Seekord siis kolm debüüti, üks debüüdijärgne ja üks tuntud autori sahtlipõhjast leitu... pluss veel tekst, mille ma pean karvustamisel vahele jätma. Tunnistan, et ega ma väga suurte ootustega selle jutuportsu kallale ei asunud, aga etteruttavalt võin öelda, et on olnud ka hullemat. Kuid kõigist nüüd järgemööda...

 

Jaak HerbstPaharet külmkapis

Minategelane läheb unisena öösel külmkapi juurde, avab ukse, näeb külmkapis segadust ja paharetti. Edasine jutt ongi dialoog paharetiga...

Ega see dialoog kuigi huvitav lugeda pole, aga kõige tüütum kah mitte. Õnneks on jutt üsna lühike – saab enne otsa kui päris tüütuks muutub.

Mitte kuidagi ei saa välja vabandada autori lohakust, kus ta esimeses lõigus räägib, et peategelane kirjutas midagi, aga juba kolmandas lõigus räägitakse, et siiski mängis öö läbi. Esineb ka pingutatud killurebimist, kus „pea huugas kui lõke jaanipäeval“.

Kui midagi tõesti kiita, siis autori nutikust otste kokkutõmbamisel. Ilmselt said autoril mõtted otsa või väsis ta lihtsalt kirjutamisest ning ta otsustas minategelase ja pahareti dialoogi lõpetada sellega, et ühele vestlejale tulid semud järele... Ilmselt kogemata, aga leidlik käik.

Tegu debüüdiga ja peatoimetaja juhtkirjast selgus, et autor on ka päris noor inimene – need tõsiasjad annavad tekstile mõningat õigustust.

5/10

 

Joel Jans, Jüri Kallas – Mister Higginsi õpetus

Arusaadaval põhjusel jätan ma selle jutu vahele.

-/--

 

Taavet Kase – Droonid

Lühidalt öeldes on jutt sellest, kuidas kahel ettevõtlikul noormehel tuleb mõte kasutada droone alkoholi kojukandeks.

Idee on ja seda ideed on mitme nurga alt ka lahatud, kuid terviklikku juttu minu jaoks siin pole. On liigagi põhjalikud kirjeldused ja pikad arutlused telereklaami(de)st ning nende mõttetusest. On kahe noore peoloomast ettevõtja (edu)lugu. Ja on noore droonijuhi halavad mõtted, salakiim ja muu pusserdamine. Reklaamindus oli tüüt(ult pikk) ning noor droonijuht käis mulle tõsiselt närvidele. Noored ettevõtjad ja nende AlkoFly oli vast jutu parim osa – mõnusa minekuga, pisut lõbus ning iseäranis meeldis mulle, et autor näitas ka toimuva kitsaskohti. Samas, et ega ma neile noortele ettevõtjatele ka kaasa elada ei tahtnud, et sellised suht tüütud tüübid.

Nagu öeldud: mõtteid on. Oli ka leidlikke käike. Kuid polnud tegelasi, olid vaid erinevate nimedega kõnelevad pead.

Kuna tegu on debüüdiga, siis...

6/10

 

Glen Simson, Kaido Ojala – Masinatelt masinatele

Lugu kenasti normeeritud utoopiast, kus igaüks võib teha peaaegu kõike ja elada omaenda äranägemise järgi.

Tekst on esitatud põnevusloona, kus lugeja koos korrakaitsja Jasoniga saab teada, et midagi on toimumas ja saab ka suuresti teada, mis toimub. Lühidalt: utoopia polegi nii pilvitu, kui esialgu paistab.

Tekstis on mõtteid, on ühiskonna mõtestamist. Kõik oleks justkui kena, aga mida enam jutt edasi kulgeb, seda segasemaks toimuv muutub. Jah, intriig ja põnevus, et sellest saan ma aru. Probleem pigem selles, et mida rohkem autorid seletavad, seda jaburamaks, suisa naeruväärsemaks toimuv muutub. Ja loogika läheb samuti lappama... eriti lõpupoole, kus Jason on teadlaste juures. No ei hakka ükski tipptegija mingi enam-vähem reavõmmi kuuldes olulisi ja ilmamuutvaid asju seletama. Minuarust küll ei hakka.
Olgu, segasuse ja vaieldava loogikaga ma ehk veel lepiks, aga teksti keelekasutusega mitte. Juba samade autorite debüütloos häiris mind slängi suvaline kasutamine ning ajastule ebaomased sõnad. Masinate jutus oli samamoodi. Teadlased ja eriti nende keelekasutus jätsid mulje ulakatest koolipoistest. Ja ega korrakaitsja Jason parem polnud. Olgu, võib-olla taolises utoopias räägitaksegi nõnda!? Aga kuidas sai tekkida selline kummaline virr-varr, et släng on neil seal suisa meieaegne, aga kõikvõialiku elu-olu jaoks on mingid veidrad sõnad välja mõeldud. Igatahes muutus üsna talutavalt alnud jutt lugemisel suhteliselt talumatuks, et loed ja loed ning üha suurem tüdimus ja ükskõiksus tuleb peale, et loed lihtsalt kohusetundest lõpuni.

5/10

 

Marie Tempel – Tulnukate rünnak

Kolooniaplaneeti ründavad tulnukad või oleks õigem öelda, et esialgu esitavad tulnukad ultimaatumi.

Pean kohe ütlema, et erinevalt eelmisest kolmest siinkarvustatud jutust on tulnukate jutt kirjandus. Jah, on kohti, kus debütant on libastunud ja on kohti, mida võib panna autori vähese elukogemuse kraesse, aga üldiselt läks selle teksti lugemine hoopis ladusamalt.

Miinusteks siis teatav rabedus ja asjade lihtne toimumine. Plussiks aga läbimõeldus, korralik keel ja leidlik ja korralik otste kokkusõlmimine.

8/10

 

Maniakkide Tänav – Ärge avage kirste

Kurbi lugusid pritsimeeste elust ehk 1995. aastal kirjutatud jutt, mis ilmus aastal 2019.

Kas nii ammuse jutu avaldamiseks oli põhjust? Ikka oli. Pole just suur saavutus, aga isegi autori tänasel minal pole põhjust seda häbeneda. Lihtne, selge ja lõpetatud.

Jah, võib öelda, et sisu on filmilik ja suisa b-filmilik, aga kui meil kõlbab b-filme vaadata, siis peaks kõlbama ka b-jutte lugeda. Autor polnud oma teksti ka liigtõsiselt võtnud. Pean silmas, et autor ei hakanud pähekaranud ja leidlikult lahendatud ideejupist midagi suurt ja traagilist punuma. Eks mainitud autor poleks seda niiehknaa teinud, aga siiski...

Jutu peamine puudus oli vast, et peategelasele ei läinud üldse korda ta sõprade-kolleegide surmad. Ma saan aru küll, et omaenda pere elu kaalul, et kus seal aega teiste peale mõelda, aga et üldse mingit emotsiooni..?

7/10

 

Minu jaoks teeb karvustuste rubriigi teinekord pisut nukraks see, kuidas ma kirjutan halbadest-nõrkadest tekstidest pikemalt kui headest-tugevatest. Jah, ma saan mõistusega aru, et nõrga teksti puhul püüad vead üles leida, neid näidata ning loodad, et ehk autor mõtleb kaasa ja püüab järgmine kord paremini. Mõistusega saan aru, aga korralike tekstide autorite ees on ikka kuidagi piinlik, emotsionaalselt häirib, et ma niimoodi.

Augustinumbri algupäraste juttudega on tegelikult selge vahe vahel – viimased kaks karvustatud teksti võiks pärast pisikest iluravi ilmuda ka raamatukaante vahel, kasvõi järjekordses Tuumahiiu antoloogias. Kolmel esimesena karvustatud tekstil aga paberile asja pole. Eks paber kannatab kõike ja paberil on ka ilmunud kõike, aga kas peaks!?

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1069)