud ja võidelnud harpüiadega, jõudu katsunud roheliste ja punaste orkidega, võidelnud koerakoonlastega, löönud maha nii mõnegi vägeva olendi, kes oli ohustanud inimesi ja kõiki rahumeelseid asukaid, kes elasid tema lähikonnas. Mariid, kelle ilust ja vägevusest lauldi kõrtsides ja kellest kõneldi öösel kolejutte, ei olnud rändur aga veel kohanud. Foganite soo asus nii ajastute veerel, nii teistsuguses maailmas, et sinna tuli rännata üle mitme ajapiiri, üle mitme reaalsuse.

Marii kerkis ränduri ette kogu oma suursuguses. Ja ründas. Rändur pareeris. Tegi seda tunde. Kuni mõlemad väsisid ja jäid teineteist tunnistama ohutus kauguses. Marii oli segaduses. Mitte keegi polnud kunagi suutnud talle vastu seista. Ta sisistas: "Kes sa oled?" Rändur vastas: "Ma olen see, kelleks sa mind pead."  "Sa oled saak," susises Marii ja ründas uuesti. Ja üha uuesti ja uuesti pareeris rändur, kordagi ise vastu löömata. Sai öö ja jõudis päev. Nad võitlesid.

Ja kui nad veel surnud ei ole, võitlevad tänase päevani. Foganid aga pidid sellest ajast peale ise hakkama saama kõikide võõrastega.

Lugu kirjutatud Meelis Krošetskini illustratsiooni põhjal.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1062)