Ma ei ole võimeline hetkel kirjutama ridagi sellest, et väljas on sügis, külm, hallad maas ja kured parves minema pannud, et nüüd on paras aeg korkida lahti soojendav pipraviin ja lugeda Reaktorit, mis, erinevalt sügislehtedest, ei kolleta kunagi ka… Olen vist vähemalt kuues erinevas juhtkirjas sarnast hõllanduslikku juttu keerutanud. Justkui tuul keerutab langenud lehti, eks ole. Septembrikuine Reaktor on ilmunud, nutke või naerge, võtke või jätke, ei takista meid ei tusk, töötus, ängistus ega eluraskuste poolt põhjustatud frustratsioon.

Nagu ma alati julgustan Metsavana (kes paar päeva enne Reaktori ülesminekut murelikult habisema hakkab, et materjali on ju vähe): „Seekordne number pole ehk teab mis rekordnumber, aga tuleb täiesti korralik ja tubli väike Reaktor nagu alati!“. Nii ka seekord – meil on üks tõlkejutt, raamatukatkend, raamatuarvustus, tavapärased rubriigid ning kaks pluss kolm algupärast juttu. Meelis Looveer esineb jutuga "Kelle kehas", Diana Ostrati "Esimesel Väraval" tema Lugusid Tulipunaselt Maalt sarjast ning kolm Meelis Krošetskini kunstist inspireeritud miniatuuri Ene Kallaselt - "Vihane merineitsi", "Suvine meri" ja "Lendame reaalsusesse" (legaalsetel põhjustel märgin ära, et pilt pole alla laetud, vaid html tagiga lingitud otse Meelise DeviantArti galeriist). Kristjan Rätsep kirjutas Eesti delegatsiooni Iirimaa-külastusest ning mina võtsin kätte ja lugesin "Kosmose pika varju" läbi. Skarp naeris mulle just, et oktoobri-Reaktor tuleb "skarbieri", sest siis ilmub temalt jutt ja kaks arvustust (nii "Torm" kui ka "Kosmose pikk vari" - aga ma alati rõhun sellele, et on hea, kui arvustatakse sama teost mitme erineva nurga alt). 

Arvustajatest-karvustajatest on veel platsis Weinberg, kelle pikki ja põhjalikke, isikupäraselt vahedaid arvustusi alati autorid väga ootavad ning Tõnis, kes saatis mulle faili traditsioonilise enesekõhklusega, umbes, et: "Kui väga kehv on, siis..." - ei olnud. Meie esivikipedist Taivo Rist on taas teinud kokkuvõtte ning Laura luges koomikseid. Laura koomiksirubriik on mind pannud mõtlema, et kuna ma olen liiga laisk et mängitud mängudest, vaadatud filmidest-sarjadest teha põhjalikke kokkuvõtteid, aga samas ka liiga edev, et mitte püünele tükkida, siis peaks ehk tegema "Loide laiskleb" rubriigi, kuhu viskaks huvitavamatest mängudest, filmidest, sarjadest kas või mõned laused-lõigud-screenshotid... See oleks küll isegi minule natuke harjumatult kõrge lennuga egotripp, aga päris palju on selliseid sarju ja filme, mille kohta ei ole mõtet teha mingit tuhande viiesaja sõnalist analüüsi, piisab ka paarist lõigust... Ühtegi mängude püsiarvustajat mulle ka pole tekkinud kahjuks... Siit vihje lugejatele, et ootame mänguarvustusi ka, nii sporaadilisi kui ka regulaarseid.

Tõlgetest raamatukatkend Belialsi tõlgitud kogumikust "Raevu päevad" ning Herve Suysi miniatuur "Pärast loengut".

Siinkohal punkt. Ma käisin küll septembri jooksul Sulbit kiusamas, et kuule, palun vihastu mingil teemal, su jauramisest on alati ülipopulaarsed lugejate seas, aga Sulbi otsustas sel kuul rahulikult võtta ja zen-i teed minna. Kahju. Peatoimetaja seisukohalt on igasugused tülid, skandaalid, jõõgamised ja tormikesed veeklaasid väga tänuväärt asjad, ent sel kuul on kõik väga rahulikud olnud, kui välja arvata tänaöist ulmemorsad vs. Wikipedia sõda, mille, nagu ma aru sain, ulmikud tuimalt kaotasid.

Siiski, veel ei saa punkti panna - tuletan meelde, et järgmise aasta jaanuaris ilmuv Reaktor on juubelinumber. Meie pisikesel ajakirjal saab täis tervelt sada ilmunud numbrit ning  too loodetavasti legendaarne Reaktor100 ootab absoluutselt kõigi kaas- ja koostöid, et saaks üks jälg maha Eesti ulmest 2020 aasta hakul, kui 21. sajand veereb vaikselt oma keskpaiga poole.

Sellekuine ulmestaar on Valentin Abramov, kes kirjutas intervjuu mõõdu välja andva mõtiskluse meie Ulmkonnakroonikasse.


Tervitades
Triin & toimetus

Kaanekunstnik Triin Nuut, kaanekirjad laotas läbi kokkusurutud hammaste vandesõnu pressides peale peatoimetaja isiklikult, sest isiklik areng on oluline.